juuli 24, 2005

Haiku

Haiku pärineb 16.-17. sajandist, mil ta arenes renga'st (seosluuletus, 5-7-5 + 7-7 silbilist rida) kõige esimese kami-no ku (5-7-5) iseseisvudes. Algselt oli haikai (pikemalt haikai-no renga, nalja-seosluuletus) mitte eriti tõsine luulevorm - seltskondlik meelelahutus või sõnamänguline.
Haiku keel on eriti napisõnaline ja katkendlik - lõpetamata laused, vaegseotud sõnakillud. Eesmärgiks on eemaldada kõik liigne, kasutu, sirgjoonelised mõtteavaldused, selgelt sõnastatud hoiakud, nii, et jääks vaid lihtne, teravate joontega pildike. Õnnestunud haikul peaks alati olema rohkelt tõlgendamisvõimalusi.

Matsumaga Teitoku (1571-1653)

Inimestele
sunnib terveks päevaks und
sügise täiskuu.

Matsuo Bashô (1644-1694)

Teel karmil siinsel,
mil ei hulgu hingelist,
loojub sügispäev.

Välgusähvatus.
Tummas varjus võdiseb
haigru hõigatus.

Taeva all magan,
kerge sabin äratab:
piisad lehtedelt.

Oh, vana tiiki!
Hetkeks kostub sulpsatus.
Konn vaid sukeldus.

Rännakust roidunud
koltunud lagendikul
uidan ma ulmas.

Kuivanud oksal
kössutab külmetav ronk.
Sügise õhtu.

Ochi Etsujin (1656-1702)

Kuu läbi vihma.
Kõikjal, ent, oh ei tea, kus
ähmune kuma.

Mukai Kyorai (1651-1704)

Rüütel unustas
täku, kes närib oksi,
ja silmitseb kuud.

Enomoto Kikaku (1661-1707)

Lõigatud kõrvits,
nõrgudes joonistab mahl
ämbliku jalgu

Viin kaasas naiseks,
naine ainult liignaiseks
vaadates õisi.

Hattori Ransetu (1654-1707)

Suletud maja.
Paberlaterna ümber
tantsib nahkhiiri.

Kakami Shikô (1665-1731)

Sirbikene kuud.
Haikala vajutab pää
lainete alla.

Kabayashi Issa (1763-1827)

Viinamäetigu,
hilju, hilju, võid jõuda
Fuji mäelegi.

[Haikud: Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes; Ilmamaa; 1997]

juuli 12, 2005

Eenok / Enochian

Eenok on okultne keel, mille tõid päevavalgele 16. sajandil John Dee ja Edward Kelley, kelle väidete kohaselt ilmutasid selle neile inglid. Siiski arvatakse olevat tegu konstrueeritud keelega. Keele nimi, eenok, on tuletatud "Eenoki raamatust".

Juba 1581. aastal mainis Dee oma päevikus, et Jumal on saatnud head inglid astuma otsesesse ühendusse oma prohvetitega. Nagu ka tema raamatute kollektsioon näitas, oli Deel keskmisest märksa suurem huvi inglite vastu. Ta otsis välja kõik varasemad vestlused inimeste ja inglite vahel. Ka oli ta riiuleil tekste Ficino, Agrippa ja Johannes Trithemius'e sulest. Aga see selleks...

Eenoki sõnade järjestus sarnaneb inglise keelele, kuigi sellel puuduvad nii määravad, kui umbmäärased artiklid. Ka on sellel mõningased omadused, mis on iseloomulikud aglutineerivatele keeltele (ÕS99: aglutinatsioon - liitumine, külge-, kokkukleepumine; keel juure ja afiksite liitumine sõnavormiks, nii et nende piirid jäävad selgeks;). Eenoki väike sõnavara muudab probleemseks ka nähtava muutuse tähtsuse hindamise nimi- ja tegusõnade vormides.

Eenok kasutab omaenda tähestikku, mida saab siiski translitereerida ladina tähestikku. Erinevalt enamikest foneetilistest tähestikest, pole eenoki puhul tähtede nimedel suurt seost sellega, kuidas neid hääldatakse. Erinevaid tähemärke on 64, mis vaevalt, et juhuslikult selliseks kujunes. Võimalik, et seal peitub šiffer.

Eksisteerib erinevaid hääldussüsteeme. Kuldne Koidik ja Aleister Crowley (kes kaasas eenoki ja maagilise süsteemi, mille Dee ja Kelly sellele ehitasid, oma populaarsesse õpetusse) eelistasid heebreapärast, Donald Laycock aga arvas, et hääldus on lähedasem inglise keele omale.

Suurem osa leksikast koosneb inglite nimedest, mis tulenevad neljast akrostihhonlikust tahvlist (ÕS99: akrostihhon - kirj luuletus, mille ridade algustähed v -silbid annavad kokku sõna v lause). Ühtlasi on vähem kui 1000 kinnitatud sõna, mis esinevad 19's piltlikus poeemis, tuntud kui "Eenoki hüüud".

21. sajandi künnise üks tuntumaid eenokiuurijaid oli Benjamin Rowe (Josh Norton). Tema tööd on laialdaselt eenokimaagide seas tunnustatud, olles siiski suhteliselt isikupärased ja Charles Stansfeld Jonesi kabalistlikele teoretiseeringutele tuginevad.

Lisa: