detsember 24, 2005

Jõulud ja saturnaalid

Rooma paganatel oli iselaadne püha, mida nad tähistasid 17-25 dets. Selle nädala jooksul oli rahva elu pea peale pööratud - kohtud suleti, seadusi enam ei eksisteerinud ja kedagi ei karistatud ükskõik millise kuriteo eest, sageli teenisid isandad oma orje jne. (Väidetavalt valis iga kogukond endale kurjuse kehastuse, keda siis nädala jooksul sunniti tegema midaiganes kästi. Nädala lõpus ta tapeti - Pimedus sai hävitatud. Oli see ikka nii?)
Lucian, a Greek historian and poet, wrote that everyone would drink wine and roam from house to house singing songs in the nude. He also mentions the practice of eating human-shaped biscuits – I.E., ginger bread men.
4. sajandil võttis kristlik kirik saturnaalid oma rüppe, lootes sellega ümber pöörata suurt hulka paganaid. Probleem oli aga selles, et saturnaalides pold kübetki kristluse tavasid. Probleemile leiti lahendus sellega, et kuulutati pidustuste viimane päev Jeesuse sünnipäevaks.
Haarates roomlaste püha oma kalendrisse, ei saanud kirik enam kuigivõrd selle tähistamise traditsioone muuta - seega jäädi veel pikaks ajaks vanade kommete ja harjumuste juurde. Ehk siis varased kristlikud jõulud möödusid juues, laaberdades ja kõikvõimalikke seadusi ning moraalinorme eirates. Sellest tulenevalt (paganlik päritolu jms.) keelati näiteks 17. sajandil Massachusettsis jõulude pidamine ära.

Aastal 1466 elustati mõned kummalised vanad traditsioonid. Nimelt lasi paavst Paulus II rahva rõõmuks alasti juutidel läbi linna joosta. Ühe tunnistaja kommentaar:
Before they were to run, the Jews were richly fed, so as to make the race more difficult for them and at the same time more amusing for spectators. They ran… amid Rome’s taunting shrieks and peals of laughter, while the Holy Father stood upon a richly ornamented balcony and laughed heartily.
Samas on üsna tõenäoline, et meie jõulupuu traditsioon pärineb samuti paganlike pidustuste kombest. Nimelt lõikasid ka roomlased sel puhul maha igihaljaid puid.

detsember 15, 2005

Aastaring sai siinsel veebil täna täis

Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.

Korrapäratu korrapära üheteistkümnes mõõde
lõikub ta maailma suhkruluumuusikana,
mustrina universumi mustris,
mis kannab kummalist kaunist ohtu,
mis lõhnab
nii ligitõmbavalt, nii ligipääsmatult,
nii ligipääsmatult läbi kõigi ta ööde -
aja kuju, Jumala tuju,
kaose kord, septakord,
?

[Doris Kareva; Aja kuju; Verb; 2005]

detsember 12, 2005

Vampirism vol4

Õhtul, kui ma majas oma tavapärast ringi tegin, kuulsin ülemise korruse akna tagant mingit kriipimist. Läksin ja piilusin välja. Algul ei näinud ma midagi, siis aga märkasin väikest kogu edasi-tagasi põiklemas.
"Snuff! Lase mind sisse! Appi!" hüüdis ta.
See oli Needle.
"Nii rumal ma ka ei ole, et sinusuguseid sisse hakkaksin kutsuma," ütlesin.
"Ainult mu boss on selline! Mina olen lihtsalt nahkhiir! Mulle ei meeldi isegi mitte tomatimahl! Palun!"

Roger Zelazny, Üksildane oktoobriöö



On mitmeid loomulikke ja üleloomulikke olendeid, keda võidakse vampiiridega segi ajada. Seega peaks oskama identifitseerida, mis olevusega üldse tegu on, isegi kui esmapilgul tundub kõik selge.
Näiteks sarnanevad vampiirikaasusele väga tugevalt Old Hag'i juhtumid. [Rahvas nimetab seda Old Hagiks (vana nõiamoor) ning arstid uneparalüüsiks. Tegu on kogemusega, mille puhul kogeja avastab ärkvelolekus, et ta on hirmuäratava olendi kohalviibimise tõttu otsekui halvatud seisundis.] Vampiirid pole siiski ainsad üleloomulikud olendid, kes inimest säärasel kombel rünnata võivad. Koletiste maailm on... mitmekülgne ja kompleksne - lihtsad oletused ja teooriad pole sugugi vettpidavad.
Klassikalisim moodus vampiiri kindlakstegemisel on muidugi surnukeha lähem uurimine ja selle lagunemisastme määramine. Tänapäeva maailmas aga ei kujuta eriti ette seaduslikku haua lahtikaevamist vampiiri leidmise ettekäändel. Samal põhjusel ei ole ka vaia südamessetagumine, pea otsastlõikamine ja hilisem tuhastamine eriti mõeldavad. Seega jääb üle vampirismi tuvastada vaid teisi võimalusi välistades.

Elavad meedium-vampiirid
Eluenergia imemine pole ainult eeterlike olevuste pärusmaa. On elus inimesi, kes on õppinud sedasama tegema - kuigi vähemal määral ja mitte nii drastiliste tagajärgedega. Suur osa sellistest inimestest pidavat olema kas invaliidid või vanurid. Oma ohvri tühjendamiseks peavad nad tavaliselt viibima pikemalt tema läheduses. Kõige efektiivsem moodus nende mõju vältimiseks on seega lihtsalt neist eemalduda.
Ka kahtlustatakse, et surres võivad nad saada tõelisteks vampiirideks - oskused elujõu hankimiseks on ju olemas.

Larvae
Larvae - mütoloogias-maagias parasiidid, kes tavaliselt toituvad kõrvaleheidetud eeterlikest kestadest, kuid vahel kinnituvad ka elusolendite kahjustada saanud eeterlikele kehadele. Võivad oma tegevusega esile kutsuda vampirismile omaseid tunnuseid.

Kultuslased ja muidu fanaatikud
Nagu juba mainitud, on moodne vampiirikuju loonud terve omaette subkultuuri, mille liikmed on vähemal või enamal määral üritanud ennast iidolkujudega samastada. Osad dekoreerivad ennast samal põhimõttel, kui mõned Darth Vaderi kostüümis helendavate plastpulkadega ringi vehkivad kujud. Teised aga on võtnud vampirismi kinnisideeks alateadlikult sel viisil oma probleemidele leevendust otsides.
Enamik sellistest fännidest on üsna ohutud. Aga leidub ka selliseid, kes tõsiselt ära pöörand ja pahatahtlikud. Veri ja surm meelitab neid ligi ja nad üritavad fiktsiooni projitseerida oma igapäevaellu.
Õnneks on selliste isehakkajate tuvastamine äärmiselt kerge. Ja küüslauguga ei maksa neid peletada - politseist peaks piisama.

Diagnoosimata haigus
Kahvatus, nõrkustunne, kõhnumine jms. ei pea sugugi olema üleloomulik. Esimese asjana peaks hoopis laskma ennast arstidel üle vaadata, mitte seemneid ümber voodi või maja poetama ja küüslauku kokku ostma. Oled ikka kindel, et sul pole tuberkuloosi, mõnda kasvajat või lihtsalt grippi, vaid surnud naabrimees, kes öösiti külastab?

Ühest vampiirilaadsest olevusest saab lugeda ka sealt.
Aga nüüd vist aitab kah vampiiridest. Ma arvan.

PS. Matemaatikuid ei tohi vampiiride kallale lasta. Vihjeks siis see. (XP SP2 IE ei pruugi pildifaile näidata.)

november 22, 2005

Rezensent

Da hatt ich einen Kerl zu Gast,
Der war mir eben nicht zur Last;
Ich hatt just mein gewöhnlich Essen,
Hat sich der Kerl plumpsatt gefressen,
Zum Nachttisch, was ich gespeichert hatt.
Und kaum ist mir der Kerl so satt,
Tut ihn der Teufel zum Nachbar führen,
Über mein Essen zu räsonieren:
»Die Supp hätt können gewürzter sein,
Der Braten brauner, firner der Wein.«
Der Tausendsackerment!
Schlagt ihn tot, den Hund! Es ist ein Rezensent.
[Johann Wolfgang von Goethe; 1776]


Retsensent

Üks vennike mul külas käis
ja üsna mõnus mees ta näis.
Mul oli käsil just õhtueine
ja korralikult mu lauas teine
täis parkis end heast ja paremast,
ja kui tal siis sees oli tubli last,
mu naabri juurde läks mees - oi maita! -,
et seal mu lauda maha laita.
"Supp mage oli, praad untsu läinud,
vein polnud korralikult käinud."
Püha põrgu ja surm ja sakrament!
Lööge maha see koer! Ta on retsensent!
[tõlge: August Sang; Luuletusi; Eesti Raamat; 1968]


The Critic

I had a fellow as my guest,
Not knowing he was such a pest,
And gave him just my usual fare;
He ate his fill of what was there,

And for desert my best things swallow'd,
Soon as his meal was o'er, what follow'd?
Led by the Deuce, to a neighbour he went,
And talk'd of my food to his heart's content:
"The soup might surely have had more spice,
The meat was ill-brown'd, and the wine wasn't nice."
A thousand curses alight on his head!
'Tis a critic, I vow! Let the dog be struck dead!
[tõlge: Edgar Alfred Bowring; Poems of Goethe; 1853]

november 13, 2005

Vampirism vol3 - eellugu

0. Narr

„Mida sa soovid?”
Noormees oli nüüd juba kuu aega igal ööl kalmistule tulnud. Ta oli vaadanud, kuidas kuu võõpab oma jaheda valgusega üle külma graniidi ja puhta marmori ja vanade sammaldunud kivide ja kujude. Ta oli võpatanud varjude ja öökullide peale. Ta oli vaadanud armastajapaare, joobnuid ja närviliselt kiirustavaid teismelisi: kõiki neid, kes öösel läbi surnuaia liiguvad.
Ta magas päeval. Kedagi ei huvitanud. Ta seisis üksi pimeduses ja vabises, külmast. See juhtus siis, kui ta seisis järsaku serval.
Hääl kostis tervest teda ümbritsevast ööst, tema peas ja sellest väljas.
„Mida sa soovid?” kordas see.
Ta kahtles, kas julgeb pöörduda ja vaadata. Mõistis, et mitte.
„Noh? Sa tuled siia igal öösel, kohta, kus elavad pole teretulnud. Ma olen sind näinud. Miks?”
„Ma tahtsin teiega kohtuda,” lausus ta ümber pöördumata. „Ma tahan elada igavesti.” Tema hääl murdus seda öeldes.
Ta oli astunud üle piiri. Enam ei olnud tagasiteed. Oma kujutelmades tundis ta juba nõelteravate kihvade torget kaelas, igavese elu teravat eelmängu.
Siis kuulis ta heli, mis oli madal ja kurb nagu maa-aluse jõe vool. Läks mitu pikka sekundit, enne kui ta tundis selles ära naeru.
„See ei ole elu,” sõnas hääl.
Rohkem ei lausunud see midagi, ja mõne hetke möödudes mõistis noormees, et ta on kalmistul üksi.

Neil Gaiman, Fifteen Painted Cards from a Vampire Tarot


Kõik varem esile toodud vampiiride tunnused omavad ajaloolis-kultuurilisi juuri. Seega selleks, et mõista paremini nende olevuste olemust, oleks kasulik heita pilk varasemasse aega.
Tihti kiputakse tooma analoogiaid teiste kiskjalike vaimudega, mida maailmas tuntakse. Paraku pole see lähenemine just kuigi adekvaatne, kuna enamikel juhtudest pole antud olend inimesest tekkinud. Ennemini sobituvad nood ühte kasti deemonite ja haldjatega, kui kord inimestena elanud ja surnud vampiiridega.

Heaks kohaks, kust alustada pärimuse juurte otsingut, on Egiptus. Sealne uskumus kinnitas, et eksisteerib hauatagune elu - ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased. Selline nähtus nagu uni ning unes aset leidvad juhtumised viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellest samast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne ja tervise. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga. Iga sellise haua juures, mille omanik suutis endale mumifitseerimist lubada, oli ka tempel. Ja igas sellises templis oli ametis vähemalt üks ka-preester, kelle ülesandeks oli toita ohverdustega iga päev surnu kad.
Kui ka ei saanud enam oma ohvriande, ootas teda ees ebameeldiv saatus - ta pidi öösiti väljuma hauast ja sööma seda, mida kätte sai. Need näljased kad ekslesid paljastena või surnurõivastes ja said oma kuuvalguses kahvatu oleku tõttu nimeks khu (helendaja). Paljud neist tungisid majadesse ja põhjustasid nii vaimset kui füüsilist haigust. On isegi märkeid, et khu võis rünnata inimest ja juua tema verd.

Egiptus polnud siiski kaugeltki ainus paik, kus sedalaadi surematuse otsingud au sees olid. Tegu on lihtsalt ühe paremini säilinud pärimuste dokumentatsiooniga. Enamikus teistes kultuurikeskkondades asendus kehade säilitamine hoopis vastupidise käitumisega - hävitamisega kas põletades või soodustades looduslikku lagunemist. Ainult kahes maailma paigas säilis kääpamatus suhteliselt hiljutise ajani. Üheks neist oli Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa, kus kuni umbes 1000 aastani p.Kr. sängitati sellisel viisil aristokraate ja kuningaid. Teine koht oli Hiina, kus konfutsiaanlik esivanemate austamine ei lubanud hävitada surnukehasid. Seda siis põhimõtteliselt kuni 1949. a. kommunistliku pöördeni.
Peale selle on nendel aladel loomulikult veel üks ühine iseloomustav omadus - seal on läbi aegade olnud suur vampiiride levik :). Seega on meil vampiiride näol tegemist viimase jäänukiga tehnikast, mille eesmärgiks oli surematus. Tollel tehnikal oli küll varemalt sügavam ja vaimlisem tähendus - sellest osa võtvad isikud ohverdasid oma reinkarnatsioonitsükli eesmärgile, mille täitmiseks kulus rohkem kui üks eluiga. Samal viisil toimis ka vaarao mediaatorina Egiptuse ühiskonna ja jumalike jõudude vahel ning tema surm oli kõigest kuju muutus. Alles hiljem, kui traditsiooni algne eesmärk hakkas hägustuma, soovisid omakasupüüdlikud kodanikud samal viisil surematusele püüelda ja surma petta.
Selline süsteem aga on äärmiselt parasiitne, ohverdades elusate inimeste heaolu surnute omale. Lõpuks pidigi see kokku kukkuma. Vaesuvad kodanikud, suletavad templid, näljased khud ja väljakujunev vampiirlus.
Siiski on kaks veidi erinevat lätet vampirismile - mõlemad küll ajendatud samadest tingimustest. Hiinast pärinev vampiir (ch'iang shih) oma erepunaste silmade ja pikkade ning kõverate küünistega ei vasta üks-ühele Kesk-Euroopa nosferatu, nachzereri või wampyr'i kirjeldustele. Siiski saab isegi ch'iang shihi küüslauguga peletada.

Olgugi, et Hiina ja Kesk-Euroopa olid vampiiride sünnimaad, on see traditsioon vägagi eduliselt levinud ka naabermaadesse ja sealt edasi mujale maailma. Nii oskas ka 19. sajandi inglane leegiga probleemid lahendada.
Viimasel ajal on siiski vampiirikahtlusi vähe olnud. Viimase sajandi jooksul on vampiiride sünnimaades toimunud massiivne kultuuriline lõhenemine ja ka paljud teised folkloorsed pärimused on vajunud vaikselt unustuse hõlma. Loodetavasti juhtub sama ka paneme-põlema-äkki-on-vampiir traditsiooniga :).

november 01, 2005

Vampirism vol2

Ma polnud üksi. Kuuvalgel seisid mu ees kolm noort naisterahvast, rõivaste ja rühi järgi otsustades aadlipreilid. Neid märgates arvasin algul, et näen und, sest kuigi kuu paistis nende selja tagant, polnud põrandal ühtki varju. Neiud lähenesid mulle, silmitsesid mind veidi aega ja pidasid siis sosinal nõu. Kaks neist olid kongus kullininaga nagu krahv ning nende suured tumedad läbitungiva pilguga silmad näisid kahvatukollase kuu taustal peaaegu punased. Kolmas oli blond, nii blond kui üldse olla saab. Kõigil kolmel olid säravvalged hambad, mis pärlitena helkisid rubiinpunaste meelaste huulte vahel. Neiud sosistasid isekeskis ja puhkesid siis kõik korraga naerma - hõbedast, meloodilist, kuid hirmus kalki naeru. Ma poleks uskunud, et pehmed inimhuuled võivad niiviisi naerda. Blondiin noogutas mulle koketselt, teised õhutasid teda. Üks ütles:
"Hakka pihta! Sina alusta, siis tuleb meie kord; sul on eesõigus."
Teine lisas:
"Mees on noor ja tugev, saame kõik isu täis suudelda."

Bram Stoker, Dracula



Äsja möödus oma iga-aastases üleilmalises kostüümitrallis Halloween. Ja Ameerikas, kus vaatemängud on alati domineerinud ka kristlike tähtpäevade juures, riietuvad lapsed sageli sel õhtul libahuntideks, ingliteks, kuraditeks, kummitusteks ja.. vampiirideks. Viimased ongi tõenäoliselt möödunud sajandi jooksul kujunenud populaarseimateks ja (kuri)kuulsaimateks poolmütoloogilisteks olevusteks. Hollywoodi toodangu tagajärjel on rahva sisse imbunud palju kodanikke, kes kas pulli pärast või ka tõsiselt on hakanud seda stiili jäljendama (pimeduses hiilgavad kihvad, sarlakpunase palistusega mustad keebid, valgeksvõõbatud nägu). Näituseks selline kodanik.

Nüüd aga mõelgem, mida televisioon on meile nende aastakümnetega nondest olevustest jutustanud. Tavaliselt piirdub teadmistekogum järgneva nimekirjaga:
  • nad on (liba)surnud inimesed
  • tavaliselt ammusurnud aristokraadid
  • ronivad öösiti hauast (kirstust) välja
  • hammustavad kaelast ja imevad verd
  • oskavad muunduda nahkhiireks
  • kardavad küüslauku, päevavalgust ja ristimärki
  • peavad puhkama kodupinnases
  • see, kes saab vampiirilt hammustada, muutub samuti vampiiriks
  • tappa saab neid tavaliselt lüües puuvaia otse südamesse
Kõik, mida see nimekiri endast kujutab, on väike pilguheit tänapäeva kultuurile. Nagu eelnevas postituses mainisin, on traditsiooniline vampiir oma olemuselt ja välimuselt hoopis teistsugune. Pole graatsilisust ja ammusurnud aristokraate, pole mingit seost nahkhiirte ega religioossete sümbolitega. Vaid küüslaugu- ja valgusepelgus on ühine folkloorsele ja tänapäevasele vampiirile. Lisaks veel on pea kõikidele mütoloogilistele vampiiridele ületamatuks takistuseks voolava vee ületamine.

Mida see kõik siis demonstreerib? Ei muud, kui ühe kirjandusteose otsatut mõju massikultuurile ja ühiskonnateadvusele. Juttu muidugi Bram Stokeri Draculast. Veidi nihestatud arusaam ja piiratud allikad teemast, romantismiajastu moonutused kurjast krahvist... kes tegelikult ei olnudki krahv, vaid pigem prints, ja ei elanud Transilvaanias, vaid Valahhias, ning kellel väljaspool toda romaani polnud mingeid seoseid vampirismiga. Ka tema tiitel, mida ta väga harva kasutas, oli Dragwlya [Loe siit].

Moodsa õudusloome ja meedia vampiir on ahvatlev ja veetlev isik, kes pakub igavest elu vastutasuks meelale ja poolseksuaalsele verejagamisele. Pole vaja imestada, miks inimestele säärane pilt meeldib ja nad seda ka endale üritavad kinnistada :). Tegelikkuses on neid aga kujutatud sama kütkestavatena kui katkuhaiged ja sama ahvatlevatena kui verd imevad kaanid. Kiskjaliku tondina inimesi tappes, et kindlustada oma eksistents, on nad vast ühed ebameeldivaimad olevused.

Kirjanduses enim tuntud moodus, hammustatud saamine, on vanade uskumuste kohaselt vaid üks paljudest (ja mitte kuigi efektiivne) moodustest vampiiriks muutumisel. Levinud põhjustajad olid veel: libahundiks olemine, nõiakunsti praktiseerimine, kohalikust kirikust välja heitmine või enesetapu sooritamine.
Slaavi kultuuris on näiteks ka uskumus, et kui kass hüppab veel matmata surnukehale, muutub too automaatselt vampiiriks. Seega olid vampiiriks saamise võimalused piisavalt suured, et kahtlustati peaaegu iga surnukeha. Vastuabinõuna kaevatigi sageli surnukehad umbes aasta pärast matmist üles, et kontrollida, kas nad ikka on korralikult surnud, ja maeti siis püsivasse hauda ümber.
Samavõrd mitmekesine on ka uskumuste palett tegevustest, mille kallale asuvad vastsed vampiiristunud. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad arvasid, et esimesena otsib vampiiristunu üles ja ründab oma lähedasi, naabreid, sõpru, enne kui asub iga suvalise ettejäänu kallale. Teised jälle usuvad, et valik on kaootilisem - alustatakse kõige lähemal elavatest inimestest. Mõnel pool arvatakse, et vampiir imeb verd, tavaliselt ohvri rindkere hammustades, teisal aga, et ta lihtsalt lämmatab oma ohvrid. Kolmandate arvates aga levitab ainuüksi vampiiri kohalolu haigust ja surma.

Balkani lõunaosas ja Kreekas, kus on levinud varikujuliste vampiiride uskumus, on pööratud suuremat tähelepani ka nende materialiseerumisprotsessile. Vastavalt pärimustele on nood alguses pehmed ja vormitud ilma luudeta tömbud. Kui vampiir on suutnud üle elada 40 päeva, siis arenevad tal välja luud ning ta muutub raskeminitapetavaks ja ohtlikumaks.

Meetodid, kuidas vampiire tõrjuda või tappa, moodustavad arusaadavatel põhjustel suure osa pärimuslikust teadmuskogust. Tõrjumiseks kasutatakse tavaliselt küüslauku või mõnda vähemlevinud kaitsvat taime. Samuti puistati ennetava vahendina maja ümber seemneid - nimelt arvati, et vampiir peab kõik need üle lugema, enne kui saab hoonesse siseneda. Loodeti, et see võtab tal aega kuni päikesetõusuni. Tapmiseks aga oli lihtsaim moodus kahtlane haud üles kaevata, vai südamesse lüüa ja surnukeha ära põletada. Aga oli ka teistsuguseid lähenemisi. Kreekas näiteks tuli lõigata maha vampiiri pea ja asetada see tema jalgade vahele. Slaavlased, kavalpead, aga pöörasid lihtsalt laiba tagurpidi - et kui vampiir tahab pinnale tõusta, siis selle asemel kaevub ta veelgi sügavamale maa sisse ja eksib seal ära. Siiski ei olnud sellised võtted alati kõige efektiivsemad ning laibad tuli uuesti üles kaevata ja seekord ka ära põletada, et lasta neil lõpuks rahus puhata...

oktoober 31, 2005

Journey Of The Magi

"A cold coming we had of it,
Just the worst time of the year
For a journey, and such a journey:
The ways deep and the weather sharp,
The very dead of winter."
And the camels galled, sore-footed, refractory,
Lying down in the melting snow.
There were times we regretted
The summer palaces on slopes, the terraces,
And the silken girls bringing sherbet.


Tarkade teekond

"Üks kõle minek see meil oli,
kõige hullem aastaaeg
teekond ette võtta, ja veel nõnda pikk:
teedelagu ja kuri ilm,
talve surnud süda."
Ja kaamelid, küljed marraskil, jalad purud, tõrksalt
maha heitmas otse märga lumme.
Mõnigi kord sai kurdetud taga
losse mäenõlvadel, terrasse
ja siidiseid tüdrukuid toomas šerbetti.
Ja siis kaameliajajad - kes kirub, kes uriseb,
kes pageb, kes nõuab oma viina ja naisi,
ja öised lõkked vindusid ja alati polnud peavarjugi,
linnad olid vaenulikud, alevikud tõredad
ja külad - ise räpased, aga hinnad kõrged:
üks ränk aeg see meil oli.
Lõpuks pidasime paremaks ööselgi jätkata
teed, vaid jupphaaval tukkudes,
kõrvus hääled, mis laulsid ja ütlesid:
hullumeelsus puha.

Siis koidikul tõusime mahedasse orgu,
see oli niiske, lumetu, täis elavate taimede lõhnu,
jõgi jooksujalu ruttas tast läbi, veski nüpeldas pimedust,
vastu madalat taevast kolm puud
ja vana valge hobune, kes aasal eemale kappas.
Seejärel trahter, uksepealne viinapuulehtedes,
kuus kätt läve ees hõbeseeklite peale täringuid heitmas,
jalad togimas tühje lähkreid.
Kuid seal ei teatud midagi, ja me läksime edasi
ja jõudsime õhtuks pärale, ei hetkegi enneaegu,
leidsime õige koha kätte ja olime, võib öelda, rahul.

See kõik oli väga ammu, ma mäletan,
ja ma läheksin uuesti, kuid vaid saaks selgeks
kui vaid saaks selgeks
see: kas meid juhiti tollel pikal teel
Sünni või Surma poole? Üks sünd oli seal kindlasti,
saime kaheldamatu tõendi. Olin näinud nii sündi kui surma,
kuid mõelnud neid erisugusteks: see Sünd oli
rängaks ja kibedaks vaevaks meile, nagu Surm, meie endi surm.
Tulime tagasi koju, oma Kuningriikide rüppe,
kuid ei tunne end enam lahedalt siin vana seadmuse keskel,
kus võõras rahvas oma jumalaist kõvasti kinni hoiab.
Rõõmuga sureksin veel kord.

[T. S. Eliot; Ariel Poems; 1927]
[tõlge: Paul-Eerik Rummo; Ahermaa ja teisi luuletusi; Hortus Litterarum; 1999]

  • Esimesed viis rida on laenatud Lancelot Andrewes'i jutlusest.
  • Kolm puud viitavad suure tõenäosusega Kolgata ristidele.
  • Vana seadmus - uue ajastu algus toob kaasa vana hävingu. Sünd, mida tark nägi, tõi kaasa tema vana maailma hävimise, loomata siiski uut, mistõttu võõrutus kõigest "vanas seadmuses".

Vaevalisest teest uude maailma võiks veel lugeda näiteks siit (PS. obs.ee server on tihti maas).

oktoober 10, 2005

Vampirism

"Totrus, Watson, totrus! Mis on meil tegemist kõndivate laipadega, mida ainult südamesse löödud vai suudab hauas kinni hoida? Puhas jamps."
"Aga ega ometi," ütlesin ma, "vampiir pidanud tingimata surnud olema. Ka elaval võis niisugune komme olla. Olen näiteks lugenud vanuritest, kes imesid verd, et noorust taastada."

A. C. Doyle, Sussexi vampiiri mõistatus


Watson paistab aru saavat, et vampiirid ei pea sugugi alati olema verest tilkuvate kihvadega põrgulised, vaid näiteks osalised energia ülekandeprotsessis, kus üks osapool saab teise arvelt elujõudu.
Erinevalt paljudest teistest romantismiajastu figuuridest, on vampiiride kommertspopulaarsus aasta aastalt tõusnud: nukud, hambad, multifilmid, kostüümid ja krõbisevad teraviljaeined (Count Chocula), rääkimata filmidest, sarjadest ja koomiksitest, mis on teemast teinud pigem paroodiaobjekti, kui kultuuriloolaste tõsise uurimisaluse. Seda siis kahjuks või õnneks - meelelahutuseks igal juhul. Siiski on moodne vampiir (no olgu - mitte just viimase kümnendi hittvampiir) oma kahvatu ilme, lohkus silmade ja himurust ning rahulolu väljendava pilguga ohvri (soovitatavalt neitsi) kaela nälpiva olevusena suuresti erinev samuti romantismiajastul loodud Frankensteini koletisest (pole otsaesisest läbiraiut' polte ega meeletuid arme).
Tõenäoliselt on vampiirikultus kujunenud just nimelt selliseks, nagu ta on, tänu selle nähtuse algusaegade veidi nihkes kirjanduskriitikale, mis juba oma olemuselt tekitas rohkem segadust ja kumu, kui valgustas müüdi tegelikku tausta. Tolle ajastu vampiir oli erilisem, kummalisem, ja ekstsentrilisem kui tänapäeva vereimejast zombi või tavakodanikust elulevõitleja. Sellise transformatsiooni läbivad enamik müüditegelasi. Nüüdisajal võib ka kohata kodanikke, kelle arvates on vampiirid ohtlikud... nakkushaiguste levitajad. No mõelge - lööb ju ikkagi oma hambad teie kaela. Müüt vampiiridest ongi kujunenud enam müüdiks ja meelelahutuseks, kui alternatiivseks elukäsitluseks. "Tänapäeva tehnika juures oleks ju ometigi mõni selline 'kahtlase füsioloogiaga' eksemplar meditsiiniasutuses kinni peetud" on üks tavapärasemaid eitusi. Aga samas... miks kuramuse pärast peaks sisuliselt surematu vereimeja koputama arsti uksele?

Vampiiride välimus
Folkloorne vampiir ei sarnane sugugi romantilise tegelaskujuga, milliseks ta on meil viimase sajandi jooksul kujunenud. Bela Lugosi kehastatud libedast tegelaskujust (1931) alates on vampiire kujutatud aina kenamatena.. ja tihti ka justkui afrodisiakumit täispumbatutena.
Vanemad kirjeldused vampiiridest annavad aimu, et liikvel oli kahte erinevat sorti olevusi: ühed, kes olid reeglina kehalised, ja teised, kes liikusid ringi varikujudena.
Tüüpiline kehaline vampiir ei kandnud (kahju küll) ei keepi ega muid stiilseid iluvidinaid (ebasurnud on siiski ju.. surnust tõusnud?). Seega kandsid nad just nimelt neidsamu rõivaid, milledega nad maeti (surirüü) - ainult hulka määrdunumatena (teekond kirstust välja on ju suht mullane). Ka ei olnud tüüpilised folkloorsed vampiirid kahvatud, pigemini punaka varjundiga (tänu neelatud verehulgale). Ja kui neisse löödi vai, siis purskus sealt meeletutes kogustes verd välja. Millega seoses on veel mainimist väärt teinegi füüsiline iseärasus: erinevalt tänapäeva kõhnadest filmivampiiridest olid nad justkui ülespaistetanud (ikka ja jälle tänu sellele, et olid kõrini verd täis ja üdini sellest läbi ligunenud).
Veel on neid iseloomustavaks atribuutikaks olnud ebameeldiv hingeõhk (äärmiselt üleloomulik!), pikad küüned ja juuksed, teravad hambad (mitte ilmtingimata kihvjad silmahambad) ja ebaloomulikult (tavaliselt punaselt) kumavad silmad. Nimet' tunnusjooned on muidugi üldjuhul küttide poolt tehtud ülestähendused sellest, millistena nad on oma saagi kirstust leidnud.

Teist tüüpi (varikujuline) vampiir, kes folklooris oma kanna kinnitanud, on olnud samuti mitmete tuntud kaasuste üheks osapooleks. Näituseks siis Peter Plogojowitz'i juhtum. Seda tüüpi olevuste kõige huvitavamaks iseärasuseks on nende vampiirne vaim, mis on kuidagipidi seotud surnukehaga, mida ta varem elus ja liikumises hoidis.
Seda tüüpi vampiirid toitusid magavatest inimestest. Kui nad ennast ohvrist lahti haakisid, tundsid tavaliselt külaelanikud temas ära oma endise naabri - surnud naabri - ja kütsid seepeale ülejäänud külaelanikes üles meeletut raevu.
Tihti on neid kirjeldatud tumedana, vaid nägu hetkeks enne rünnakut paistmas. Teistel juhtudel jälle olevat kuju hoolimata oma poolläbipaistvusest peaaegu alati otsemaid ära tuntud. Tavaliselt kirjeldatakse neid kui tumedat massi. Vahel ka punaste või hõõguvate silmadega.
Olgugi, et nimetatud kirjeldused on peaaegu universaalsed folkloorse vampirismi puhul, on moodsa aja intsidentide puhul valdavaks võõra isiku rünnak. See, et viimasel ajal ei tunne inimesed ründajaid ära, näitab argimütoloogia ümberkujunemist. Aina vähem inimesi usub, et surnud tõusevad üles, et elavaid rünnata. Varemalt aga oli säärane uskumus laialt levinud.
Kui varikuju-vampiiride hauad avati, leiti sealt sageli kehad, mis olid üsna sarnased kehalistele vampiiridele. Ehk siis teisisõnu punsunud, õhetavad.. ja üsna värsked ka mitmed kuud pärast matmist.
Kõige tavalisem okultne teooria varikuju-vampiiride tegutsemisest oli järgmine: nad toitusid verest või energiast, mida ammutasid oma öistel reididel. Päevaseks ajaks lainetasid nad oma peremeeskehasse tagasi, et seda toita. See pidi siis seletama, kuidas sai vampiir väljuda oma kirstust ilma pinnast lõhkumata (astraalkehas siis).

Selle peale vaataks nüüd ühe anime. Punkt.

september 30, 2005

Les hiboux

Sous les ifs noirs qui les abritent,
Les hiboux se tiennent rangés,
Ainsi que des dieux étrangers,
Dardant leur oeil rouge. Ils méditent!

Öökullid

Musta jugapuuvõrasse varjunult
Öökullid istuvad tihedas rivis
Nagu kes teab mis jumalad võõrad,
Sihtides punase silmaga. Mõteldes.

Enne ei liigu nad paigast,
Kui tunnil täis melanhooliat,
Längus päikese kadudes
Pimedus võtab võimust.

Nende hoiak õpetab targale,
Et selles ilmas peab pelgama
Tühja kära ja õiendamist;

Kes joobub mööduvaist varjudest,
See saab alati nuheldud,
Et paigast ta tahtis liikuda.
[Charles Baudelaire; Spleen ed idéal]
[tõlge: Tõnu õnnepalu; Kurja õied; (Spliin ja ideaal); Eesti Keele Sihtasutus; 2000]

Äärmiselt pascallik lähenemine probleemide tekkepõhjusele. ("Enamik meie hädasid tuleb sellest, et me pole osanud oma tuppa paigale jääda.") Ega üldjuhul saagi midagi väga halba juhtuda, kui oma kapslist ei lahku. Õnnis teadmatus ümbritsevast ja enesega rahulolu. Tundub ju ahvatlev? Või ei?

september 16, 2005

Jaapani mütoloogiast

Erinevalt nii mõnegi teise kultuuri mütoloogiast, on jaapani oma üsna keerukas oma üüratu panteoniga. Ainuüksi ühe peamise usundi (sintoism e. šinto - jumalate tee - jumalikustab kogu looduse.) kogukonnas on üle 8000 kami (jumala, vaimu või loodusvaimu). Hoolimata üldiselt suurest Hiina mõjust jaapani kultuurile, on mütoloogia ja religioon siiski jäänud suuresti puutumata ja iseseisvaks. See hõlmab endas nii šintot, budismi kui ka vanu rahvauskumusi.

Peavoolu jaapani müüdid, mida üldjuhul tänapäeval tunnustatakse, põhinevad Kojikil, Nihonshokil (Nihongi) ja mõnel veidi vähemtähtsal raamatul. Kojiki ("Ülestähendused vanadest asjadest", 712) on vanim tunnustatud jaapani müütide ja legendide kogumik. Kuna nimetatud kogumikud koostati suuresti vastukaaluks kõrgemale hiina kultuurile ja samas ka toetamaks keisrite positsiooni, on nendes selgelt väljendatud keisriperekonna jumalatest (eelkõige Amaterasu) põlvnemine. Jaapani enda sõna Jaapani keisrile (tennō; 天皇) tähendab otsetõlkes taevane keiser. (天 = taevas ja 皇 = keiser)

Loomelugu: Esimesed jumalad lõid kaks jumalikku olevust - Izanagi (mees) ja Izanami (naine) - ja andsid neile ülesandeks luua esimene maatükk (millest said Jaapani saared). Ülesande täitmiseks said nad kalliskividega kaunistatud taevase oda, millega nad läksid vett segama. Kui odalt langes veetilk, moodustust sellest saar. Seejärel ehitasid nad omale maa peale kodu ja (pärast esimest ning suhteliselt ebaõnnestunud katset) sündis nende ühendusest 8 uut saart. Seejärel veel mõned saared ja jumalused, kelledest ühe sünnitamise käigus Izanami suri ja kelle Izanagi vihast ära tappis. Sellest surmast sündis jälle hulk jumalusi ja... üldiselt ei maksa imestada, kust neid nii palju lõpuks kokku sai, arvestades veel, et üks tuntumaid jumalaid, Amaterasu, sündis Izanagi vasaku silma pesuveest.

Lisainfot näiteks artiklite kujul Encyclopedia Mythicas.

august 28, 2005

Tankad

Piiratuna viiele reale (5-7-5-7-7 silpi), saab vanast lauluvormist naga-uta'st jaapani kõige tavalisema lauluvormi tanka (mijika-uta). Varemalt oli kombeks, et igaks uueks aastaks andis keiser teema, milles võisteldi. Nii näiteks tuli teemas "Uue aasta rõõm männi üle" kuidagi kõnelda männist, uuest aastast ja ilmutada ka oma rõõmu.

Juntoku-in (keiser Juntoku)

Enam kui mõtlen
sajakivise lossi
vanul palkidel
igatsusrohu lehti,
leinan möödunud aega.

Jakuren Hoshi (munk Jakuren)

Sügiseõhtu
uduvihma piiskadest
alles märgadelt
podokarpuse okkailt
udu hajub hõredalt.

Fujiwara no Akesuke

Kuidas kuuvalgus
rõõmus pisaratest läbi
pilvelõhedest,
mida taeval avardab
enesega sügistuul.

Harumichi no Tsuraki

Oja voolule
tuul on puhunud tõkked
kalda järsakuilt
vahtralehed, kes ei saand
söösta kaasa vahuga.

Sôjô Henjô
Yoshime no Munesada

Taevased on maal,
puhu, taevatuul, rajad
pilvedes kinni,
et need taevaneidised
pisut veelgi viibiksid.

[Tankad: Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes; Ilmamaa; 1997]

august 21, 2005

Raamatubatoon

Avastasin, et juurak on minule poetanud batooni - raamatubatooni. Ehk teisisõnu on tegu teatepulgaga mingil teemal. Olgu, üritame siis vastuseid leida.

Raamatuid riiulis
Siin, kus ma üldjuhul resideerin, on ehk 500-600 raamatu ringis. Jah, pole väga palju, aga rohkem lihtsalt ei mahu kuidagimoodi. Peaks mõned raamaturiiulid juurde ostma?

Viimane ostetud raamat
Ei ole väga kindel, kas selleks oli Asimovi Enne asumit või Huxley Hea uus ilm. Viimane siis antikvariaadist.

Lugemisel
Ursula K. Le Guin - Rocannoni maailm

5 viimatiloetud romaani või juttu
  • Enn Kasak, Trooja hopõń - Tõenäoliselt pole murdes just palju ulmet ilmunud. See aga oli üsna tore vaheldus kirjakeelsele kirjandusele.
  • Isaac Asimov, Eyes Do More than See - Veetsin raamatupoes mõned minutid mugavas toolis seda lugedes ja hiljem 2 korda sama kaua juureldes, et kas see tekst üritas midagi lugejale ütelda või oli taotluslikult sürriks aetud.
  • Veiko Belials, Ashinari kroonikad - Romaan, mille süžee kokkupakituse/tiheduse juures oleks näiteks Robert Jordan'i sugune terve sarja kokku kirjutanud.
  • Pasi Jääskeläinen, Taevast kukkunud loomaaed - Soome keelest tõlgitud kirjandust meil väga palju pole - rohkem siiski, kui lõunanaabrite keelest, aga see selleks. Lähiajal peaks vaatama, mida kujutab endast Maailman paras kylä.
  • Karl Ristikivi, Luigelaul - Ajalooline õuduselemendiga pala.
Raamatud, mis on mulle olulised
Mitte hakates rida pikaks ajama, teen hetkemeeleolust lähtudes valiku tuntumatest teostest ja näitan näpuga järgnevale kaootilisele nimekirjale: Kääbik, Hamlet, Kuritöö ja karistus, Linn ja tähed, Meister ja Margarita. Viimasel ajal loetuist ehk Pelevini Erak ja Kuusvarvas.

Kellele veel batooni
Pistaksin selle küsimustiku näiteks järgmiste inimeste tasku:
romana
untsus
/lisa_oma_nimi_siia/
Ehk siis teisisõnu võiksite võtta kätte need punktid ja leida aega vastuste otsimiseks :)

juuli 24, 2005

Haiku

Haiku pärineb 16.-17. sajandist, mil ta arenes renga'st (seosluuletus, 5-7-5 + 7-7 silbilist rida) kõige esimese kami-no ku (5-7-5) iseseisvudes. Algselt oli haikai (pikemalt haikai-no renga, nalja-seosluuletus) mitte eriti tõsine luulevorm - seltskondlik meelelahutus või sõnamänguline.
Haiku keel on eriti napisõnaline ja katkendlik - lõpetamata laused, vaegseotud sõnakillud. Eesmärgiks on eemaldada kõik liigne, kasutu, sirgjoonelised mõtteavaldused, selgelt sõnastatud hoiakud, nii, et jääks vaid lihtne, teravate joontega pildike. Õnnestunud haikul peaks alati olema rohkelt tõlgendamisvõimalusi.

Matsumaga Teitoku (1571-1653)

Inimestele
sunnib terveks päevaks und
sügise täiskuu.

Matsuo Bashô (1644-1694)

Teel karmil siinsel,
mil ei hulgu hingelist,
loojub sügispäev.

Välgusähvatus.
Tummas varjus võdiseb
haigru hõigatus.

Taeva all magan,
kerge sabin äratab:
piisad lehtedelt.

Oh, vana tiiki!
Hetkeks kostub sulpsatus.
Konn vaid sukeldus.

Rännakust roidunud
koltunud lagendikul
uidan ma ulmas.

Kuivanud oksal
kössutab külmetav ronk.
Sügise õhtu.

Ochi Etsujin (1656-1702)

Kuu läbi vihma.
Kõikjal, ent, oh ei tea, kus
ähmune kuma.

Mukai Kyorai (1651-1704)

Rüütel unustas
täku, kes närib oksi,
ja silmitseb kuud.

Enomoto Kikaku (1661-1707)

Lõigatud kõrvits,
nõrgudes joonistab mahl
ämbliku jalgu

Viin kaasas naiseks,
naine ainult liignaiseks
vaadates õisi.

Hattori Ransetu (1654-1707)

Suletud maja.
Paberlaterna ümber
tantsib nahkhiiri.

Kakami Shikô (1665-1731)

Sirbikene kuud.
Haikala vajutab pää
lainete alla.

Kabayashi Issa (1763-1827)

Viinamäetigu,
hilju, hilju, võid jõuda
Fuji mäelegi.

[Haikud: Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes; Ilmamaa; 1997]

juuli 12, 2005

Eenok / Enochian

Eenok on okultne keel, mille tõid päevavalgele 16. sajandil John Dee ja Edward Kelley, kelle väidete kohaselt ilmutasid selle neile inglid. Siiski arvatakse olevat tegu konstrueeritud keelega. Keele nimi, eenok, on tuletatud "Eenoki raamatust".

Juba 1581. aastal mainis Dee oma päevikus, et Jumal on saatnud head inglid astuma otsesesse ühendusse oma prohvetitega. Nagu ka tema raamatute kollektsioon näitas, oli Deel keskmisest märksa suurem huvi inglite vastu. Ta otsis välja kõik varasemad vestlused inimeste ja inglite vahel. Ka oli ta riiuleil tekste Ficino, Agrippa ja Johannes Trithemius'e sulest. Aga see selleks...

Eenoki sõnade järjestus sarnaneb inglise keelele, kuigi sellel puuduvad nii määravad, kui umbmäärased artiklid. Ka on sellel mõningased omadused, mis on iseloomulikud aglutineerivatele keeltele (ÕS99: aglutinatsioon - liitumine, külge-, kokkukleepumine; keel juure ja afiksite liitumine sõnavormiks, nii et nende piirid jäävad selgeks;). Eenoki väike sõnavara muudab probleemseks ka nähtava muutuse tähtsuse hindamise nimi- ja tegusõnade vormides.

Eenok kasutab omaenda tähestikku, mida saab siiski translitereerida ladina tähestikku. Erinevalt enamikest foneetilistest tähestikest, pole eenoki puhul tähtede nimedel suurt seost sellega, kuidas neid hääldatakse. Erinevaid tähemärke on 64, mis vaevalt, et juhuslikult selliseks kujunes. Võimalik, et seal peitub šiffer.

Eksisteerib erinevaid hääldussüsteeme. Kuldne Koidik ja Aleister Crowley (kes kaasas eenoki ja maagilise süsteemi, mille Dee ja Kelly sellele ehitasid, oma populaarsesse õpetusse) eelistasid heebreapärast, Donald Laycock aga arvas, et hääldus on lähedasem inglise keele omale.

Suurem osa leksikast koosneb inglite nimedest, mis tulenevad neljast akrostihhonlikust tahvlist (ÕS99: akrostihhon - kirj luuletus, mille ridade algustähed v -silbid annavad kokku sõna v lause). Ühtlasi on vähem kui 1000 kinnitatud sõna, mis esinevad 19's piltlikus poeemis, tuntud kui "Eenoki hüüud".

21. sajandi künnise üks tuntumaid eenokiuurijaid oli Benjamin Rowe (Josh Norton). Tema tööd on laialdaselt eenokimaagide seas tunnustatud, olles siiski suhteliselt isikupärased ja Charles Stansfeld Jonesi kabalistlikele teoretiseeringutele tuginevad.

Lisa:

juuni 01, 2005

The Second Coming

Turning and turning in the widening gyre
The falcon cannot hear the falconer;
Things fall apart; the centre cannot hold;
Mere anarchy is loosed upon the world,
The blood-dimmed tide is loosed, and everywhere
The ceremony of innocence is drowned;
The best lack all convictions, while the worst
Are full of passionate intensity.


Teine tulemine

Tiireldes, tiireldes suurduvas ringis,
Ei enam pistrik kuule peremeest,
Ei hoia keskpaik asju koos, kõik lammub;
Anarhia on valla ilma peal,
Tuhm verevoog on valla ilma peal
Ja uputab süütuse tseremoonia.
Head kaotanud on meelekindluse,
Kuid halvad on täis tegutsemisiha.

Nüüd mingi ilmutus on saabumas,
On Teine Tulemine saabumas.
Teine Tulemine! Niipea kui öeldud see,
Mu silme ette kerkib võigas kuju
Spiritus Mundi'st: kuskil kõrbeliival
Üks lõvi keha ja inimpeaga olend,
Pilk tühi ja halastamatu kui päike,
End aegamisi liigutab; ta ümber
On ainult varjud heitunud lindudest.
Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?

[William Butler Yeats; 1921]
[tõlge: Märt Väljataga; Luulet; 1990]

Need read on kirjutanud 1923 a. Nobeli preemia laureaat. Nagu näha, on temalt sule alt ilmunud ka teisema tooniga tekste - mitte ainult imalat armastusluulet.
Paar selgitavat kommentaari:
  1. Teine tulemine - Kristluses viide Jeesuse naasmisele, kui maailm lõpeb, surnud tõusevad ja saabub viimne kohtupäev. Yeatsile on see ühe ajalooringi lõppemise ja teise tuleku tähistamiseks.
  2. Spiritus Mundi - Universumi vaim või hing, läbi mille kõik üksikud hinged on ühendatud "Suure Mäluga", milles inimrass säilitab oma mälestusi. Üldiselt keskaegne tekst, mis õpetab kristlasi käituma, et õigesti surra.

mai 23, 2005

Liblikaefekt

Täna Pekingis liblika poolt tehtud tiivalöök võib põhjustada järgmisel kuul tormi New York´is.

Liblikaefekt on fraas, mis hõlmab endas kaoseteooria põhimõtteid. Idee seisneb selles, et väikesed muutused dünaamilise süsteemi algolekus võivad põhjustada pikemas plaanis prognoosimatuid muutusi.

Talvel 1961 tegi Edward Norton Lorenz tavalist numbrilist ilmaprognoosi. Kahe pealtnäha ühesuguse arvutuse tulemustes tekkis märgatav vahe, ja kui Lorenz jätkas arvutusi, muutusid tulemused täiesti erinevateks. Selgus, et teise arvutusse oli ta teinud aja võitmiseks pisikese ümarduse: 0,506000 algse 0,506127 asemel. Prognoos paariks päevaks veel kuidagi klappis, aga mida edasi, seda hullemaks tulemus läks.

Lorenz analüüsis seda efekti oma 1963 aasta artiklis, milles "Üks meteoroloog märkis, et juhul, kui teooria on tõene, siis merikajaka tiivalöök oleks piisav, et muuta ilmastiku käiku igaveseks." Hilisemates kõnedes ja artiklites kasutas Lorenz poeetilisemat liblikat, tõenäoliselt tänu oma teooriaga seotud diagrammiga, mis meenutab liblikat.

Praktikas seisneb liblikaefekt selles, et komplekssete süsteemide (nagu väärtpaberibörs või ilmastik) käitumist on raske ette prognoosida. Seda siis seetõttu, et iga piiratud mudel, mis üritab säärast süsteemi simuleerida, peab jätma arvestamata osa informatsiooni analüüsitava algseisundi kohta. Näiteks simuleerides ilmastikku, ei saa arvestada iga liblika tiivalöögist tekkivat õhukeerist. Kaootilises süsteemis iga taoline viga ajapikku võimendub - seega on simulatsiooni põhjal ennustamine mingist lõplikust ajaühikust edasi võimatu.

Samal teemal veel: Ray Bradbury sulest ilmus juba 1952 jutt nimega A Sound of Thunder (e. k. Kõuekärgatus ja Kõue kõmin), milles ajareisidega tegelev ettevõte viib minevikku dinosaurusekütid. Õnnetu äparduse läbi aga astub üks neist surnuks liblika. Tulevikku naastes on kõik seal muutunud.
Seega veel üks näide, kus loov mõtlemine ennetab teaduslikku intellekti.

2007.07.31
Kuna ma olen üsna kindel, et enamik siia sattunuist otsivad tegelikult aastal 2004 ilmund väärt filmi The Butterfly Effect (ulme-thriller), siis eestikeelse ülevaate leiate näiteks siit.

mai 01, 2005

The Raven

Once upon a midnight dreary, while I pondered weak and weary,
Over many a quaint and curious volume of forgotten lore,
While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping,
As of some one gently rapping, rapping at my chamber door.
''Tis some visitor,' I muttered, 'tapping at my chamber door -
                    Only this, and nothing more.'


Ronk

Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin, roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas just kui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkisti.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist' sünnibki, -
                    see - ja muud ei midagi.

Käes siis oli algav tali, väljas mühas tuul nii vali
koldes küdes kustuv tuli, heitis varje viiliti.
Hommikut ma kangest' ootsin; - raamatuist, mil vaimu jootsin,
asjata ma troosti lootsin, sest mu armsaim võeti -
hurmav neid, Leonoore nimeks ingliten kel' anneti -
                    siin tal nime polegi.

Ukserimba siidi sahin, purpurkatte vaikne kahin
äratas mus õudset hirmu, enne tunt ei iialgi,
ning mu süda põksus nõnda, et siis mina korda mõnda
"väisur keegi," ütlin enda vaigistuseks, "vististi," -;
"väisur hiline," ma enda troostiks ütlin, "vististi, -;
                    see - ja muud ei midagi."

Nii end rahustada püüdsin, ukse poole minnes hüüdsin:
"Vabandust, mu härra või ka proua, kes see olekski.
Olin veidi väsimuses, pisut une rammetuses,
et ei selles suikumuses teie kopet kuulnudki."
Ja siis avasin ma ukse: "Palun sisse lahkesti!"
                    Pime - muud ei midagi.

Kaua seisin, välja vaatsin, pilku pimedusse saatsin,
unistades sellast, mida keegi polnud kunagi.
Ilmunud ei ühtki hinge, vakus oli sünge,
sosistin "Lenoor", see pinge lahendas mus viimati.
Vastukaja kandis mulle sama sõna tagasi.
                    See vaid - muud ei midagi.

Kangest' erutund ma olin, tagasi kui tuppa tulin.
Jälle koputamist kuulin, valjemat kui ennesti.
"Vist on keegi akna taga," ütlesin ma; - "oota aga,
kergest' leitav avamaga akna mõistatus on nii.
Vaiki, süda, hetkeks vaiki, mõistatus on leitav nii..."
                    Tuul see - muud ei midagi.

Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti
lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni.
Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,
istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati
Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti -
                    istus - muud ei midagi.

Ja nii uhkelt istus tema, et ma pidin muhelema,
kuigi endal süda rinnus nukker oli surmani.
Ütlin: "Ehk küll paljaspea sa, siiski argusest ei tea sa,
vana ronk, eks üha pea sa lendama öös nii õudsesti.
Ütle, mis su nimi oli Pluto rannal viimati."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Imestades kuulsin teda selgest lausvat mull' seda,
kuigi vastus suuremat ei mõtet sisaldanudki.
Kes on seda enne näinud, et üks ronk on imet teinud
ja ta toas on võõrsil käinud, ukse kohal istuli -
laskund tema ukse kohal kuju otsa istuli
                    hüüdega "Ei iialgi!"

Teisi sõnu rongal polnud, neid ta õppinud ei olnud,
sesse ühte aga pani kogu hinge terveni.
Nii ta istus liikumata, midagi muud lausumata,
kuni peagu kuuldumata ütlin: "Homme temagi
lahkub mult just nagu lahkund Lootus, Rõõm mul jäävasti."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal vaikses majas,
et ma ütlin: "Seda on ta peremehelt kuulnud nii,
keda saatus löönud rangest', ahistades teda kangest',
kuni vähehaaval langes laul tal selle sõnani,
kuni lootuslaulud jõudsid selle sünge sõnani,
                    sõnani: "Ei iialgi!"

Üha veel sääl istus tema, et ma pidin muhelema,
säädsin tooli vastamisi linnule siis otseti.
Padjale end nõjatades, mugavalt pääd taatsi aades
mõtiskelin unistades linnu sõnast süngesti,
mis küll karjudes nii õudselt mõtles lind see ometi,
                    hüüdes mull': "Ei iialgi!"

Nõnda mõtlesin ma ise vaikides, ja külalise
pilk kui hõõguv tulesõde põletas mul hingeni.
Kaua mõtteid mõlgutasin, toolile end vajutasin,
kuna lambivalgus kasin paistis patju pehmesti.
Oh, ei nüüd neil sametpadjul lambivalgel vaiksesti
                    puhka Tema iialgi.

Tundsin umbset kuumust õhus, nagu viirukpilv mind rõhus,
mida nägematust astjast templis levib laiali.
"Unujook see, Jumal seda sulle saatnud, täna teda,
et Leonoore unuks, keda meeles kannad alati.
Unusta Leonoor nüüd, keda armastand sa hellasti."
                    Hüüdis ronk: "Ei iialgi!"

"Prohvet!" ütlin, - "seks siin vaatan, - prohvet, kuigi lind või saatan,
kas sind Kiusaja on saatnud või tõi torm mu aknani,
õnnetuse kuulutaja siin, kus õudust täis on maja,
sa, kel petta pole vaja, ütle mulle tõesti,
palsamit ons Giileadis? - ütle mulle - palun nii!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

"Kui mull nõnda räägid sina, lind või kurat," hüüdsin mina,
tagane siit välja kohe varjuöhe tagasi.
Ühtki sulge ära maha mulle jäta, ma ei taha,
näha sind, vaim, kasi, paha, kuju otsast kiiresti,
oma terav nokk mu rinnast kisu välja kiiresti!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
                    välja tõusta - iialgi.

[Edgar Allan Poe; 1845]
[tõlge: Johannes Aavik; Poeem "Ronk" ja teised luuletused; 2000]

aprill 29, 2005

Harakirist

Seppuku (切腹, jaapanlaste enda termin harakirile, mis on väljaspool Jaapanit laiemalt levinud) oli feodaaljaapanis (1192-1868) suhteliselt laialtlevinud. Välja arenes see bushido koodeksi ([busido:], 'sõduri tee') ja sõdalase distsipliini koosseisus. Harakiri tähendab lihtsalt väljendades "kõhu lahtilõikamist" (ehk väga piinarikast moodust) enesetapu sooritamiseks.

Jaapani varasema ajalooga tutvudes on näha, et inimesed eelistasid (nii kummaline kui see ka ei tundu) elada õnnelikku elu, mitte surra piinarikkal moel. Kuid koos budismi tutvustamisega levis arusaam elu mööduvusest ja surma hiilgusest.

Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu, kas siis alternatiivile surra vääritut surma vaenlase kätes või karistusena millegi eest.

Võitlusväljal viisid samuraid harakiri läbi ilma suurema ettevalmistuseta, kuid teistel juhtudel (eriti, kui see oli šoguni käsk) oli see väga formaalne ja rituaalne. Selleks oli eraldi etikett, kusjuures oli vaja tunnistajaid ja märkimisväärseid ettevalmistusi.

Mitte kõik Jaapani samuraid ja nende isandad ei toetanud seda traditsiooni. Ieyasu Tokugawa, kes lõi 1603 viimase Jaapani šogunaadidünastia keelustaski viimaks harakiri. Tava oli siiski niivõrd juurdunud, et seda jätkati veel isegi pärast Tokugawa valitsusaega ja eelmainitud edikti vastuvõttu.

Samurai au oli tähtsam kui elu ja paljudel juhtudel oligi enesehävitus mitte pelgalt õigus vaid pigem ainus õige tee. Autus ja lüüasaamine olid heastatavad sooritades seppuku või harakiri. Seda võidi ka sooritada pärast isanda surma, näitamaks oma austust tolle vastu, või siis protestina isanda ebaõigluse vastu.

Enese lõhkilõikamise rituaal pidi läbi viidama rahulikult, ilma tagasi kohkumata. Surmale määratule oli privileegiks ennast ise tappa, mitte lasta seda teostada häbiväärselt läbi timuka käe.

Seppuku läbiviimiseks valitud koht omas suurt tähtsust. Tihti viidi rituaal läbi templis, villa aias või kodus. Ka vaba pinna suurus oli tähtis, kuna oli punktipealt kõrgema auastmega samurai jaoks ette kirjutatud. Üldiselt olid kõik selle teemaga seotud asjaolud ette kirjutatud ja täide viidud piinliku täpsusega. Tähtsaimaks kaasosaliseks oli kaishaku, abiline, kelle ülesandeks oli maha lüüa ohvri pea pärast seda, kui too oli oma kõhu lahti lõiganud. Kaishakuks oli tavaliselt lähedane sõber või samuti põlu all olev isik.

Olgugi, et suitsiid on tänapäeva Jaapanis hukka mõistetud, ei ole sellel säärast patust tooni, kui läänemaailmas. Inimesed ikka veel tapavad ennast ning surma peetakse paremaks lahenduseks kui autust.

märts 31, 2005

And death shall have no dominion

And death shall have no dominion.
Dead men naked they shall be one
With the man in the wind and the west moon;
When their bones are picked clean and the clean bones gone,
They shall have stars at elbow and foot;
Though they go mad they shall be sane,
Though they sink through the sea they shall rise again;
Though lovers be lost love shall not;
And death shall have no dominion.


Ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Alasti surnud need saavad üheks
mehega tuules ja läänekuus;
kui nende luud on katkutud puhtaks ja puhtad luud läinud,
on tähed nende küünarnukil ja jalal;
kuigi nad lähevad hullult, on nad siis terved,
kuigi nad vajuvad läbi mere, tõusevad nad jälle;
kuigi armastajad kaovad, armastus ei kao;
ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Mere tuulekeerdude all
need kes lamavad kaua, ei sure tuulde;
vääneldes pilverünk-piinapinkidel, kui kõõlused annavad järgi,
seotuna ratta külge, ei murdu nad ometi;
usk nende kätes katkeb kaheks,
ja ükssarvik-nisvad pistavad nad läbi,
tükkideks lõhutult nemad ei purune;
ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Ei tohi enam kajakad karjuda nende kõrvade ääres
ega lained valjult murduda mere kallastel;
seal kus üks lill lõi õitsele, ei tohi enam ükski lill
tõsta oma pead vihmalöökide poole;
kuigi nad on hullud ja surnud nagu naelad,
haamerdavad märkide pead karikakardest läbi;
murduvad päikeses seni, kuni päike kord murdub
ja surm ei jää valitsema.


[Dylan Thomas; 25 Poems; 1936]
[tõlge: Paul-Eerik Rummo; Surmad ja sisenemised : valik luuletusi; 1972]

  • Romans 6:9 Knowing that Christ being raised from the dead dieth no more; death hath no more dominion over him. (King James)
  • Pauluse kiri roomlastele 6:9 teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,

Riho Sibul on oma seni viimase albumi Must loos Must 5 kasutanud Dylan Thomast tema enda luuletust lugemas. Väärt oma eheduses.
See luuletus, “And Death Shall Have No Dominion”, on mulle kunagi väga oluline olnud. “Ja surm ei jää valitsema” – see mõte läks plaadi tegemise meeleoluga väga hästi kokku. Ehkki mingi pool minus ütleb, et see on naiivne.

veebruar 02, 2005

Nõupidamise raamat

Siin on jutustus sellest, kuidas kõikjal oli määramatus, kõikjal rahu ja vaikus; kõik oli liikumatu, kõik hääletu, ja taevalaotus oli tühi.

See on esimene jutustus, esimene kirjeldus. Ei olnud veel ühtki inimest, ühtki looma, ei linde, kalu, vähke, puid, kive, koopaid, taarnaid, rohtu ega metsa: üksnes taevas oli olemas.

Maa pale ei näidanud ennast. Oli ainult tüüne meri ja taevas kogu oma ääretuses.

Midagi polnud veel kokku pandud, mis oleks müra teinud, ei ainsat asja, mis oleks liikunud või end liigutanud või taevakummil kõmisenud.

Ei seisnud miski püsti; oli vaid rahus vesi, vaikne meri, üksi ja tasane. Midagi polnud veel olemas.

/.../ Siis saabus siia sõna /.../

Sellal, arupidamise käigus sai selgeks, et kui koidab päev, peab ilmuma inimene. Siis otsustati puude ja liaanide teke ning kasv, elu sünd ning inimese loomine. /.../

"Nii sündigu! Täitugu tühjus! Taganegu vesi ja tehku ruum vabaks, kerkigu maa ja saagu kindlaks!" Nõnda ütlesid nad. "Mingu valgeks, koitku päev taevas ja maal! Ei ole au ega kuulsust meie loomises ja tegemises, kuni pole loodud inimest." Nõnda ütlesid nad.

Sedamaid lõid nad maa. Tõepoolest nõnda toimuski maa loomine. "Maa!" hüüdsid nad, ja silmapilk oli see valmis.

Nagu udu, nagu pilv nagu tolmusammas sündis maa, kui ta loodi, kui veest tõusid mäed; ja otsekohe kasvasid mäed kõrgeks.

Ainult ime läbi, ainult võluväel tekkisid mäed ja orud, ja viivitamata võrsusid maapinnale küpressisalud ja männimetsad. /.../

Nii sündis maa, nii lõid selle Taeva Süda, Maa Süda, sest nõnda nimetatakse neid, kes kõigepealt selle viljastasid, kui taevas oli alles ootel ja maa vee all.

Nii sai kuju kavatsus, mille nad tegid teoks pärast mõtlemist, pärast kaalumist, kuidas see õnnestunult lõpule viia.

jaanuar 15, 2005

Inglid nõelateravikul

Vähemalt keskajal (kuid miks mitte ka praegu) käisid arutelud inglite olemusest - mis kujul nad eksisteerivad, kas nad on ainelised jne. Osad sellised teemad olid kasutusel ülikoolides õppejõudude-üliõpilaste väitlusharjutustena. Üks praeguseks enim kuulsust kogunud küsimusi oli "Mitu inglit mahub nõelateravikule tantsima?". Vastus sellele on kas üksainus või lõpmatu hulk ingleid.

Miks siis sellised valikud? Nimelt arvati, et inglid on oma olemuselt puhta intelligentsi esindajad, mitte tavamõistes mateeria osakesed. Seega pidid nad olema ilma mõõtmeteta, kuid siiski ruumis koordinaate omama. Justkui matemaatiline punkt, millel on küll koordinaadid aga puuduvad mõõtmed. Seega ei saanud nad hõivata ruumi, näiteks nõelateravikul paiknedes. Juhul kui aga inglitel oleks siiski olnud aineline keha, ei mahuks neid nõelateravikule rohkem kui üks.

Üldiselt on antud küsimusele viidatud veidi kurjemas võtmes: katoliikliku kiriku kasutud ja ilma mingi sisuta arutelud, mis on religiooni või vähemalt antud kiriku manduvuse heaks näiteks.

jaanuar 06, 2005

Here is there, and high is low

All on ülal, siin on seal.
Ringrattas kõik käib.
Kaks meest koos küll tõtt ei tea.
Mis on läind, on läind.

Nii laulab Sulle kõrva sisse oma kähisev-kriiskava häälega Elli. Meeldigu see või mitte, aga tal on õigus... kardetavasti kõigi erinevate tõlgenduste juures. Ei, Sa ei saa teda ignoreerida - ta on suure tähega Paratamatus. Võta ta omaks, kuid mitte sõbraks.