Les hiboux se tiennent rangés,
Ainsi que des dieux étrangers,
Dardant leur oeil rouge. Ils méditent!
Öökullid
Musta jugapuuvõrasse varjunult
Öökullid istuvad tihedas rivis
Nagu kes teab mis jumalad võõrad,
Sihtides punase silmaga. Mõteldes.
Enne ei liigu nad paigast,
Kui tunnil täis melanhooliat,
Längus päikese kadudes
Pimedus võtab võimust.
Nende hoiak õpetab targale,
Et selles ilmas peab pelgama
Tühja kära ja õiendamist;
Kes joobub mööduvaist varjudest,
See saab alati nuheldud,
Et paigast ta tahtis liikuda.
[Charles Baudelaire; Spleen ed idéal]
[tõlge: Tõnu õnnepalu; Kurja õied; (Spliin ja ideaal); Eesti Keele Sihtasutus; 2000]
Äärmiselt pascallik lähenemine probleemide tekkepõhjusele. ("Enamik meie hädasid tuleb sellest, et me pole osanud oma tuppa paigale jääda.") Ega üldjuhul saagi midagi väga halba juhtuda, kui oma kapslist ei lahku. Õnnis teadmatus ümbritsevast ja enesega rahulolu. Tundub ju ahvatlev? Või ei?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar