jaanuar 28, 2006

Läti luulet

Mardus

Nüüd jätma peab kodu ja tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna,

Kuhu meid juhivad kauguses käinud,
Kellade kutsudes, sookailu lõõtsudes
Ajast aega nii läinud ja läinud
Hinged need sammalde õõtsudes.

Kes nendelt küsib - meeldib see neile?
Ei kurbuse kuningas, kuulsuse kuller,
Ei inimlaps aval, ei lihtsalt suller
Pääse minemast neile teile.

Tiivanukkides valutab. Tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna.

[Egîls Plaudis]
[tõlge: Viiu Härm]


kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas
[Knuts Skujenieks]
[tõlge: Mats Traat]


seal kus rongid viuglevad
läbi talvise jäise öö
räpproheka ussina siuglevad
läbi sünkmusta käise - öö

raudsel rajal on ulmad
näha kõlkumas poodud naist
kel pakasega on pulmad
külm silitab ihu maist

nii see pakane punanina
see härmhabe jõulumees
keset vedurisuitsude sina
embab poodud naist enda ees
[Klâvs Elsbergs]
[tõlge: Andres Ehin/Ly Seppel]
[Läti uuema luule valimik; Eesti Raamat; 1997]

jaanuar 26, 2006

Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang



Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.