Vanaisa uinub

Kui kivid olid veel pehmed, olid sepalgi
pehmed käed,
ääs ja alasi mõnusalt pehmed, nagu õõtsuvad
mustikamäed.

Kui vanaisa väsis, ei tahtnud ta
paljale põrandale heita,
oma vasara ja oma tangid
tahtis minu eest pea alla peita.

Vanaisa heitis siruli, nii pikk
kui lai,
imelik, et ta seal kuuma käes ikkagi
magada sai.

Aga alasisse ta vajus, nagu sulgpatjade
sisse,
ja unne ta mõtegi hajus, ujus
eimittemillegisse.

Siis hiilisin pajasse mina. Ei, ilmusin. Ei,
lihtsalt tulin.
Ta nina all liikusid karvad, kurgust kostis üks
tuttav kulin,

nagu heliseks aisakellad, kui sõidavad
saanid ja reed...
Jah, vanamees oli mujal,
mis sa temaga ikka teed.

Nüüd vaatasin pajas ringi. Ma polnud
siin kunagi käinud,
ometi olin ma kõike
tema silmades helkimas näinud.

Teadsin asjade tegu ja nägu, tundsin
mõtete vormi ja kuju,
oleks võind seda isegi teha, mul
lihtsalt ei olnd sellist tuju.

Aga siis nägin ma seda. See polnud
päris see sama...
Ma krapsasin kohe ligi
ja hakkasin sikutama.

[Hasso Krull]
[Kui kivid olid veel pehmed; Eesti Keele Sihtasutus, 2014]
[Väljavõte lk 22-23]

Grokk. Grogi

"Eesti keele seletav sõnaraamat" ütleb, et grokk on 'rummist, konjakist, viskist v. arrakist ja kuumast veest ning suhkrust segatud jook'. Eesti kirjasõnasse tuli sõna grokk 1824. aastal ilmunud kokaraamatus "Uus kögi- ja kokka ramat", milles pealkirja "Krogg" all on napisõnaliselt teada antud:

Sedda tehakse pallawast weest arraki ja sukkroga, ni kangeks ja ni maggusaks kui iggamees isse tahab.

Eesti grokk on laenatud saksa sõnast Grog, mis on saksa kirjakeelest registreeritud pool sajandit varem kui eesti sõna. Saksa Grog on omakorda laenatud inglise sõnast grog, mis akadeemiliste teatmeteoste järgi ilmus inglise kirjakeelde 1770. aastal, kuid uuemail andmeil esines see sõna inglise ajakirjanduses juba 1749. aastal. Täpselt nii pikuke sõna grokk ajalugu ongi, sest inglise sõna pole enam kusagilt laenatud, vaid on tekkinud inglise keeles.

Kuidas see sõna siis tekkis? See tekkis 18. sajandil Briti kuningliku laevastiku madruste kõnekeele sõnana ja tema tekke süüdlaseks on admiral Edward Vernon (1684-1757), kes kandis siidivillast (grogram'ist) ülekuube ja sai selle järgi madrustelt hüüdnimeks Old Grog ehk Vana Siidivill. Juba 17. sajandi lõpust alates kuulus Briti meremeeste päevase toidunormi juure pool pinti rummi. See asendas pikkadel merereisidel riknema kippunud joogivett. Vee aseaine polnud siiski päris süütu, sest vahel pani mõni madrus korraga hakkama mitme päeva normi ja sellega kaasnesid korratused. Seetõttu andis admiral Vernon, toosama Old Grog ehk Vana Siidivill, 21. augustil 1740 korralduse medrustele jagatavat rummi veega lahjendada. Sellele lahjendatud rummile kandsid mitte just eriti tänulikud madrused üle admirali hüüdnime. Nii ongi alkohoolse joogi nimetus grog tekkinud õigupoolest riidematerjali nimetusest grogram, ehkki inimese hüüdnime vahendusel. Lahjendatud rummi jagamise komme püsis Briti laevastikus aga 1970. aastani.

Juba selsamal 18. sajandil, kui sõna grog inglise keelde ilmus, tuletati sellest omadussõna groggy, mis esialgu tähendas lihtsalt 'purjus'. 19. sajandi algul sõna kasutusala laienes ja seda hakati tarvitama ka poksimatšide kontekstis tähendusega 'uimaseks löödud, vaaruv, omadega läbi'. Sellest kontekstist on grogi 1920. aastail laenatud eesti keelde, mistõttu algses tähenduses 'purjus' seda sõna meil ei kasutata.

[Udo Uibo]
[Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid; Tänapäev, 2014]
[Väljavõte lk 31-32]

Linke:

• Postimees: Pontu annab Bondile käppa
• Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus: Udo Uibo "Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid"
• "Sõnalood" Raamatukois

Vembuvana

1

Ennemuiste oli üks küla. Seal elas pealik, kes kavatses minna sõjaretkele. Kutsuti kokku mehed, kes pidid muretsema tulepuud, ühesõnaga peo ette valmistama. Pealik ütles neile: „Tulepuude kogujad, tooge mulle neli suurt hirve.“ Toodigi. Ja tema õepojad, hirvede toojad, hakkasid kohe lõkkel hirveliha küpsetama.

Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Eks ole, pealik ise tahab sõjaretkele minna? Ja paljud, kes võimelised võitlema, otsustasid temaga kaasa minna.

Kui pidusöök läbi sai, tõusis pealik äkki püsti, läks rahva seast ära ja kõndis oma koja poole. Külalised ootasid, et ta tagasi tuleks. Kui hulk aega oli mööda läinud ja pealikut ei olnud ikka veel, läksid mõned tema kotta vaatama, mis lahti on. Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik nikub üht naist. Nad läksid siis peorahva juurde tagasi ja rääkisid loo ära, ja seepeale läksid kõik laiali.

Varsti hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik kavatseb sõjaretkele minna. Jälle saadeti keegi kutsuma tulepuude kogujaid. Kui nad pealiku juurde tulid, käskis see tuua kaks suurt hirve ja kaks suurt karu. Õepojad olid peagi loomakeredega tagasi. Nad olidki tapnud kaks suurt hirve ja kaks suurt karu, nii nagu pealik tahtis, ja hakkasid kohe lõkkel liha küpsetama. Kui aga hakati sööma, läks pealik, kelle pärast pidu oli korraldatud, rahva seast ära.

Jah, kuigi külalised alles sõid, needsamad, keda oli austatud peokutsega, läks pealik nende seast ära. Oodati hulk aega, aga tagasi ta ei tulnud. Ometi polnud ta ka öelnud, et tuleks laiali minna, ja seepärast läks üks külalistest pealikut otsima. Nii nagu eelmiselgi korral, leidis ta pealiku kojast, kus see nikkus üht naist. „Kuule, kõik ootavad sind,“ ütles sõnumitooja, pöördudes pealiku poole. „Kas tõesti? Aga miks? Piduroog on ju söödud, sellega on asi ühel pool, ja rohkem pole midagi teha,“ vastas pealik talle. Seepeale läks sõnumitooja tagasi ja rääkis teistele, mida ta oli näinud. Kõik külalised läksid nüüd oma koju, sest tõepoolest, rohkem polnud midagi teha.

Mõne aja pärast hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik tahab lasta korraldada pidusöögi, sest ta kavatseb sõjaretkele minna. Kui küsiti, mis loomi talle tuua, vastas pealik: „Neli kõige suuremat isakaru.“ Ühtki muud looma ei pidanud ta sobivaks. Õepojad läksid jälle küttima, nii nagu varemgi. Peagi olid nad nõutud loomadega tagasi ja panid liha tulele küpsema. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Seejärel hakati sööma. Varsti pärast seda, kui olid määratud peade sööjad, tõusis pealik püsti ja läks ära. Tagasi ta ei tulnud. Hulk aega läks mööda, siis saadeti mõned kutsutud külalised teda otsima. Jälle leidsid nad pealiku kojast, kus ta nikkus üht naist. Pärast selle teate toomist läksid kõik külalised laiali. Nad olid ju arvanud, et lähevad sõjaretkele!

Peagi hakkasid neljandat korda liikuma jutud, et pealik kavatseb minna sõjaretkele. Seekord mõistsid kutsutud, et see on tühi loba, sest nad teadsid, mis varem oli juhtunud. Korraldatakse pidusöök, kuhu nad kõik lähevad. Aga nad teadsid sedagi, et pealik ei kavatse sõjaretkele minna. Nii nagu varemgi, laskis pealik kutsuda õepojad, kes pidid sedapuhku tooma neli suur emakaru. Varsti toodigi karud ja hakati kohe liha küpsetama. Kõik istusid maha sööma. Rahva keskel istus pealik, kes oli külalised kutsunud, ja imelik küll, aga pidusöögi lõppedes oli ta ikka veel kohal.



2

Niipea kui söök oli söödud, tõusis pealik püsti, võttis oma sõjakimbu ja noolekimbu ning hüüdis: „Mina see olen, mina lähengi sõjaretkele!“ Siis läks ta alla paadi juurde ja hüppas kohe paati. Kõik peolised tulid temaga kaasa, ja kõik, kes võimelised võitlema, hüppasid samuti paatidesse. Tõtt-öelda läksid kaasa kõik terved mehed, sest pealik ise läks ju sõjaretkele. Nad lükkasid paadid kaldast lahti. See oli lai veekogu. Nad aerutasid edasi, äkki aga pööras pealik paadi kalda poole tagasi. Maale tulles ta hüüatas: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina!“ Siis pöördus ta oma paadi poole ja karjus: „Sina ei suuda ju võidelda! Miks peaksid sina kaasa tulema?“ Ja ta sikutas paadi kaldale ja peksis selle puruks.

Kõik, kes enne olid arvanud, et ta on omadega sassis, olid selles nüüd kindlad ja läksid tagasi koju. Mõned jäid siiski paigale ja saatsid teda jalgsi.



3

Mõne aja pärast jõuti sohu, kus kasvas lopsakas rohi. Pealik peatus ja hüüdis jälle: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina! Mina olen võimeline võitlema, sellepärast lähengi. Mul on kerge samm. Aga sina, sõjakimp, seda ei suuda, sinust pole üldse mingit kasu. Sina saad käia ainult minu seljas. Ise ei saa sa kuhugi minna, ega suuda ka ühtegi asja paigast liigutada. Kuidas saad sa tulla sõjaretkele?“ Nii ta karjus. Ja trampis oma sõjakimbu maha. Osa neist, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd koju.

Pealik hakkas uuesti astuma. Äkki viskas ta noolekimbu minema ja hüüdis: „Sina ei suuda tulla sõjaretkele! Ainult mina suudan seda. Mina olen võimeline võitlema, mitte sina, seepärast lähengi mina sõtta!“ Viimased, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd tagasi, sest nad taipasid, et ta on tõepoolest omadega sassis.

Edasi läks ta üksinda. Ta kõndis ja kõndis, nimetades iga asja maailmas oma nooremaks vennaks, kui ta sellega rääkis. Tema ja kõik maailma asjad said üksteisest aru, nad tõepoolest mõistsid üksteise keelt.



4

Vembuvana kulges aina edasi, eemal paistis üks küngas. Lähemale minnes märkas ta ootamatult künka all vana piisonit. „Oi-oi-oi, küll on kahju! Poleks ma oma noolekimpu minema visanud, võiksin nüüd tappa selle looma ja ta ära süüa.“ Nõnda ta hädaldas. Siis aga võttis noa, lõikas maha hulga heina ja ladus selle inimesekujulisteks kuhjadeks, seades need ringikujuliselt, nii et ühte kohta jäi ava. Selles kohas oli maa tüma. Kui tarandik valmis, läks ta piisoni juurde tagasi ja hüüdis: „Ahoi, siin ongi mu noorem vend! Siin on tal süüa küllalt ega ole mingit muret. Ärgu miski vaevaku ta meelt! Mina pean vahti, et keegi talle kallale ei pääseks.“ Nõnda rääkis ta piisonile, kes südamerahus rohtu sõi. Siis rääkis ta edasi: „Kuule, noorem vend, igal pool ümberringi seisavad inimesed! Aga näe, seal on üks ava, kust sa saaksid põgeneda.“ Pahaaimamatu piison tõstis pea, ja ennäe, igal pool ümberringi näisid tõepoolest olevat inimesed. Ainult seal, kuhu näitas Vembuvana, paistis üks avaus. Sinnapoole piison jooksiski. Peagi vajus ta mutta, ja juba oli Vembuvana oma noaga seal ja tappis ta ära. Ta lohistas piisoni okste peale, nülgis ja rookis. Seda kõike tegi ta ainult oma parema käega.



5

Kui ta seal niiviisi toimetas, haaras tema vasak käsi äkki piisonist kinni. „Anna tagasi, see on minu oma! Lõpeta ära või ma löön sind noaga!“ Nii rääkis parem käsi. „Ma lõikan su ribadeks, nõnda ma sinuga teen ja ei midagi muud,“ rääkis parem käsi edasi. Seepeale vasak lasi lahti. Aga natukese aja pärast haaras vasak käsi paremal randmest, just siis, kui see oli hakanud piisonit nülgima. Nii juhtus õige mitu korda, Vembuvana ajas oma mõlemad käed tülli. Varsti algas kuri kaklus ja vasak käsi sai noaga kõvasti viga. „Ai-ai! Miks ma küll nii tegin? Oli seda siis vaja? Nüüd on mul väga valus!“ Vasakust käest jooksis tublisti verd.

Siis riputas ta piisoni üles. Kui see oli tehtud, läks ta jälle edasi. Kus ta käis, seal kisendasid linnud: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb!“ Nii nad hüüdsid ja lendasid minema. „Ai-ai, teie ulakad linnukesed! Ei tea, mis nad seal küll seletavad?“ Niimoodi käis see järjepanu. Iga lind, kes vastu juhtus, kisendas: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb! Vembuvana ise, kes see muu!“

[Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood]
[tõlge: inglise keelest Hasso Krull]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33-35, 2004]

Viinakuu lõpetuseks

AAFRIKA MEHED

"Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
Mõtle, mis mul toonud piina:
viina tõi sull' ilus Odu -
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?"

"Saanud, joonud, armas Kambo!
Ole terve - ah, vaat seda,
eksitus, näe, ütlen sulle -
mõtlesin, et kõik on mulle:
viina mina ära jõin,
tüdruku siis pääle sõin.
Tervitusi saadan sulle!"

-- Juhan Liiv


SÖÖMAPIDU

Lahket liha, rasket rasva
laual, liual, lõual...
Kes ei kahma, see ei kasva!
See, kes sööb, see jõuab!

Kullakene, kalla, kalla -
vala ükskõik, kuhu -
kallist viina üle kalla-
õie kala suhu!

Kalla viina vahib kaamelt,
huuled kainelt torus...
Inimene pole kaamel
maises hädaorus,

laud ei ole liivaluide!
Mees peab jooma, looma!
Tema ars on longa, muide:
tappa endas looma!

Jooge, langud, sööge pääle
turske tursa turja!
Täie suuga täiel häälel
teha ei saa kurja.

-- Leelo Tungal


Mehed võtavad taigas viina ja lähevad
helikopteriga sõitma. All puha seedrid või
helerohelised nulud, aga keset metsi
paistab ka helkiv veesilm, sügavselge järv.

Helikopter peatub otse järve kohal. Vette
visatakse nöörredel, ja üksteise järel
sulpsavad järve kolm mütakat keha,
viinased ja rõõmsad. Suplus nagu unenäos.

Helikopter kohmetub. Mina olen masin,
mul on vaja juhti, on vaja humanoidide raskust,
gravitatsiooni... Nii müriseb helikopter,
vangub, viibutab saba ja kerkib paar meetrit.

Nüüd on mehed järvega üksi. Suplus päris unenäos.
See on maailma kõige puhtam järv. Lained
veerevad tasa, miski lipendab ülal - eks redel,
ja järves on maailma kõige puhtamad mehed.

-- Hasso Krull


ÕLU OLI HEA.

Kus on mu püksid?

-- Jan Kaus

[koostanud: Udo Uibo]
[Viinakuu. Alkohol eesti luules; Tänapäev; 2010]

Mina ju olengi leevike

KMSile

ja kui kõrgub linna kohale krümitor
nagu veetorn
ja õõtsutab oma õuratut keret
latsutab keelt
ja jõllitab jõmitult

ja kui käivitub ühes salalaboratooriumis
kurjakuulutavalt urisev sõnam
ning asub täitma ilma tühjust
ilma et keegi enam teaks
ta programmi või töökäsklust

ja kui akna pääl on tomatitaimed
aga digiraamatud digiraha me digielud
hukkuvad hullunud päiksetuultes
ja roiutab meid ronkade laul
tos tasapisi laiuvas kõrbes

tuleb tema ja ütleb:
"mina ju olengi leevike"
ja kas suudab see kedagi päästa
või midagi muuta
aga seda ma tean

tol hetkel on kõik
veidike parem

[Jürgen Rooste]
[Postimees; 2011.06.04]

Valed loomad ehk Olendid, keda pole

Looduses reaalselt eksisteerivate loomade kõrval on alati olemas olnud ka inimese kujutlusvõime poolt loodud olendid. Selliste olendite tähistamiseks kasutatakse väljendeid: imepärased, muinasjutulised, müütilised, väljamõeldud, fantastilised, imaginaarsed, kujuteldavad jne. Mõistet "koletised" kasutatakse rohkem grotesksete ja hübriidsete olendite kohta, näiteks heraldikas. Alates esimestest koopaseintele maalitud kujutistest ja lõpetades tänapäevaste Godzilla-filmide elukatega on mitmesugused väljamõeldud loomad olnud inimkultuuri lahutamatuks koostisosaks, neid kujutatakse kirjanduses, kunstis, folklooris, müütides ja religioonis. Kunstiteadlased väidavad, et selliste väljamõeldud olendite ja esimeste tsivilisatsioonide teket võib samastada. Kui jätta kõrvale mõneti problemaatilised koopajoonistused, mille tõlgendused on kaugel ühetimõistetavusest, siis pärinevad esimesed kindlad tõendid fantastilistest olenditest tõepoolest esimestest tsivilisatsioonidest Egiptuses, Mesopotaamias ja Induse jõe orus. Egiptusest on pärit hästi tuntud sfinkside kujutised, mis olid laialt levinud kogu antiikajal. Sfinksid esinevad Egiptuse maalidel ja skulptuuris alates 3. aastatuhandest eKr, kõige tuntum neist asub kindlasti suurte Giza püramiidide juures. Sfinkse oli erinevaid tüüpe, nendest kõige levinum - androsfinks - kujutas endast inimese (harilikult naise) peaga lõvi. Criosfinks oli oinapeaga ja hierocosfinks kotkapeaga lõvi. Sfinksid olid levinud ka Lähis-Ida, Assüüria ja Babüloonia kunstis ning arhitektuuris. Kirjanduslikest sfinksidest on kindlasti kõige tuntum see, keda kohtas Oidipus. Hera või Ares saatis Sfinksi Teeba linna lähistele, kus ta küsis kõigilt teelistelt mõistatuse ja kägistas ära need, kes õiget vastust ei teadnud. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Mõistatus, mille Sfinks Oidipuse käest küsis oli järgmine: Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu. Õigeks vastuseks osutus inimene, kes imikuna roomab neljakäpukil, täiskasvanuna kõnnib kahel jalal ja vanurina kasutab kepi abi.

Babüloonia eeposes "Enûma eliš" on kirjeldatud koletist nimega Tiamat, kes oli soomuselise reptiilikehaga, linnujalgade ja küünistega ning härjasarvedega monstrum. Antiigis kohtame me fantastilisi elukaid esmakordselt Homerose eepostes. Üks esimesi pildilisi kujutisi pärineb vaasimaalilt (u 550 eKr), millel on näidatud Heraklese võitlust Trooja koletisega. Kreeka mütoloogiast on hästi tuntud üksjagu fantastilisi olendeid, nagu triitonid, saatürid, kentaurid, Minotaurus, basilik, kimäärid, greif, hüdra, gorgo jpt. Suur hulk Kreeka koletisi on inimese ja loomade järeltulijad, või on jumalad nad loonud inimkonna hirmutamiseks ja karistamiseks. Antiigiuurija Adrienne Mayori oletuste kohaselt baseeruvad paljud Kreeka ja Rooma fantastilised olendid megafauna fossiilidel, mida leidus küllaltki hulgaliselt Vahemere-äärsetel aladel.

Germaani ja Skandinaavia eepostes ja saagades, mis pandi kirja 8.-10. sajandil pKr leidub samuti küllaga kirjeldusi erinevatest fantastilistest olenditest. Kristlikus käsitluses muutusid koletised Jumala vaenlaste kehastuseks, omalaadseks "teoloogiliseks teiseks". Keskajal oldi fantastiliste olendite eksisteerimises täiesti kindel. Isidore Sevillast esitab oma teoses "Etymologiae" (u 673) selliste olendite taksonoomia. "Liber Monstrorum" (Koletiste raamat), mis kirjutati ilmsesti mitmete autorite poolt ajavahemikul 900-1000, jagab kõik olendid kolme rühma: inimesed, loomad ja koletised. Viimasesse kategooriasse kuuluvadki anomaalse välimusega gigantsete mõõtmetega olendid, kes elavad tsivilisatsiooni äärealadel ja on inimsoo vastu äärmiselt vaenulikud. Keskajal olid fantaasiaolendid äärmiselt populaarsed. Kujunes välja omalaadne kirjandusžanr - bestiaariumid, milles kirjeldati maailmas leiduvaid loomi ning näidati, milliseid inimloomuse jooni nad kannavad ning missugune on nende moraalne tähtsus. Lisaks reaalsetele loomadele kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid. Mitmed keskaegsed kunstnikud (Hieronymus Bosch, Pieter Breughel, Mathias Grünewald) on oma teostes kasutanud kohutavaid fantaasiaolendeid metafoorsete sümbolitena, mille vahendusel Jumal juhatab inimesi õigele teele. Renessansiaegsete maadeavastustega kaasnes suur huvi võõrastes maades elavate inimeste vastu. Ilmusid inimmonstrumite (homo monstrosus) kirjeldused, kus räägiti ilma peata inimestest, kellel on nägu rinnal; ühe hiiglasliku jalaga antipoodidest; koerapealistest kannibalidest jne. 17.-18. sajandil võib täheldada huvi tõusu nõidade, vampiiride, libahuntide ning teiste sarnaste erivõimetega ja moondunud inimolendite vastu. 19. sajandil ilmusid koletised ennekõike gooti kirjandusse, klassikalistest teostest võiks siinkohal nimetada Mary Shelly "Frankensteini" (1818) ja Bram Stokeri "Draculat" (1897). Fantaasiaolendid pole kuhugi kadunud ka tänapäeval, nad eksisteerivad rahvausundis, linnafolklooris, kirjanduses, kunstis ja hulgaliselt näiteks arvutimängudes.

Erinevatest kultuuridest pärinevatel fantaasiaolenditel on siiski palju ühiseid jooni. Vägagi iseloomulik on see, et nad on hübriidsed, kusjuures kokku on pandud mitte eriti sarnaste loomade kehaosad. Kokku liidetakse inimese ja loomade kehaosi või siis kombineeritakse loomaliike omavahel, nii näiteks on draakon sisaliku, linnu ja mao kombinatsioon. Tuntud organismid ühendatakse veidral ja ebaloomulikul moel. Väga sageli iseloomustavad neid ebaproportsionaalselt suured mõõtmed.

Oma töös koletiste ja monstrumite kohta arendab kirjanduskriitik Ruth Waterhouse välja monstroossuse paradigma. Tema arvates toetub see järgmistele tunnustele: suured mõõtmed ja deformeeritus, motiveerimatu kurjus inimeste suhtes. Teoses keskaegsetest monstrumitest lisab Claude Kapper veel järgmised tunnused: kehaosade ebaloomulik asümmeetria, anatoomiliste elundite asendamine mitteloomulike vormidega, inimeste, loomade ja taimede kombineerimine võimatuteks komposiitorganismideks. Järgnevalt käsitlen pisut lähemalt mõnda imaginaarolendite rühma.

