Vampirism

"Totrus, Watson, totrus! Mis on meil tegemist kõndivate laipadega, mida ainult südamesse löödud vai suudab hauas kinni hoida? Puhas jamps."
"Aga ega ometi," ütlesin ma, "vampiir pidanud tingimata surnud olema. Ka elaval võis niisugune komme olla. Olen näiteks lugenud vanuritest, kes imesid verd, et noorust taastada."

A. C. Doyle, Sussexi vampiiri mõistatus

Watson paistab aru saavat, et vampiirid ei pea sugugi alati olema verest tilkuvate kihvadega põrgulised, vaid näiteks osalised energia ülekandeprotsessis, kus üks osapool saab teise arvelt elujõudu.
Erinevalt paljudest teistest romantismiajastu figuuridest, on vampiiride kommertspopulaarsus aasta aastalt tõusnud: nukud, hambad, multifilmid, kostüümid ja krõbisevad teraviljaeined (Count Chocula), rääkimata filmidest, sarjadest ja koomiksitest, mis on teemast teinud pigem paroodiaobjekti, kui kultuuriloolaste tõsise uurimisaluse. Seda siis kahjuks või õnneks - meelelahutuseks igal juhul. Siiski on moodne vampiir (no olgu - mitte just viimase kümnendi hittvampiir) oma kahvatu ilme, lohkus silmade ja himurust ning rahulolu väljendava pilguga ohvri (soovitatavalt neitsi) kaela nälpiva olevusena suuresti erinev samuti romantismiajastul loodud Frankensteini koletisest (pole otsaesisest läbiraiut' polte ega meeletuid arme).
Tõenäoliselt on vampiirikultus kujunenud just nimelt selliseks, nagu ta on, tänu selle nähtuse algusaegade veidi nihkes kirjanduskriitikale, mis juba oma olemuselt tekitas rohkem segadust ja kumu, kui valgustas müüdi tegelikku tausta. Tolle ajastu vampiir oli erilisem, kummalisem, ja ekstsentrilisem kui tänapäeva vereimejast zombi või tavakodanikust elulevõitleja. Sellise transformatsiooni läbivad enamik müüditegelasi. Nüüdisajal võib ka kohata kodanikke, kelle arvates on vampiirid ohtlikud... nakkushaiguste levitajad. No mõelge - lööb ju ikkagi oma hambad teie kaela. Müüt vampiiridest ongi kujunenud enam müüdiks ja meelelahutuseks, kui alternatiivseks elukäsitluseks. "Tänapäeva tehnika juures oleks ju ometigi mõni selline 'kahtlase füsioloogiaga' eksemplar meditsiiniasutuses kinni peetud" on üks tavapärasemaid eitusi. Aga samas... miks kuramuse pärast peaks sisuliselt surematu vereimeja koputama arsti uksele?

Vampiiride välimus
Folkloorne vampiir ei sarnane sugugi romantilise tegelaskujuga, milliseks ta on meil viimase sajandi jooksul kujunenud. Bela Lugosi kehastatud libedast tegelaskujust (1931) alates on vampiire kujutatud aina kenamatena.. ja tihti ka justkui afrodisiakumit täispumbatutena.
Vanemad kirjeldused vampiiridest annavad aimu, et liikvel oli kahte erinevat sorti olevusi: ühed, kes olid reeglina kehalised, ja teised, kes liikusid ringi varikujudena.
Tüüpiline kehaline vampiir ei kandnud (kahju küll) ei keepi ega muid stiilseid iluvidinaid (ebasurnud on siiski ju.. surnust tõusnud?). Seega kandsid nad just nimelt neidsamu rõivaid, milledega nad maeti (surirüü) - ainult hulka määrdunumatena (teekond kirstust välja on ju suht mullane). Ka ei olnud tüüpilised folkloorsed vampiirid kahvatud, pigemini punaka varjundiga (tänu neelatud verehulgale). Ja kui neisse löödi vai, siis purskus sealt meeletutes kogustes verd välja. Millega seoses on veel mainimist väärt teinegi füüsiline iseärasus: erinevalt tänapäeva kõhnadest filmivampiiridest olid nad justkui ülespaistetanud (ikka ja jälle tänu sellele, et olid kõrini verd täis ja üdini sellest läbi ligunenud).
Veel on neid iseloomustavaks atribuutikaks olnud ebameeldiv hingeõhk (äärmiselt üleloomulik!), pikad küüned ja juuksed, teravad hambad (mitte ilmtingimata kihvjad silmahambad) ja ebaloomulikult (tavaliselt punaselt) kumavad silmad. Nimet' tunnusjooned on muidugi üldjuhul küttide poolt tehtud ülestähendused sellest, millistena nad on oma saagi kirstust leidnud.

Teist tüüpi (varikujuline) vampiir, kes folklooris oma kanna kinnitanud, on olnud samuti mitmete tuntud kaasuste üheks osapooleks. Näituseks siis Peter Plogojowitz'i juhtum. Seda tüüpi olevuste kõige huvitavamaks iseärasuseks on nende vampiirne vaim, mis on kuidagipidi seotud surnukehaga, mida ta varem elus ja liikumises hoidis.
Seda tüüpi vampiirid toitusid magavatest inimestest. Kui nad ennast ohvrist lahti haakisid, tundsid tavaliselt külaelanikud temas ära oma endise naabri - surnud naabri - ja kütsid seepeale ülejäänud külaelanikes üles meeletut raevu.
Tihti on neid kirjeldatud tumedana, vaid nägu hetkeks enne rünnakut paistmas. Teistel juhtudel jälle olevat kuju hoolimata oma poolläbipaistvusest peaaegu alati otsemaid ära tuntud. Tavaliselt kirjeldatakse neid kui tumedat massi. Vahel ka punaste või hõõguvate silmadega.
Olgugi, et nimetatud kirjeldused on peaaegu universaalsed folkloorse vampirismi puhul, on moodsa aja intsidentide puhul valdavaks võõra isiku rünnak. See, et viimasel ajal ei tunne inimesed ründajaid ära, näitab argimütoloogia ümberkujunemist. Aina vähem inimesi usub, et surnud tõusevad üles, et elavaid rünnata. Varemalt aga oli säärane uskumus laialt levinud.
Kui varikuju-vampiiride hauad avati, leiti sealt sageli kehad, mis olid üsna sarnased kehalistele vampiiridele. Ehk siis teisisõnu punsunud, õhetavad.. ja üsna värsked ka mitmed kuud pärast matmist.
Kõige tavalisem okultne teooria varikuju-vampiiride tegutsemisest oli järgmine: nad toitusid verest või energiast, mida ammutasid oma öistel reididel. Päevaseks ajaks lainetasid nad oma peremeeskehasse tagasi, et seda toita. See pidi siis seletama, kuidas sai vampiir väljuda oma kirstust ilma pinnast lõhkumata (astraalkehas siis).

Selle peale vaataks nüüd ühe anime. Punkt.