ja kui kõrgub linna kohale krümitor
nagu veetorn
ja õõtsutab oma õuratut keret
latsutab keelt
ja jõllitab jõmitult
ja kui käivitub ühes salalaboratooriumis
kurjakuulutavalt urisev sõnam
ning asub täitma ilma tühjust
ilma et keegi enam teaks
ta programmi või töökäsklust
ja kui akna pääl on tomatitaimed
aga digiraamatud digiraha me digielud
hukkuvad hullunud päiksetuultes
ja roiutab meid ronkade laul
tos tasapisi laiuvas kõrbes
tuleb tema ja ütleb:
"mina ju olengi leevike"
ja kas suudab see kedagi päästa
või midagi muuta
aga seda ma tean
tol hetkel on kõik
veidike parem
[Jürgen Rooste]
[Postimees; 2011.06.04]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar