november 10, 2009

Katkend: Libahundi printsiip

Vesi sööstis vahutades läbi mõne varasema kevadise ujutuse ajal oja kõrge, käänulise kalda ja kasesalu vahele kinni jäänud murdunud puude ja võsa rägastiku ning voolas seejärel vaiksesse, mustjasse võrendikku.
Ettevaatlikult juhtis Blake toolikujulise ujuki rägastiku kasesalupoolsesse otsa ning lülitas maale jõudmisel välja gravitatsiooniseadme. Hetke istus ta liikumatult ujukis ja kuulas veevulinat, olles võlutud võrendiku sügavast tüünusest. Eespool kõrgus taeva poole mäeaheliku hari.
Lõpuks ronis Blake ujukist välja ja sidus õngedeni jõudmiseks lahti sõiduki tagumise otsa külge kinnitatud toidukorvi. Blake asetas korvi kaskede all haljendavale rohtukasvanud kaldapervele.
Kahte kallast ühendavast rägastik-tammist kostis krabinat. Blake pööras ümber ja märkas, et ühe puurondi alt seirab teda särav silmapaar.
Naarits, mõtles Blake. Või hoopis saarmas. Piilub mind oma rondirägastikku ehitatud pesast.
“Tervitus,” lausus Blake viisakalt. “Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma siin pisut õnne proovin?”
“Tervist,” vastas naarits-saarmas kõrgel piiksuval häälel.
“Mis on see õnn, mida te soovite proovida? Palun täpsustage.”
“Mida te just...” Blake'il jäid sõnad kurku kinni.
Naarits-saarmas ronis rondi alt välja. Ta polnud ei naarits ega saarmas. Ta oli kahejalgne olevus – näis, nagu oleks ta lasteraamatu lehekülgedelt maha astunud Olendil oli karvane koon nagu närilisel, kõrgest kuppeljast kolbast kasvas välja paar teravatipulise tutikestega lõppevaid kõrvu. Ta tundus seistes olevat ligikaudu kaks jalga pikk ning ta keha oli kaetud sileda pruuni karvakasukaga. Olevus kandis erepunaseid, peamiselt taskutest koosnevaid pükse ning ta sõrmed olid pikad ja saledad.
Olend nuhutas õhku.”Ega teil siin korvis äkki toit ole?” küsis ta piiksuval häälel.
“On küll. Küllap olete näljane?” päris Blake. Olukord oli muidugi absurdne. Mõne hetke, mitte enam kui minuti pärast kaob see elav lasteraamatuillustratsioon ära ja ta võib kala püüdma hakata.
“Ma nälgin,” kaebas illustratsioon. “Inimesed, kes mulle tavaliselt süüa jätavad, läksid puhkusele. Sellest hetkest alates olen toitu näpanud. Äkki on teil kunagi tulnud endale toitu näpata?”
“Ei, tõenäoliselt mitte,” vastas Blake. Veider külaline ei kadunud kusagile. Ta oli endiselt olemas, ajas juttu ning temast ei saanud kuidagi lahti.
Püha Jumal, mõtles Blake, järjekordne hallutsinatsioon! “Kui olete näljane, peaksime toidukorvi kallale asuma,” ütles Blake. “Kas teil on toidu suhtes mingeid eelistusi?”
“Ma söön sedasama, mida homo sapienski. Ma pole vähimalgi määral pirtsakas. Mu metabolism on imetlusväärselt sarnane Maa asukate omaga,” vastas olevus.
Koos läksid nad toidukorvi juurde. Blake võttis korvil kaane pealt.
“Teid ei näi häirivat minu ilmumine rondihunnikust,” nentis olevus.
“See pole minu mure,” selgitas Blake ja püüdis mõtteid kiiremini liikuma sundida, kuid ei suutnud mõistust tardumusest äratada. “Siin on võileivad, paar koogikesi ja kausitäis, nagu mulle tundub – jah, kausitäis kartulisalatit ning mõned kooritud munad.”
“Kui teil midagi selle vastu pole, võtan paar võileiba.”
“Laske aga käia,” julgustas Blake.
“Te ei paku mulle seltsi?”
“Sõin alles äsja hommikust.”
Olevus võttis mõlemasse kätte võileiva, istus maha ja hakkas aplalt sööma.
“Vabandan viletsate lauakommete pärast,” pomises ta, “kuid ma pole peaaegu kaks nädalat korralikult süüa saanud. Olen vist liiga nõudlikuks muutunud. Minu eest hoolitsenud pere jättis mulle päris toitu, mitte nagu enamikul inimestest kombeks on – ainult kausitäie piima.”
Olevuse vurrude külge kleepusid leivapurukesed, ta pistis mõlemad võileivad nahka ja sirutas käe uute järele, ent lõi poolel teel kõhklema.
“Ega teil midagi selle vastu pole?” küsis ta.
“Mitte vähimatki,” vastas Blake.
Olevus võttis uue võileiva.
“Andke andeks,” küsis ta, “kui palju teid on?”
“Kui palju mind?”
“Jah, teid. Kui palju teid siin on?”
“Loomulikult ainult üks,” vastas Blake. “Kuidas saakski mind rohkem olla?”
“Muidugi oli minust rumal nii küsida,” lausus olevus, “kuid võiksin vanduda, et kui ma teid esimest korda nägin, oli teid rohkem kui üks.”
Ta lõi hambad uude võileiba, ent sõi seda eelmistega võrreldes mõnevõrra aeglasemalt.
Võileivaga ühele poole saanud, patsutas olend käega õrnalt vastu vurre, raputades maha karvade külge kleepunud puru.
Tänan teid väga,” ütles ta. “Pole tänu väärt. Äkki soovite veel? “ päris Blake.
“Võileiba ehk mitte. Kuid kui pakuksite mulle tüki kooki...”
„Ärge häbenege, võtke aga,” julgustas Blake. Olevus ei häbenenudki. “Aga nüüd,“ sõnas Blake, “olete te mulle hulgaliselt küsimusi esitanud. Kas teie arvates on õiglane, kui ka mina teie käest midagi küsin?”
“Jah, loomulikult,” nõustus olevus. “Laske aga käia.
“Äkki ütleksite, kes või mis te õigupoolest olete?”
“Oh, tore et küsisite,” vastas olevus. “Olin kogu aeg arvamusel, et te tundsite mu kohe ära. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et te ei tea, kes ma olen.”
Blake raputas pead ja ütles: “Mul on väga piinlik, kuid ma tõepoolest ei tunne teid.”
“Ma olen Haldjas,” teatas olevus ja tegi kummardus “Teie teenistuses, sir.”


[Clifford D. Simak; The Werewolf Principle; 1967]
[tõlge: inglise keelest Lennart Lepajõe]
[Libahundi printsiip; Kupar, 1997]