Vampirism vol5 - kirik

"Nii, munk! Sul on aega palvetada, kui soovid. Seitsme ja poole minuti pärast paned sa trelli minu südame kohale. Ja puurid selle läbi. Puurid nii sügavale, kui annab, ja nii, et veri purskab. Kui sa seda ei tee, näritakse kümne minuti pärast sinu kõri läbi ja sinu mahlane toskaana veri voolab kõigi aegade vastikuma ja jõhkrama vampiiri kurku. Juhuslikult on imejaks siis minu keha ning needsamad hambad. Ainult siis on nad palju teravamad."

Indrek Hargla, Kindel linn

Mõningatel andmetel ilmus esimene raamat verejanulistest libasurnutest aastal 1645, autoriks kreekakatoliku vaimulik Leo Allatius. Üllitises jutustas ta vrykolakasest - laibast, mille deemon on enda võimusesse võtnud. Mõneti oli nimetus vrykolakas sarnane libahundi nimetusega, mis slovaki ja bulgaaria pärimustes oli olnud върколак (verkolak, vŭrkolak). Serblased olid esimesed, kes need kaks deemonlikku tüüpi kokku liitsid, andes neile ühise nime vlkoslak.

Aastal 1657 mainis deemonlikku kodukäijat prantsuse jesuiit François Richard oma töös "Relation de ce qui s'est passé a Sant-Erini Isle de l'Archipel" ("Ettekanne sellest, mis juhtus Egeuse mere Saint-Erini saarel"). Sellest kontekstist said katoliiklik ja protestantlik kirik suurt inspiratsiooni, sest selle saatanliku olendi mängutoomine võimaldas vrykolakase loomust ümber disainida ja ilustada turu tarbeks, kus ta oli seni tundmatu. Seda tehes mütologiseeriti kogu teadaolev info - otsustati, et neid olendeid saab tagasi tõrjuda selliste vahenditega nagu pühitsetud vesi, armulaualeib ja krutsifiks, või protestantliku kiriku puhul harilik ladina rist ilma Kristuse kujuta.

Juba 9. sajandil teadsid rumeenlased ja ungarlased, kuidas takistada surnute ringilomberdamist. Karjakasvatajate kujutluses oli surnud inimene jalalt maha lõigatud - seepärast oli tavaks panna maetud surnukeha rinnale sirp otsekui meeldetuletuseks, et ärgu ta enam surelike maailmas ringi rännaku. (Arvatavasti seepärast ongi ammusest ajast Surma kujutatud poolpalja luukerena, sirp käes.) Seda praktiseeriti eriti nende juures, kes olid surnud enne ettenähtud aega (õnnetus, mõrv, enesetapp, haigus) ja võisid üles ärgata, teadmata et nad peavad olema surnud. Sama käis ka vallaslaste ja pühitsemata mulda maetute kohta. Väga sageli suri inimesi katku või nakkushaigustesse ja nad maeti kiiruga ilma matusetalituseta, et haigus ei leviks. Selliseid ohvreid mõistis kirik eriti hukka, sest nendega, kes olid ilma preestri osavõtuta mulda sängitatud, sõlmis kurat kindlasti lepingu.

Vampiiride pärimus lähtus põhiliselt Euroopa Karpaatide piirkonnast ja juurdus sügavasti Balkanil ning germaani aladel. Näib, et Rumeenia oli maa, kus kujunes otsene side vampiiri- ja nõiakultuse vahel, kuna teistes regioonides laienes termin strigoi (naissugu: strigoaica) tähenduses "nõid" rahvasuus ka vampiirile. Sõna algkuju oli strix, mis ladina keeles tähistas kriiskavat öökulli.

Kuid kuidas on seotud öökull ja verdimev deemon? Vana Testamendi Jesaja raamatus öeldakse: "ka kriiskav öökull puhkab seal ja leiab endale puhkepaiga". Kuid rooma kiriku ladinakeelses tõlkes Vulgata seisab seal kriiskava öökulli asemel Lamia nimi. Kreeka mütoloogias oli ta vereimeja deemon. Heebrea pärimuses seostati Lamia sumerite Lilithiga, kes olevat lennanud nagu öökull, ja kes keskaegses esoteerilises juudi traditsioonis tõusis jumala enese kuningannalikuks abikaasaks. Semiidi keelte uurija Patai tõlgib heebrea keelest lause kriiskava öökulli kohta Jesaja raamatus 34:14 järgmiselt: "Tõesti, seal viibib Lilith ja leiab enesele puhkepaiga!" Eestikeelses piiblis seisab "Lilith"i asemel "tont".

Rahunemine

TUULE JA SUITSUDE SEADUS
pööraste hetkede vahel
eneseksoleku teadus -
headus on ainuke ahel
ainuke väljapääs ringist
ainus ja otsustav alus
hoida ja haarata mingistki
kingist on vajalikvalus

[Andres Aule]
[0 - 0; Bahama, Eesti Keele Sihtasutus; 2000]

RUUMIST RUUMI ta jooksis
kui pakkudes suitsule tuld
ta käes väreles tuli
ta nuttis millegipärast
ja näost oli valge kui muld
ruumist ruumi ta armastas
armiga hinges ja näos
ma tean
tema laul kajas kui kaheteistkümnes sajand
kas tunned siin kuskil on seos
ruumist ruumi ma kusagil eneses tunnen
sel lool
on sinuga seos
sest ta nuttis millegipärast
ja ta oli igal pool

[Andres Aule]
[Melodie für Eisbahnen; Bahama Press; 2001]

PÄEVA KAHEKSAS TUND
sajab hõredat lund
külma on miinus kuus koma viis
miski ei sega su und
hõredat und

lume leebe faktuur
kõik on valge ja suur
purikaid hoiab üksik karniis
veel püsib arhitektuur
leebe ja suur

tee mida mööda korduvad hommikud
linn nagu suletud silm
Gonsiori tänava ummikud
mulle meeldib tänane ilm

[Andres Aule]
[Seni ilmumata]

Lumõlavvamiis

Latsõpõlvõn ma tahtsõ saia säändses mehes, kes lumõ pääl sõitmisõ lavvaga lindäs. Lumõlavva pääl lindämine köütse minnu väega tuuperäst, et ma mõtli, et olõssi nigu Ull-Ivann, kes sõit uma ahuga rintsessi manu. Mul joba veri veidükse vemmeld´, tuuperäst minnu tuu rintsessivärk väegale huvit´.

Esä ostsõ mullõ lumõlavva häämeelega, tollõ, et tõsõ tahtsõva iks mersusi perse ala, a kolmanda es taha apsull midägist. Sünnüpäiv om mul keväjä, tuuperäst tettu kingitüs edimäses septembris, muidu lätt üts talv vett vidämä.

Tarkusõpääva kink oll´häste ajastadu. Lätsi uma tarrõ, siliti kõrras lumõlauda, ja unisti kuis ma ilosast rintsessist müüdä libisa ja ta huu päält üten haara. Rintsess kaes mullõ otsa ummi silmõga, mis kümme kõrda süvembä kui tuu väiku lohk Tasatsõn ookeanin, medä Mariaani süvikus kutstas. Ja sis ma teesi elo kõgõ pikimba liu tä silmi kaudu tä süämele ja säält egäle poole mujjalõ. Pääle tuud mõttõliugu lätś mul opmine ka nigu lumõlavva pääl, nii et vanõmba lätsi joba kuuli uurma, egäs mu päivik võltsitu ei olõ.

Edimäne veerand olliva kõik väega hää hindõ. Tõnõ veeränd tull´ iks neli ka sisse, selle et ma naksi hoolõga piilma, kellest võinu mu talvõrintsess saia. Pinnse esält ka tegijä firma spordirõiva vällä, et miski ei jäässi juhussõ hoolõs. Opsõ selges Seikspiiri soneti lumistõ hiussigä näidsikust ja tsipakse lumelavvasõidu oskussõnnu, et tark vällä nätä. Kõik vajalik rintsessi raalt mahavõtmisõs oll´olõman.

A tutkit pratt - es tulõki tuu talv lummõ maha. Lumõlavvamääle olõ es määnestki asja. Lonksõ niisama laud kaindlõn uulitsat piten. Trehvässi pätte kampa, pandsõmi narkotsi ja ku puudus tull´, lätsimi andsõmi mõnõle jordolõ lumõlavvaga kulmu piten ja võtsõmi tält raha vai narkotsi är.

Mu jaos lõppi asi mõnõn mõttõn häste, selle et kõik mu sõbra surõsiva kõva proki kätte är ja mult tohterdati meelemürgihimu külest är. A es mu heng inämb ilmän lipanu lumõlavva pääl, koolin sai keskmisi hindit, kooli lõppõdõn nakassi elämä keskmist ellu. Ütskõrd ildämp löüdse lumõlavva tarõ päält, meisterdi uma naasõlõ tuust triikimislavva ja kinksõ naistõpäävas.

[Contra]
[Vikerkaar; nr. 7-8, 2005]

Tõmba sobimatu maha

H2O

Selle mõtte peale
poleks meist keegi tulnud.
Juba seetõttu mitte,
et meie aju,
kui poleks olemas vett,
ei mõtleks.
Ta ujub
oletuste meres.
Muidugi, veri on paksem,
ent lahjendamata läheb ta klompi,
sureb mustana õhu käes.
Ka paljunemisega
oleksid kehvad lood.
Kulukaid suspensioone
poleks iial valatud
ilma vaikselt teenindavate
hapnikusildadeta.
Kuidas see iharus võimalik on,
ei tea füüsikud
ikka veel täpselt.
Looduse tuju,
taevast langenud heategu,
mille me nahka pistame,
loomulikult, milles me supleme
viimaks mõtlematult
nagu forellid.

[Hans Magnus Enzensberger; 2004]
[tõlge: saksa keelest Maarja Kangro]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33, 2006]

Käesolevaga esitaksin pilvedes möllavatele möldritele omapoolse soovi: Palun saatke edaspidi H2O talviti veidi tahkemal kujul.

The Dragon

Lohe

Tuul sasis nõmmel kasvavat madalat rohtu; muud liikumist seal ei olnud. Juba aastaid polnud ükski lind suure pimeda taevakummi all siit mööda lennanud. Kunagi ammu olid mõned väikesed kivid koost murenedes ja tolmuks pudenedes elu matkinud. Nüüd liikus kahe mehe hinges, kes puustusmaal üksiku lõkke ääres istusid, ainult öö; pimedus tuikas vaikselt nende soontes ja tuksus tasa nende meelekohtades ja randmetes.

Leek hubises nende metsikutel nägudel ja väreles oranžide sädemetena nende silmis. Nad kuulasid teineteise nõrka ühtlast hingamist ja laugude sisalikulaadset pilkumist. Viimaks roobitses üks meestest oma mõõgaga tuld.

"Jäta, lollpea; sa reedad, kus me oleme!"

"Pole lugu," sõnas teine mees. "Lohe tunneb meie lõhna niigi miilide tagant. Jumal hoidku, küll on külm. Ma oleksin parema meelega tagasi kindluses."

"Me otsime surma, mitte und..."

"Milleks? Milleks? Lohe ei tõsta kunagi oma jalga linna!"

"Tasem, lollpea! Ta sööb üksikuid rändajaid, kes on teel meie linnast teise!"

"Söögu pealegi ja lähme meie ära koju!"

"Tasa nüüd, kuula!"

Mehed tardusid paigale.

Nad ootasid kaua aega, ent kuulda polnud muud kui seda, kuidas nende hobused ärevalt oma nahka judistasid nagu musti sametisi tamburiine, nii et hõbedased jaluspandlad tasa-tasa tilisema lõid.

"Oh." Teine mees ohkas. "Milline luupainajate maa! Siin juhtub igasuguseid asju. Keegi puhub päikese surnuks; on öö. Ja mis veel ja mis veel, oh Jumal, kuula mind! Räägitakse, et selle lohe silmad on tulest. Tema hingeõhk on valge aur, teda on nähtud lõõskamas üle pimeda maa. Teda saadavad väävlihais ja kõuemürin ja ta süütab rohu põlema. Lambad satuvad kabuhirmu ja kõngevad hullunult. Naised sünnitavad koletisi. Lohe raevutseb nii, et tornide müürid varisevad põrmu. Koidikul lamavad tema ohvrid pilla-palla küngastel. Ütle mulle, kui paljud rüütlid on selle koletise vastu läinud ja põrmu paisatud, nii nagu meidki paisatakse?"

"Aitab sellest!"

"Enam kui küll! Siin, selles üksinduses, ei tea ma enam, mis aasta praegu on!"

"Üheksasajas Kristuse sünnist."

"Ei, ei," sosistas teine mees kinnisilmi. "Sellel nõmmel ei ole Aega, on ainult Igavik. Mul on tunne, et kui ma mööda teed tagasi kihutaksin, oleks linn kadunud, inimesed veel sündimata, kõik teistmoodi, kindlused kivist välja murdmata, palgid metsadest veel langetamata; ära küsi, kust ma seda tean, nõmm teab seda ja räägib mulle. Ja meie istume üksinda siin tulelohe maal, kaitsku meid Jumal!"

"Kui pelgad, tõmba raudrüü ülle!"

"Mis see aitab? Lohe tuleb teadmata kust; meil pole aimugi, kus on tema kodu. Ta kaob uttu, me ei tea, kuhu ta läheb. Jajaa, raudrüü selga, sellest saab meile uhke surirüü."

Hõbedane turvis pooleldi seljas, jäi teine mees taas vait ja pööras pead.

Üle hämara maa, mida täitsid nõmme enda südamest uhkav pimedus ja tühjus, sööstis tuul, süli täis liivakellade liiva. Selle tuule südames lõõmasid mustad päikesed ja miljon põlenud lehte, mis olid varisenud sügispuult, mis jäi silmapiiri taha. See tuul sulatas maastikke, venitas luid nagu valget vaha, muutis vere sogaseks ja paksuks, nii et see porina ajusse settis. Selles tuules oli tuhande hinge surm, ja selles oli aeg, mis läks segi ja väändus. See oli udu keset pimeduse keskel olevat hägu ja inimestel polnud siin kohta ja siin polnud mingit kindlat aastat ega tundi, vaid ainult kaks meest keset ilmetut tühjust, täis äkilist pakast, tormi ja valget äikest, mis liikus välgu suure rohelise allalangeva klaasruudu taga. Vihmavaling kastis muru märjaks, hääled vaibusid, kuni kõik surmvaikseks jäi, ja kaks meest ootasid üksinda, soojad keset külma ilma.

"Seal," sosistas esimene mees. "Oh, seal..."

Miilide kaugusel kihutas võimsa ümina ja mürina saatel lohe.

Vaikides pannaldasid mehed oma raudrüüd ja istusid hobustele. Kesköist kõnnumaad lõhestas koletu tuhin, kui lohe möirgamine üha ligines; tema metsik kollane välkuv pilk sööstis künkaharjale ja siis siugles tema tume, kauge ja seetõttu uduselt paistev kere kurdhaaval üle künka ja kadus orgu sukeldudes silmist.

"Ruttu!"

Nad kannustasid hobuseid edasi, väikesesse nõkku.

"Ta tuleb siit läbi!"

Nad haarasid piigid soomustatud rusikaisse ja lasid oma hobuste silmakatted alla.

"Issand!"

"Jah, olgu meie huulil tema nimi."

Samal hetkel ilmus lohe ühe künka tagant nähtavale. Tema koletu merevaigukarva pilk õgis mehi, pani nende raudrüüd punaseid sähvatusi ja sädemeid pilduma. Jubeda halava kisenduse ja krigina saatel sööstis ta edasi.

"Heida armu, Issand!"

Piik raksatas kollase silma alla, millel puudus laug, paindus looka, paiskas mehe õhku. Lohe sööstis talle peale, talle otsa, lõi ta pikali, rüsis temast üle. Möödudes virutas tema raske must õlg teise hobuse ja ratsaniku saja jala kaugusele vastu kivirahnu sodiks. Lohe ulgus, ulgus ja kiljus, tema kõrval, ümber ja all oli tuli, roosa, kollane oranž päikeselõõsk keset pimestava suitsu suuri pehmeid pilvi.

"Kas nägid?" hüüdis keegi. "Mis ma sulle rääkisin?"

"Oli jah! Oli jah! Raudrüüs rüütel, kirevase päralt! Me sõitsime talle otsa!"

"Kas pead kinni?"

"Ükskord pidasin, aga ei leidnud midagi. Mulle ei meeldi siin nõmmel peatuda. Võtab ihu kananahale. See on sihuke imelik kant."

"Aga me ajasime midagi alla!"

"Andsin talle kõvasti vilet; vennike ei teinud väljagi."

Aurupahvak tõrjus udu kõrvale.

"Jõuame Stokelysse õigel ajal. Viska õige sütt juurde, Fred?"

Veel üks vile raputas lagedast taevast kastet. Ägedalt lõõskav öine rong sööstis läbi jääraku, sõitis nõlvakust üles ja kadus üle külma maa põhja poole, jättes taha musta suitsu ja auru, mis püsis tardunud õhus veel mitu minutit pärast seda, kui rong oli möödunud ja igaveseks läinud.

[Ray Bradbury; The Dragon; 1955]
[tõlge: Mario Kivistik; Kaleidoskoop; Lohe; Varrak; 2000]

Ebakristlik jõulu-Euroopa

"Jingle bell, jingle bell - sa mind hullutad, see on jingle bell's rock!" - nii laulis poisike hommikul raadios.

Jälle lähenevad jõulud. Sel puhul on siin-seal arutatud, kas tegemist ongi enam üldse kristliku pühaga või hoopis neopaganliku riitusega.

Sest kristusest endast ja kristlikest põhimõtetest on kaasaegsete jõulude puhul kahtlaselt vähe juttu, ja kui natuke ongi, siis püütakse äratada vaid miskisugust pealiskaudset heldimust anonüümsepoolseks muutunud "jõululapse" sünni puhul. Ning näeme vohamas mitmesuguseid rituaale, mis enamasti pärinevad tõesti paganlikust traditsioonist, ehkki seda endale ei teadvustata. (Kas või vastastikuste kingituste ja potlach'i kultus, samuti hedonistlikud naudingud ja teatraalsed orgiad.)

Kas Kristuse sünd - mis sest, et oma olemuselt ebatraditsiooniline - ongi kõige olulisem sündmus Jumalapoja biograafias? Kristusest aga tegi Kristuse just tema jumalikult ettenähtud lunastussurm. Seetõttu peakski usuline härdus iseenesest kumuleeruma just kevadel - suurel reedel ja lihavõttepühade ajal, kui toimus märterlik ohverdus. Siis aga puudub meil pea igasugune härdus või tõsidus - tegeldakse vaid humoristlike munade või kitšilike jänestega.

Kirik ise näib endise visadusega pooldavat jõule, pidades seda prioriteetseks usuliseks pühaks. Kuid vastuolu kiriku ja masside elu vahel on läinud väga suureks ja silmatorkavaks: kaubamajades toimuvad ju meeletud tarbimisorgiad ja jõululaadad, mis Kristus ise oleks arvatavasti laiali peksnud - nii nagu ta ajas kunagi templist välja rahavahetajad. (Kristus oli ju vajaduse korral küllaltki brutaalne, ta on ähvardanud ka tule ja mõõgaga.) Trummi taguvad masinkarud, deemonlikud päkapikud, kiiskavad kingid ja kahtlase olemisega jõuluvanad on kindlasti paganlikud, et mitte öelda kuratlikud ollused.

(Tõe huvides tuleb siiski vahele öelda, et hiljutiste aastate jõuluhüsteeria hakkab justkui taltuma või tasakaalustuma. Muidugi võib asi olla ka selles, et ma ise ei külasta supermarketeid, kuid veel hiljuti tungisid jõulud ka kõrvaltänavatele ja neist lihtsalt ei pääsenud keegi mööda. Nüüd asi enam justkui nii hull ei ole. Kuid kordan: see võib olla subjektiivne mulje.)

Euroopa on ikka ühendunud kristliku kultuuri ümber, õieti oli see kunagi üks Euroopa põhitunnuseid. Nüüd pole see enam tükk aega nii. Euroopa harta peab kristlusest tähtsamaks südametunnistuse vabadust ja kõikvõimalikku liberaalsust. See tähendab muu hulgas niisugust täiesti sümpaatset asja, et näiteks islam ja new age on kristlusega võrdsed. Kristlus - eriti oma katoliiklikul kujul - on aga Euroopast massiliselt eemale liikunud, kasvõi mõlemasse Ameerikasse.

Euroopa Liidu ja Brüsseli asutustel paistab puuduvat vajalik rituaalsus ja karisma. Bürokraatia võimutseb hingeliste väärtuste üle. Jacques Le Goff aga arvab, et ilma pühaduseta - olgu kas või ilmaliku liturgiata ei saa olla tõelist ja efektiivset võimu ning valitsemist. ("Euroopa peab olema atraktiivne ja armastusväärne.")

Euroopas võib täheldada usulist leigust ja formalismi. Luterlusel on ikka olnud suhteliselt vähe aurat ja karismat, ja nüüd on ta muutunud veel enam vormitäiteks. Ta pole enam Euroopa alustalaks, ja seega tekib kummaline paradoks, millele hiljuti juhtis tähelepanu ka kardinal Ratzinger: ajal, kus Euroopa üha enam ja enam ühineb, just tema formaalsel tähetunnil, toimub see ühinemine eelkõige riikide, geopoliitika ja turumajanduse alusel, kusjuures see ühinev Euroopa oleks justkui oma traditsioonilisest, tema tekkimist üldse kunagi soodustanud kõrgemast vaimsusest tühjaks jäämas. Ratzinger täheldab ka tulevikuusu ja -huvi puudumist ning üldise elujõu nappust. (See sunnib kardinalile peale võrdluse Rooma impeeriumiga.)

Pärast sakraalsuse taandumist puudub Euroopa majanduskehamil hingeline kese? Ta oskab muusse maailmasse eksportida vaid kommertsi ja tehnoloogiat. Samal ajal on suur osa teisi praeguse maailma suurkultuure endiselt sakraalsed ning sisaldavad jätkuvalt müstilisi komponente.

22. detsember 2000

[Mati Unt]
[Sirise, sirise, sirbike; Sirp; 2003]

Maailmavares

See hetk

Kui sinist tossu immitsev püstolisuu
Tõsteti üles
Nagu sigarett tuhatoosist

Ja ainus maailma jäänud nägu
Lebas purustatult
Puhkavate käte vahel ja oli juba hilja

Ja kui puud sulgusid igaveseks
Ja tänavad sulgusid igaveseks

Ja kui keha lamas
Hüljatud maailma kruusal
Äravisatud esemete seas
Igavesti kaitsetu lõpmatuse ees,

Siis pidi Vares hakkama otsima süüa.


Varese langemine

Kui Vares oli veel valge otsustas ta et päike on liiga valge.
Ta otsustas et päike helgib liiga valgelt.
Ta otsustas päikest rünnata ja võita.

Ta kraapis kokku kogu oma jõu ja hiilguse.
Ta kraapis kokku ja ajas kohevile kogu oma viha.
Ta sihtis nokaga päikese südamesse.

Ta naeris iseenda omaenese südamesse

Ja ründas.

Ta sõjahüüu peale jäid puud järsku vanaks,
Varjud jäid lamedamaks.

Aga päike läks eredamaks
Ja erendas ja Vares pöördus söestunult tagasi.

Ta avas suu aga see mis sealt väljus oli süsimust.

"Seal üleval" õigustas ta end
"Kus valge on must ja must on valge, võitsin mina."


Varese esimene õppetund

Jumal püüdis õpetada Varest rääkima.
"Armastus" lausus Jumal "Korda: armastus."
Vares maigutas ja mõrtsukhai mürtsatas merre
Ja veeres muudkui allapoole avastama oma sügavust.

"Ei, ei" lausus Jumal "Ütle Armastus. Proovi veel kord: ARMASTUS."
Vares maigutas ja porikärbes, tsetse kärbes, moskiito
Sumisesid välja ja laskusid
Oma lihapottidele.

"Viimane katse" lausus Jumal "Nüüd: ARMASTUS."
Vares tõmbles, maigutas, öögatas ja
Mehe tohutu kehatu pea
Lupsas välja maa peale, silmad volksumas,
Pahameelest podisemas -

Ja vares öögatas veel kord enne kui Jumal sai ta pidama.
Ja naise vulva lupsas tihkelt ümber mehe kaela.
Mõlemad rähklesid rohus.
Jumal püüdis neid lahutada, needis, nuttis -

Vares lendas süüdlaslikult minema.

[Ted Hughes]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Luuletused; Varrak; 2001]