Katkend: Linnusild

Metalsesse häälde hiilis julm üleolev rõõm.

„Teil on õnnestunud mind ärritada ning üsna varsti saate teada, mis on Ch'ini hertsogi ärritamise hind.“ Mask pöördus sõdurite poole. „Viige vanatoi ja poisiklutt piinakambrisse. Nad surevad toll tolli haaval raudsärkides,“ käskis ta.

Sellist hukkamist oli võimeline nõudma ainult hertsog ja ühtlasi tahaksin siinkohal kiiresti ära märkida, et kõigis teistes Hiina piirkondades võis raudsärke juba ammu näha vaid muuseumides, kus need olid välja pandud kui pimeda keskaja võikad sünnitised. Tegelikult ei olegi need üldse rauast tehtud – kasutati hoopis terasvõrku, mida sai järk-järgult kaelasilmuse või seljal asuva kruvi abil koomale tõmmata. Särgid tõmmatakse tihedalt ümber ohvri rindkere, nii et liha võrgusilmustest välja pressib, ja seejärel võtab timukas midagi kõva ja karedat, näiteks kivi, ning tõmbab sellega aeglaselt üle särgi, kuni liha enam võrguaasadest välja ei pressi. Verejooks peatatakse ning järgmisel päeval nihutatakse särki veidi ja protsessi korratakse – ja nii kestab see päevi. Osav timukas suudab ohvrit elus hoida mitu kuud ning ohvri ainus lootus on see, et temast saab võimalikult ruttu tühja pilguga meelemõistuseta hull.

/.../

Timukas kelleks oli kiilakas, punase nina, nelja kollase hamba ja suure murega paks vanamees, ei tundnud meid nähes just eriti suurt rõõmu.

„Ainult töö, töö, töö!“ urises ta meie ümber askeldades ja mõõte võttes, „Kas te mõistate, et iga raudsärk tuleb iga ohvri jaoks eraldi teha? Kas te mõistate, et korraliku särgi tegemiseks kulub tervelt kaks päeva? Kas te mõistate, et hertsog käskis teie särgid valmis saada kähe tunniga! Ja siis ma pean teid esimest korda kaapima ning kas te teate, et korralik kaapimistöö võtab veel kaks tundi?“

Ta astus paar sammu tagasi ja osutas nördinult näpuga meie poole.

„Vaadake neid kette!“ urises ta. „Kas te mõistate, et ainuüksi ketilukkude avamise, kettide teie ümbert lahti harutamise, nende tagasi mässimise ja taaslukustamise nahka läheb veel vähemalt kaks tundi? Kas te mõistate, et Esiema käskis mul ühe teise vangi neljaks tõmmata? Kas te mõistate, et korralik neljaks tõmbamine võtab veel kaks tundi aega? Millal ma puhata saan, ah? Kas kogu inimlik halastus on ilmast kadunud? Kas tavalise tööinimese heaolu ei huvita enam kedagi?“

Ta ei olnud ainus, kellel oli mure.

„Aga meie?“ käratsesid sõdurid. „Meie peame selles limases urkas valvama, kuni vangid on lõpuks surnud, ja kui sa oma tööd natukenegi oskad, läheb selleks kuid! Ja see neetud vanemveebel keeldus meile kõrvatroppe andmast, mis tähendab seda, et umbes nädala ajaga oleme nende kahe karjetest kurdid kui kivid! Vaadake neid prussakaid! Vaadake neid kaane! Vaadake seda tilkuvat limast vett! Palavik varitseb siin surmkindlalt iga nurga taga ning isegi siis, kui me peaksime kõik selle siin üle elama, mis kasu on meil koju naiste juurde tagasi jõudmisest? Hertsog lasi meil need vaesed sellid köita nii paljude kettidega, et nad liigutadagi ei saaks, ja seejärel pidime neid üksteist korrust õlgadel tassima. Sellest saadud neljakordne song on meist kõigist eunuhhid teinud!“

Tundus olevat üks murederohke päev.

[Barry Hughart; The Bridge of Birds; 1984]
[tõlge: inglise keelest Kaspar Müürsepp]
[Linnusild; Fantaasia, 2009]