Farrell, kes oli ülimalt lepliku loomuga, seda eriti hommikuti, leppis mõttega, et tema magamistoas oli hunt, ja lebas täiesti liikumatult, sulgedes silmad, kui sünge, mustade mokkadega pea tema poole pöördus. Olles kunagi töötanud loomaaias, oskas ta ära tunda, et loom kuulus Kesk-Euroopa alaliiki - väiksem ja kergema kondiga kui põhjapoolsem teisend, metsahunt; ilma tiheda turris lakata turjal ja teravama koonu ning kõrvadega. Farrell tundis omaenese pedantsusest alati, isegi kõige hullematel hetkedel lõbu.
Peter S. Beagle, Libahunt Leila
Lükantroopia mõistmisel on oluline teada vaadeldavat ajalist konteksti. Tüüpilise euroopa libahundi põlvnemislugu on nimelt samavõrd eriline kui kas või vampiiridel - omades juuri eelajaloolisest ajast ja sugulasolevusi üle terve planeedi.
Legende uurides on võimalik eristada hägusaid hundimaagia traditsioonide jooni esimeste indoeurooplaste pärimustes. (Üle kolme tuhande aasta tagasi tõid nad oma pärimused praeguse lõuna-Vene aladelt Euroopasse kaasa.) Siiski seisab tolleaegse hundimaagia praktiseerimise vorm praegu vaid oletustel. Näiteks pakutakse, et noored sõdalased, kes soovisid saada sellesse pühendatud, läksid metsadesse, elasid seal hundi nahkades, sõid vaid toorest liha ja pidid läbima jõu ning julguse testid. Alles seejärel said hõimuvanematelt saladusi õppida. Aga isegi tol ajal oli huntsõdalastel kaksipidine kuulsus. Nimelt olevat nad liiga sageli kaotanud kontrolli oma loomse mina üle ja saatnud korda soovimatuid veretegusid.
Hundimaagia jälgi leidub paljudest ajalooürikutest. Näiteks nii mõnelgi indoeuroopa suguharul oli nimi, mis tõlkes tähendab hundiinimesi. Ka Kreeka ajaloolane Herodotus mainib rändhõimu nimega Neuri, mille iga liige muutus aastas mõneks päevaks hundiks. Veel üks märge on ka vanades iraani ürikutes - Haumavarka - sõnasõnalt soma-hunt, kusjuures soma on rituaalides kasutatav uimasti.
Rikkalikumalt saab informatsiooni aga näiteks Islandi munkade ülestähendustest, kes pärast kristluse pealetungi olid siiski piisavalt kinni vanades traditsioonides, et panid endi saagad rikkumata kirja. Kujumuutmist esineb nendes suhteliselt sageli - paljud tuntumatest sõdalastest näiteks oskasid seda. Sagedaimateks vormideks siis karu ja hunt; aga ka luiged, saarmad ja isegi lõhed ning muud olevused.
Olgu siis ka üks kujumuutja-sõdalase näide - Taani kuninga eest võidelnud sõdalane Bodvar Biarki. On üles tähendatud, et kuninga viimases lahingus polnud Bodvari pikalt kuskil näha. Küll aga oli tema äraolekul rindejoonel aktsioonis mingi karu. Seepeale, kui üks Bodvari sõpradest leidis ta liikumatult oma telgist ja üles äratas, kadus võitlusväljalt ka karu.
Sagedamini olid kujumuutjad siiski füüsiliselt kohal. 13. saj. islandi laulik Snorri Sturluson märkis: "Need mehed läksid ilma turvistikuta ja olid pöörased kui jahikoerad või hundid, hammustasid kilpe ja olid tugevad kui karud või pullid. Nad tapsid mehi, aga ei tuli ega raud neid ei võtnud."
Vanad indoeurooplased polnud sugugi ainsad, kelle teadmuspagasisse kuulus kujuvahetamisoskus. Suuremal või vähemal määral esines seda enamikes maagiaharudes üle ilma. Kuni teadusrevolutsioonini. Navaho rahva hulgas on näiteks yenaldlooshi ehk libaloomad või nahaskõndijad nõiad, kes oskavad muunduda koerteks või koiottideks kardetud maagiarituaalide käigus. Arvati, et nad tegelevad kannibalismiga ja kasutavad maagilist pulbrit, mis on tehtud laipadest.
Võrreldes eelnevatega on kesk-Mehhiko kujumuutja nahual mitte kuigi pahatahtlik. Tema saab võtta üsna erinevate loomade kuju - kasvõi koera, ahvi või kalkuni oma. Sellealased teadmised edastatakse meistrilt õpipoisile viimase õpiaja jooksul. Nahual rakendab aga oma oskusi üldjuhul laiskuse teenriks - tööst hoidumiseks, väärisesemete varguseks jms. Siiski ei saa nad oma võimetega tekitada kellelegi füüsiliselt viga.
Indiaanlaste ja ka paljude teiste sarnased traditsioonid on ka tänapäeval au sees ja praktiseerimisel. Nagu pole ka libahuntide nägemine ära kadunud.