Tuul sasis nõmmel kasvavat madalat rohtu; muud liikumist seal ei olnud. Juba aastaid polnud ükski lind suure pimeda taevakummi all siit mööda lennanud. Kunagi ammu olid mõned väikesed kivid koost murenedes ja tolmuks pudenedes elu matkinud. Nüüd liikus kahe mehe hinges, kes puustusmaal üksiku lõkke ääres istusid, ainult öö; pimedus tuikas vaikselt nende soontes ja tuksus tasa nende meelekohtades ja randmetes.
Leek hubises nende metsikutel nägudel ja väreles oranžide sädemetena nende silmis. Nad kuulasid teineteise nõrka ühtlast hingamist ja laugude sisalikulaadset pilkumist. Viimaks roobitses üks meestest oma mõõgaga tuld.
"Jäta, lollpea; sa reedad, kus me oleme!"
"Pole lugu," sõnas teine mees. "Lohe tunneb meie lõhna niigi miilide tagant. Jumal hoidku, küll on külm. Ma oleksin parema meelega tagasi kindluses."
"Me otsime surma, mitte und..."
"Milleks? Milleks? Lohe ei tõsta kunagi oma jalga linna!"
"Tasem, lollpea! Ta sööb üksikuid rändajaid, kes on teel meie linnast teise!"
"Söögu pealegi ja lähme meie ära koju!"
"Tasa nüüd, kuula!"
Mehed tardusid paigale.
Nad ootasid kaua aega, ent kuulda polnud muud kui seda, kuidas nende hobused ärevalt oma nahka judistasid nagu musti sametisi tamburiine, nii et hõbedased jaluspandlad tasa-tasa tilisema lõid.
"Oh." Teine mees ohkas. "Milline luupainajate maa! Siin juhtub igasuguseid asju. Keegi puhub päikese surnuks; on öö. Ja mis veel ja mis veel, oh Jumal, kuula mind! Räägitakse, et selle lohe silmad on tulest. Tema hingeõhk on valge aur, teda on nähtud lõõskamas üle pimeda maa. Teda saadavad väävlihais ja kõuemürin ja ta süütab rohu põlema. Lambad satuvad kabuhirmu ja kõngevad hullunult. Naised sünnitavad koletisi. Lohe raevutseb nii, et tornide müürid varisevad põrmu. Koidikul lamavad tema ohvrid pilla-palla küngastel. Ütle mulle, kui paljud rüütlid on selle koletise vastu läinud ja põrmu paisatud, nii nagu meidki paisatakse?"
"Aitab sellest!"
"Enam kui küll! Siin, selles üksinduses, ei tea ma enam, mis aasta praegu on!"
"Üheksasajas Kristuse sünnist."
"Ei, ei," sosistas teine mees kinnisilmi. "Sellel nõmmel ei ole Aega, on ainult Igavik. Mul on tunne, et kui ma mööda teed tagasi kihutaksin, oleks linn kadunud, inimesed veel sündimata, kõik teistmoodi, kindlused kivist välja murdmata, palgid metsadest veel langetamata; ära küsi, kust ma seda tean, nõmm teab seda ja räägib mulle. Ja meie istume üksinda siin tulelohe maal, kaitsku meid Jumal!"
"Kui pelgad, tõmba raudrüü ülle!"
"Mis see aitab? Lohe tuleb teadmata kust; meil pole aimugi, kus on tema kodu. Ta kaob uttu, me ei tea, kuhu ta läheb. Jajaa, raudrüü selga, sellest saab meile uhke surirüü."
Hõbedane turvis pooleldi seljas, jäi teine mees taas vait ja pööras pead.
Üle hämara maa, mida täitsid nõmme enda südamest uhkav pimedus ja tühjus, sööstis tuul, süli täis liivakellade liiva. Selle tuule südames lõõmasid mustad päikesed ja miljon põlenud lehte, mis olid varisenud sügispuult, mis jäi silmapiiri taha. See tuul sulatas maastikke, venitas luid nagu valget vaha, muutis vere sogaseks ja paksuks, nii et see porina ajusse settis. Selles tuules oli tuhande hinge surm, ja selles oli aeg, mis läks segi ja väändus. See oli udu keset pimeduse keskel olevat hägu ja inimestel polnud siin kohta ja siin polnud mingit kindlat aastat ega tundi, vaid ainult kaks meest keset ilmetut tühjust, täis äkilist pakast, tormi ja valget äikest, mis liikus välgu suure rohelise allalangeva klaasruudu taga. Vihmavaling kastis muru märjaks, hääled vaibusid, kuni kõik surmvaikseks jäi, ja kaks meest ootasid üksinda, soojad keset külma ilma.
"Seal," sosistas esimene mees. "Oh, seal..."
Miilide kaugusel kihutas võimsa ümina ja mürina saatel lohe.
Vaikides pannaldasid mehed oma raudrüüd ja istusid hobustele. Kesköist kõnnumaad lõhestas koletu tuhin, kui lohe möirgamine üha ligines; tema metsik kollane välkuv pilk sööstis künkaharjale ja siis siugles tema tume, kauge ja seetõttu uduselt paistev kere kurdhaaval üle künka ja kadus orgu sukeldudes silmist.
"Ruttu!"
Nad kannustasid hobuseid edasi, väikesesse nõkku.
"Ta tuleb siit läbi!"
Nad haarasid piigid soomustatud rusikaisse ja lasid oma hobuste silmakatted alla.
"Issand!"
"Jah, olgu meie huulil tema nimi."
Samal hetkel ilmus lohe ühe künka tagant nähtavale. Tema koletu merevaigukarva pilk õgis mehi, pani nende raudrüüd punaseid sähvatusi ja sädemeid pilduma. Jubeda halava kisenduse ja krigina saatel sööstis ta edasi.
"Heida armu, Issand!"
Piik raksatas kollase silma alla, millel puudus laug, paindus looka, paiskas mehe õhku. Lohe sööstis talle peale, talle otsa, lõi ta pikali, rüsis temast üle. Möödudes virutas tema raske must õlg teise hobuse ja ratsaniku saja jala kaugusele vastu kivirahnu sodiks. Lohe ulgus, ulgus ja kiljus, tema kõrval, ümber ja all oli tuli, roosa, kollane oranž päikeselõõsk keset pimestava suitsu suuri pehmeid pilvi.
"Kas nägid?" hüüdis keegi. "Mis ma sulle rääkisin?"
"Oli jah! Oli jah! Raudrüüs rüütel, kirevase päralt! Me sõitsime talle otsa!"
"Kas pead kinni?"
"Ükskord pidasin, aga ei leidnud midagi. Mulle ei meeldi siin nõmmel peatuda. Võtab ihu kananahale. See on sihuke imelik kant."
"Aga me ajasime midagi alla!"
"Andsin talle kõvasti vilet; vennike ei teinud väljagi."
Aurupahvak tõrjus udu kõrvale.
"Jõuame Stokelysse õigel ajal. Viska õige sütt juurde, Fred?"
Veel üks vile raputas lagedast taevast kastet. Ägedalt lõõskav öine rong sööstis läbi jääraku, sõitis nõlvakust üles ja kadus üle külma maa põhja poole, jättes taha musta suitsu ja auru, mis püsis tardunud õhus veel mitu minutit pärast seda, kui rong oli möödunud ja igaveseks läinud.
[Ray Bradbury; The Dragon; 1955]
[tõlge: Mario Kivistik; Kaleidoskoop; Lohe; Varrak; 2000]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar