jaanuar 26, 2006

Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang



Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.

5 kommentaari:

  1. Olen kunagi kuskilt üles korjanud sellise mõttevälgatuse, et vanasti pidasidki inimesed täiesti normaalseks näha kratte, libahunte ja igasugu muid jõlle. Kusjuures, ma ei imestaks üldse, vast oli tunnetus hoopis erinev praegusest ja tajuti ka vähemnähtavaid maailma kihte (tsivilisatsiooni negatiivne mõju?). Kindlasti oskab osa inimesi seda ka praegu, aga see pole enam loomulik.

    VastaKustuta
  2. Mida vähem teaduslike hüpoteeside püstitamist, seda rohkem rahvapärimuste uskumist ja nende järgi elamist. Oleks siis asi piirdund lihtsalt tontide uskumisega, aga nemad võtsid kätte ning "ahaa, sinu naabrid haigestuvad - nõid oled" ja jällekord sai külarahvas rõõmsalt ümber lõkke tantsides tähistada võitu kurjuse üle :)

    VastaKustuta
  3. Laura5:17 AM

    tegelikult on kõige olulisem see, et mõte libahuntidest on fckin khuul :D
    aga samas - mida mina ka tean.

    VastaKustuta
  4. khuul niikuinii :D

    VastaKustuta
  5. jeah, aga ega see inimloomus suurt aja jooksul muutunud pole. ikka otsitakse seda vaindlast, võõrast või kurja ja üritatakse maha nottida, selle asemel et khm, khuulide asjadega koos elada ja lasta neil olla.

    VastaKustuta