Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]