Mida rääkisid silmaterade sees elavad mehikesed

Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.

See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:

"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"

Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:

"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.

Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.

Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.

"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."

Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:

"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."

Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.

"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."

Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.

"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.

Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.

"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.

Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.

Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:

"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"

Hääl teisest silmast vastas talle:

"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"

"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"

Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.

Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.

Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.

Selle loo kokkuluuletaja lisab:

Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:

"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"

Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:

"See on mu vanema poja naine."

Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!

Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?

Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.

[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]

Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]

Küsi Caesarilt

Härrased kohtunikud! Härrased vannutatud kaasistujad!

Siin esitatud kriminaalasi pole sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paista võib.

Väidan, et kuritegu pole üldse aset leidnud. Oli vaid täideviimata kavatsus. Sest kui kuritegu siiski toimus, siis kus on selle tulemus? Kus on tekitatud kahju? Lõppude lõpuks, kes on ohver?

Jah, minu kaitsealune läks kiviaega ja õpetas kromanjoonlastele selgeks kvantmehaanika alused. Ja mis siis sellest? Nagu ekspertiis on näidanud, ei muutunud ajaloo suurriiklik areng sellest karvavõrdki. Jah, härrased, ei muutunud! Sündmused toimusid endises järjestuses ja ettenähtud ajal. Oli Babülon, oli Sparta, oli Vana-Rooma! Ja vandenõulased tapsid senatis Julius Caesari vaimustava täpsusega - sekundi pealt!

Aga see, et mõrvati just laseriga... No mis vahet seal tema jaoks oli, millega ta tapeti!

[Jevgeni Lukin, Ljubov Lukina; Sprosi u Tsezara; 1993]
[Евгений Лукин, Любовь Лукина; Спроси у Цезаря; 1993]
[tõlge: vene keelest Arvi Nikkarev]
[Muumia: Vene ulme antoloogia; Skarabeus, 2006]

Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]

Vampirism vol7

Tema rassi käsi käis Põrgus paljudest kehvemini - peamiselt seetõttu, et korralik toit puudus pea täiesti. Muidugi, peatänaval säras tomati- ja jõhvikaautomaatide nikkel, kuid see oli ju näkkusülitamine, nende muistsete tavade mõnitamine. Ta oli näinud Transilvaania mägedes vanaks jäänud teenekaid profivampiire seda jälki puu- ja juurviljajooki manustades laste kombel nutmas. Selge see, et need vampirismi oligarhid, kellel on sidemeid ja raha, eriti briti kvartalist, võivad enesele lubada osta mustalt turult loomade ja isegi inimeste kuivatatud verd, et hiljem kodus seda veega lahjendada... See pole muidugi originaal, aga ikkagi. Roosiistanduse täisõginud omanikud kastavad selle ekstraktiga koguni lilli, mis on tema meelest lihtsalt pühaduseteotus. Kuid mis on see pulber võrreldes... oo... Praegu oleks ta andnud mis tahes poole klaasi sooja aurava vere eest, mida purskub joana katkikistud unearterist...

Mees limpsas huuli ja neelas vappudes venivat sülge, mis täitis kipitavat kurku. NÄLJAtunde peletamiseks püüdsid paljud tema saatusekaaslased linnas pitsitust odavate surrogaatidega vaigistada - mõnda tüssasid isegi tänavapätid, müües vees lahustatud vesivärvi. Rõdunaaber, eakas Chisinau vampiir jagas temaga sel nädalal järjekordset kuuldust - et kui hankida tõelist, erilistest bakteritest nakatunud põdrasammalt (seda söövad Soome tundra põhjapõdrad) ja lasta sel viis ööpäeva seista, olevat maitse sama, mis tõelisel verel. Tõsi, naaber ise polnud seda proovinud - "teadjad" olevat rääkinud.

Zotov, Mõrvad Põrgus

Tükike erinevate vampiiride erinevaid jooni võrdlevast andmetabelist. Mitte et see kedagi üllataks, aga sedasi üheskoos kõrvuti välja toodult tuleb eriti hästi esile järjepidevuse puudumine (või teiselt poolt vaadatuna mitmekesisus).

Tabelites on siis võrreldud näiteks välimust, nõrkusi, üleloomulikke võimeid ja isegi 'paljunemise' viise.

Sõnapilv

Tekstibaasiks blogi kirjed sildiga 'artikkel'.
Lahutatud enimesinenud sõnad: ja, on, et, ka, oli, kui, ei, aga, oma, ta, või, mis, see, siis, seda, kes, nad
Tööriistakomplekt: TextStat ja Wordle või Tagxedo. Abiks Notepad++ ning Excel.

Katkend: Linnusild

Metalsesse häälde hiilis julm üleolev rõõm.

„Teil on õnnestunud mind ärritada ning üsna varsti saate teada, mis on Ch'ini hertsogi ärritamise hind.“ Mask pöördus sõdurite poole. „Viige vanatoi ja poisiklutt piinakambrisse. Nad surevad toll tolli haaval raudsärkides,“ käskis ta.

Sellist hukkamist oli võimeline nõudma ainult hertsog ja ühtlasi tahaksin siinkohal kiiresti ära märkida, et kõigis teistes Hiina piirkondades võis raudsärke juba ammu näha vaid muuseumides, kus need olid välja pandud kui pimeda keskaja võikad sünnitised. Tegelikult ei olegi need üldse rauast tehtud – kasutati hoopis terasvõrku, mida sai järk-järgult kaelasilmuse või seljal asuva kruvi abil koomale tõmmata. Särgid tõmmatakse tihedalt ümber ohvri rindkere, nii et liha võrgusilmustest välja pressib, ja seejärel võtab timukas midagi kõva ja karedat, näiteks kivi, ning tõmbab sellega aeglaselt üle särgi, kuni liha enam võrguaasadest välja ei pressi. Verejooks peatatakse ning järgmisel päeval nihutatakse särki veidi ja protsessi korratakse – ja nii kestab see päevi. Osav timukas suudab ohvrit elus hoida mitu kuud ning ohvri ainus lootus on see, et temast saab võimalikult ruttu tühja pilguga meelemõistuseta hull.

/.../

Timukas kelleks oli kiilakas, punase nina, nelja kollase hamba ja suure murega paks vanamees, ei tundnud meid nähes just eriti suurt rõõmu.

„Ainult töö, töö, töö!“ urises ta meie ümber askeldades ja mõõte võttes, „Kas te mõistate, et iga raudsärk tuleb iga ohvri jaoks eraldi teha? Kas te mõistate, et korraliku särgi tegemiseks kulub tervelt kaks päeva? Kas te mõistate, et hertsog käskis teie särgid valmis saada kähe tunniga! Ja siis ma pean teid esimest korda kaapima ning kas te teate, et korralik kaapimistöö võtab veel kaks tundi?“

Ta astus paar sammu tagasi ja osutas nördinult näpuga meie poole.

„Vaadake neid kette!“ urises ta. „Kas te mõistate, et ainuüksi ketilukkude avamise, kettide teie ümbert lahti harutamise, nende tagasi mässimise ja taaslukustamise nahka läheb veel vähemalt kaks tundi? Kas te mõistate, et Esiema käskis mul ühe teise vangi neljaks tõmmata? Kas te mõistate, et korralik neljaks tõmbamine võtab veel kaks tundi aega? Millal ma puhata saan, ah? Kas kogu inimlik halastus on ilmast kadunud? Kas tavalise tööinimese heaolu ei huvita enam kedagi?“

Ta ei olnud ainus, kellel oli mure.

„Aga meie?“ käratsesid sõdurid. „Meie peame selles limases urkas valvama, kuni vangid on lõpuks surnud, ja kui sa oma tööd natukenegi oskad, läheb selleks kuid! Ja see neetud vanemveebel keeldus meile kõrvatroppe andmast, mis tähendab seda, et umbes nädala ajaga oleme nende kahe karjetest kurdid kui kivid! Vaadake neid prussakaid! Vaadake neid kaane! Vaadake seda tilkuvat limast vett! Palavik varitseb siin surmkindlalt iga nurga taga ning isegi siis, kui me peaksime kõik selle siin üle elama, mis kasu on meil koju naiste juurde tagasi jõudmisest? Hertsog lasi meil need vaesed sellid köita nii paljude kettidega, et nad liigutadagi ei saaks, ja seejärel pidime neid üksteist korrust õlgadel tassima. Sellest saadud neljakordne song on meist kõigist eunuhhid teinud!“

Tundus olevat üks murederohke päev.

[Barry Hughart; The Bridge of Birds; 1984]
[tõlge: inglise keelest Kaspar Müürsepp]
[Linnusild; Fantaasia, 2009]