Haiku

Haiku pärineb 16.-17. sajandist, mil ta arenes renga'st (seosluuletus, 5-7-5 + 7-7 silbilist rida) kõige esimese kami-no ku (5-7-5) iseseisvudes. Algselt oli haikai (pikemalt haikai-no renga, nalja-seosluuletus) mitte eriti tõsine luulevorm - seltskondlik meelelahutus või sõnamänguline.
Haiku keel on eriti napisõnaline ja katkendlik - lõpetamata laused, vaegseotud sõnakillud. Eesmärgiks on eemaldada kõik liigne, kasutu, sirgjoonelised mõtteavaldused, selgelt sõnastatud hoiakud, nii, et jääks vaid lihtne, teravate joontega pildike. Õnnestunud haikul peaks alati olema rohkelt tõlgendamisvõimalusi.

Matsumaga Teitoku (1571-1653)

Inimestele
sunnib terveks päevaks und
sügise täiskuu.

Matsuo Bashô (1644-1694)

Teel karmil siinsel,
mil ei hulgu hingelist,
loojub sügispäev.

Välgusähvatus.
Tummas varjus võdiseb
haigru hõigatus.

Taeva all magan,
kerge sabin äratab:
piisad lehtedelt.

Oh, vana tiiki!
Hetkeks kostub sulpsatus.
Konn vaid sukeldus.

Rännakust roidunud
koltunud lagendikul
uidan ma ulmas.

Kuivanud oksal
kössutab külmetav ronk.
Sügise õhtu.

Ochi Etsujin (1656-1702)

Kuu läbi vihma.
Kõikjal, ent, oh ei tea, kus
ähmune kuma.

Mukai Kyorai (1651-1704)

Rüütel unustas
täku, kes närib oksi,
ja silmitseb kuud.

Enomoto Kikaku (1661-1707)

Lõigatud kõrvits,
nõrgudes joonistab mahl
ämbliku jalgu

Viin kaasas naiseks,
naine ainult liignaiseks
vaadates õisi.

Hattori Ransetu (1654-1707)

Suletud maja.
Paberlaterna ümber
tantsib nahkhiiri.

Kakami Shikô (1665-1731)

Sirbikene kuud.
Haikala vajutab pää
lainete alla.

Kabayashi Issa (1763-1827)

Viinamäetigu,
hilju, hilju, võid jõuda
Fuji mäelegi.

[Haikud: Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes; Ilmamaa; 1997]