Läti luulet

Mardus

Nüüd jätma peab kodu ja tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna,

Kuhu meid juhivad kauguses käinud,
Kellade kutsudes, sookailu lõõtsudes
Ajast aega nii läinud ja läinud
Hinged need sammalde õõtsudes.

Kes nendelt küsib - meeldib see neile?
Ei kurbuse kuningas, kuulsuse kuller,
Ei inimlaps aval, ei lihtsalt suller
Pääse minemast neile teile.

Tiivanukkides valutab. Tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna.

[Egîls Plaudis]
[tõlge: Viiu Härm]

kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas

[Knuts Skujenieks]
[tõlge: Mats Traat]

seal kus rongid viuglevad
läbi talvise jäise öö
räpproheka ussina siuglevad
läbi sünkmusta käise - öö

raudsel rajal on ulmad
näha kõlkumas poodud naist
kel pakasega on pulmad
külm silitab ihu maist

nii see pakane punanina
see härmhabe jõulumees
keset vedurisuitsude sina
embab poodud naist enda ees

[Klâvs Elsbergs]
[tõlge: Andres Ehin/Ly Seppel]
[Läti uuema luule valimik; Eesti Raamat; 1997]