Just the worst time of the year
For a journey, and such a journey:
The ways deep and the weather sharp,
The very dead of winter."
And the camels galled, sore-footed, refractory,
Lying down in the melting snow.
There were times we regretted
The summer palaces on slopes, the terraces,
And the silken girls bringing sherbet.
Tarkade teekond
"Üks kõle minek see meil oli,
kõige hullem aastaaeg
teekond ette võtta, ja veel nõnda pikk:
teedelagu ja kuri ilm,
talve surnud süda."
Ja kaamelid, küljed marraskil, jalad purud, tõrksalt
maha heitmas otse märga lumme.
Mõnigi kord sai kurdetud taga
losse mäenõlvadel, terrasse
ja siidiseid tüdrukuid toomas šerbetti.
Ja siis kaameliajajad - kes kirub, kes uriseb,
kes pageb, kes nõuab oma viina ja naisi,
ja öised lõkked vindusid ja alati polnud peavarjugi,
linnad olid vaenulikud, alevikud tõredad
ja külad - ise räpased, aga hinnad kõrged:
üks ränk aeg see meil oli.
Lõpuks pidasime paremaks ööselgi jätkata
teed, vaid jupphaaval tukkudes,
kõrvus hääled, mis laulsid ja ütlesid:
hullumeelsus puha.
Siis koidikul tõusime mahedasse orgu,
see oli niiske, lumetu, täis elavate taimede lõhnu,
jõgi jooksujalu ruttas tast läbi, veski nüpeldas pimedust,
vastu madalat taevast kolm puud
ja vana valge hobune, kes aasal eemale kappas.
Seejärel trahter, uksepealne viinapuulehtedes,
kuus kätt läve ees hõbeseeklite peale täringuid heitmas,
jalad togimas tühje lähkreid.
Kuid seal ei teatud midagi, ja me läksime edasi
ja jõudsime õhtuks pärale, ei hetkegi enneaegu,
leidsime õige koha kätte ja olime, võib öelda, rahul.
See kõik oli väga ammu, ma mäletan,
ja ma läheksin uuesti, kuid vaid saaks selgeks
kui vaid saaks selgeks
see: kas meid juhiti tollel pikal teel
Sünni või Surma poole? Üks sünd oli seal kindlasti,
saime kaheldamatu tõendi. Olin näinud nii sündi kui surma,
kuid mõelnud neid erisugusteks: see Sünd oli
rängaks ja kibedaks vaevaks meile, nagu Surm, meie endi surm.
Tulime tagasi koju, oma Kuningriikide rüppe,
kuid ei tunne end enam lahedalt siin vana seadmuse keskel,
kus võõras rahvas oma jumalaist kõvasti kinni hoiab.
Rõõmuga sureksin veel kord.
[T. S. Eliot; Ariel Poems; 1927]
[tõlge: Paul-Eerik Rummo; Ahermaa ja teisi luuletusi; Hortus Litterarum; 1999]
- Esimesed viis rida on laenatud Lancelot Andrewes'i jutlusest.
- Kolm puud viitavad suure tõenäosusega Kolgata ristidele.
- Vana seadmus - uue ajastu algus toob kaasa vana hävingu. Sünd, mida tark nägi, tõi kaasa tema vana maailma hävimise, loomata siiski uut, mistõttu võõrutus kõigest "vanas seadmuses".
Vaevalisest teest uude maailma võiks veel lugeda näiteks siit (PS. obs.ee server on tihti maas).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar