aprill 15, 2008

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes, vol 2

Ulmes on kasutatud skandinaavia usundist ebaproportsionaalselt palju folkloori ja eelkristlikku materjali – härjapõlvlasi, kääbuseid, päkapikke ja teisi omalaadseid olevusi – segades neid vahel teiste, hoopis mujalt maailmajaost pärit pärimustega. Veelgi suurema kaaluga on aga konkreetselt aaside ja vaanide omavaheliste konfliktide kujutamine. Näiteks tegutsevad koomiksikirjanikuna tuntuks saanud Neil Gaimani mahukas romaanis „Ameerika jumalad” kõrvuti teiste jumalustega ka Loki ja Odin. [6] Viimane neist esines suure osa ajast ühega oma paljudest nimedest – hr. Wednesday (nimest Wodan, mis tavaliselt kirjutatakse kui Odin).

Eelmainitud romaan on hea näide kuivõrd hästi annab siduda popkultuuri ja moodsaid uskumusi mütoloogiaga. Romaani põhikonfliktiks on uute jumalate (inimeste tehnikakultus kutsus näiteks ellu tehnojumala) ja vanade, mõnede meelest redundantsete jumalate, konflikt ellujäämise nimel.

Romaani käigus avastab peategelane, tavaline eluga kimpus endine kriminaal, et tegelikult on ta Odini poeg (võib oletada, et Baldr) ja oma seni olematu seotuse tõttu jumalatega kujuneb ta mediaatoriks uute ja vanade jõudude vahel.

Pärast mõningaid drastilisi sündmusi aitab tal põgeneda nimetu rääkiv kaaren. Veidi hiljem aga võttis ta oma kohuseks pidada surnuvalvet – seotuna päevadeks müstilise puu külge rippuma. Hallutsinatsioonide vahel joodab teda pähklikoorest orav, kes vahetpidamata häälitseb „ratatosk” ("Ratatosk. Ratatosk." The chattering had become a scolding. [7]). Samuti istub puu otsas kummaline kotkalaadne lind – tõenäoliselt Hraesvelg.

Odinit kujutatakse vanema mehena, kelle üks silm on klaasist ja kes viib läbi küllaltki kavala ja omakasupüüdliku eneseohverduse, kiskudes konfliktsed osapooled verisesse lahingusse, ise sellest osa võtmata.

Üsna kindlalt on romaanis veel palju viiteid tuntud ja mitte nii tuntud sündmustele põhjala mütoloogiast. Aga on ka teisi romaane – ka eesti keeles ilmunuid, mis kasutavad germaani ja skandinaavia pärimusi. Üheks viljakamaks selleteemaliseks autoriks on kindlasti Poul Anderson, kellelt on siinmail ilmunud vähemalt kaks sobivate müüdimotiividega romaani – „Murtud mõõk” ja „Jumalate sõda”.

J. R. R. Tolkieni kääbiku-raamatute lugejad võivad leida Andersoni „Murtud mõõgast” mõningaid tuntud nimesid, näiteks päkapikke Durin (Dyrin) ja Dvalin. See tuleneb sellest, et nii Anderson kui Tolkien kasutasid samu allikaid, Islandi saagasid. Durini ja Dvalini leidsid nad kuulsast „Päkapikkude Kataloogist”, mis ilmus „Vanema Edda” esimeses raamatus. [8] Neil on veel mitmeid sarnaseid tegelasi, nagu haldjad, trollid, draakonid ja „murtud mõõk” ise. Ka Tolkien kasutas murtud mõõga motiivi – tuletagem meelde Aragorni mõõka, mis terveks sepistati. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega Völsungasagan’ist. Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks Michael Moorcocki Elric’i seeria mõõgale Tormitooja.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta eessõnas elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. [9]

Ka on Anderson, erinevalt enamikust teistest ulmekirjanikest, paigutanud tegevuse otse Odini ja Thori põhjalasse, mitte ehitanud oma fiktsionaalset maailma a la Tolkieni Keskmaa. Pealiiniks siis sedapuhku haldjate ja trollide omavaheline konfikt. Trollide ja inimeste suhteid kujutatakse veristena, samas kui haldjaid inimesed ja nende saatus kuigivõrd ei huvita. Näiteks vahetas Haldjate kuningas inimlapse samanäolise haldja-trolli ristsugutise vastu (nn changeling), tekitades sellega tulevikus suure veresauna. [10]

Viited:
[6] American Gods - Gods and legends appearing in the novel
[7] Neil Gaiman. 2001. American Gods. HarperCollins, lk 464
[8] Paul Andreson. Toim. Eva Luts. 1999. Murtud Mõõk. Fantaasia, lk 190
[9] The Broken Sword retsensioon
[10] Reviews forum: (Novel) The Broken Sword, by Poul Anderson

[1/3 veel tulemas]

aprill 02, 2008

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes

On öeldud, et kogu teaduslik fantastika on põhimõtteliselt postreligioosne kirjandus – nendele, kelle mõistus on vormitud teaduse ja tehnika järgi, on kogu universum põhimõtteliselt tunnetatav. Usk hajub ja asendub maailmaloome keerukuse imetlusega. [1]

Ent sellest olenemata on suur osa klassikalisest ulmest, nii fantasy kui science fiction’i poolt vaadatuna seotud religioossete teemadega. Erinevalt teaduslikust fantastikast on fantasy (sõltuvalt valitud definitsioonist) tänapäeva mõistes väga vana žanr – näiteks juba circa 2000 a. eKr otsis Gilgameš surematust. [2] Võib oletada, et eri ajastute religioonidest ja mütoloogiatest tihedalt läbi põimunud kultuuritaust, mis on meid sajandeid saatnud, ei jäta meid veel niipea ja annab tõlgendamisainest veel pikkadeks aegadeks. Eriti tänapäeval, mil Huntington’i kohaselt on rahvusvahelised konfliktid mitte rahvaste, vaid pigem tsivilisatsioonide (ehk kultuuriruumide) vahelised. [3]

Siit võibki oletada põhjuse, miks pole skandinaavia ja ehk ka germaani mütoloogiad rahvusvahelises ilukirjanduses ja filmistsenaariumites üldkasutatavad [4] – puudub konflikt, mille olemasolu näiteks antipoodsele lugejale või vaatajale korda läheks ja millest ta päevakajalisuse tõttu huvitatud oleks. Eelmainitud kultuuriruumide mütoloogiate ja pärimuste poole pöördutakse pigem sooviga demonstreerida midagi eksootilisemat. Muidugi igal reeglil on ka erandid – mistõttu võib mõista teatud mütoloogiliste motiivide ja karakterite üleekspluateerimist. Näiteks võiks tuua kasvõi nimed nagu Thor ja Odin (eksisteerib isegi selline nähtus nagu odinism) ning skandinaavia juurtega Beowulfi kasutamine arvuka hulga filmide stsenaariumites. Ja muidugi destruktiivsusest lummatud publikule meelepinget pakkuv Ragnarök.

Nagu ka kõik muu kirjandus on ulme inimloomusest – meist, siin, praegu. Ulme, nagu ka mütoloogia, on sisuliselt platvorm esitamaks suuri ideid tavapärasest (eirates reaalsuse piiranguid) erinevalt – sedasi, et kirjanikul on kergem end väljendada ja lugejal kergem leida loo iva, kui see on formuleeritud juhtmõtet toetavasse raami. Seetõttu pole eriti imekspandav, et tegelikult on religioon ja mütoloogia ulmes (eriti fantasy puhul) küllaltki levinud.

Mütoloogiat saab aga loodava teose heaks tööle rakendada mitmel erineval moel. Küllaltki sageli kasutatakse näiteks metafüüsilisi küsimusi ja ideid ilma konkreetseid jumalusi või sündmuseid ballastina kaasa võtmata. Vahel luuakse ka kunstlik religioon, nagu tegi näiteks Vonnegut oma romaanis "Kassikangas". Aga antud hetkel on vast olulisimad lood, kus on kasutatud laenatud struktuurivõtteid ja karaktereid, nagu seda on teinud näiteks J. R. R. Tolkien.

Lisaks Tolkieni ekraniseeringutele leidub veel palju teisi, isegi tugevama allikmaterjali mõjutustega, linalugusid. Näiteks on tuntud montypythonlane Terry Jones lavastanud filmi "Erik the Viking". Antud filmis saab peategelane, noor viiking Erik, vana targa naisena esinevalt viljakusjumalannalt Freyalt teada, et hunt Fenrir on neelanud päikese, saates seega maailma Ragnarökki. Erik rändab Asgardi lootuses lõpetada Ragnarök. Peamisteks takistajateks on muuhulgas Loki. Lisaks eelmainitud karakteritele on filmis esindatud suurem osa panteoni juhtfiguuridest ja kasutatud arvutut hulka viiteid eddades ja viikingilugudes viidatud sündmustele. [5]

Viited:
[1] INTRODUCTION - The Absence of God: an interview with Ted Chiang
[2] SCIENCE FICTION AND RELIGION
[3] Samuel P. Huntington. 1999. Multipolaarne, paljutsivilisatsiooniline maailm – Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, lk 31
[4] Norse Mythology – IMDb
[5] Erik the Viking


[Kui peaks huvi olema veel ca 2/3 mahus ülejäänud kirjutise vastu, anna teada.]