mai 31, 2006

Ragnarok

Eellugu
Maailm tekib tule ja jää võitluses külmast, hukkub hiidude ja jumalate võitluses maailmatulekahjus. Kaks jumalateperet (aasid ja vaanid) on algul vaenlased, hiljem liitlased. Alguses oli kaosekuristik Ginnungagap. Tuleilma Ürglehm Audhumla lakub välja ürghiid Ymeri, kes loob teised hiiud. Hiiud olid esimesed. Aasid lõid kogu maailma, kuid nad tegid maailma ürghiid Ymeri kehast.

Edasi
Kaugel neist paigust, kus jumalad ja inimesed harilikult liiguvad, asub hiidude veider maailm. Küllap on nende sugu hiidvana, kuna on sedavõrd haruline ja mitmekesine.
Erinevus aaside (uue põlvkonna jumalad, kes võitlevad vaanidega ja saavutavad juhtpositsiooni) ja hiidude vahel polegi nii suur, kui võiks arvata. Peale rohketest lahingutest ja hiiutappudest pajatavate müütide on ka teistsuguseid kujutelmi, kus hiiurahvast peetakse igivanaks ja võõrapäraseks jumalasooks, kelle puhul pole välistatud lähedased suhted aasidega. Nende kahe soo kokkukuuluvust rõhutab seegi, et hiide peetakse aaside esiisadeks. Odini ema oli Bestla, hiid Bøltorni tütar.

"Jumalate saatus"
Kujutelmad maailmalõpust on levinud kogu maailmas. Mõned rahvad on jõudnud arvamusele, et kõik hävib võimsas loodusõnnetuses, veeuputuses, tuleleekides või mõnel muul viisil. Teised arvavad, et kõik hävib ja hukkub hirmsas võitluses jumalike jõudude vahel.
Kogu säilinud Põhjala mütoloogiat läbib pideva kordusena üks ja sama teema: võitlus jumalate ja hiidude vahel, korrastatud maailma kaitsjate ja alalhoidjate võitlus selle hävitajate ja häirijatega. Seni, kuni püsib maailmakord, võidutsevad jumalad. Sageli ripub võit küll juuksekarva küljes, kuid ei jää kunagi tulemata. Ikka ja jälle üritavad hiiud hävitada Midgårdi korrastatud maailma, ikka ja jälle võidutsevad jumalad ja hoiavad nõndaviisi alal maailma tasakaalu.
Luni selle hetkeni, mil seletamatud, kuid selgesti tuntavad jõud sekkuvad ja nõuavad kõiksuse, kogu vana maailma allakäiku, mida Põhjala hilispaganlikul ajal väljendasid kujutelmad Ragnarokist.
Sõna "ragnarok" tähendab "jumalate saatust" (ragna - mitmuse omastav sõnast regin - jumalad), aga selle viimast lüli tõlgendati varem hoopis teisiti - "jumalate pimedus".

Hukk
Huku üksikuid motiive, viimaseid suuri sündmusi, mainitakse vanaskandinaavia luules mitmel pool ning tervikpildi üldised jooned võib hõlpsasti tuletada erinevate motiivide põhjal, isegi põhilist allikat - "Nägijatari kuulutust" - kõrvale jättes.
Tark hiid Vaftrudner teab sama hästi kui Odin (kummalisel kombel oli nende saatus ette määratud.. ja nad teadsid, mis nendega lõpus juhtub), et hävingu lähenemisest annab märku Fim-bul-talv, suur talv, ja et siis neelab koletu hunt päikese. "Lokasennas" tuletavad nii Tyr kui Frej Lokele meelde, et viimase poeg, hunt Fenris, on ahelaisse köidetud. Mõlemad aga teavad, et haunt jääb ahelaisse kuni Ragnarokini.
Siis ratsutavad Muspellipojad läbi Pimeduse metsa, et võidelda jumalatega koletus lahingus. Lahingupaik on juba teada - Vigrid - igast küljest saja miili pikkune. "Grímnismál" pajatab, et kaheksasada sangarit kiirustab Valhalla kõigist viiesajast uksest võitlusse.
Lahingu kõrgpunkti, Odini võitlust hunt Fenrisega, mainitakse mitmel pool. Jumalatega tülitsedes leiab Loke jõudu teadmisest, et kui saabub õige aeg, neelab hunt Võiduisa. Skaldide jaoks oli see suur ja tähendusrikas pilt.
Nii "Vafprúðnismális" kui "Grímnismális" aga pajatatakse, et Vidar tasub oma isa surma eest kätte ja tapab hundi. Peale selle teab Vaftrudner pajatada uuest maailmast, mis järgneb suurele hävingule:

Tütrega maha saab tasane päike,
enne kui Fenrir ta õgib;
see tüdruklaps jätkab, kui jumalad hääbuvad,
edasi ema teekonda.

(tlk. Rein Sepp)
Liv ja Livtraser, inimpaar, kes varjas end pika talve ajal Hoddmimeri metsas ja sai toidust vaid hommikukastest, annab elu uutele inimsugudele.

Detailsema ja terviklikuma pildi annavad muidugi Noorem ja Vanem Edda. (Mis sageli ka isekeskis vastuollu lähevad)