Der war mir eben nicht zur Last;
Ich hatt just mein gewöhnlich Essen,
Hat sich der Kerl plumpsatt gefressen,
Zum Nachttisch, was ich gespeichert hatt.
Und kaum ist mir der Kerl so satt,
Tut ihn der Teufel zum Nachbar führen,
Über mein Essen zu räsonieren:
»Die Supp hätt können gewürzter sein,
Der Braten brauner, firner der Wein.«
Der Tausendsackerment!
Schlagt ihn tot, den Hund! Es ist ein Rezensent.
[Johann Wolfgang von Goethe; 1776]
Retsensent
Üks vennike mul külas käis
ja üsna mõnus mees ta näis.
Mul oli käsil just õhtueine
ja korralikult mu lauas teine
täis parkis end heast ja paremast,
ja kui tal siis sees oli tubli last,
mu naabri juurde läks mees - oi maita! -,
et seal mu lauda maha laita.
"Supp mage oli, praad untsu läinud,
vein polnud korralikult käinud."
Püha põrgu ja surm ja sakrament!
Lööge maha see koer! Ta on retsensent!
[tõlge: August Sang; Luuletusi; Eesti Raamat; 1968]
The Critic
I had a fellow as my guest,
Not knowing he was such a pest,
And gave him just my usual fare;
He ate his fill of what was there,
And for desert my best things swallow'd,
Soon as his meal was o'er, what follow'd?
Led by the Deuce, to a neighbour he went,
And talk'd of my food to his heart's content:
"The soup might surely have had more spice,
The meat was ill-brown'd, and the wine wasn't nice."
A thousand curses alight on his head!
'Tis a critic, I vow! Let the dog be struck dead!
[tõlge: Edgar Alfred Bowring; Poems of Goethe; 1853]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar