Vampirism vol2

Ma polnud üksi. Kuuvalgel seisid mu ees kolm noort naisterahvast, rõivaste ja rühi järgi otsustades aadlipreilid. Neid märgates arvasin algul, et näen und, sest kuigi kuu paistis nende selja tagant, polnud põrandal ühtki varju. Neiud lähenesid mulle, silmitsesid mind veidi aega ja pidasid siis sosinal nõu. Kaks neist olid kongus kullininaga nagu krahv ning nende suured tumedad läbitungiva pilguga silmad näisid kahvatukollase kuu taustal peaaegu punased. Kolmas oli blond, nii blond kui üldse olla saab. Kõigil kolmel olid säravvalged hambad, mis pärlitena helkisid rubiinpunaste meelaste huulte vahel. Neiud sosistasid isekeskis ja puhkesid siis kõik korraga naerma - hõbedast, meloodilist, kuid hirmus kalki naeru. Ma poleks uskunud, et pehmed inimhuuled võivad niiviisi naerda. Blondiin noogutas mulle koketselt, teised õhutasid teda. Üks ütles:
"Hakka pihta! Sina alusta, siis tuleb meie kord; sul on eesõigus."
Teine lisas:
"Mees on noor ja tugev, saame kõik isu täis suudelda."

Bram Stoker, Dracula

Äsja möödus oma iga-aastases üleilmalises kostüümitrallis Halloween. Ja Ameerikas, kus vaatemängud on alati domineerinud ka kristlike tähtpäevade juures, riietuvad lapsed sageli sel õhtul libahuntideks, ingliteks, kuraditeks, kummitusteks ja.. vampiirideks. Viimased ongi tõenäoliselt möödunud sajandi jooksul kujunenud populaarseimateks ja (kuri)kuulsaimateks poolmütoloogilisteks olevusteks. Hollywoodi toodangu tagajärjel on rahva sisse imbunud palju kodanikke, kes kas pulli pärast või ka tõsiselt on hakanud seda stiili jäljendama (pimeduses hiilgavad kihvad, sarlakpunase palistusega mustad keebid, valgeksvõõbatud nägu). Näituseks selline kodanik.

Nüüd aga mõelgem, mida televisioon on meile nende aastakümnetega nondest olevustest jutustanud. Tavaliselt piirdub teadmistekogum järgneva nimekirjaga:

• nad on (liba)surnud inimesed
• tavaliselt ammusurnud aristokraadid
• ronivad öösiti hauast (kirstust) välja
• hammustavad kaelast ja imevad verd
• oskavad muunduda nahkhiireks
• kardavad küüslauku, päevavalgust ja ristimärki
• peavad puhkama kodupinnases
• see, kes saab vampiirilt hammustada, muutub samuti vampiiriks
• tappa saab neid tavaliselt lüües puuvaia otse südamesse

Kõik, mida see nimekiri endast kujutab, on väike pilguheit tänapäeva kultuurile. Nagu eelnevas postituses mainisin, on traditsiooniline vampiir oma olemuselt ja välimuselt hoopis teistsugune. Pole graatsilisust ja ammusurnud aristokraate, pole mingit seost nahkhiirte ega religioossete sümbolitega. Vaid küüslaugu- ja valgusepelgus on ühine folkloorsele ja tänapäevasele vampiirile. Lisaks veel on pea kõikidele mütoloogilistele vampiiridele ületamatuks takistuseks voolava vee ületamine.

Mida see kõik siis demonstreerib? Ei muud, kui ühe kirjandusteose otsatut mõju massikultuurile ja ühiskonnateadvusele. Juttu muidugi Bram Stokeri Draculast. Veidi nihestatud arusaam ja piiratud allikad teemast, romantismiajastu moonutused kurjast krahvist... kes tegelikult ei olnudki krahv, vaid pigem prints, ja ei elanud Transilvaanias, vaid Valahhias, ning kellel väljaspool toda romaani polnud mingeid seoseid vampirismiga. Ka tema tiitel, mida ta väga harva kasutas, oli Dragwlya [Loe siit].

Moodsa õudusloome ja meedia vampiir on ahvatlev ja veetlev isik, kes pakub igavest elu vastutasuks meelale ja poolseksuaalsele verejagamisele. Pole vaja imestada, miks inimestele säärane pilt meeldib ja nad seda ka endale üritavad kinnistada :). Tegelikkuses on neid aga kujutatud sama kütkestavatena kui katkuhaiged ja sama ahvatlevatena kui verd imevad kaanid. Kiskjaliku tondina inimesi tappes, et kindlustada oma eksistents, on nad vast ühed ebameeldivaimad olevused.

Kirjanduses enim tuntud moodus, hammustatud saamine, on vanade uskumuste kohaselt vaid üks paljudest (ja mitte kuigi efektiivne) moodustest vampiiriks muutumisel. Levinud põhjustajad olid veel: libahundiks olemine, nõiakunsti praktiseerimine, kohalikust kirikust välja heitmine või enesetapu sooritamine.
Slaavi kultuuris on näiteks ka uskumus, et kui kass hüppab veel matmata surnukehale, muutub too automaatselt vampiiriks. Seega olid vampiiriks saamise võimalused piisavalt suured, et kahtlustati peaaegu iga surnukeha. Vastuabinõuna kaevatigi sageli surnukehad umbes aasta pärast matmist üles, et kontrollida, kas nad ikka on korralikult surnud, ja maeti siis püsivasse hauda ümber.
Samavõrd mitmekesine on ka uskumuste palett tegevustest, mille kallale asuvad vastsed vampiiristunud. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad arvasid, et esimesena otsib vampiiristunu üles ja ründab oma lähedasi, naabreid, sõpru, enne kui asub iga suvalise ettejäänu kallale. Teised jälle usuvad, et valik on kaootilisem - alustatakse kõige lähemal elavatest inimestest. Mõnel pool arvatakse, et vampiir imeb verd, tavaliselt ohvri rindkere hammustades, teisal aga, et ta lihtsalt lämmatab oma ohvrid. Kolmandate arvates aga levitab ainuüksi vampiiri kohalolu haigust ja surma.

Balkani lõunaosas ja Kreekas, kus on levinud varikujuliste vampiiride uskumus, on pööratud suuremat tähelepani ka nende materialiseerumisprotsessile. Vastavalt pärimustele on nood alguses pehmed ja vormitud ilma luudeta tömbud. Kui vampiir on suutnud üle elada 40 päeva, siis arenevad tal välja luud ning ta muutub raskeminitapetavaks ja ohtlikumaks.

Meetodid, kuidas vampiire tõrjuda või tappa, moodustavad arusaadavatel põhjustel suure osa pärimuslikust teadmuskogust. Tõrjumiseks kasutatakse tavaliselt küüslauku või mõnda vähemlevinud kaitsvat taime. Samuti puistati ennetava vahendina maja ümber seemneid - nimelt arvati, et vampiir peab kõik need üle lugema, enne kui saab hoonesse siseneda. Loodeti, et see võtab tal aega kuni päikesetõusuni. Tapmiseks aga oli lihtsaim moodus kahtlane haud üles kaevata, vai südamesse lüüa ja surnukeha ära põletada. Aga oli ka teistsuguseid lähenemisi. Kreekas näiteks tuli lõigata maha vampiiri pea ja asetada see tema jalgade vahele. Slaavlased, kavalpead, aga pöörasid lihtsalt laiba tagurpidi - et kui vampiir tahab pinnale tõusta, siis selle asemel kaevub ta veelgi sügavamale maa sisse ja eksib seal ära. Siiski ei olnud sellised võtted alati kõige efektiivsemad ning laibad tuli uuesti üles kaevata ja seekord ka ära põletada, et lasta neil lõpuks rahus puhata...

Journey Of The Magi

"A cold coming we had of it,
Just the worst time of the year
For a journey, and such a journey:
The ways deep and the weather sharp,
The very dead of winter."
And the camels galled, sore-footed, refractory,
Lying down in the melting snow.
There were times we regretted
The summer palaces on slopes, the terraces,
And the silken girls bringing sherbet.


Tarkade teekond

"Üks kõle minek see meil oli,
kõige hullem aastaaeg
teekond ette võtta, ja veel nõnda pikk:
teedelagu ja kuri ilm,
talve surnud süda."
Ja kaamelid, küljed marraskil, jalad purud, tõrksalt
maha heitmas otse märga lumme.
Mõnigi kord sai kurdetud taga
losse mäenõlvadel, terrasse
ja siidiseid tüdrukuid toomas šerbetti.
Ja siis kaameliajajad - kes kirub, kes uriseb,
kes pageb, kes nõuab oma viina ja naisi,
ja öised lõkked vindusid ja alati polnud peavarjugi,
linnad olid vaenulikud, alevikud tõredad
ja külad - ise räpased, aga hinnad kõrged:
üks ränk aeg see meil oli.
Lõpuks pidasime paremaks ööselgi jätkata
teed, vaid jupphaaval tukkudes,
kõrvus hääled, mis laulsid ja ütlesid:
hullumeelsus puha.

Siis koidikul tõusime mahedasse orgu,
see oli niiske, lumetu, täis elavate taimede lõhnu,
jõgi jooksujalu ruttas tast läbi, veski nüpeldas pimedust,
vastu madalat taevast kolm puud
ja vana valge hobune, kes aasal eemale kappas.
Seejärel trahter, uksepealne viinapuulehtedes,
kuus kätt läve ees hõbeseeklite peale täringuid heitmas,
jalad togimas tühje lähkreid.
Kuid seal ei teatud midagi, ja me läksime edasi
ja jõudsime õhtuks pärale, ei hetkegi enneaegu,
leidsime õige koha kätte ja olime, võib öelda, rahul.

See kõik oli väga ammu, ma mäletan,
ja ma läheksin uuesti, kuid vaid saaks selgeks
kui vaid saaks selgeks
see: kas meid juhiti tollel pikal teel
Sünni või Surma poole? Üks sünd oli seal kindlasti,
saime kaheldamatu tõendi. Olin näinud nii sündi kui surma,
kuid mõelnud neid erisugusteks: see Sünd oli
rängaks ja kibedaks vaevaks meile, nagu Surm, meie endi surm.
Tulime tagasi koju, oma Kuningriikide rüppe,
kuid ei tunne end enam lahedalt siin vana seadmuse keskel,
kus võõras rahvas oma jumalaist kõvasti kinni hoiab.
Rõõmuga sureksin veel kord.

[T. S. Eliot; Ariel Poems; 1927]
[tõlge: Paul-Eerik Rummo; Ahermaa ja teisi luuletusi; Hortus Litterarum; 1999]

• Esimesed viis rida on laenatud Lancelot Andrewes'i jutlusest.
• Kolm puud viitavad suure tõenäosusega Kolgata ristidele.
• Vana seadmus - uue ajastu algus toob kaasa vana hävingu. Sünd, mida tark nägi, tõi kaasa tema vana maailma hävimise, loomata siiski uut, mistõttu võõrutus kõigest "vanas seadmuses".

Vaevalisest teest uude maailma võiks veel lugeda näiteks siit (PS. obs.ee server on tihti maas).

Vampirism

"Totrus, Watson, totrus! Mis on meil tegemist kõndivate laipadega, mida ainult südamesse löödud vai suudab hauas kinni hoida? Puhas jamps."
"Aga ega ometi," ütlesin ma, "vampiir pidanud tingimata surnud olema. Ka elaval võis niisugune komme olla. Olen näiteks lugenud vanuritest, kes imesid verd, et noorust taastada."

A. C. Doyle, Sussexi vampiiri mõistatus

Watson paistab aru saavat, et vampiirid ei pea sugugi alati olema verest tilkuvate kihvadega põrgulised, vaid näiteks osalised energia ülekandeprotsessis, kus üks osapool saab teise arvelt elujõudu.
Erinevalt paljudest teistest romantismiajastu figuuridest, on vampiiride kommertspopulaarsus aasta aastalt tõusnud: nukud, hambad, multifilmid, kostüümid ja krõbisevad teraviljaeined (Count Chocula), rääkimata filmidest, sarjadest ja koomiksitest, mis on teemast teinud pigem paroodiaobjekti, kui kultuuriloolaste tõsise uurimisaluse. Seda siis kahjuks või õnneks - meelelahutuseks igal juhul. Siiski on moodne vampiir (no olgu - mitte just viimase kümnendi hittvampiir) oma kahvatu ilme, lohkus silmade ja himurust ning rahulolu väljendava pilguga ohvri (soovitatavalt neitsi) kaela nälpiva olevusena suuresti erinev samuti romantismiajastul loodud Frankensteini koletisest (pole otsaesisest läbiraiut' polte ega meeletuid arme).
Tõenäoliselt on vampiirikultus kujunenud just nimelt selliseks, nagu ta on, tänu selle nähtuse algusaegade veidi nihkes kirjanduskriitikale, mis juba oma olemuselt tekitas rohkem segadust ja kumu, kui valgustas müüdi tegelikku tausta. Tolle ajastu vampiir oli erilisem, kummalisem, ja ekstsentrilisem kui tänapäeva vereimejast zombi või tavakodanikust elulevõitleja. Sellise transformatsiooni läbivad enamik müüditegelasi. Nüüdisajal võib ka kohata kodanikke, kelle arvates on vampiirid ohtlikud... nakkushaiguste levitajad. No mõelge - lööb ju ikkagi oma hambad teie kaela. Müüt vampiiridest ongi kujunenud enam müüdiks ja meelelahutuseks, kui alternatiivseks elukäsitluseks. "Tänapäeva tehnika juures oleks ju ometigi mõni selline 'kahtlase füsioloogiaga' eksemplar meditsiiniasutuses kinni peetud" on üks tavapärasemaid eitusi. Aga samas... miks kuramuse pärast peaks sisuliselt surematu vereimeja koputama arsti uksele?

Vampiiride välimus
Folkloorne vampiir ei sarnane sugugi romantilise tegelaskujuga, milliseks ta on meil viimase sajandi jooksul kujunenud. Bela Lugosi kehastatud libedast tegelaskujust (1931) alates on vampiire kujutatud aina kenamatena.. ja tihti ka justkui afrodisiakumit täispumbatutena.
Vanemad kirjeldused vampiiridest annavad aimu, et liikvel oli kahte erinevat sorti olevusi: ühed, kes olid reeglina kehalised, ja teised, kes liikusid ringi varikujudena.
Tüüpiline kehaline vampiir ei kandnud (kahju küll) ei keepi ega muid stiilseid iluvidinaid (ebasurnud on siiski ju.. surnust tõusnud?). Seega kandsid nad just nimelt neidsamu rõivaid, milledega nad maeti (surirüü) - ainult hulka määrdunumatena (teekond kirstust välja on ju suht mullane). Ka ei olnud tüüpilised folkloorsed vampiirid kahvatud, pigemini punaka varjundiga (tänu neelatud verehulgale). Ja kui neisse löödi vai, siis purskus sealt meeletutes kogustes verd välja. Millega seoses on veel mainimist väärt teinegi füüsiline iseärasus: erinevalt tänapäeva kõhnadest filmivampiiridest olid nad justkui ülespaistetanud (ikka ja jälle tänu sellele, et olid kõrini verd täis ja üdini sellest läbi ligunenud).
Veel on neid iseloomustavaks atribuutikaks olnud ebameeldiv hingeõhk (äärmiselt üleloomulik!), pikad küüned ja juuksed, teravad hambad (mitte ilmtingimata kihvjad silmahambad) ja ebaloomulikult (tavaliselt punaselt) kumavad silmad. Nimet' tunnusjooned on muidugi üldjuhul küttide poolt tehtud ülestähendused sellest, millistena nad on oma saagi kirstust leidnud.

Teist tüüpi (varikujuline) vampiir, kes folklooris oma kanna kinnitanud, on olnud samuti mitmete tuntud kaasuste üheks osapooleks. Näituseks siis Peter Plogojowitz'i juhtum. Seda tüüpi olevuste kõige huvitavamaks iseärasuseks on nende vampiirne vaim, mis on kuidagipidi seotud surnukehaga, mida ta varem elus ja liikumises hoidis.
Seda tüüpi vampiirid toitusid magavatest inimestest. Kui nad ennast ohvrist lahti haakisid, tundsid tavaliselt külaelanikud temas ära oma endise naabri - surnud naabri - ja kütsid seepeale ülejäänud külaelanikes üles meeletut raevu.
Tihti on neid kirjeldatud tumedana, vaid nägu hetkeks enne rünnakut paistmas. Teistel juhtudel jälle olevat kuju hoolimata oma poolläbipaistvusest peaaegu alati otsemaid ära tuntud. Tavaliselt kirjeldatakse neid kui tumedat massi. Vahel ka punaste või hõõguvate silmadega.
Olgugi, et nimetatud kirjeldused on peaaegu universaalsed folkloorse vampirismi puhul, on moodsa aja intsidentide puhul valdavaks võõra isiku rünnak. See, et viimasel ajal ei tunne inimesed ründajaid ära, näitab argimütoloogia ümberkujunemist. Aina vähem inimesi usub, et surnud tõusevad üles, et elavaid rünnata. Varemalt aga oli säärane uskumus laialt levinud.
Kui varikuju-vampiiride hauad avati, leiti sealt sageli kehad, mis olid üsna sarnased kehalistele vampiiridele. Ehk siis teisisõnu punsunud, õhetavad.. ja üsna värsked ka mitmed kuud pärast matmist.
Kõige tavalisem okultne teooria varikuju-vampiiride tegutsemisest oli järgmine: nad toitusid verest või energiast, mida ammutasid oma öistel reididel. Päevaseks ajaks lainetasid nad oma peremeeskehasse tagasi, et seda toita. See pidi siis seletama, kuidas sai vampiir väljuda oma kirstust ilma pinnast lõhkumata (astraalkehas siis).

Selle peale vaataks nüüd ühe anime. Punkt.

Les hiboux

Sous les ifs noirs qui les abritent,
Les hiboux se tiennent rangés,
Ainsi que des dieux étrangers,
Dardant leur oeil rouge. Ils méditent!

Öökullid

Musta jugapuuvõrasse varjunult
Öökullid istuvad tihedas rivis
Nagu kes teab mis jumalad võõrad,
Sihtides punase silmaga. Mõteldes.

Enne ei liigu nad paigast,
Kui tunnil täis melanhooliat,
Längus päikese kadudes
Pimedus võtab võimust.

Nende hoiak õpetab targale,
Et selles ilmas peab pelgama
Tühja kära ja õiendamist;

Kes joobub mööduvaist varjudest,
See saab alati nuheldud,
Et paigast ta tahtis liikuda.

[Charles Baudelaire; Spleen ed idéal]
[tõlge: Tõnu õnnepalu; Kurja õied; (Spliin ja ideaal); Eesti Keele Sihtasutus; 2000]

Äärmiselt pascallik lähenemine probleemide tekkepõhjusele. ("Enamik meie hädasid tuleb sellest, et me pole osanud oma tuppa paigale jääda.") Ega üldjuhul saagi midagi väga halba juhtuda, kui oma kapslist ei lahku. Õnnis teadmatus ümbritsevast ja enesega rahulolu. Tundub ju ahvatlev? Või ei?

Jaapani mütoloogiast

Erinevalt nii mõnegi teise kultuuri mütoloogiast, on jaapani oma üsna keerukas oma üüratu panteoniga. Ainuüksi ühe peamise usundi (sintoism e. šinto - jumalate tee - jumalikustab kogu looduse.) kogukonnas on üle 8000 kami (jumala, vaimu või loodusvaimu). Hoolimata üldiselt suurest Hiina mõjust jaapani kultuurile, on mütoloogia ja religioon siiski jäänud suuresti puutumata ja iseseisvaks. See hõlmab endas nii šintot, budismi kui ka vanu rahvauskumusi.

Peavoolu jaapani müüdid, mida üldjuhul tänapäeval tunnustatakse, põhinevad Kojikil, Nihonshokil (Nihongi) ja mõnel veidi vähemtähtsal raamatul. Kojiki ("Ülestähendused vanadest asjadest", 712) on vanim tunnustatud jaapani müütide ja legendide kogumik. Kuna nimetatud kogumikud koostati suuresti vastukaaluks kõrgemale hiina kultuurile ja samas ka toetamaks keisrite positsiooni, on nendes selgelt väljendatud keisriperekonna jumalatest (eelkõige Amaterasu) põlvnemine. Jaapani enda sõna Jaapani keisrile (tennō; 天皇) tähendab otsetõlkes taevane keiser. (天 = taevas ja 皇 = keiser)

Loomelugu: Esimesed jumalad lõid kaks jumalikku olevust - Izanagi (mees) ja Izanami (naine) - ja andsid neile ülesandeks luua esimene maatükk (millest said Jaapani saared). Ülesande täitmiseks said nad kalliskividega kaunistatud taevase oda, millega nad läksid vett segama. Kui odalt langes veetilk, moodustust sellest saar. Seejärel ehitasid nad omale maa peale kodu ja (pärast esimest ning suhteliselt ebaõnnestunud katset) sündis nende ühendusest 8 uut saart. Seejärel veel mõned saared ja jumalused, kelledest ühe sünnitamise käigus Izanami suri ja kelle Izanagi vihast ära tappis. Sellest surmast sündis jälle hulk jumalusi ja... üldiselt ei maksa imestada, kust neid nii palju lõpuks kokku sai, arvestades veel, et üks tuntumaid jumalaid, Amaterasu, sündis Izanagi vasaku silma pesuveest.

Lisainfot näiteks artiklite kujul Encyclopedia Mythicas.

Tankad

Piiratuna viiele reale (5-7-5-7-7 silpi), saab vanast lauluvormist naga-uta'st jaapani kõige tavalisema lauluvormi tanka (mijika-uta). Varemalt oli kombeks, et igaks uueks aastaks andis keiser teema, milles võisteldi. Nii näiteks tuli teemas "Uue aasta rõõm männi üle" kuidagi kõnelda männist, uuest aastast ja ilmutada ka oma rõõmu.

Juntoku-in (keiser Juntoku)

Enam kui mõtlen
sajakivise lossi
vanul palkidel
igatsusrohu lehti,
leinan möödunud aega.

Jakuren Hoshi (munk Jakuren)

Sügiseõhtu
uduvihma piiskadest
alles märgadelt
podokarpuse okkailt
udu hajub hõredalt.

Fujiwara no Akesuke

Kuidas kuuvalgus
rõõmus pisaratest läbi
pilvelõhedest,
mida taeval avardab
enesega sügistuul.

Harumichi no Tsuraki

Oja voolule
tuul on puhunud tõkked
kalda järsakuilt
vahtralehed, kes ei saand
söösta kaasa vahuga.

Sôjô Henjô
Yoshime no Munesada

Taevased on maal,
puhu, taevatuul, rajad
pilvedes kinni,
et need taevaneidised
pisut veelgi viibiksid.

[Tankad: Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes; Ilmamaa; 1997]

Raamatubatoon

Avastasin, et juurak on minule poetanud batooni - raamatubatooni. Ehk teisisõnu on tegu teatepulgaga mingil teemal. Olgu, üritame siis vastuseid leida.

Raamatuid riiulis
Siin, kus ma üldjuhul resideerin, on ehk 500-600 raamatu ringis. Jah, pole väga palju, aga rohkem lihtsalt ei mahu kuidagimoodi. Peaks mõned raamaturiiulid juurde ostma?

Viimane ostetud raamat
Ei ole väga kindel, kas selleks oli Asimovi Enne asumit või Huxley Hea uus ilm. Viimane siis antikvariaadist.

Lugemisel
Ursula K. Le Guin - Rocannoni maailm

5 viimatiloetud romaani või juttu

• Enn Kasak, Trooja hopõń - Tõenäoliselt pole murdes just palju ulmet ilmunud. See aga oli üsna tore vaheldus kirjakeelsele kirjandusele.
• Isaac Asimov, Eyes Do More than See - Veetsin raamatupoes mõned minutid mugavas toolis seda lugedes ja hiljem 2 korda sama kaua juureldes, et kas see tekst üritas midagi lugejale ütelda või oli taotluslikult sürriks aetud.
• Veiko Belials, Ashinari kroonikad - Romaan, mille süžee kokkupakituse/tiheduse juures oleks näiteks Robert Jordan'i sugune terve sarja kokku kirjutanud.
• Pasi Jääskeläinen, Taevast kukkunud loomaaed - Soome keelest tõlgitud kirjandust meil väga palju pole - rohkem siiski, kui lõunanaabrite keelest, aga see selleks. Lähiajal peaks vaatama, mida kujutab endast Maailman paras kylä.
• Karl Ristikivi, Luigelaul - Ajalooline õuduselemendiga pala.

Raamatud, mis on mulle olulised
Mitte hakates rida pikaks ajama, teen hetkemeeleolust lähtudes valiku tuntumatest teostest ja näitan näpuga järgnevale kaootilisele nimekirjale: Kääbik, Hamlet, Kuritöö ja karistus, Linn ja tähed, Meister ja Margarita. Viimasel ajal loetuist ehk Pelevini Erak ja Kuusvarvas.

Kellele veel batooni
Pistaksin selle küsimustiku näiteks järgmiste inimeste tasku:
romana
untsus
/lisa_oma_nimi_siia/
Ehk siis teisisõnu võiksite võtta kätte need punktid ja leida aega vastuste otsimiseks :)