Vampirism vol2

Ma polnud üksi. Kuuvalgel seisid mu ees kolm noort naisterahvast, rõivaste ja rühi järgi otsustades aadlipreilid. Neid märgates arvasin algul, et näen und, sest kuigi kuu paistis nende selja tagant, polnud põrandal ühtki varju. Neiud lähenesid mulle, silmitsesid mind veidi aega ja pidasid siis sosinal nõu. Kaks neist olid kongus kullininaga nagu krahv ning nende suured tumedad läbitungiva pilguga silmad näisid kahvatukollase kuu taustal peaaegu punased. Kolmas oli blond, nii blond kui üldse olla saab. Kõigil kolmel olid säravvalged hambad, mis pärlitena helkisid rubiinpunaste meelaste huulte vahel. Neiud sosistasid isekeskis ja puhkesid siis kõik korraga naerma - hõbedast, meloodilist, kuid hirmus kalki naeru. Ma poleks uskunud, et pehmed inimhuuled võivad niiviisi naerda. Blondiin noogutas mulle koketselt, teised õhutasid teda. Üks ütles:
"Hakka pihta! Sina alusta, siis tuleb meie kord; sul on eesõigus."
Teine lisas:
"Mees on noor ja tugev, saame kõik isu täis suudelda."

Bram Stoker, Dracula

Äsja möödus oma iga-aastases üleilmalises kostüümitrallis Halloween. Ja Ameerikas, kus vaatemängud on alati domineerinud ka kristlike tähtpäevade juures, riietuvad lapsed sageli sel õhtul libahuntideks, ingliteks, kuraditeks, kummitusteks ja.. vampiirideks. Viimased ongi tõenäoliselt möödunud sajandi jooksul kujunenud populaarseimateks ja (kuri)kuulsaimateks poolmütoloogilisteks olevusteks. Hollywoodi toodangu tagajärjel on rahva sisse imbunud palju kodanikke, kes kas pulli pärast või ka tõsiselt on hakanud seda stiili jäljendama (pimeduses hiilgavad kihvad, sarlakpunase palistusega mustad keebid, valgeksvõõbatud nägu). Näituseks selline kodanik.

Nüüd aga mõelgem, mida televisioon on meile nende aastakümnetega nondest olevustest jutustanud. Tavaliselt piirdub teadmistekogum järgneva nimekirjaga:

• nad on (liba)surnud inimesed
• tavaliselt ammusurnud aristokraadid
• ronivad öösiti hauast (kirstust) välja
• hammustavad kaelast ja imevad verd
• oskavad muunduda nahkhiireks
• kardavad küüslauku, päevavalgust ja ristimärki
• peavad puhkama kodupinnases
• see, kes saab vampiirilt hammustada, muutub samuti vampiiriks
• tappa saab neid tavaliselt lüües puuvaia otse südamesse

Kõik, mida see nimekiri endast kujutab, on väike pilguheit tänapäeva kultuurile. Nagu eelnevas postituses mainisin, on traditsiooniline vampiir oma olemuselt ja välimuselt hoopis teistsugune. Pole graatsilisust ja ammusurnud aristokraate, pole mingit seost nahkhiirte ega religioossete sümbolitega. Vaid küüslaugu- ja valgusepelgus on ühine folkloorsele ja tänapäevasele vampiirile. Lisaks veel on pea kõikidele mütoloogilistele vampiiridele ületamatuks takistuseks voolava vee ületamine.

Mida see kõik siis demonstreerib? Ei muud, kui ühe kirjandusteose otsatut mõju massikultuurile ja ühiskonnateadvusele. Juttu muidugi Bram Stokeri Draculast. Veidi nihestatud arusaam ja piiratud allikad teemast, romantismiajastu moonutused kurjast krahvist... kes tegelikult ei olnudki krahv, vaid pigem prints, ja ei elanud Transilvaanias, vaid Valahhias, ning kellel väljaspool toda romaani polnud mingeid seoseid vampirismiga. Ka tema tiitel, mida ta väga harva kasutas, oli Dragwlya [Loe siit].

Moodsa õudusloome ja meedia vampiir on ahvatlev ja veetlev isik, kes pakub igavest elu vastutasuks meelale ja poolseksuaalsele verejagamisele. Pole vaja imestada, miks inimestele säärane pilt meeldib ja nad seda ka endale üritavad kinnistada :). Tegelikkuses on neid aga kujutatud sama kütkestavatena kui katkuhaiged ja sama ahvatlevatena kui verd imevad kaanid. Kiskjaliku tondina inimesi tappes, et kindlustada oma eksistents, on nad vast ühed ebameeldivaimad olevused.

Kirjanduses enim tuntud moodus, hammustatud saamine, on vanade uskumuste kohaselt vaid üks paljudest (ja mitte kuigi efektiivne) moodustest vampiiriks muutumisel. Levinud põhjustajad olid veel: libahundiks olemine, nõiakunsti praktiseerimine, kohalikust kirikust välja heitmine või enesetapu sooritamine.
Slaavi kultuuris on näiteks ka uskumus, et kui kass hüppab veel matmata surnukehale, muutub too automaatselt vampiiriks. Seega olid vampiiriks saamise võimalused piisavalt suured, et kahtlustati peaaegu iga surnukeha. Vastuabinõuna kaevatigi sageli surnukehad umbes aasta pärast matmist üles, et kontrollida, kas nad ikka on korralikult surnud, ja maeti siis püsivasse hauda ümber.
Samavõrd mitmekesine on ka uskumuste palett tegevustest, mille kallale asuvad vastsed vampiiristunud. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad arvasid, et esimesena otsib vampiiristunu üles ja ründab oma lähedasi, naabreid, sõpru, enne kui asub iga suvalise ettejäänu kallale. Teised jälle usuvad, et valik on kaootilisem - alustatakse kõige lähemal elavatest inimestest. Mõnel pool arvatakse, et vampiir imeb verd, tavaliselt ohvri rindkere hammustades, teisal aga, et ta lihtsalt lämmatab oma ohvrid. Kolmandate arvates aga levitab ainuüksi vampiiri kohalolu haigust ja surma.

Balkani lõunaosas ja Kreekas, kus on levinud varikujuliste vampiiride uskumus, on pööratud suuremat tähelepani ka nende materialiseerumisprotsessile. Vastavalt pärimustele on nood alguses pehmed ja vormitud ilma luudeta tömbud. Kui vampiir on suutnud üle elada 40 päeva, siis arenevad tal välja luud ning ta muutub raskeminitapetavaks ja ohtlikumaks.

Meetodid, kuidas vampiire tõrjuda või tappa, moodustavad arusaadavatel põhjustel suure osa pärimuslikust teadmuskogust. Tõrjumiseks kasutatakse tavaliselt küüslauku või mõnda vähemlevinud kaitsvat taime. Samuti puistati ennetava vahendina maja ümber seemneid - nimelt arvati, et vampiir peab kõik need üle lugema, enne kui saab hoonesse siseneda. Loodeti, et see võtab tal aega kuni päikesetõusuni. Tapmiseks aga oli lihtsaim moodus kahtlane haud üles kaevata, vai südamesse lüüa ja surnukeha ära põletada. Aga oli ka teistsuguseid lähenemisi. Kreekas näiteks tuli lõigata maha vampiiri pea ja asetada see tema jalgade vahele. Slaavlased, kavalpead, aga pöörasid lihtsalt laiba tagurpidi - et kui vampiir tahab pinnale tõusta, siis selle asemel kaevub ta veelgi sügavamale maa sisse ja eksib seal ära. Siiski ei olnud sellised võtted alati kõige efektiivsemad ning laibad tuli uuesti üles kaevata ja seekord ka ära põletada, et lasta neil lõpuks rahus puhata...