Tavapärastest olenditest mõõtmete poolest erinevad loomad

Küllaltki tavalised loomad, aga seejuures gigantsete mõõtmetega. Suuremana kujutatakse harilikult just väikeseid loomi, tavaliselt kõikvõimalikke Iülijalgseid ja roomajaid nagu hiigelsipelgad, palvetajad, ämblikud, aga ka maod, kaheksajalad ja kalmaarid. Filmiklassikasse kuulub muidugi hiiglaslik ahv King Kong, kes ilmus ekraanile 1933. aastal loodud samanimelises filmis. Araabia folkloorist pärinev hiiglaslik lind Rokh või Rukh olevat olnud kõikidest maismaal elavatest olenditest suurim, tema tiibade siruulatus küündis 18 meetrini, püstiasetatud muna oli inimesest kõrgem ning tema küünistest valmistati joogikarikaid. Sageli olid need hiiglaslikud elukad varustatud ka mitme pea ja paljude suudega. Kreeka mütoloogiast tuntud hekatonheirid olid 50 pea ja 100 käega ning madujate jalgadega hiiglased, kes aitasid titaane võitluses jumalate vastu.

Hübriidolendid

Ilmselt kõige mitmekesisem rühm fantaasiaolendite hulgas, kes saadakse erinevate olendite kombineerimise tulemusena. Pegasus on linnutiibadega hobune. Basilisk on tiivuline madu kuke pea ja jalgadega, kes tekib musta kuke munast (basiliskimuna), mille mõni madu või kärnkonn sõnnikus välja haub. Tema hingus on mürgine ja pilk surmab. Mantikor on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni sabaga vägagi ohtlik olend. Greifil on lõvi keha, kotka pea ja kael ning tiivad, keha on kaetud mustade sulgedega.

Harilikult kombineeritakse nii loomade kui ka inimeste kõige kohutavamaid jooni ja omadusi. Inimese ja loomade hübriidide näiteid leidub hulgaliselt Kreeka mütoloogias - triiton mehe pea ja torsoga ning meremao sabaga, sireenid naise pea ja linnu kehaga, sfinks lõvi keha ja inimese peaga, kentaurid inimese pea ja torso ning hobuse kehaga olendid.

Moondunud inimesed

Inimesed, kes satuvad loomade maailma, kuna nad käituvad inimesele ebaloomulikul viisil. Sellised inimesed muutuvad oma kurjuse tõttu poolinimesteks-poolkoletisteks, nagu libahuntideks või vampiirideks.

Imepäraste omadustega loomad

Tegemist on reaalsete loomade või lindudega, kellele omistatakse mingeid imepäraseid võimeid. Näiteks võib siin tuua tules elava salamandri või föönikslinnu, kes lendas iga 500 aasta tagant Araabiast (ka Indiast) Egiptusesse, et seal ennast tuhaks põletada ja siis noorenenult uuesti ellu ärgata. Samuti kuuluvad sellesse rühma lagled, kes vastavalt keskaegsele loodusloole sündisid mere ääres lagunenud puidu küljes olevatest teokarpidest.

Kõige lihtsamal juhul seletatakse fantaasiaolendite olemasolu lihtsalt inimlike eksitustega, nagu mingil põhjusel ebausaldusväärsed või valed vaatlused ning kirjeldused, suulisele teabele iseloomulikud liialdused ja moonutused. Tundmatute loomade kujutamiseks on kasutatud tuntud loomi, lugejatel võib aga tekkida ettekujutus hoopis mingist fantastilisest hübriidorganismist. Sagedased on ka valesti mõistetud tõlked ja etümoloogiad. Pärsia sõna marmot tõlgendati kui mountain ant (mägisipelgas) ning sündiski lõpuks legend hiiglaslikest, kulda kaevavatest sipelgatest India mägedes. Küllaltki levinud on ka mitmesugused võltsingud ja pettused alates kaugeid maid kirjeldavatest fiktiivsetest teostest lõpetades Loch Nessi koletise võltsitud fotodega.

Paljude, just psühholoogiast ja psühhoanalüüsist mõjutatud uurijate arvates pakuvad kujutlusolendid ja ennekõike koletised käepärast metafoori mitmesugustele psüühikajõududele, nagu agressioon ja seksuaalne sadism. Lood koletistest tähendavad siis selliste id'i jõudude tagasitõrjumist, objektiveerimist ja võitmist. Nad seostavad fantaasiaolendeid alateadvusega, inimese mina allasurutud osade projektsiooniga. Kindlasti on aga ilmne, et kogu fantaasiaolendite hulka ei saa taandada kahele freudistlikule põhimõistele - agressioonile ja repressioonile.

[Kurmo Konsa]
[Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine; Kleio, 2009]
[Väljavõte lk 108-113, eemaldatud viited raamatu lõppu]

Linke:

• Autori teemablogi
• "Maailm 2.0" Apollos
• "Maailm 2.0" Raamatukois

Mida rääkisid silmaterade sees elavad mehikesed

Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.

See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:

"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"

Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:

"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.

Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.

Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.

"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."

Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:

"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."

Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.

"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."

Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.

"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.

Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.

"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.

Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.

Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:

"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"

Hääl teisest silmast vastas talle:

"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"

"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"

Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.

Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.

Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.

Selle loo kokkuluuletaja lisab:

Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:

"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"

Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:

"See on mu vanema poja naine."

Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!

Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?

Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.

[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]

Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]

Küsi Caesarilt

Härrased kohtunikud! Härrased vannutatud kaasistujad!

Siin esitatud kriminaalasi pole sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paista võib.

Väidan, et kuritegu pole üldse aset leidnud. Oli vaid täideviimata kavatsus. Sest kui kuritegu siiski toimus, siis kus on selle tulemus? Kus on tekitatud kahju? Lõppude lõpuks, kes on ohver?

Jah, minu kaitsealune läks kiviaega ja õpetas kromanjoonlastele selgeks kvantmehaanika alused. Ja mis siis sellest? Nagu ekspertiis on näidanud, ei muutunud ajaloo suurriiklik areng sellest karvavõrdki. Jah, härrased, ei muutunud! Sündmused toimusid endises järjestuses ja ettenähtud ajal. Oli Babülon, oli Sparta, oli Vana-Rooma! Ja vandenõulased tapsid senatis Julius Caesari vaimustava täpsusega - sekundi pealt!

Aga see, et mõrvati just laseriga... No mis vahet seal tema jaoks oli, millega ta tapeti!

[Jevgeni Lukin, Ljubov Lukina; Sprosi u Tsezara; 1993]
[Евгений Лукин, Любовь Лукина; Спроси у Цезаря; 1993]
[tõlge: vene keelest Arvi Nikkarev]
[Muumia: Vene ulme antoloogia; Skarabeus, 2006]

Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]

Vampirism vol7

Tema rassi käsi käis Põrgus paljudest kehvemini - peamiselt seetõttu, et korralik toit puudus pea täiesti. Muidugi, peatänaval säras tomati- ja jõhvikaautomaatide nikkel, kuid see oli ju näkkusülitamine, nende muistsete tavade mõnitamine. Ta oli näinud Transilvaania mägedes vanaks jäänud teenekaid profivampiire seda jälki puu- ja juurviljajooki manustades laste kombel nutmas. Selge see, et need vampirismi oligarhid, kellel on sidemeid ja raha, eriti briti kvartalist, võivad enesele lubada osta mustalt turult loomade ja isegi inimeste kuivatatud verd, et hiljem kodus seda veega lahjendada... See pole muidugi originaal, aga ikkagi. Roosiistanduse täisõginud omanikud kastavad selle ekstraktiga koguni lilli, mis on tema meelest lihtsalt pühaduseteotus. Kuid mis on see pulber võrreldes... oo... Praegu oleks ta andnud mis tahes poole klaasi sooja aurava vere eest, mida purskub joana katkikistud unearterist...

Mees limpsas huuli ja neelas vappudes venivat sülge, mis täitis kipitavat kurku. NÄLJAtunde peletamiseks püüdsid paljud tema saatusekaaslased linnas pitsitust odavate surrogaatidega vaigistada - mõnda tüssasid isegi tänavapätid, müües vees lahustatud vesivärvi. Rõdunaaber, eakas Chisinau vampiir jagas temaga sel nädalal järjekordset kuuldust - et kui hankida tõelist, erilistest bakteritest nakatunud põdrasammalt (seda söövad Soome tundra põhjapõdrad) ja lasta sel viis ööpäeva seista, olevat maitse sama, mis tõelisel verel. Tõsi, naaber ise polnud seda proovinud - "teadjad" olevat rääkinud.

Zotov, Mõrvad Põrgus

Tükike erinevate vampiiride erinevaid jooni võrdlevast andmetabelist. Mitte et see kedagi üllataks, aga sedasi üheskoos kõrvuti välja toodult tuleb eriti hästi esile järjepidevuse puudumine (või teiselt poolt vaadatuna mitmekesisus).

Tabelites on siis võrreldud näiteks välimust, nõrkusi, üleloomulikke võimeid ja isegi 'paljunemise' viise.

Sõnapilv

Tekstibaasiks blogi kirjed sildiga 'artikkel'.
Lahutatud enimesinenud sõnad: ja, on, et, ka, oli, kui, ei, aga, oma, ta, või, mis, see, siis, seda, kes, nad
Tööriistakomplekt: TextStat ja Wordle või Tagxedo. Abiks Notepad++ ning Excel.

Katkend: Linnusild

Metalsesse häälde hiilis julm üleolev rõõm.

„Teil on õnnestunud mind ärritada ning üsna varsti saate teada, mis on Ch'ini hertsogi ärritamise hind.“ Mask pöördus sõdurite poole. „Viige vanatoi ja poisiklutt piinakambrisse. Nad surevad toll tolli haaval raudsärkides,“ käskis ta.

Sellist hukkamist oli võimeline nõudma ainult hertsog ja ühtlasi tahaksin siinkohal kiiresti ära märkida, et kõigis teistes Hiina piirkondades võis raudsärke juba ammu näha vaid muuseumides, kus need olid välja pandud kui pimeda keskaja võikad sünnitised. Tegelikult ei olegi need üldse rauast tehtud – kasutati hoopis terasvõrku, mida sai järk-järgult kaelasilmuse või seljal asuva kruvi abil koomale tõmmata. Särgid tõmmatakse tihedalt ümber ohvri rindkere, nii et liha võrgusilmustest välja pressib, ja seejärel võtab timukas midagi kõva ja karedat, näiteks kivi, ning tõmbab sellega aeglaselt üle särgi, kuni liha enam võrguaasadest välja ei pressi. Verejooks peatatakse ning järgmisel päeval nihutatakse särki veidi ja protsessi korratakse – ja nii kestab see päevi. Osav timukas suudab ohvrit elus hoida mitu kuud ning ohvri ainus lootus on see, et temast saab võimalikult ruttu tühja pilguga meelemõistuseta hull.

/.../

Timukas kelleks oli kiilakas, punase nina, nelja kollase hamba ja suure murega paks vanamees, ei tundnud meid nähes just eriti suurt rõõmu.

„Ainult töö, töö, töö!“ urises ta meie ümber askeldades ja mõõte võttes, „Kas te mõistate, et iga raudsärk tuleb iga ohvri jaoks eraldi teha? Kas te mõistate, et korraliku särgi tegemiseks kulub tervelt kaks päeva? Kas te mõistate, et hertsog käskis teie särgid valmis saada kähe tunniga! Ja siis ma pean teid esimest korda kaapima ning kas te teate, et korralik kaapimistöö võtab veel kaks tundi?“

Ta astus paar sammu tagasi ja osutas nördinult näpuga meie poole.

„Vaadake neid kette!“ urises ta. „Kas te mõistate, et ainuüksi ketilukkude avamise, kettide teie ümbert lahti harutamise, nende tagasi mässimise ja taaslukustamise nahka läheb veel vähemalt kaks tundi? Kas te mõistate, et Esiema käskis mul ühe teise vangi neljaks tõmmata? Kas te mõistate, et korralik neljaks tõmbamine võtab veel kaks tundi aega? Millal ma puhata saan, ah? Kas kogu inimlik halastus on ilmast kadunud? Kas tavalise tööinimese heaolu ei huvita enam kedagi?“

Ta ei olnud ainus, kellel oli mure.

„Aga meie?“ käratsesid sõdurid. „Meie peame selles limases urkas valvama, kuni vangid on lõpuks surnud, ja kui sa oma tööd natukenegi oskad, läheb selleks kuid! Ja see neetud vanemveebel keeldus meile kõrvatroppe andmast, mis tähendab seda, et umbes nädala ajaga oleme nende kahe karjetest kurdid kui kivid! Vaadake neid prussakaid! Vaadake neid kaane! Vaadake seda tilkuvat limast vett! Palavik varitseb siin surmkindlalt iga nurga taga ning isegi siis, kui me peaksime kõik selle siin üle elama, mis kasu on meil koju naiste juurde tagasi jõudmisest? Hertsog lasi meil need vaesed sellid köita nii paljude kettidega, et nad liigutadagi ei saaks, ja seejärel pidime neid üksteist korrust õlgadel tassima. Sellest saadud neljakordne song on meist kõigist eunuhhid teinud!“

Tundus olevat üks murederohke päev.

[Barry Hughart; The Bridge of Birds; 1984]
[tõlge: inglise keelest Kaspar Müürsepp]
[Linnusild; Fantaasia, 2009]

Maha hirmus jõul!

Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu.

Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud, vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk pääses häbistavast «plutiplutist» ja prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!

Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive, mille asemele osavad näpud võisid võltsingu poetada...

Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad! Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö, jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat kommi-iha ei kustutanud miski.

Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks. Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha süngemaid käike, lõid üha õelamaid piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist pahurust leevendada.

Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid tuli õpetada.

Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha hirmus jõul!», «Võitlusse habemete väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!» väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke, katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud lihtsaid asju keeruliseks ajada.

Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad, purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak, mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab... relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.

Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)

«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik. «Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad saama karistatud! Tädid peavad õppima, et sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!

Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus, igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul, täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.

Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks... Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga -- jõuluhullusega.

+++

Võimsate vägede haledad riismed kogunesid nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks, käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale tõmmanud.

Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...

Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku, kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too vaene päkapikk langeski.

Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka päkapikkude lõksumeister.

Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu madalahäälsete rõõmuhõisetega ja kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.

Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks. Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks Päkapikuks.

Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei saanud midagi juhtuda. Juhtus.

Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud arvestama jõulude eritõvega -- suure šokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka šokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata šokolaadist oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.

Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit šokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse küljes.

«Šokolaad!» röögatas maitsja ja siis pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne, kui kõik šokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik varitsevad päkapikud.

Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega, aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.

Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult. Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta, aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla, sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.

+++

Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.

Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes. Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud. Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.

Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi. Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa. Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud. Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid suurepärasest seadmest lugulaule.

Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks läheb, et jõulupidustused juba suvisel pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See, et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole päkapikuelu niikuinii elamist väärt.

Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada, tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.

[Karen Orlau]
[Algernon; 1999 november]

Loe ka sadistpäkapikkude sarja esimest lugu: Saatuslik viga. Muuhulgas vajaks mainimist, et Orlaul on käesoleval kuul ilmunud üle kuue aasta uus jutt: Tee püsti ees.

Katkend: Libahundi printsiip

Vesi sööstis vahutades läbi mõne varasema kevadise ujutuse ajal oja kõrge, käänulise kalda ja kasesalu vahele kinni jäänud murdunud puude ja võsa rägastiku ning voolas seejärel vaiksesse, mustjasse võrendikku.
Ettevaatlikult juhtis Blake toolikujulise ujuki rägastiku kasesalupoolsesse otsa ning lülitas maale jõudmisel välja gravitatsiooniseadme. Hetke istus ta liikumatult ujukis ja kuulas veevulinat, olles võlutud võrendiku sügavast tüünusest. Eespool kõrgus taeva poole mäeaheliku hari.
Lõpuks ronis Blake ujukist välja ja sidus õngedeni jõudmiseks lahti sõiduki tagumise otsa külge kinnitatud toidukorvi. Blake asetas korvi kaskede all haljendavale rohtukasvanud kaldapervele.
Kahte kallast ühendavast rägastik-tammist kostis krabinat. Blake pööras ümber ja märkas, et ühe puurondi alt seirab teda särav silmapaar.
Naarits, mõtles Blake. Või hoopis saarmas. Piilub mind oma rondirägastikku ehitatud pesast.
“Tervitus,” lausus Blake viisakalt. “Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma siin pisut õnne proovin?”
“Tervist,” vastas naarits-saarmas kõrgel piiksuval häälel.
“Mis on see õnn, mida te soovite proovida? Palun täpsustage.”
“Mida te just...” Blake'il jäid sõnad kurku kinni.
Naarits-saarmas ronis rondi alt välja. Ta polnud ei naarits ega saarmas. Ta oli kahejalgne olevus – näis, nagu oleks ta lasteraamatu lehekülgedelt maha astunud Olendil oli karvane koon nagu närilisel, kõrgest kuppeljast kolbast kasvas välja paar teravatipulise tutikestega lõppevaid kõrvu. Ta tundus seistes olevat ligikaudu kaks jalga pikk ning ta keha oli kaetud sileda pruuni karvakasukaga. Olevus kandis erepunaseid, peamiselt taskutest koosnevaid pükse ning ta sõrmed olid pikad ja saledad.
Olend nuhutas õhku.”Ega teil siin korvis äkki toit ole?” küsis ta piiksuval häälel.
“On küll. Küllap olete näljane?” päris Blake. Olukord oli muidugi absurdne. Mõne hetke, mitte enam kui minuti pärast kaob see elav lasteraamatuillustratsioon ära ja ta võib kala püüdma hakata.
“Ma nälgin,” kaebas illustratsioon. “Inimesed, kes mulle tavaliselt süüa jätavad, läksid puhkusele. Sellest hetkest alates olen toitu näpanud. Äkki on teil kunagi tulnud endale toitu näpata?”
“Ei, tõenäoliselt mitte,” vastas Blake. Veider külaline ei kadunud kusagile. Ta oli endiselt olemas, ajas juttu ning temast ei saanud kuidagi lahti.
Püha Jumal, mõtles Blake, järjekordne hallutsinatsioon! “Kui olete näljane, peaksime toidukorvi kallale asuma,” ütles Blake. “Kas teil on toidu suhtes mingeid eelistusi?”
“Ma söön sedasama, mida homo sapienski. Ma pole vähimalgi määral pirtsakas. Mu metabolism on imetlusväärselt sarnane Maa asukate omaga,” vastas olevus.
Koos läksid nad toidukorvi juurde. Blake võttis korvil kaane pealt.
“Teid ei näi häirivat minu ilmumine rondihunnikust,” nentis olevus.
“See pole minu mure,” selgitas Blake ja püüdis mõtteid kiiremini liikuma sundida, kuid ei suutnud mõistust tardumusest äratada. “Siin on võileivad, paar koogikesi ja kausitäis, nagu mulle tundub – jah, kausitäis kartulisalatit ning mõned kooritud munad.”
“Kui teil midagi selle vastu pole, võtan paar võileiba.”
“Laske aga käia,” julgustas Blake.
“Te ei paku mulle seltsi?”
“Sõin alles äsja hommikust.”
Olevus võttis mõlemasse kätte võileiva, istus maha ja hakkas aplalt sööma.
“Vabandan viletsate lauakommete pärast,” pomises ta, “kuid ma pole peaaegu kaks nädalat korralikult süüa saanud. Olen vist liiga nõudlikuks muutunud. Minu eest hoolitsenud pere jättis mulle päris toitu, mitte nagu enamikul inimestest kombeks on – ainult kausitäie piima.”
Olevuse vurrude külge kleepusid leivapurukesed, ta pistis mõlemad võileivad nahka ja sirutas käe uute järele, ent lõi poolel teel kõhklema.
“Ega teil midagi selle vastu pole?” küsis ta.
“Mitte vähimatki,” vastas Blake.
Olevus võttis uue võileiva.
“Andke andeks,” küsis ta, “kui palju teid on?”
“Kui palju mind?”
“Jah, teid. Kui palju teid siin on?”
“Loomulikult ainult üks,” vastas Blake. “Kuidas saakski mind rohkem olla?”
“Muidugi oli minust rumal nii küsida,” lausus olevus, “kuid võiksin vanduda, et kui ma teid esimest korda nägin, oli teid rohkem kui üks.”
Ta lõi hambad uude võileiba, ent sõi seda eelmistega võrreldes mõnevõrra aeglasemalt.
Võileivaga ühele poole saanud, patsutas olend käega õrnalt vastu vurre, raputades maha karvade külge kleepunud puru.
Tänan teid väga,” ütles ta. “Pole tänu väärt. Äkki soovite veel? “ päris Blake.
“Võileiba ehk mitte. Kuid kui pakuksite mulle tüki kooki...”
„Ärge häbenege, võtke aga,” julgustas Blake. Olevus ei häbenenudki. “Aga nüüd,“ sõnas Blake, “olete te mulle hulgaliselt küsimusi esitanud. Kas teie arvates on õiglane, kui ka mina teie käest midagi küsin?”
“Jah, loomulikult,” nõustus olevus. “Laske aga käia.
“Äkki ütleksite, kes või mis te õigupoolest olete?”
“Oh, tore et küsisite,” vastas olevus. “Olin kogu aeg arvamusel, et te tundsite mu kohe ära. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et te ei tea, kes ma olen.”
Blake raputas pead ja ütles: “Mul on väga piinlik, kuid ma tõepoolest ei tunne teid.”
“Ma olen Haldjas,” teatas olevus ja tegi kummardus “Teie teenistuses, sir.”

[Clifford D. Simak; The Werewolf Principle; 1967]
[tõlge: inglise keelest Lennart Lepajõe]
[Libahundi printsiip; Kupar, 1997]

Maakera kohal hõljuv geenius, kes osutab ühe käega alla, teisega üles

Schwebender Genius über der Erdkugel

mit der einen Hand nach unten,
mit der andern nach oben deutend

Zwischen oben, zwischen unten
Schweb ich hin zu muntrer Schau,
Ich ergötze mich am Bunten,
Ich erquicke mich im Blau.
Und wenn mich am Tag die Ferne
Luftiger Berge sehnlich zieht,
Nachts das Übermaß der Sterne
Prächtig mir zu Häupten glüht –

Alle Tag und alle Nächte
Rühm ich so des Menschen Los;
Denkt er ewig sich ins Rechte,
Ist er ewig schön und groß.

Memento mori! gibts genug,
Mag sie nicht hererzählen;
Warum sollt ich im Lebensflug
Dich mit der Grenze quälen!
Drum, als ein alter Knasterbart,
Empfehl ich dir docendo:
Mein teurer Freund, nach deiner Art
Nur vivere memento!

Wenn am Tag Zenith und Ferne
Blau ins Ungemeßne fließt,
Nachts die Überwucht der Sterne
Himmlische Gewölbe schließt,
So am Grünen, so am Bunten
Kräftigt sich ein reiner Sinn,
Und das Oben wie das Unten
Bringt dem edlen Geist Gewinn.

[Johann Wolfgang von Goethe; 1826/1874]
[Goethes Werke: Auswahl in zwölf Bänden. Zeiter Band; 1874]

***

Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.

-

Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.

-

Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama -
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!

-

Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks -
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.

[tõlge: saksa keelest Ain Kaalep]
[Akadeemia; nr. 6, 2009]

Gorgonoidid

Gorgonoidi muna ei ole sile. Erinevalt kanamunast on selle pind silmatorkavalt mügarlik. Punerdava nahkkoore all pungituvad otsekui jämedad nöörid, mis ähmaselt tuletavad meelde sõrmi. Painduvaid, paljude liigestega sõrmi, mis on põimunud ühte või, õigem oleks öelda, pigistunud rusikaiks. Kuid mis need "sõrmed" õigupoolest on? Ei midagi muud, kui gorgonoidi loode.

Sest gorgonoidid moodustuvad kahest "algest". Üks neist on kaardunud ringiks, ja teine piirab spiraalselt seda sõõri otsekui iseennast oma rüppe võttes. Noored, oma koore purustanud gorgonoidid on valkjad ja punasetriibulised. Nende värv meenutab glasuuritud piparmündikomme, mida saab osta linna igast kioskist.

Täisealiste gorgonoidide vöödid tumenevad. Nad moodustavad suure ilma lauta silmamuna, mille silmatera on veripunane.

Rääkisin "nahksest koorest", kuid see on muidugi ebatäpne väljend. Iseenesest lausa vigane väljend. Nagu isegi aru saate, on küsimus vaid selles, et munakoor näeb välja nagu nahk. Loomulikult pole see ei nahk, ei kitiin, ega kips. See pole ka mingi muu tuntud materjal.

Jätke meelde: see ei ole üldse mitte mingi aine. Need olendid ei ole orgaanilised, kuid ka mitte anorgaanilised. Sest gorgonoidid on mittemateriaalsed ja matemaatilised olendid. Tõsi küll, nad näitavad end, liiguvad, paarituvad ja paljunevad meie monitoridel. Nende sugu jätkub monitoride ekraanidel ja nende järglased kasvavad mõne sekundiga täisealiseks. Aga täiesti iseküsimus on see, kuidas nad saavad olemas olla ja kuidas - kui üldse - nad elavad. Gorgonoid on ainult ja üksnes see, millena ta paistab - nii palju, nagu meie teame.

Oi, mis ma nüüd õieti ütlesin! Kas ma ei räägi siin iseenesele vastu? Kas polnud siis nii, et gorgonoidi munakoor näib nahana, kuid siiski pole nahk. Selles on midagi vastuolulist ja rahutust tekitavat. Ehk ma oleksingi pidanud ütlema: gorgonoid paistab olevat see, millena ta paistab. Mis ta aga kindlasti on, selle kohta vaevalt et midagi öelda tohib.

Kaugeltki mitte kõik see, mis on nähtav, ei ole aine. Gorgonoidid on nähtavad, kuid mittemateriaalsed olendid. Selles mõttes nad kuuluvad ühte kategooriasse kõigi piltide ja unedega, kuigi need ei asu üksnes üksikisiku meeltes. Meie jälle oleme nähtavad ja ainelised. Peale selle on olemas aine, mis astrofüüsikute väitel ei ole nähtav. Nad oletavad, et seda külma pimedat massi on kõikjal universumis, et seda on määratult palju enam kui nähtavat mateeriat. Vaevumärgatavana vilgub sellest pimedusest nähtava mateeria õrn niidistik...

Sellest aga, mis on ühtaegu nii nähtamatu kui ainetu, ei tea nemadki midagi. See on täiesti tabamatu ja klassifitseerimatu. See on mitte üksi tundmatu, vaid seda on võimatu üldse tunda. Me ei aisti sellesse kategooriasse kuuluvaid olendeid, kuid vaevalt on meil seetõttu põhjust väita, otsekui poleks neid olemas - isegi kui meil selle kohta kinnitused puuduvad.


****


Lisaks gorgonoididele on mul olnud võimalus jälgida ka tubaniidide, pacmantiste ja lissajounide arengut. Tubaniidid meenutavad teatud mesosoikumiaegseid ammoniide. Nad on ammooniumiookeanis elanud Nipponitcs mirabilis'te matemaatilised mudelid.

Kõige rohkem olen ma võlutud sfäärilistest lissajouni kujutistest. Kui me vaid soovime, puhkevad lissajounide korrapärased õiesfäärid meie monitoridel. Nad kasvavad ebakorrapäraste spiraalidena, millel leiduv iga punkt naaseb lõpuks oma algusse. Kõver sulgub alati, välja arvatud juhul, kui tulevad mängu irratsionaalarvud. Kuid nii juhtub äärmiselt harva.

Oh, milline hämmastav ilu peitub lissajounide lõhnatus geomeetrias! See ilu ei ole looduslik ilu, vaid abstraktse paratamatuse veatu loogiline lumm, millega ei suuda võistelda mitte miski inimlik või materiaalne. Ja ikkagi on see kõik vaid ainelise elu ja loodusliku kasvamise jäljendamine.

Seda arvamust jagasid instituudis paljud, et gorgonoidid, pac-mantised ja lissajounid ei ole midagi muud, kui lihtsalt mudelid, mis simuleerivad atomaarseid struktuure. Kuid oli neidki, kelle meelest need olid kui just mitte elavad, siis parajasti ületamas seda künnist, mis eraldab olemasolu elus olemisest.

"Kas sa tahaksid olla niisugune nagu nood?" küsis minult kord töökaaslane Rolf.

"Mida sa sellega silmas pead? Mis mõttes niisugune nagu nood?"

"Ilma vaba tahteta," ütles Rolf. "Neil pole kunagi tarvis valida. See on suur eelis. Kõike, mida nad teevad, nad lihtsalt peavad tegema. Ja nad ei tahagi midagi muud, kui seda, mida nad teevad."

"Sa üllatad mind," ütlesin Rolfile. "Ega sa ometi mõtle, et nad tahavad ja ei taha? Ja et üldse on olemas tahet, mis oleks seotud?"

Ma pean silmas seda," seletas Rolf, "et nendel on tahe ja tegu üks ja seesama."

"Et neil ei ole sisemisi vastuolusid nagu meil, kas nõnda: Kuid vahel paistab meile ometi, nagu nad teeksid valikuid..."

Ta kehitas õlgu ja lahkus. Ta oli oma sõnadega mulle pihta saanud.

Mulle tuli meelde, kuidas ma kord vaatasin männitüvele laskunud tumedat surulast. Küsisin tookord endalt, kuidas liblikas oskab nii õigesti valida. Miks ta istub alati tumeda korbaga kaetud tüvele ja mitte heledale kasetohule? Kas ta võiks teada, mis värvi ta on?

Liblikas ei näe iseennast, kuid meie näeme. Ja ometi oskavad nemad alati õigesti valida, aga inimene ei oska. Miks on see, mida kutsutakse vaistuks, eksimatum kui see, mida kutsutakse mõistuseks? Oma veatuse, oma laitmatu elu tõttu meenutasid gorgonoidid - kellele meie ei olnud nõus omistama sugugi rohkem vaistude sünnipärasust kui ratsionaalsusest tulenevaid võimalusi - rohkem surulasi kui meid endid.

Aga meie, me läheme nii sageli eksi, kuna oleme vabamad eksima ja kuna vaatame iseennast ja mitte niivõrd enese ette.

Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.

Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.

Millise rõõmuga oleksin tahtnud kas või hetkeks lahkuda, kui selleks oleks vaja läinud vaid ühte klahvivajutust, et siis hiljem naasta samal moel. Aga meie jaoks ei olnud olemas ajutist surma, samal ajal kui gorgonoidid - niipea kui monitori helendus kustus - lakkasid olemast samas paigas, kus olid. minemata ometigi kuhugi.

On arusaamatu, et see, mis on olemas olnud kusagil, võib ühtviisi olemas olla ka siis, kui ta enam ei ole kusagil. Kuidas saab jätta küsimata, kui keegi sureb: Kuhu ta läks?

Gorgonoidid ei haigestu, ei vanane, ega pea siis ka ilmtingimata surema. Sellised eelised on olenditel, kes ei ela lihas ega ka mitte ajas. Neid võib üle viia teistesse programmidesse ja nad võivad lõputult kopeeruda.

Kuid kas on ikka kindel, et gorgonoididel väljaspool oma programmi polnud siiski omaenda sõltumatut olemasolu, ja et nad ei jätkanud seal oma eksistentsi just samal viisil nagu nad olid elanud seni meie monitoridel, ainult selle vahega, et nüüd me ei märganud neid?

"Mis sa arvad, Rolf, kas nad on loomad?" küsisin ükskord, kui projekt hakkas juba lõpule lähenema.

"Aga kas siis loomal ei pea olema keha? Ja mass?" küsis Rolf. "Need ei ole loomad, ega ka mitte taimed, sest päriselt ju neil keha ikkagi pole. Neid ei saa puudutada."

"Kas see on sinu meelest looma kriteerium? Et looma saab puudutada?"

Nad paistsid kolmemõõtmelistena, kuigi nad seda ei olnud. Meie arusaamist mööda oli nende elu "näib"-elu, see oli täiesti objektiivne. Nad olid objektid, paljalt objektid, nii igatahes tundus.

Mina ei saanud elada gorgonoidide "näib"-elu, kuigi oleksin tahtnud. Ja see tuli sellest, et mina ei olnud "sisemiselt vastuoludevaba", sest minul oli omadus, mis gorgonoididel ainult näis olevat - see oli olemine ainena ja ainesse lahutamatult edasi kandunud ja sellega segunenud tahte, oma mina ja vabaduse olek. Just see pidas koos nähtavat, andis sellele kuju, mis oli äratuntav, eraldiseisev ja suhteliselt püsiv. See oli valikuvõimaluse olek, mis lubas muuta suunda, kuid üksnes ruumis, ei iialgi ajas.

Kas ma siiski oleksin vahetanud oma osa nendega? Kas oleksin andnud oma materiaalsuse, oma edasikihutava aja ära nende kehatu ja muutudeski staatilise isoleerituse vastu?


****


Mis õigusega me pidasime nende elu pelgaks varieluks, laterna magica mänguks? Meie elu erines nende elust vaid siis, kui me armastasime, vihkasime, kartsime ja kaasa tundsime - ja märkasime oma elu sündmusi. Kui me enam poleks neid märgata suutnud, siis küll vaevalt oleks miski meie elu nende olemasolust eristanud.

Tuli ette aegu, kus mind hakkas hirmutama see, et mingis mõttes ma juba hakkasingi nendega sarnanema. Tundus, otsekui oleksid omadused, mis tegid mu elu inimese eluks, hakanud närtsima ja kipra kiskuma.

Sellel talvel, mil mu päevad kulusid gorgonoidide seltsis, nägin koju jõudes ta külma pilku või ei näinud teda üldse mitte. Ta viibis linnas, ruumides, kus mina käinud ei olnud, inimeste seltsis, keda mina ei tundnud. Ma ei teadnud, kumb oli halvem, kas see, kui ma teda ootasin ja ta ei tulnud, või see, kui ta tulija ikkagi oli tunne, nagu kedagi polekski tulnud. Mingit ühendust ei olnud. Mina vaatasin teda nagu gorgonoidi, aga tema ei vaadanud mind üldse. Paistis nagu teadvustaks ta minu olemasolu niisama vähe nagu need. Lakkasin teda vaatamast minagi, me elasime erinevais programmides.

Mu elu hakkas kummaliselt õhenema ja justkui seestpoolt tühjenema. Hakkasin objektiveeruma, abstraheeruma. Tõsi, mul oli keha ja kehal oli mass, kuid ma kogesin selle olemasolu vaid hetkiti. Kõrvaltvaataja poleks midagi aru saanud. Kui keegi oleks jälginud minu elu, nagu mina jälgisin gorgonoide, poleks ta ilmselt mingit erinevust märganud. Kuid nii kaua, kui ma ise seda märkasin, ei olnud ma veel gorgonoid, ma ainult meenutasin gorgonoidi.

Mul oli keha ja hääl, kuid ma ei puudutanud selle kehaga kedagi ja keegi ei puudutanud mind.

Ja mu hääl vaibus, kuigi ka mina oleksin tahtnud valjusti hüüda need iidvanad sõnad: "Mu jumal, kui sa oled olemas, päästa mu hing, kui see on olemas."

Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Nad ei saa tulla meie juurde, ega saa ka meie minna nende juurde.

Sest me ei suhtle omakeskis. Me vaid programmeerime neid, me oleme nende jumalad. Ja sama vähe, kui me tunneme oma jumalaid, tunnevad nemad meid. Aga kuigi me oleme teinud programmi, ei saa me ikkagi täielikult ette ennustada, kuidas nad mingil hetkel toimivad. Nemadki ei tea midagi meie vägevusest ja nõrkusest, sest meil ei ole ühist aega ega ühist kohta. Sellel hetkel, kui nende maailmas midagi muutub, saavad nad ehk aimu meie olemasolust, kuid üksnes samal moel, nagu kahemõõtmelised olendid näeksid palli, mis vajub läbi nende ühepindse maailma ja kaob siis taas.

Kas on olemas mingisugust vastastikust mõjutamist? Nüüd küsin ma otse: mil viisil nad olemas on? Mismoodi nad elavad? Kõik need gorgonoidid, tubaniidid, pacmantised ja lissajounid. Kõik need statistilised loomad, keda on võimalik üksnes näha. Kes on ainult kahemõõtmelised hoolimata sellest, et nad näivad kolmemõõtmelistena.

Kas ma ütlesin "ainult"? Jääb selgusetuks, kuidas nad saavad olla, seejuures olemata kolmemõõtmelised. Sest kuigi me ei saa mõõta gorgonoidide massi, oleme ometi võimelised välja arvutama nende ruumala.

Ja sellestki küsimusest polnud mul pääsu, ükskõik kui tarbetuna see paistis instituudi projektide seisukohalt: kas saab olemas olla kai tumist ilma teadlikkuseta? Ja kas ka nemad usuvad, et võivad oma isiklikku elu mõjutada, nii nagu usume meie? Ja kas on mingil viisi selle näitamiseks, et nad usuvad, või siis et ei usu:

Ja kui keegi küsib, kas nad on elus, siis mida ta sellega õieti mõtleb? Ja mina küsin. Küsin, kas nad iseenese jaoks on olemas. Sest minu meelest on vaid see tõeline elu. Kuivõrd neil teadvust ei ole vaid üksnes abstraktne ja objektiivne tõelisus, ei pea ma neid elus

olendeiks. Nad on tõelisus, kuid nad ei ela. Sellisel juhul on nad vaid objektid ja - objektiivselt! - on nad olemas. Veel hoopis selgemalt ja ühetähenduslikumalt olemas kui mina, kes ma ei saa kunagi tõestada oma sisemise tõelisuse olemasolu ja kelle väline kuju on hõlpsasti hävitatav, kuid absoluutselt mitte üle kantav kuhugi mujale. Ent nemad ei ela. Ei, selle keelan ma neile ära.

"Sa ei saa seda teha," ütles Rolf. "Kuidas saad sa kindel olla, et kunstlik tõelus on vähem tõeline kui ihulik tõelus?"

"Elu ei ole pelk vaatepilt," väitsin mina.


****


Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Inimesed püsivad alati inimeste maailmas. Nemad ei tule ilma omataolisteta toime. Ent isegi üksik gorgonoid on gorgonoid, samal ajal kui inimene, kes kõi¬gist sidemetest on lõplikult ilma, ei ole enam inimene. Tema elu neis sidemetes seisnebki.

Gorgonoidid! Tubaniidid! Lissajounid! Nipponites mirabiles! Mitmeski mõttes olime nende moodi, ja teiselt poolt - nii ma mõtlesin -isegi mehaanilisemad kui nemad, need anorgaanilised eksemplarid.

Kuid kas oli nendel mingisugust, olgu või kõige pisemat võimalust isegi unistada, et neil on valida - nii nagu meie sellest uneleme päevast päeva, ikka ja jälle, ja uneleksime ka siis, kui meile on tõestatud lõplikult, täiesti vettpidavalt, et kõik valikuvõimalused on möödas ja et neid tegelikult ei ole olemas olnudki. Selles seisnebki inimlikkus -mitte vabaduses eneses, vaid unenäos vabadusest.

Ma ütlen aina, et tahan tõsta käo ja teha sammu - sinna! Ja ma tõstan käe ja astun oma sammu. Teadmata, kas olen selle teinud seepärast, et ma tahan, või siis seepärast, et minu tahe juhtub olema kooskõlas sellega, mida ma pean. Ma küsin aina: kuidas oleme olemas meie? Meie, kes me oleme nii nähtavad kui nähtamatud? Millist tõeluseastet me esindame? Kas on see alati üks, või lähevad need astmed üksteiseks üle, ilma et me sellest ise arugi saaksime?

Kui sõltuvad ja kui sõltumatud me oleme?

Ja kuidas me võime kunagi lakata olemast?

[Leena Krohn; Matemaattisia olioita tai jaettuja unia; 1992]
[tõlge: soome keelest Asta Põldmäe]
[Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod; Eesti Päevalehe AS, 2008]

kui näen sitta, muutun sentimentaalseks

kui näen sitta, muutun sentimentaalseks.
kui näen lilli, siis aktiivseks, kurjaks.
pole selge, miks -
kõigile on ju ammu teada, et see on üks ja seesama.
Brecht küll kirjutas,
et temas "võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust
ja jälestus füüreri kõnede üle, aga ainult viimane
sunnib sulge haarama",
kuid eestlane Rummo vastas talle:
"...ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama,
aga kui - siis ainult mõlemad, üheskoos,
see, et nad ikka on ühekorraga" -
teisiti öeldes,
pole midagi üllatavat selles,
et sitt rahustab
ja muudab meid sentimentaalseks,
lilled aga tungivad peale,
ahvatlevad,
haavavad ja türanniseerivad meid,
me oleme õnnelikud:
meil on ees elu, täis võitlust.

[Kirill Medvedev]
[tõlge: vene keelest Kajar Pruul]
[Vikerkaar; nr. 7-8, 2009]

Kogu maailma aeg

Kui uksele tasakesi koputati, heitis Robert Ashton masinlikult kärme pilgu üle toa. Selle tuim viisipäralisus rahuldas teda ja pidanuks usaldust tekitama igas külastajas. Ashtonil ei olnud küll vähimatki põhjust politseid oodata, kuid polnud mõtet jätta midagi juhuse hooleks.

"Sisse," ütles ta, vaikides hetke vaid selleks, et haarata kõrvalt riiulilt kätte Platoni "Dialoogid". Võib-olla oli see žest pisut liialt suurustlev, kuid see mõjus klientidele alati muljetjätvalt.

Uks avanes aeglaselt. Esmalt jätkas Ashton süvenenult lugemist, vaevumata pilku tõstma. Tema süda hakkas õige pisut kiiremini lööma ja rinnus tõmbus õrnalt ja koguni ergutavalt kokku. Loomulikult ei saanud see olla mõni võmm, teda oleks enne hoiatatud. Ometi oli iga ettevaatamatu külastaja tavatu ja seega potentsiaalselt hädaohtlik.

Ashton pani raamatu käest, vaatas ukse poole ja sõnas ükskõiksel häälel: "Kuidas saan teile kasulik olla?" Ta ei tõusnud püsti. Taolised viisakused kuulusid minevikku, millega ta oli ammu lõpparve teinud. Pealegi oli tulija naine. Ringkondades, kus Ashton nüüd liikus, olid naised harjunud saama kalliskive ja riideid ja raha - kuid mitte kunagi lugupidamist.

Ometi oli seekordses külastajas midagi sellist, mis sundis Ashtonit aeglaselt püsti tõusma. Asi polnud mitte ainult selles, et naine oli ilus, kuid temas oli püstipäist ja sundimatut autoriteetsust, mis asetas ta hoopis teise maailma kui nood toretsevad lehtsabad, kellega Ashton oma igapäevases äritegevuses kokku puutus. Nende rahulike vaagivate silmade taga oli aju ja sihtmärk - aju, mis oli tema omaga võrdne, kahtlustas Ashton.

Ta ei teadnud, kui rängalt ta oma külastajat alahindas.

"Mr. Ashton," alustas naine, "ärgem raisakem aega. Ma tean, kes te olete ja mul on teile pakkuda üks töö. Siin on minu volikiri."

Ta avas suure stiilse käekoti ja võttis välja paksu rahapaki.

"Võtke seda kui näidist," ütles ta.

Ashton püüdis lennult rahapaki, mille naine hooletult talle viskas. See oli suurim rahasumma, mida ta oli eales käes hoidnud - vähemalt sada viielist, kõik uued ja järgnevate seerianumbritega. Ta tundis neid oma sõrmede all. Kui need polnud ehtsad, olid need nii head, et sellel polnud mingit praktilist tähtsust.

Ta libistas pöidla piki pataka serva edasi-tagasi just nagu pakist margitud kaarti otsides ja sõnas mõtlikult: "Mind huvitaks teada, kust te need saite. Kui need pole võltsitud, on see tuline kraam ja tahab mõnda aega jahtumist."

"Need on ehtsad. Veidi aega tagasi olid need Inglise Pangas. Aga kui teil nendega midagi teha pole, siis visake need tulle. Ma andsin need teile üksnes näitamiseks, et ma mõtlen asja tõsiselt."

"Jätkake." Ashton osutas ainsale toolile toas ja sättis end laua servale.

Naine võttis mahukast käekotist kimbu pabereid ja ulatas need Ashtonile.

"Ma olen valmis maksma teile mistahes soovitud summa kui te hangite need esemed ja toote need mulle ajal ja kohas milles me kokku lepime. Mis veelgi olulisem - ma garanteerin, et te saate vargused toime panna ilma vähimagi ohuta teie isikule."

Ashton heitis pilgu nimekirjale ja ohkas. Naine oli hull. Ometi tasus teda edasi kuulata. Juba nähtud rahale võis veelgi lisa tulla.

"Nagu ma näen," ütles ta leebelt, on kõik need esemed Briti Muuseumis ja enamus neist on sõna otseses mõttes hindamatud. Ma tahan sellega öelda, et te ei saa neid osta ega müüa."

"Ma ei soovi neid müüa. Ma olen kollektsionäär."

"Paistab nii. Kui palju te oleksite nõus nende varade omandamise eest maksma?"

"Öelge oma arv."

Järgnes hetk vaikust. Ashton kaalus mõttes võimalusi. Ta suhtus oma töösse teatud professionaalse uhkusega, kuid oli asju, mida ei andnud teostada mistahes rahasumma eest. Ometi olnuks huvitav teada saada, kui kõrgeks pakkumine läheb.

Ta heitis veel kord pilgu nimekirjale.

"Ma arvan, et ümmargune miljon oleks selle kraami eest täiesti mõistlik summa," sõnas ta irooniliselt.

"Ma kardan, et te ei võta mind eriti tõsiselt. Teie sidemete juures saate te need usutavasti rahaks teha."

Sähvatas valgus ja miski lendas sätendades läbi õhu. Ashton püüdis kaelakee enne mahakukkumist kinni ja ei suutnud enda kiuste jahmatusohet alla suruda. Tema sõrmede vahel küütles terve varandus. Keskne teemant oli suurim, mida ta oli eales näinud - kindlasti oli see üks maailma kuulsamatest kalliskividest.

Külastaja näis olevat täiesti ükskõikne, kui Ashton kaelakee taskusse libistas. Ta oli rängalt rabatud; ta mõistis, et naine ei teinud teatrit. Selle muinasjutulisel vääriskivil polnud tema jaoks rohkem väärtust kui suhkrutükil. See oli ettekujuteldamatu hullumeelsus.

"Eeldades, et te hangite selle summa," ütles Ashton, "kuidas on teie arvates füüsiliselt võimalik teha seda, mida te soovite? Võiks ehk varastada ühe eseme sellest nimekirjast, kuid paari tunni pärast on muuseum politseinikke paksult täis.“

Kuna tal oli varandus juba taskus, võis ta endale otsekohesust lubada. Lisaks pakkus talle huvi oma fantastilisest külastajast rohkem teada saada.

Naine naeratas võrdlemisi nukralt nagu vähearenenud lapsele kaasa tundes.

"Kui ma näitan teile mooduse," sõnas ta tasa, "kas te teete siis seda?"

"Jah - miljoni eest."

"Kas te ei tähelda midagi kummalist alates sellest hetkest, kui ma sisse tulin? Kas ei ole mitte – väga vaikne?"

Ashton kuulatas. Jumala eest, naisel oli õigus! See tuba polnud kunagi täiesti vaikne, isegi mitte öösel. Üle katuseharjade oli puhunud tuul, kus oli see nüüd? Kauge liiklus-müra oli vaikinud; viie minuti eest oli ta kirunud tänava lõpus vagunidepoos puhverdavaid vedureid. Mis oli nendega juhtunud?

"Minge akna juurde."

Ashton kuuletus käsule ja tõmbas sõrmedega, mis kogu tahtepingutusest hoolimata kergelt värisesid, määrdunud pitskardina kõrvale. Siis ta rahunes. Tänav oli täiesti tühi nagu tihti keskhommikuti samal ajal. Liiklus oli lakanud ja helidel puudus seega allikas. Seejärel heitis ta pilgu piki räpaste majade rodu vagunidepoo suunas.

Külastaja naeratas, kui Ashton rabatult kangestus.

"Öelge mulle, mida te näete, mr. Ashton?"

Kõnetatu pöördus aeglaselt ringi, nägu kaame ja kõrisõlm tõmblemas.

"Kes te olete?" hingeldas ta. "Kas nõid?"

"Ärge olge narr. Asjal on lihtne seletus. Mitte maailm pole muutunud, vaid teie."

Ashton põrnitses uuesti võimatut vedurit, mille kohal oli liikumatuks tardunud aurujuga otsekui olnuks see puuvillast tehtud. Ta märkas nüüd, et pilved olid samuti liikumatud; need oleksid pidanud üle taeva sõudma. Ja tema ümber valitses kiirfoto ebaloomulik tardumus, välgusähvatuses vilksatanud stseeni erk ebareaalsus.

"Te olete piisavalt intelligentne, et mõista, mis toimub, isegi kui te ei taipa, mismoodi see käib. Teie ajaskaalat on muudetud minut välismaailmas kestaks siin toas aasta."

Naine avas uuesti käekoti ja tõi sedapuhku nähtavale eseme, mis osutus mingist hõbedasest metallist käevõruks, millesse oli vormitud rida skaalasid ja lüliteid.

"Te võite seda nimetada personaalgeneraatoriks," ütles ta "Sellega randme ümber olete te võitmatu. Te võite takistamatult minna ja tulla - te võite varastada kõik, mis on selles nimekirjas ja tuua need mulle, enne kui ükski muuseumivalvur silmagi pilgutada jõuab. Kui te töö lõpetate, võite te minna mitu miili eemale, enne kui te lüliti abil välja hajutate ja taas normaalsesse maailma astute.

Kuulake nüüd tähelepanelikult ja tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Välja raadius on umbes seitse jalga, seega peate te kõigist vähemalt nii kaugele hoidma. Teiseks ei tohi te lülitile vajutada enne, kui te pole oma tööga lõpuni jõudnud ja ma olen teile tasunud. See on kõige tähtsam.

Niisiis, minu plaan on järgmine..."

Ükski kurjategija ajaloos pole vallanud taolist võimu. See oli joovastav - ja ometi mõtles Ashton huviga, kas ta sellega kunagi harjub. Ta ei murdnud seletuste üle enam pead, vähemalt mitte senikaua, kuni töö saab tehtud ja ta on oma tasu saanud. Siis lahkub ta võib-olla Inglismaalt ja naudib ärateenitud erupõlve.

Külaline oli lahkunud temast paar minutit varem, ent kui Ashton tänavale astus, valitses seal täpselt endine pilt. Kuigi ta oli selleks ette valmistatud, mõjus see ikkagi juhmistavalt. Ashton tundis tahtmist kiirustada, justnagu ei saaks selline seisund kaua kesta ja ta peaks tööga ühele poole jõudma, enne kui seadeldis üles ütleb. Kuid talle oli kinnitatud, et see oli võimatu.

High Streetil aeglustas ta sammu, et silmitseda paigaletardunud liiklust, halvatud jalakäijaid. Ta oli ettevaatlik, nagu teda oli hoiatatud, ega liginenud kellelegi niivõrd, et too tema välja sisse oleks sattunud. Kui naljakad nägid inimesed välja, kui neid niimoodi vaadata - röövitud paljaks graatsiast, mida annab liikumine, suud rumalates grimassides poolammuli.

Abilise otsimine käis Ashtoni harjumuste vastu, kuid töö oli osalt liiga suur et ise sellega toime tulla Pealegi võis ta nüüd heldelt maksta ja selle peale vilistada. Ashton mõistis, et kõige raskem oli leida keegi, kes oleks piisavalt intelligentne, et mitte ära kohkuda - või nii rumal, et võtaks kõike loomulikult. Ta otsustas proovida esimest võimalust.

Tony Marchetti kontor asus kõrvaltänaval, politseijaoskonnale nii lähedal, et tekkis kahtlus, kas suitsukattega liiale pole mindud. Sissekäigu eest mööda kõndides märkas Ashton laua taga istuvat valveseersanti ja sai jagu kiusatusest sisse astuda, et äri kõrval pisut lusti saada. Kuid sedasorti asjad võisid hilisemaks jääda.

Tony uks avanes otse tema nina all. See oli niivõrd loomulik kokkusattumus maailmas, kus miski polnud normaalne, et võttis hetke aega, enne kui selle tähendus Ashtonini jõudis. Kas tema generaator oli rikki läinud? Ta heitis kiirpilgu tänavale ja rahunes, nähes enda taga tardunud elavat pilti.

"Kas see pole mitte Bob Ashton!" kõlas tuttav hääl. "Kujuta ette, sina nii vara hommikul siin. Sa kannad kummalist käe-võru. Ma mõtlesin, et minu oma on ainuke."

"Ahoi, Aram," vastas Ashton. "Tundub, et teoksil on mõndagi, millest me kumbki midagi ei tea. Oled sa Tony juba endale värvanud või on ta veel vaba?"

"Vabanda. Meil on ees üks väike töö, mis teda mõnda aega kinni peab."

"Nagu ma ei teaks. Rahvusgalerii või Tate'i Muuseum."

Aram Albenkian näperdas oma uhket kitsehabet. "Kes sulle seda rääkis?" küsis ta.

"Mitte keegi. Kuid lõppude lõpuks oled sa kõige sulim kunstikaupmees omal alal ja ma hakkan aimama, mis on teoksil. Kas selle käevõru ja ostunimekirja andis sulle üks pikk väga kena välimusega brünett?"

"Ma ei taipa, miks ma peaksin seda sulle ütlema, kuid vastus on ei. See oli üks mees."

Hetke oli Ashton üllatunud. Siis kehitas ta õlgu. "Oleksin pidanud kohe selle peale tulema, et neid on ilmselt rohkem kui üks. Tahaksin teada, kes kõige selle taga on."

"On sul selle kohta mingi teooria?" küsis Albenkian valvsalt.

Ashton otsustas, et teise reaktsiooni nägemine vääris mõningast informatsioonikaotust. "On ilmne, et raha ei paku neile huvi - neil on kõik, mida nad tahavad, ja võivad selle seadeldise abil lisa hankida. Naine, kes minu juures käis, ütles, et ta on kollektsionäär. Ma pidasin seda naljaks, kuid ma mõistan nüüd et ta mõtles seda tõsiselt."

"Miks meid üldse mängu võeti? Mis takistab neil kogu tööd ise ära tegemast?" küsis Albenkian.

"Võimalik, et nad kardavad. Või ehk vajavad nad meie -khm - spetsialistiteadmisi. Mõned esemed minu nimekirjas on üsnagi raskelt ligipääsetavad. Minu teooria järgi on nad mõne hullu miljonäri agendid." See teooria ei pidanud vett ja Ashton teadis seda. Kuid ta tahtis näha, milliseid lekkekohti Albenkian kinni toppida üritab.

"Kulla Ashton," sõnas too kärsitult rannet kergitades. "Kuidas sa seda väikest asja seletad? Ma ei jaga teadusest midagi, kuid isegi mina võin öelda, et selleni ei küüni ka meie tehnoloogia kõige meeletumad unistused. Siit saab teha ainult ühe järelduse."

"Lase edasi."

"Need inimesed on kusagilt mujalt. Meie maailm röövitakse aaretest süstemaatiliselt paljaks. Oled lugenud kogu seda pahna rakettidest ja kosmoselaevadest? Noh, keegi on meis ettejõudnud."

Ashton ei naernud. Teooria polnud faktidest sugugi fantastilisem.

"Olgu nad, kes tahes," sõnas ta, "kuid nad teavad hästi mida nad tahavad. Huvitav, mitu rühma neil on? Võib-olla luuratakse praegusel hetkel ka Louvre's ja Prados ringi Maailm saab šoki, enne kui päev lõpeb."

Nad läksid võrdlemisi sõbralikult lahku, ilma et kumbki oleks teisele ainsatki tõeliselt olulist töösse puutuvat detaili usaldanud. Ühe põgusa hetke mõtles Ashton üritada Tony endale üle lüüa, kuid polnud mingit mõtet Albenkianiga vaenujalale sattuda. Steve Regan pidi asja ära ajama. See tähendas, et Ashtonil tuli umbes miil maha käia, sest mistahes transpordivahend ei tulnud loomulikult kõne allagi. Enne kui buss oleks kohale jõudnud, oleks ta vanadusse surnud. Ashton polnud kindel, mis juhtuks siis, kui ta üritaks välja toimides autot juhtida, ja teda oli hoiatatud, et ta ei teeks mingeid eksperimente.

Ashtonit jahmatas, et isegi selline peaaegu täielik idioot nagu Steve suhtub kiirendajasse nii rahulikult; midagi tuli talle ometi öelda, kuivõrd koomiksiveerud olid ilmselt ta ainus lugemisvara. Paari ülimalt lihtsustatud seletava sõna peale kinnitas Steve randmele tagavaravõru, mille Ashtoni külastaja tema suureks hämmastuseks oli talle kommentaarideta andnud. Seejärel asusid nad pikale jalgsi teekonnale muuseumi suunas.

Ashton - või tema külastaja - oli mõelnud kõige peale. Nad võtsid korraks pargipingil istet, sõid võileibu ja tõmbasid hinge. Kui nad viimaks muuseumini jõudsid, ei tundnud kumbki end harjumatu pingutuse tõttu üldse väsinuna.

Nad astusid koos muuseumi väravate vahelt läbi - suutmata loogikavastaselt hoiduda sosinal kõnelemast - ja laiast kivitrepist üles sissepääsusaali. Ashton teadis teed täpselt. Kui nad aupaklikus kauguses möödusid raidkujutaolistest teenistujatest, näitas ta ekstsentrilise huumoriga oma raamatu-kogupiletit. Ta tabas end mõttelt, et suures saalis viibijad nägid enamjaolt täpselt samasugused välja nagu harilikult, isegi ilma kiirendaja abita.

Nimekirja kantud raamatute kogumine oli lihtne, kuid tüütu töö. Tundus, et need olid valitud nii nende kui kunstitööde ilu kui ka kirjandusliku sisu pärast. Valiku oli teinud keegi, kes tundis oma tööd. Kas nemad olid seda ise teinud, mõtles Ashton huvitatult, või olid nad ära ostnud teisi asjatundjaid nagu tedagi oli ära ostetud? Ta oleks tahtnud teada, kas ta suudab nende salanõu kõiki niite üldse kunagi näha.

Tuli purustada märkimisväärne kogus klaasi, kuid Ashton oli ettevaatlik, et mitte raamatuid vigastada — ka neid, mida ta ei vajanud. Kui ta oli kogunud korraliku kandami jao köiteid, tassis Steve need välja õuele ja kuhjas need sillutisele, kuni nendest kogunes väike püramiid.

See, et raamatud jäid lühikeseks ajavahemikuks väljapoole kiirendaja välja, et omanud tähtsust. Keegi ei oleks jõudnud märgata nende hetkelist olemasolusähvatust normaalses maailmas.

Nad viibisid raamatukogus oma aja järgi kaks tundi ja tegid enne järgmise töö juurde asumist veel ühe söögipausi. Teel peatus Ashton, et õiendada üks eraasi. Kostis klaasiklirin, kui üksildases hiilguses seisev väike laegas oma aarde loovutas; siis oli "Alice'i" käsikiri kindlalt Ashtoni taskusse surutud.

Antiikesemete keskel ei tundnud ta end enam nii koduselt. Igast galeriist tuli võtta paar näidist ja mõnikord oli valiku põhjust raske taibata - talle meenusid taas Albenkiani sõnad -, nagu oleks need kunstiteosed valinud keegi, kes lähtus täiesti võõrapärastest standarditest. Sedapuhku, paar erandit välja arvatud, ei olnud asjatundjad n e i l e ilmselt nõu andnud.

Teist korda ajaloos purunes Portlandi vaasi klaaskate. Ashton mõtles, et viie sekundi pärast kõlavad kogu muuseumis häirekellad ja terves hoones puhkeb möll. Ja viie sekundi pärast võib ta olla siit miilide kaugusel. See oli joovastav mõte ja kärmelt tegutsedes, et leping täita, hakkas ta kahetsema hinda, mida ta oli küsinud. Ent nüüdki polnud veel liiga hilja.

Vaadates, kuidas Steve Mildenhalli Aarde suure hõbekandiku õuele kandis ja muljetavaldavaks kasvanud hunniku kõrvale asetas, tundis Ashton tubli töömehe vaikset rahulolu. "Kogu lugu," ütles ta. "Õhtul minu pool teeme arved klaariks. Las ma võtan sult nüüd selle riistapuu maha."

Nad astusid High Holborni tänavale ja otsisid eraldatud kõrvaltänava, kus läheduses polnud jalakäijaid. Ashton tegi kummalise randmevõru lahti ja astus kaaslase juurest tagasi, vaadates, kuidas too seejuures liikumatuks tardus. Steve oli jälle tabatav, liikudes taas koos kõigi teistega aja voolus. Kuid enne häire puhkemist jõuab ta Londoni rahvahulga sekka kaduda.

Kui ta uuesti muuseumi õuele astus, olid aarded juba kadunud. Selle asemel seisis tema külastaja - kui hulga aja eest? Ta oli endiselt püstipäine ja graatsiline, kuid nägi pisut väsinud välja, mõtles Ashton. Ta astus lähemale, kuni nende väljad ühinesid ja neid ei lahutanud enam läbitungimatu vaikuselõhe. "Loodan, et olete rahul," ütles ta. "Kuidas te saite kogu kraami nii kiiresti ära viidud?"

Naine puudutas võru oma randme ümber ja naeratas nõrgalt. "Meil on peale selle veel palju jõude."

"Miks te siis minu abi vajasite?"

"Tehnilistel põhjustel. Oli tarvis vabastada need esemed mida meil tarvis oli, muu aine juuresolekust. Sel moel saime me koguda ainult seda, mis meil vaja, ja mitte raisata meie piiratud — kuidas ma neid nimetaksin? — transpordivahendeid. Kas ma võiksin nüüd käevõru tagasi saada?"

Ashton ulatas talle aeglaselt võru, mida ta käes hoidis, kuid ei teinud ainsatki liigutust, et enda oma valla päästa! See, mida ta tegi, võis kätkeda ohtu, kuid ta kavatses taganeda niipea, kui see ilmneb.

"Ma olen valmis hinda alla laskma," ütles ta. "Tegelikult loobun ma kogu tasust — selle eest." Ta puudutas oma rannet, kus keerukas metallrihm päikese käes hülgas.

Naine silmitses teda sama läbitungimatul ilmel nagu Gioconda naeratas. (Kas ka see on lisandunud aaretele, mille ma kogusin, mõtles Ashton. Kui palju nad olid Louvre'st võtnud?)

"Ma ei nimetaks seda hinnaalanduseks. Kogu maailma raha eest ei saaks te üht sellist võru."

"Või neid asju, mida ma teile andsin."

"Te olete ahne, mr. Ashton. Te teate, et kiirendajaga oleks kogu maailm teie päralt."

"Ja mis siis? On teil meie planeedi vastu veel mingit huvi peale seda, kui olete võtnud, mis teil vaja?"

Järgnes vaikus. Siis naeratas naine ootamatult. "Niisiis olete te ära arvanud, et ma ei ole pärit teie maailmast."

"Jah. Ja ma tean, et teil on peale minu ka teisi agente. Kas te tulete Marsilt või ei taha te seda mulle öelda?"

"Ma ütlen seda teile meeleldi. Kuid te ei pruugi mulle selle eest tänulik olla."

Ashton silmitses naist ettevaatlikult. Mida ta sellega öelda tahtis? Ise seda märkamata pani ta käe selja taha, et käevõru varjata.

"Ei, ma ei ole Marsilt. Ega üheltki teile tuntud planeedilt. Te ei mõistaks, mida ma endast kujutan. Kuid ma ütlen seda teile siiski. Ma olen Tulevikust."

"Tulevikust! See on naeruväärne!"

"Kas tõesti? Mulle pakuks huvi teda, miks?"

"Kui midagi taolist oleks võimalik, kubiseks meie minevik ajaränduritest. Pealegi sisaldub selles reductio ad absurdum. Minevikku pöördumine võiks muuta olevikku ja tekitada kõikvõimalikke paradokse."

"Need on head põhjendused, ehkki vahest mitte nii originaalsed, kui teie arvate. Kuid need määravad üksnes ajareiside üldise võimalikkuse, mitte aga väga erilisi juhte, millega meil on praegu tegu."

"Mis siin siis iseäralikku on?" küsis Ashton.

"Väga haruldastel juhtudel ja tohutu energiahulga vallandumisel on võimalik tekitada — ainukordsus ajas. Sekundi murdosa vältel, mil see ainukordsus esineb, muutub minevik tulevikule kättesaadavaks, ehkki vaid piiratud kujul. Me saame saata teie juurde oma mõistused, kuid mitte kehad."

"Te tahate öelda," sõnas Ashton, "et te laenate seda keha, mida ma näen?"

"Oh, ma olen selle eest maksnud, nagu ma teilegi maksan. Omanik oli tingimustega nõus. Me oleme neis asjus väga piinlikult täpsed."

Ashton mõtles kiirelt. Kui see vastas tõele, siis andis see talle kindlad eelised.

"See tähendab," jätkas ta, "et teil puudub mateeria üle vahetu kontroll ja te peate tegutsema inimestest toimurite kaudu?"

"Jah. Isegi need käevõrud on siin, meie vaimse kontrolli all tehtud."

Ta seletas liialt paljut liialt valmilt, paljastades kõik oma nõrgad kohad. Ashtoni ajusopis sähvatas hoiatussignaal, kuid ta oli läinud juba liialt kaugele, et taganeda.

"Siis tundub mulle," sõnas ta aeglaselt, "et te ei saa sundida mind seda käevõru tagasi andma."

"See on täiesti tõsi."

"Seda ma tahtsingi teada."

Naine naeratas nüüd talle ja selles naeratuses oli midagi, mis Ashtoni üdini külmaks võttis.

"Me pole kättemaksuhimulised ega vaenulikud, mr. Ashton, sõnas naine vaikselt. "See, mida ma nüüd teen, tuleneb minu õiglustundest. Te tahtsite seda käevõru; te võite selle endale jätta. Nüüd ütlen ma teile, kui kasulik see on."

Hetke tundis Ashton meeletut impulssi kiirendaja tagasi anda. Ilmselt luges naine ta mõtet.

"Ei, on juba hilja. Ma nõuan, et te selle endale jätate. Ja ma võin teid ühes suhtes rahustada. See ei kulu läbi. See teenib teid" — taas too mõistatuslik naeratus — "terve ülejäänud elu."

"Ega teil pole midagi jalutuskäigu vastu, mr. Ashton? Olen oma töö siin lõpetanud ja heidaksin meelsasti teie maailmale viimase pilgu, enne kui ma siit igaveseks lahkun."

Vastust ootamata pöördus ta raudväravate suunas. Ashton järgnes talle uudishimust närituna.

Nad kõndisid vaikides kuni jõudsid keset Tottenham Court Roadi paigaletardunud liiklust. Naine seisis mõne hetke, silmitsedes toimekat ja ometi liikumatut rahvahulka ja ohkas siis.

"Ma ei saa parata, et mul on nendest ja teist kahju. Huvitav oleks teada, kui kaugele te küll jõudnud oleksite."

"Mida te sellega öelda tahate?"

"Alles äsja, mr. Ashton, vihjasite te, et tulevik ei saa minevikku tagasi ulatuda, sest see muudaks ajalugu. Teravmeelne märkus, kuid ma kardan, et kohatu. Vaadake, teie maailmal pole enam ajalugu, mida muuta."

Ta osutas üle tee ja Ashton pöördus kannapealt ringi. Seal polnud midagi peale ajalehepoisi, kes oma lehehunniku kohal kükitas. Üks müürileht kõverdus ebaloomulikult tuules, mis puhus läbi selle liikumatu maailma. Vaevaliselt luges Ashton rohmakalt trükitud sõnu:

TÄNA ON ÜLIPOMMI KATSETUS

Hääl tema kõrvus tundus tulevat kusagilt väga kaugelt.

"Ma ütlesin teile, et isegi sellisel piiratud kujul nõuab aja-ränne tohutu energia vallandumist — palju rohkema, kui üks pomm suudab vabastada, mr. Ashton. Kuid see pomm on üksnes sütikuks..."

Naine osutas kõvale maapinnale nende jalge all. "Kas te teate midagi omaenda planeedist? Tõenäoliselt mitte; teie rass on nii vähe õppinud. Kuid isegi teie teadlased on avastanud, et kahe tuhande miili sügavuses on Maal tihe vedel tuum. See tuum koosneb kokkusurutud ainest ja võib eksisteerida ühes kahest stabiilsest seisundist. Teatud stiimuli mõjul võib see minna üle ühest seisundist teise täpselt nii nagu kiik võib sõrmepuudutusest teisele poole vajuda. Kuid see üleminek mr Ashton, vabastab samapalju energiat nagu kõik maavärinad teie maailma algusest alates. Ookeanid ja kontinendid lendavad taevasse; Paikese umber tekib teine asteroidide vöö.

See kataklüsm saadab kajad läbi aegade ja avab meile murdosa sekundist teie ajas. Selle viivu jooksul üritame me päästa teie maailma aaretest niipalju kui saab. See on kõik, mida me saame teha; isegi kui teie motiivid olid puhtalt isekad ja täielikult ebaausad, olete te osutanud oma rassile teene, mida te ei kavatsenud kunagi teha.

Ja nüüd pean ma pöörduma tagasi meie laevale, mis ootab Maa rusude juures praegusest hetkest ligi sada tuhat aastat hiljem. Te võite käevõru endale jätta."

Eemaldumine oli silmapilkne. Naine tardus korraga paigale ja muutus üheks teiste kujude hulgas vaiksel tänaval. Ashton oli üksi.

Üksi! Ta tõstis hiilgava käevõru silmade juurde, hüpnotiseerituna selle keerulisest töötlusest ja jõududest, mida see endas varjas. Ta oli sõlminud lepingu ja seda tuli täita. Ta võis elada terve oma eluea - ühegi inimese jaoks varemtundmatu eraldatuse hinnaga. Kui ta välja hajutaks, tiksuksid ajaloo viimased sekundid armutult mööda.

Sekundid? Tegelikult oli aega veelgi vähem. Sest ta teadis, et pomm on kindlasti juba plahvatanud.

Ta istus kõnnitee äärele maha ja jäi mõttesse. Paanikaks polnud põhjust, tal tuli asju võtta rahulikult, ilma hüsteeriata Lõppude lõpuks oli tal piisavalt aega.

Kogu maailma aeg.

[Arthur C. Clarke; All the Time in the World; 1952]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Hirmu vöönd; 1993]