kui näen lilli, siis aktiivseks, kurjaks.
pole selge, miks -
kõigile on ju ammu teada, et see on üks ja seesama.
Brecht küll kirjutas,
et temas "võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust
ja jälestus füüreri kõnede üle, aga ainult viimane
sunnib sulge haarama",
kuid eestlane Rummo vastas talle:
"...ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama,
aga kui - siis ainult mõlemad, üheskoos,
see, et nad ikka on ühekorraga" -
teisiti öeldes,
pole midagi üllatavat selles,
et sitt rahustab
ja muudab meid sentimentaalseks,
lilled aga tungivad peale,
ahvatlevad,
haavavad ja türanniseerivad meid,
me oleme õnnelikud:
meil on ees elu, täis võitlust.
[Kirill Medvedev]
[tõlge: vene keelest Kajar Pruul]
[Vikerkaar; nr. 7-8, 2009]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar