Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]