Vanaisa uinub

Kui kivid olid veel pehmed, olid sepalgi
pehmed käed,
ääs ja alasi mõnusalt pehmed, nagu õõtsuvad
mustikamäed.

Kui vanaisa väsis, ei tahtnud ta
paljale põrandale heita,
oma vasara ja oma tangid
tahtis minu eest pea alla peita.

Vanaisa heitis siruli, nii pikk
kui lai,
imelik, et ta seal kuuma käes ikkagi
magada sai.

Aga alasisse ta vajus, nagu sulgpatjade
sisse,
ja unne ta mõtegi hajus, ujus
eimittemillegisse.

Siis hiilisin pajasse mina. Ei, ilmusin. Ei,
lihtsalt tulin.
Ta nina all liikusid karvad, kurgust kostis üks
tuttav kulin,

nagu heliseks aisakellad, kui sõidavad
saanid ja reed...
Jah, vanamees oli mujal,
mis sa temaga ikka teed.

Nüüd vaatasin pajas ringi. Ma polnud
siin kunagi käinud,
ometi olin ma kõike
tema silmades helkimas näinud.

Teadsin asjade tegu ja nägu, tundsin
mõtete vormi ja kuju,
oleks võind seda isegi teha, mul
lihtsalt ei olnd sellist tuju.

Aga siis nägin ma seda. See polnud
päris see sama...
Ma krapsasin kohe ligi
ja hakkasin sikutama.

[Hasso Krull]
[Kui kivid olid veel pehmed; Eesti Keele Sihtasutus, 2014]
[Väljavõte lk 22-23]

Vembuvana

1

Ennemuiste oli üks küla. Seal elas pealik, kes kavatses minna sõjaretkele. Kutsuti kokku mehed, kes pidid muretsema tulepuud, ühesõnaga peo ette valmistama. Pealik ütles neile: „Tulepuude kogujad, tooge mulle neli suurt hirve.“ Toodigi. Ja tema õepojad, hirvede toojad, hakkasid kohe lõkkel hirveliha küpsetama.

Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Eks ole, pealik ise tahab sõjaretkele minna? Ja paljud, kes võimelised võitlema, otsustasid temaga kaasa minna.

Kui pidusöök läbi sai, tõusis pealik äkki püsti, läks rahva seast ära ja kõndis oma koja poole. Külalised ootasid, et ta tagasi tuleks. Kui hulk aega oli mööda läinud ja pealikut ei olnud ikka veel, läksid mõned tema kotta vaatama, mis lahti on. Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik nikub üht naist. Nad läksid siis peorahva juurde tagasi ja rääkisid loo ära, ja seepeale läksid kõik laiali.

Varsti hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik kavatseb sõjaretkele minna. Jälle saadeti keegi kutsuma tulepuude kogujaid. Kui nad pealiku juurde tulid, käskis see tuua kaks suurt hirve ja kaks suurt karu. Õepojad olid peagi loomakeredega tagasi. Nad olidki tapnud kaks suurt hirve ja kaks suurt karu, nii nagu pealik tahtis, ja hakkasid kohe lõkkel liha küpsetama. Kui aga hakati sööma, läks pealik, kelle pärast pidu oli korraldatud, rahva seast ära.

Jah, kuigi külalised alles sõid, needsamad, keda oli austatud peokutsega, läks pealik nende seast ära. Oodati hulk aega, aga tagasi ta ei tulnud. Ometi polnud ta ka öelnud, et tuleks laiali minna, ja seepärast läks üks külalistest pealikut otsima. Nii nagu eelmiselgi korral, leidis ta pealiku kojast, kus see nikkus üht naist. „Kuule, kõik ootavad sind,“ ütles sõnumitooja, pöördudes pealiku poole. „Kas tõesti? Aga miks? Piduroog on ju söödud, sellega on asi ühel pool, ja rohkem pole midagi teha,“ vastas pealik talle. Seepeale läks sõnumitooja tagasi ja rääkis teistele, mida ta oli näinud. Kõik külalised läksid nüüd oma koju, sest tõepoolest, rohkem polnud midagi teha.

Mõne aja pärast hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik tahab lasta korraldada pidusöögi, sest ta kavatseb sõjaretkele minna. Kui küsiti, mis loomi talle tuua, vastas pealik: „Neli kõige suuremat isakaru.“ Ühtki muud looma ei pidanud ta sobivaks. Õepojad läksid jälle küttima, nii nagu varemgi. Peagi olid nad nõutud loomadega tagasi ja panid liha tulele küpsema. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Seejärel hakati sööma. Varsti pärast seda, kui olid määratud peade sööjad, tõusis pealik püsti ja läks ära. Tagasi ta ei tulnud. Hulk aega läks mööda, siis saadeti mõned kutsutud külalised teda otsima. Jälle leidsid nad pealiku kojast, kus ta nikkus üht naist. Pärast selle teate toomist läksid kõik külalised laiali. Nad olid ju arvanud, et lähevad sõjaretkele!

Peagi hakkasid neljandat korda liikuma jutud, et pealik kavatseb minna sõjaretkele. Seekord mõistsid kutsutud, et see on tühi loba, sest nad teadsid, mis varem oli juhtunud. Korraldatakse pidusöök, kuhu nad kõik lähevad. Aga nad teadsid sedagi, et pealik ei kavatse sõjaretkele minna. Nii nagu varemgi, laskis pealik kutsuda õepojad, kes pidid sedapuhku tooma neli suur emakaru. Varsti toodigi karud ja hakati kohe liha küpsetama. Kõik istusid maha sööma. Rahva keskel istus pealik, kes oli külalised kutsunud, ja imelik küll, aga pidusöögi lõppedes oli ta ikka veel kohal.



2

Niipea kui söök oli söödud, tõusis pealik püsti, võttis oma sõjakimbu ja noolekimbu ning hüüdis: „Mina see olen, mina lähengi sõjaretkele!“ Siis läks ta alla paadi juurde ja hüppas kohe paati. Kõik peolised tulid temaga kaasa, ja kõik, kes võimelised võitlema, hüppasid samuti paatidesse. Tõtt-öelda läksid kaasa kõik terved mehed, sest pealik ise läks ju sõjaretkele. Nad lükkasid paadid kaldast lahti. See oli lai veekogu. Nad aerutasid edasi, äkki aga pööras pealik paadi kalda poole tagasi. Maale tulles ta hüüatas: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina!“ Siis pöördus ta oma paadi poole ja karjus: „Sina ei suuda ju võidelda! Miks peaksid sina kaasa tulema?“ Ja ta sikutas paadi kaldale ja peksis selle puruks.

Kõik, kes enne olid arvanud, et ta on omadega sassis, olid selles nüüd kindlad ja läksid tagasi koju. Mõned jäid siiski paigale ja saatsid teda jalgsi.



3

Mõne aja pärast jõuti sohu, kus kasvas lopsakas rohi. Pealik peatus ja hüüdis jälle: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina! Mina olen võimeline võitlema, sellepärast lähengi. Mul on kerge samm. Aga sina, sõjakimp, seda ei suuda, sinust pole üldse mingit kasu. Sina saad käia ainult minu seljas. Ise ei saa sa kuhugi minna, ega suuda ka ühtegi asja paigast liigutada. Kuidas saad sa tulla sõjaretkele?“ Nii ta karjus. Ja trampis oma sõjakimbu maha. Osa neist, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd koju.

Pealik hakkas uuesti astuma. Äkki viskas ta noolekimbu minema ja hüüdis: „Sina ei suuda tulla sõjaretkele! Ainult mina suudan seda. Mina olen võimeline võitlema, mitte sina, seepärast lähengi mina sõtta!“ Viimased, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd tagasi, sest nad taipasid, et ta on tõepoolest omadega sassis.

Edasi läks ta üksinda. Ta kõndis ja kõndis, nimetades iga asja maailmas oma nooremaks vennaks, kui ta sellega rääkis. Tema ja kõik maailma asjad said üksteisest aru, nad tõepoolest mõistsid üksteise keelt.



4

Vembuvana kulges aina edasi, eemal paistis üks küngas. Lähemale minnes märkas ta ootamatult künka all vana piisonit. „Oi-oi-oi, küll on kahju! Poleks ma oma noolekimpu minema visanud, võiksin nüüd tappa selle looma ja ta ära süüa.“ Nõnda ta hädaldas. Siis aga võttis noa, lõikas maha hulga heina ja ladus selle inimesekujulisteks kuhjadeks, seades need ringikujuliselt, nii et ühte kohta jäi ava. Selles kohas oli maa tüma. Kui tarandik valmis, läks ta piisoni juurde tagasi ja hüüdis: „Ahoi, siin ongi mu noorem vend! Siin on tal süüa küllalt ega ole mingit muret. Ärgu miski vaevaku ta meelt! Mina pean vahti, et keegi talle kallale ei pääseks.“ Nõnda rääkis ta piisonile, kes südamerahus rohtu sõi. Siis rääkis ta edasi: „Kuule, noorem vend, igal pool ümberringi seisavad inimesed! Aga näe, seal on üks ava, kust sa saaksid põgeneda.“ Pahaaimamatu piison tõstis pea, ja ennäe, igal pool ümberringi näisid tõepoolest olevat inimesed. Ainult seal, kuhu näitas Vembuvana, paistis üks avaus. Sinnapoole piison jooksiski. Peagi vajus ta mutta, ja juba oli Vembuvana oma noaga seal ja tappis ta ära. Ta lohistas piisoni okste peale, nülgis ja rookis. Seda kõike tegi ta ainult oma parema käega.



5

Kui ta seal niiviisi toimetas, haaras tema vasak käsi äkki piisonist kinni. „Anna tagasi, see on minu oma! Lõpeta ära või ma löön sind noaga!“ Nii rääkis parem käsi. „Ma lõikan su ribadeks, nõnda ma sinuga teen ja ei midagi muud,“ rääkis parem käsi edasi. Seepeale vasak lasi lahti. Aga natukese aja pärast haaras vasak käsi paremal randmest, just siis, kui see oli hakanud piisonit nülgima. Nii juhtus õige mitu korda, Vembuvana ajas oma mõlemad käed tülli. Varsti algas kuri kaklus ja vasak käsi sai noaga kõvasti viga. „Ai-ai! Miks ma küll nii tegin? Oli seda siis vaja? Nüüd on mul väga valus!“ Vasakust käest jooksis tublisti verd.

Siis riputas ta piisoni üles. Kui see oli tehtud, läks ta jälle edasi. Kus ta käis, seal kisendasid linnud: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb!“ Nii nad hüüdsid ja lendasid minema. „Ai-ai, teie ulakad linnukesed! Ei tea, mis nad seal küll seletavad?“ Niimoodi käis see järjepanu. Iga lind, kes vastu juhtus, kisendas: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb! Vembuvana ise, kes see muu!“

[Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood]
[tõlge: inglise keelest Hasso Krull]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33-35, 2004]

Mida rääkisid silmaterade sees elavad mehikesed

Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.

See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:

"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"

Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:

"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.

Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.

Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.

"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."

Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:

"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."

Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.

"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."

Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.

"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.

Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.

"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.

Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.

Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:

"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"

Hääl teisest silmast vastas talle:

"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"

"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"

Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.

Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.

Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.

Selle loo kokkuluuletaja lisab:

Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:

"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"

Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:

"See on mu vanema poja naine."

Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!

Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?

Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.

[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]

Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]

Küsi Caesarilt

Härrased kohtunikud! Härrased vannutatud kaasistujad!

Siin esitatud kriminaalasi pole sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paista võib.

Väidan, et kuritegu pole üldse aset leidnud. Oli vaid täideviimata kavatsus. Sest kui kuritegu siiski toimus, siis kus on selle tulemus? Kus on tekitatud kahju? Lõppude lõpuks, kes on ohver?

Jah, minu kaitsealune läks kiviaega ja õpetas kromanjoonlastele selgeks kvantmehaanika alused. Ja mis siis sellest? Nagu ekspertiis on näidanud, ei muutunud ajaloo suurriiklik areng sellest karvavõrdki. Jah, härrased, ei muutunud! Sündmused toimusid endises järjestuses ja ettenähtud ajal. Oli Babülon, oli Sparta, oli Vana-Rooma! Ja vandenõulased tapsid senatis Julius Caesari vaimustava täpsusega - sekundi pealt!

Aga see, et mõrvati just laseriga... No mis vahet seal tema jaoks oli, millega ta tapeti!

[Jevgeni Lukin, Ljubov Lukina; Sprosi u Tsezara; 1993]
[Евгений Лукин, Любовь Лукина; Спроси у Цезаря; 1993]
[tõlge: vene keelest Arvi Nikkarev]
[Muumia: Vene ulme antoloogia; Skarabeus, 2006]

Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]

Katkend: Linnusild

Metalsesse häälde hiilis julm üleolev rõõm.

„Teil on õnnestunud mind ärritada ning üsna varsti saate teada, mis on Ch'ini hertsogi ärritamise hind.“ Mask pöördus sõdurite poole. „Viige vanatoi ja poisiklutt piinakambrisse. Nad surevad toll tolli haaval raudsärkides,“ käskis ta.

Sellist hukkamist oli võimeline nõudma ainult hertsog ja ühtlasi tahaksin siinkohal kiiresti ära märkida, et kõigis teistes Hiina piirkondades võis raudsärke juba ammu näha vaid muuseumides, kus need olid välja pandud kui pimeda keskaja võikad sünnitised. Tegelikult ei olegi need üldse rauast tehtud – kasutati hoopis terasvõrku, mida sai järk-järgult kaelasilmuse või seljal asuva kruvi abil koomale tõmmata. Särgid tõmmatakse tihedalt ümber ohvri rindkere, nii et liha võrgusilmustest välja pressib, ja seejärel võtab timukas midagi kõva ja karedat, näiteks kivi, ning tõmbab sellega aeglaselt üle särgi, kuni liha enam võrguaasadest välja ei pressi. Verejooks peatatakse ning järgmisel päeval nihutatakse särki veidi ja protsessi korratakse – ja nii kestab see päevi. Osav timukas suudab ohvrit elus hoida mitu kuud ning ohvri ainus lootus on see, et temast saab võimalikult ruttu tühja pilguga meelemõistuseta hull.

/.../

Timukas kelleks oli kiilakas, punase nina, nelja kollase hamba ja suure murega paks vanamees, ei tundnud meid nähes just eriti suurt rõõmu.

„Ainult töö, töö, töö!“ urises ta meie ümber askeldades ja mõõte võttes, „Kas te mõistate, et iga raudsärk tuleb iga ohvri jaoks eraldi teha? Kas te mõistate, et korraliku särgi tegemiseks kulub tervelt kaks päeva? Kas te mõistate, et hertsog käskis teie särgid valmis saada kähe tunniga! Ja siis ma pean teid esimest korda kaapima ning kas te teate, et korralik kaapimistöö võtab veel kaks tundi?“

Ta astus paar sammu tagasi ja osutas nördinult näpuga meie poole.

„Vaadake neid kette!“ urises ta. „Kas te mõistate, et ainuüksi ketilukkude avamise, kettide teie ümbert lahti harutamise, nende tagasi mässimise ja taaslukustamise nahka läheb veel vähemalt kaks tundi? Kas te mõistate, et Esiema käskis mul ühe teise vangi neljaks tõmmata? Kas te mõistate, et korralik neljaks tõmbamine võtab veel kaks tundi aega? Millal ma puhata saan, ah? Kas kogu inimlik halastus on ilmast kadunud? Kas tavalise tööinimese heaolu ei huvita enam kedagi?“

Ta ei olnud ainus, kellel oli mure.

„Aga meie?“ käratsesid sõdurid. „Meie peame selles limases urkas valvama, kuni vangid on lõpuks surnud, ja kui sa oma tööd natukenegi oskad, läheb selleks kuid! Ja see neetud vanemveebel keeldus meile kõrvatroppe andmast, mis tähendab seda, et umbes nädala ajaga oleme nende kahe karjetest kurdid kui kivid! Vaadake neid prussakaid! Vaadake neid kaane! Vaadake seda tilkuvat limast vett! Palavik varitseb siin surmkindlalt iga nurga taga ning isegi siis, kui me peaksime kõik selle siin üle elama, mis kasu on meil koju naiste juurde tagasi jõudmisest? Hertsog lasi meil need vaesed sellid köita nii paljude kettidega, et nad liigutadagi ei saaks, ja seejärel pidime neid üksteist korrust õlgadel tassima. Sellest saadud neljakordne song on meist kõigist eunuhhid teinud!“

Tundus olevat üks murederohke päev.

[Barry Hughart; The Bridge of Birds; 1984]
[tõlge: inglise keelest Kaspar Müürsepp]
[Linnusild; Fantaasia, 2009]

Maha hirmus jõul!

Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu.

Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud, vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk pääses häbistavast «plutiplutist» ja prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!

Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive, mille asemele osavad näpud võisid võltsingu poetada...

Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad! Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö, jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat kommi-iha ei kustutanud miski.

Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks. Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha süngemaid käike, lõid üha õelamaid piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist pahurust leevendada.

Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid tuli õpetada.

Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha hirmus jõul!», «Võitlusse habemete väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!» väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke, katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud lihtsaid asju keeruliseks ajada.

Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad, purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak, mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab... relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.

Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)

«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik. «Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad saama karistatud! Tädid peavad õppima, et sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!

Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus, igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul, täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.

Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks... Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga -- jõuluhullusega.

+++

Võimsate vägede haledad riismed kogunesid nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks, käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale tõmmanud.

Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...

Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku, kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too vaene päkapikk langeski.

Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka päkapikkude lõksumeister.

Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu madalahäälsete rõõmuhõisetega ja kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.

Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks. Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks Päkapikuks.

Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei saanud midagi juhtuda. Juhtus.

Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud arvestama jõulude eritõvega -- suure šokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka šokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata šokolaadist oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.

Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit šokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse küljes.

«Šokolaad!» röögatas maitsja ja siis pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne, kui kõik šokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik varitsevad päkapikud.

Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega, aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.

Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult. Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta, aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla, sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.

+++

Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.

Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes. Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud. Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.

Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi. Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa. Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud. Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid suurepärasest seadmest lugulaule.

Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks läheb, et jõulupidustused juba suvisel pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See, et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole päkapikuelu niikuinii elamist väärt.

Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada, tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.

[Karen Orlau]
[Algernon; 1999 november]

Loe ka sadistpäkapikkude sarja esimest lugu: Saatuslik viga. Muuhulgas vajaks mainimist, et Orlaul on käesoleval kuul ilmunud üle kuue aasta uus jutt: Tee püsti ees.

Katkend: Libahundi printsiip

Vesi sööstis vahutades läbi mõne varasema kevadise ujutuse ajal oja kõrge, käänulise kalda ja kasesalu vahele kinni jäänud murdunud puude ja võsa rägastiku ning voolas seejärel vaiksesse, mustjasse võrendikku.
Ettevaatlikult juhtis Blake toolikujulise ujuki rägastiku kasesalupoolsesse otsa ning lülitas maale jõudmisel välja gravitatsiooniseadme. Hetke istus ta liikumatult ujukis ja kuulas veevulinat, olles võlutud võrendiku sügavast tüünusest. Eespool kõrgus taeva poole mäeaheliku hari.
Lõpuks ronis Blake ujukist välja ja sidus õngedeni jõudmiseks lahti sõiduki tagumise otsa külge kinnitatud toidukorvi. Blake asetas korvi kaskede all haljendavale rohtukasvanud kaldapervele.
Kahte kallast ühendavast rägastik-tammist kostis krabinat. Blake pööras ümber ja märkas, et ühe puurondi alt seirab teda särav silmapaar.
Naarits, mõtles Blake. Või hoopis saarmas. Piilub mind oma rondirägastikku ehitatud pesast.
“Tervitus,” lausus Blake viisakalt. “Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma siin pisut õnne proovin?”
“Tervist,” vastas naarits-saarmas kõrgel piiksuval häälel.
“Mis on see õnn, mida te soovite proovida? Palun täpsustage.”
“Mida te just...” Blake'il jäid sõnad kurku kinni.
Naarits-saarmas ronis rondi alt välja. Ta polnud ei naarits ega saarmas. Ta oli kahejalgne olevus – näis, nagu oleks ta lasteraamatu lehekülgedelt maha astunud Olendil oli karvane koon nagu närilisel, kõrgest kuppeljast kolbast kasvas välja paar teravatipulise tutikestega lõppevaid kõrvu. Ta tundus seistes olevat ligikaudu kaks jalga pikk ning ta keha oli kaetud sileda pruuni karvakasukaga. Olevus kandis erepunaseid, peamiselt taskutest koosnevaid pükse ning ta sõrmed olid pikad ja saledad.
Olend nuhutas õhku.”Ega teil siin korvis äkki toit ole?” küsis ta piiksuval häälel.
“On küll. Küllap olete näljane?” päris Blake. Olukord oli muidugi absurdne. Mõne hetke, mitte enam kui minuti pärast kaob see elav lasteraamatuillustratsioon ära ja ta võib kala püüdma hakata.
“Ma nälgin,” kaebas illustratsioon. “Inimesed, kes mulle tavaliselt süüa jätavad, läksid puhkusele. Sellest hetkest alates olen toitu näpanud. Äkki on teil kunagi tulnud endale toitu näpata?”
“Ei, tõenäoliselt mitte,” vastas Blake. Veider külaline ei kadunud kusagile. Ta oli endiselt olemas, ajas juttu ning temast ei saanud kuidagi lahti.
Püha Jumal, mõtles Blake, järjekordne hallutsinatsioon! “Kui olete näljane, peaksime toidukorvi kallale asuma,” ütles Blake. “Kas teil on toidu suhtes mingeid eelistusi?”
“Ma söön sedasama, mida homo sapienski. Ma pole vähimalgi määral pirtsakas. Mu metabolism on imetlusväärselt sarnane Maa asukate omaga,” vastas olevus.
Koos läksid nad toidukorvi juurde. Blake võttis korvil kaane pealt.
“Teid ei näi häirivat minu ilmumine rondihunnikust,” nentis olevus.
“See pole minu mure,” selgitas Blake ja püüdis mõtteid kiiremini liikuma sundida, kuid ei suutnud mõistust tardumusest äratada. “Siin on võileivad, paar koogikesi ja kausitäis, nagu mulle tundub – jah, kausitäis kartulisalatit ning mõned kooritud munad.”
“Kui teil midagi selle vastu pole, võtan paar võileiba.”
“Laske aga käia,” julgustas Blake.
“Te ei paku mulle seltsi?”
“Sõin alles äsja hommikust.”
Olevus võttis mõlemasse kätte võileiva, istus maha ja hakkas aplalt sööma.
“Vabandan viletsate lauakommete pärast,” pomises ta, “kuid ma pole peaaegu kaks nädalat korralikult süüa saanud. Olen vist liiga nõudlikuks muutunud. Minu eest hoolitsenud pere jättis mulle päris toitu, mitte nagu enamikul inimestest kombeks on – ainult kausitäie piima.”
Olevuse vurrude külge kleepusid leivapurukesed, ta pistis mõlemad võileivad nahka ja sirutas käe uute järele, ent lõi poolel teel kõhklema.
“Ega teil midagi selle vastu pole?” küsis ta.
“Mitte vähimatki,” vastas Blake.
Olevus võttis uue võileiva.
“Andke andeks,” küsis ta, “kui palju teid on?”
“Kui palju mind?”
“Jah, teid. Kui palju teid siin on?”
“Loomulikult ainult üks,” vastas Blake. “Kuidas saakski mind rohkem olla?”
“Muidugi oli minust rumal nii küsida,” lausus olevus, “kuid võiksin vanduda, et kui ma teid esimest korda nägin, oli teid rohkem kui üks.”
Ta lõi hambad uude võileiba, ent sõi seda eelmistega võrreldes mõnevõrra aeglasemalt.
Võileivaga ühele poole saanud, patsutas olend käega õrnalt vastu vurre, raputades maha karvade külge kleepunud puru.
Tänan teid väga,” ütles ta. “Pole tänu väärt. Äkki soovite veel? “ päris Blake.
“Võileiba ehk mitte. Kuid kui pakuksite mulle tüki kooki...”
„Ärge häbenege, võtke aga,” julgustas Blake. Olevus ei häbenenudki. “Aga nüüd,“ sõnas Blake, “olete te mulle hulgaliselt küsimusi esitanud. Kas teie arvates on õiglane, kui ka mina teie käest midagi küsin?”
“Jah, loomulikult,” nõustus olevus. “Laske aga käia.
“Äkki ütleksite, kes või mis te õigupoolest olete?”
“Oh, tore et küsisite,” vastas olevus. “Olin kogu aeg arvamusel, et te tundsite mu kohe ära. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et te ei tea, kes ma olen.”
Blake raputas pead ja ütles: “Mul on väga piinlik, kuid ma tõepoolest ei tunne teid.”
“Ma olen Haldjas,” teatas olevus ja tegi kummardus “Teie teenistuses, sir.”

[Clifford D. Simak; The Werewolf Principle; 1967]
[tõlge: inglise keelest Lennart Lepajõe]
[Libahundi printsiip; Kupar, 1997]

Gorgonoidid

Gorgonoidi muna ei ole sile. Erinevalt kanamunast on selle pind silmatorkavalt mügarlik. Punerdava nahkkoore all pungituvad otsekui jämedad nöörid, mis ähmaselt tuletavad meelde sõrmi. Painduvaid, paljude liigestega sõrmi, mis on põimunud ühte või, õigem oleks öelda, pigistunud rusikaiks. Kuid mis need "sõrmed" õigupoolest on? Ei midagi muud, kui gorgonoidi loode.

Sest gorgonoidid moodustuvad kahest "algest". Üks neist on kaardunud ringiks, ja teine piirab spiraalselt seda sõõri otsekui iseennast oma rüppe võttes. Noored, oma koore purustanud gorgonoidid on valkjad ja punasetriibulised. Nende värv meenutab glasuuritud piparmündikomme, mida saab osta linna igast kioskist.

Täisealiste gorgonoidide vöödid tumenevad. Nad moodustavad suure ilma lauta silmamuna, mille silmatera on veripunane.

Rääkisin "nahksest koorest", kuid see on muidugi ebatäpne väljend. Iseenesest lausa vigane väljend. Nagu isegi aru saate, on küsimus vaid selles, et munakoor näeb välja nagu nahk. Loomulikult pole see ei nahk, ei kitiin, ega kips. See pole ka mingi muu tuntud materjal.

Jätke meelde: see ei ole üldse mitte mingi aine. Need olendid ei ole orgaanilised, kuid ka mitte anorgaanilised. Sest gorgonoidid on mittemateriaalsed ja matemaatilised olendid. Tõsi küll, nad näitavad end, liiguvad, paarituvad ja paljunevad meie monitoridel. Nende sugu jätkub monitoride ekraanidel ja nende järglased kasvavad mõne sekundiga täisealiseks. Aga täiesti iseküsimus on see, kuidas nad saavad olemas olla ja kuidas - kui üldse - nad elavad. Gorgonoid on ainult ja üksnes see, millena ta paistab - nii palju, nagu meie teame.

Oi, mis ma nüüd õieti ütlesin! Kas ma ei räägi siin iseenesele vastu? Kas polnud siis nii, et gorgonoidi munakoor näib nahana, kuid siiski pole nahk. Selles on midagi vastuolulist ja rahutust tekitavat. Ehk ma oleksingi pidanud ütlema: gorgonoid paistab olevat see, millena ta paistab. Mis ta aga kindlasti on, selle kohta vaevalt et midagi öelda tohib.

Kaugeltki mitte kõik see, mis on nähtav, ei ole aine. Gorgonoidid on nähtavad, kuid mittemateriaalsed olendid. Selles mõttes nad kuuluvad ühte kategooriasse kõigi piltide ja unedega, kuigi need ei asu üksnes üksikisiku meeltes. Meie jälle oleme nähtavad ja ainelised. Peale selle on olemas aine, mis astrofüüsikute väitel ei ole nähtav. Nad oletavad, et seda külma pimedat massi on kõikjal universumis, et seda on määratult palju enam kui nähtavat mateeriat. Vaevumärgatavana vilgub sellest pimedusest nähtava mateeria õrn niidistik...

Sellest aga, mis on ühtaegu nii nähtamatu kui ainetu, ei tea nemadki midagi. See on täiesti tabamatu ja klassifitseerimatu. See on mitte üksi tundmatu, vaid seda on võimatu üldse tunda. Me ei aisti sellesse kategooriasse kuuluvaid olendeid, kuid vaevalt on meil seetõttu põhjust väita, otsekui poleks neid olemas - isegi kui meil selle kohta kinnitused puuduvad.


****


Lisaks gorgonoididele on mul olnud võimalus jälgida ka tubaniidide, pacmantiste ja lissajounide arengut. Tubaniidid meenutavad teatud mesosoikumiaegseid ammoniide. Nad on ammooniumiookeanis elanud Nipponitcs mirabilis'te matemaatilised mudelid.

Kõige rohkem olen ma võlutud sfäärilistest lissajouni kujutistest. Kui me vaid soovime, puhkevad lissajounide korrapärased õiesfäärid meie monitoridel. Nad kasvavad ebakorrapäraste spiraalidena, millel leiduv iga punkt naaseb lõpuks oma algusse. Kõver sulgub alati, välja arvatud juhul, kui tulevad mängu irratsionaalarvud. Kuid nii juhtub äärmiselt harva.

Oh, milline hämmastav ilu peitub lissajounide lõhnatus geomeetrias! See ilu ei ole looduslik ilu, vaid abstraktse paratamatuse veatu loogiline lumm, millega ei suuda võistelda mitte miski inimlik või materiaalne. Ja ikkagi on see kõik vaid ainelise elu ja loodusliku kasvamise jäljendamine.

Seda arvamust jagasid instituudis paljud, et gorgonoidid, pac-mantised ja lissajounid ei ole midagi muud, kui lihtsalt mudelid, mis simuleerivad atomaarseid struktuure. Kuid oli neidki, kelle meelest need olid kui just mitte elavad, siis parajasti ületamas seda künnist, mis eraldab olemasolu elus olemisest.

"Kas sa tahaksid olla niisugune nagu nood?" küsis minult kord töökaaslane Rolf.

"Mida sa sellega silmas pead? Mis mõttes niisugune nagu nood?"

"Ilma vaba tahteta," ütles Rolf. "Neil pole kunagi tarvis valida. See on suur eelis. Kõike, mida nad teevad, nad lihtsalt peavad tegema. Ja nad ei tahagi midagi muud, kui seda, mida nad teevad."

"Sa üllatad mind," ütlesin Rolfile. "Ega sa ometi mõtle, et nad tahavad ja ei taha? Ja et üldse on olemas tahet, mis oleks seotud?"

Ma pean silmas seda," seletas Rolf, "et nendel on tahe ja tegu üks ja seesama."

"Et neil ei ole sisemisi vastuolusid nagu meil, kas nõnda: Kuid vahel paistab meile ometi, nagu nad teeksid valikuid..."

Ta kehitas õlgu ja lahkus. Ta oli oma sõnadega mulle pihta saanud.

Mulle tuli meelde, kuidas ma kord vaatasin männitüvele laskunud tumedat surulast. Küsisin tookord endalt, kuidas liblikas oskab nii õigesti valida. Miks ta istub alati tumeda korbaga kaetud tüvele ja mitte heledale kasetohule? Kas ta võiks teada, mis värvi ta on?

Liblikas ei näe iseennast, kuid meie näeme. Ja ometi oskavad nemad alati õigesti valida, aga inimene ei oska. Miks on see, mida kutsutakse vaistuks, eksimatum kui see, mida kutsutakse mõistuseks? Oma veatuse, oma laitmatu elu tõttu meenutasid gorgonoidid - kellele meie ei olnud nõus omistama sugugi rohkem vaistude sünnipärasust kui ratsionaalsusest tulenevaid võimalusi - rohkem surulasi kui meid endid.

Aga meie, me läheme nii sageli eksi, kuna oleme vabamad eksima ja kuna vaatame iseennast ja mitte niivõrd enese ette.

Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.

Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.

Millise rõõmuga oleksin tahtnud kas või hetkeks lahkuda, kui selleks oleks vaja läinud vaid ühte klahvivajutust, et siis hiljem naasta samal moel. Aga meie jaoks ei olnud olemas ajutist surma, samal ajal kui gorgonoidid - niipea kui monitori helendus kustus - lakkasid olemast samas paigas, kus olid. minemata ometigi kuhugi.

On arusaamatu, et see, mis on olemas olnud kusagil, võib ühtviisi olemas olla ka siis, kui ta enam ei ole kusagil. Kuidas saab jätta küsimata, kui keegi sureb: Kuhu ta läks?

Gorgonoidid ei haigestu, ei vanane, ega pea siis ka ilmtingimata surema. Sellised eelised on olenditel, kes ei ela lihas ega ka mitte ajas. Neid võib üle viia teistesse programmidesse ja nad võivad lõputult kopeeruda.

Kuid kas on ikka kindel, et gorgonoididel väljaspool oma programmi polnud siiski omaenda sõltumatut olemasolu, ja et nad ei jätkanud seal oma eksistentsi just samal viisil nagu nad olid elanud seni meie monitoridel, ainult selle vahega, et nüüd me ei märganud neid?

"Mis sa arvad, Rolf, kas nad on loomad?" küsisin ükskord, kui projekt hakkas juba lõpule lähenema.

"Aga kas siis loomal ei pea olema keha? Ja mass?" küsis Rolf. "Need ei ole loomad, ega ka mitte taimed, sest päriselt ju neil keha ikkagi pole. Neid ei saa puudutada."

"Kas see on sinu meelest looma kriteerium? Et looma saab puudutada?"

Nad paistsid kolmemõõtmelistena, kuigi nad seda ei olnud. Meie arusaamist mööda oli nende elu "näib"-elu, see oli täiesti objektiivne. Nad olid objektid, paljalt objektid, nii igatahes tundus.

Mina ei saanud elada gorgonoidide "näib"-elu, kuigi oleksin tahtnud. Ja see tuli sellest, et mina ei olnud "sisemiselt vastuoludevaba", sest minul oli omadus, mis gorgonoididel ainult näis olevat - see oli olemine ainena ja ainesse lahutamatult edasi kandunud ja sellega segunenud tahte, oma mina ja vabaduse olek. Just see pidas koos nähtavat, andis sellele kuju, mis oli äratuntav, eraldiseisev ja suhteliselt püsiv. See oli valikuvõimaluse olek, mis lubas muuta suunda, kuid üksnes ruumis, ei iialgi ajas.

Kas ma siiski oleksin vahetanud oma osa nendega? Kas oleksin andnud oma materiaalsuse, oma edasikihutava aja ära nende kehatu ja muutudeski staatilise isoleerituse vastu?


****


Mis õigusega me pidasime nende elu pelgaks varieluks, laterna magica mänguks? Meie elu erines nende elust vaid siis, kui me armastasime, vihkasime, kartsime ja kaasa tundsime - ja märkasime oma elu sündmusi. Kui me enam poleks neid märgata suutnud, siis küll vaevalt oleks miski meie elu nende olemasolust eristanud.

Tuli ette aegu, kus mind hakkas hirmutama see, et mingis mõttes ma juba hakkasingi nendega sarnanema. Tundus, otsekui oleksid omadused, mis tegid mu elu inimese eluks, hakanud närtsima ja kipra kiskuma.

Sellel talvel, mil mu päevad kulusid gorgonoidide seltsis, nägin koju jõudes ta külma pilku või ei näinud teda üldse mitte. Ta viibis linnas, ruumides, kus mina käinud ei olnud, inimeste seltsis, keda mina ei tundnud. Ma ei teadnud, kumb oli halvem, kas see, kui ma teda ootasin ja ta ei tulnud, või see, kui ta tulija ikkagi oli tunne, nagu kedagi polekski tulnud. Mingit ühendust ei olnud. Mina vaatasin teda nagu gorgonoidi, aga tema ei vaadanud mind üldse. Paistis nagu teadvustaks ta minu olemasolu niisama vähe nagu need. Lakkasin teda vaatamast minagi, me elasime erinevais programmides.

Mu elu hakkas kummaliselt õhenema ja justkui seestpoolt tühjenema. Hakkasin objektiveeruma, abstraheeruma. Tõsi, mul oli keha ja kehal oli mass, kuid ma kogesin selle olemasolu vaid hetkiti. Kõrvaltvaataja poleks midagi aru saanud. Kui keegi oleks jälginud minu elu, nagu mina jälgisin gorgonoide, poleks ta ilmselt mingit erinevust märganud. Kuid nii kaua, kui ma ise seda märkasin, ei olnud ma veel gorgonoid, ma ainult meenutasin gorgonoidi.

Mul oli keha ja hääl, kuid ma ei puudutanud selle kehaga kedagi ja keegi ei puudutanud mind.

Ja mu hääl vaibus, kuigi ka mina oleksin tahtnud valjusti hüüda need iidvanad sõnad: "Mu jumal, kui sa oled olemas, päästa mu hing, kui see on olemas."

Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Nad ei saa tulla meie juurde, ega saa ka meie minna nende juurde.

Sest me ei suhtle omakeskis. Me vaid programmeerime neid, me oleme nende jumalad. Ja sama vähe, kui me tunneme oma jumalaid, tunnevad nemad meid. Aga kuigi me oleme teinud programmi, ei saa me ikkagi täielikult ette ennustada, kuidas nad mingil hetkel toimivad. Nemadki ei tea midagi meie vägevusest ja nõrkusest, sest meil ei ole ühist aega ega ühist kohta. Sellel hetkel, kui nende maailmas midagi muutub, saavad nad ehk aimu meie olemasolust, kuid üksnes samal moel, nagu kahemõõtmelised olendid näeksid palli, mis vajub läbi nende ühepindse maailma ja kaob siis taas.

Kas on olemas mingisugust vastastikust mõjutamist? Nüüd küsin ma otse: mil viisil nad olemas on? Mismoodi nad elavad? Kõik need gorgonoidid, tubaniidid, pacmantised ja lissajounid. Kõik need statistilised loomad, keda on võimalik üksnes näha. Kes on ainult kahemõõtmelised hoolimata sellest, et nad näivad kolmemõõtmelistena.

Kas ma ütlesin "ainult"? Jääb selgusetuks, kuidas nad saavad olla, seejuures olemata kolmemõõtmelised. Sest kuigi me ei saa mõõta gorgonoidide massi, oleme ometi võimelised välja arvutama nende ruumala.

Ja sellestki küsimusest polnud mul pääsu, ükskõik kui tarbetuna see paistis instituudi projektide seisukohalt: kas saab olemas olla kai tumist ilma teadlikkuseta? Ja kas ka nemad usuvad, et võivad oma isiklikku elu mõjutada, nii nagu usume meie? Ja kas on mingil viisi selle näitamiseks, et nad usuvad, või siis et ei usu:

Ja kui keegi küsib, kas nad on elus, siis mida ta sellega õieti mõtleb? Ja mina küsin. Küsin, kas nad iseenese jaoks on olemas. Sest minu meelest on vaid see tõeline elu. Kuivõrd neil teadvust ei ole vaid üksnes abstraktne ja objektiivne tõelisus, ei pea ma neid elus

olendeiks. Nad on tõelisus, kuid nad ei ela. Sellisel juhul on nad vaid objektid ja - objektiivselt! - on nad olemas. Veel hoopis selgemalt ja ühetähenduslikumalt olemas kui mina, kes ma ei saa kunagi tõestada oma sisemise tõelisuse olemasolu ja kelle väline kuju on hõlpsasti hävitatav, kuid absoluutselt mitte üle kantav kuhugi mujale. Ent nemad ei ela. Ei, selle keelan ma neile ära.

"Sa ei saa seda teha," ütles Rolf. "Kuidas saad sa kindel olla, et kunstlik tõelus on vähem tõeline kui ihulik tõelus?"

"Elu ei ole pelk vaatepilt," väitsin mina.


****


Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Inimesed püsivad alati inimeste maailmas. Nemad ei tule ilma omataolisteta toime. Ent isegi üksik gorgonoid on gorgonoid, samal ajal kui inimene, kes kõi¬gist sidemetest on lõplikult ilma, ei ole enam inimene. Tema elu neis sidemetes seisnebki.

Gorgonoidid! Tubaniidid! Lissajounid! Nipponites mirabiles! Mitmeski mõttes olime nende moodi, ja teiselt poolt - nii ma mõtlesin -isegi mehaanilisemad kui nemad, need anorgaanilised eksemplarid.

Kuid kas oli nendel mingisugust, olgu või kõige pisemat võimalust isegi unistada, et neil on valida - nii nagu meie sellest uneleme päevast päeva, ikka ja jälle, ja uneleksime ka siis, kui meile on tõestatud lõplikult, täiesti vettpidavalt, et kõik valikuvõimalused on möödas ja et neid tegelikult ei ole olemas olnudki. Selles seisnebki inimlikkus -mitte vabaduses eneses, vaid unenäos vabadusest.

Ma ütlen aina, et tahan tõsta käo ja teha sammu - sinna! Ja ma tõstan käe ja astun oma sammu. Teadmata, kas olen selle teinud seepärast, et ma tahan, või siis seepärast, et minu tahe juhtub olema kooskõlas sellega, mida ma pean. Ma küsin aina: kuidas oleme olemas meie? Meie, kes me oleme nii nähtavad kui nähtamatud? Millist tõeluseastet me esindame? Kas on see alati üks, või lähevad need astmed üksteiseks üle, ilma et me sellest ise arugi saaksime?

Kui sõltuvad ja kui sõltumatud me oleme?

Ja kuidas me võime kunagi lakata olemast?

[Leena Krohn; Matemaattisia olioita tai jaettuja unia; 1992]
[tõlge: soome keelest Asta Põldmäe]
[Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod; Eesti Päevalehe AS, 2008]

Kogu maailma aeg

Kui uksele tasakesi koputati, heitis Robert Ashton masinlikult kärme pilgu üle toa. Selle tuim viisipäralisus rahuldas teda ja pidanuks usaldust tekitama igas külastajas. Ashtonil ei olnud küll vähimatki põhjust politseid oodata, kuid polnud mõtet jätta midagi juhuse hooleks.

"Sisse," ütles ta, vaikides hetke vaid selleks, et haarata kõrvalt riiulilt kätte Platoni "Dialoogid". Võib-olla oli see žest pisut liialt suurustlev, kuid see mõjus klientidele alati muljetjätvalt.

Uks avanes aeglaselt. Esmalt jätkas Ashton süvenenult lugemist, vaevumata pilku tõstma. Tema süda hakkas õige pisut kiiremini lööma ja rinnus tõmbus õrnalt ja koguni ergutavalt kokku. Loomulikult ei saanud see olla mõni võmm, teda oleks enne hoiatatud. Ometi oli iga ettevaatamatu külastaja tavatu ja seega potentsiaalselt hädaohtlik.

Ashton pani raamatu käest, vaatas ukse poole ja sõnas ükskõiksel häälel: "Kuidas saan teile kasulik olla?" Ta ei tõusnud püsti. Taolised viisakused kuulusid minevikku, millega ta oli ammu lõpparve teinud. Pealegi oli tulija naine. Ringkondades, kus Ashton nüüd liikus, olid naised harjunud saama kalliskive ja riideid ja raha - kuid mitte kunagi lugupidamist.

Ometi oli seekordses külastajas midagi sellist, mis sundis Ashtonit aeglaselt püsti tõusma. Asi polnud mitte ainult selles, et naine oli ilus, kuid temas oli püstipäist ja sundimatut autoriteetsust, mis asetas ta hoopis teise maailma kui nood toretsevad lehtsabad, kellega Ashton oma igapäevases äritegevuses kokku puutus. Nende rahulike vaagivate silmade taga oli aju ja sihtmärk - aju, mis oli tema omaga võrdne, kahtlustas Ashton.

Ta ei teadnud, kui rängalt ta oma külastajat alahindas.

"Mr. Ashton," alustas naine, "ärgem raisakem aega. Ma tean, kes te olete ja mul on teile pakkuda üks töö. Siin on minu volikiri."

Ta avas suure stiilse käekoti ja võttis välja paksu rahapaki.

"Võtke seda kui näidist," ütles ta.

Ashton püüdis lennult rahapaki, mille naine hooletult talle viskas. See oli suurim rahasumma, mida ta oli eales käes hoidnud - vähemalt sada viielist, kõik uued ja järgnevate seerianumbritega. Ta tundis neid oma sõrmede all. Kui need polnud ehtsad, olid need nii head, et sellel polnud mingit praktilist tähtsust.

Ta libistas pöidla piki pataka serva edasi-tagasi just nagu pakist margitud kaarti otsides ja sõnas mõtlikult: "Mind huvitaks teada, kust te need saite. Kui need pole võltsitud, on see tuline kraam ja tahab mõnda aega jahtumist."

"Need on ehtsad. Veidi aega tagasi olid need Inglise Pangas. Aga kui teil nendega midagi teha pole, siis visake need tulle. Ma andsin need teile üksnes näitamiseks, et ma mõtlen asja tõsiselt."

"Jätkake." Ashton osutas ainsale toolile toas ja sättis end laua servale.

Naine võttis mahukast käekotist kimbu pabereid ja ulatas need Ashtonile.

"Ma olen valmis maksma teile mistahes soovitud summa kui te hangite need esemed ja toote need mulle ajal ja kohas milles me kokku lepime. Mis veelgi olulisem - ma garanteerin, et te saate vargused toime panna ilma vähimagi ohuta teie isikule."

Ashton heitis pilgu nimekirjale ja ohkas. Naine oli hull. Ometi tasus teda edasi kuulata. Juba nähtud rahale võis veelgi lisa tulla.

"Nagu ma näen," ütles ta leebelt, on kõik need esemed Briti Muuseumis ja enamus neist on sõna otseses mõttes hindamatud. Ma tahan sellega öelda, et te ei saa neid osta ega müüa."

"Ma ei soovi neid müüa. Ma olen kollektsionäär."

"Paistab nii. Kui palju te oleksite nõus nende varade omandamise eest maksma?"

"Öelge oma arv."

Järgnes hetk vaikust. Ashton kaalus mõttes võimalusi. Ta suhtus oma töösse teatud professionaalse uhkusega, kuid oli asju, mida ei andnud teostada mistahes rahasumma eest. Ometi olnuks huvitav teada saada, kui kõrgeks pakkumine läheb.

Ta heitis veel kord pilgu nimekirjale.

"Ma arvan, et ümmargune miljon oleks selle kraami eest täiesti mõistlik summa," sõnas ta irooniliselt.

"Ma kardan, et te ei võta mind eriti tõsiselt. Teie sidemete juures saate te need usutavasti rahaks teha."

Sähvatas valgus ja miski lendas sätendades läbi õhu. Ashton püüdis kaelakee enne mahakukkumist kinni ja ei suutnud enda kiuste jahmatusohet alla suruda. Tema sõrmede vahel küütles terve varandus. Keskne teemant oli suurim, mida ta oli eales näinud - kindlasti oli see üks maailma kuulsamatest kalliskividest.

Külastaja näis olevat täiesti ükskõikne, kui Ashton kaelakee taskusse libistas. Ta oli rängalt rabatud; ta mõistis, et naine ei teinud teatrit. Selle muinasjutulisel vääriskivil polnud tema jaoks rohkem väärtust kui suhkrutükil. See oli ettekujuteldamatu hullumeelsus.

"Eeldades, et te hangite selle summa," ütles Ashton, "kuidas on teie arvates füüsiliselt võimalik teha seda, mida te soovite? Võiks ehk varastada ühe eseme sellest nimekirjast, kuid paari tunni pärast on muuseum politseinikke paksult täis.“

Kuna tal oli varandus juba taskus, võis ta endale otsekohesust lubada. Lisaks pakkus talle huvi oma fantastilisest külastajast rohkem teada saada.

Naine naeratas võrdlemisi nukralt nagu vähearenenud lapsele kaasa tundes.

"Kui ma näitan teile mooduse," sõnas ta tasa, "kas te teete siis seda?"

"Jah - miljoni eest."

"Kas te ei tähelda midagi kummalist alates sellest hetkest, kui ma sisse tulin? Kas ei ole mitte – väga vaikne?"

Ashton kuulatas. Jumala eest, naisel oli õigus! See tuba polnud kunagi täiesti vaikne, isegi mitte öösel. Üle katuseharjade oli puhunud tuul, kus oli see nüüd? Kauge liiklus-müra oli vaikinud; viie minuti eest oli ta kirunud tänava lõpus vagunidepoos puhverdavaid vedureid. Mis oli nendega juhtunud?

"Minge akna juurde."

Ashton kuuletus käsule ja tõmbas sõrmedega, mis kogu tahtepingutusest hoolimata kergelt värisesid, määrdunud pitskardina kõrvale. Siis ta rahunes. Tänav oli täiesti tühi nagu tihti keskhommikuti samal ajal. Liiklus oli lakanud ja helidel puudus seega allikas. Seejärel heitis ta pilgu piki räpaste majade rodu vagunidepoo suunas.

Külastaja naeratas, kui Ashton rabatult kangestus.

"Öelge mulle, mida te näete, mr. Ashton?"

Kõnetatu pöördus aeglaselt ringi, nägu kaame ja kõrisõlm tõmblemas.

"Kes te olete?" hingeldas ta. "Kas nõid?"

"Ärge olge narr. Asjal on lihtne seletus. Mitte maailm pole muutunud, vaid teie."

Ashton põrnitses uuesti võimatut vedurit, mille kohal oli liikumatuks tardunud aurujuga otsekui olnuks see puuvillast tehtud. Ta märkas nüüd, et pilved olid samuti liikumatud; need oleksid pidanud üle taeva sõudma. Ja tema ümber valitses kiirfoto ebaloomulik tardumus, välgusähvatuses vilksatanud stseeni erk ebareaalsus.

"Te olete piisavalt intelligentne, et mõista, mis toimub, isegi kui te ei taipa, mismoodi see käib. Teie ajaskaalat on muudetud minut välismaailmas kestaks siin toas aasta."

Naine avas uuesti käekoti ja tõi sedapuhku nähtavale eseme, mis osutus mingist hõbedasest metallist käevõruks, millesse oli vormitud rida skaalasid ja lüliteid.

"Te võite seda nimetada personaalgeneraatoriks," ütles ta "Sellega randme ümber olete te võitmatu. Te võite takistamatult minna ja tulla - te võite varastada kõik, mis on selles nimekirjas ja tuua need mulle, enne kui ükski muuseumivalvur silmagi pilgutada jõuab. Kui te töö lõpetate, võite te minna mitu miili eemale, enne kui te lüliti abil välja hajutate ja taas normaalsesse maailma astute.

Kuulake nüüd tähelepanelikult ja tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Välja raadius on umbes seitse jalga, seega peate te kõigist vähemalt nii kaugele hoidma. Teiseks ei tohi te lülitile vajutada enne, kui te pole oma tööga lõpuni jõudnud ja ma olen teile tasunud. See on kõige tähtsam.

Niisiis, minu plaan on järgmine..."

Ükski kurjategija ajaloos pole vallanud taolist võimu. See oli joovastav - ja ometi mõtles Ashton huviga, kas ta sellega kunagi harjub. Ta ei murdnud seletuste üle enam pead, vähemalt mitte senikaua, kuni töö saab tehtud ja ta on oma tasu saanud. Siis lahkub ta võib-olla Inglismaalt ja naudib ärateenitud erupõlve.

Külaline oli lahkunud temast paar minutit varem, ent kui Ashton tänavale astus, valitses seal täpselt endine pilt. Kuigi ta oli selleks ette valmistatud, mõjus see ikkagi juhmistavalt. Ashton tundis tahtmist kiirustada, justnagu ei saaks selline seisund kaua kesta ja ta peaks tööga ühele poole jõudma, enne kui seadeldis üles ütleb. Kuid talle oli kinnitatud, et see oli võimatu.

High Streetil aeglustas ta sammu, et silmitseda paigaletardunud liiklust, halvatud jalakäijaid. Ta oli ettevaatlik, nagu teda oli hoiatatud, ega liginenud kellelegi niivõrd, et too tema välja sisse oleks sattunud. Kui naljakad nägid inimesed välja, kui neid niimoodi vaadata - röövitud paljaks graatsiast, mida annab liikumine, suud rumalates grimassides poolammuli.

Abilise otsimine käis Ashtoni harjumuste vastu, kuid töö oli osalt liiga suur et ise sellega toime tulla Pealegi võis ta nüüd heldelt maksta ja selle peale vilistada. Ashton mõistis, et kõige raskem oli leida keegi, kes oleks piisavalt intelligentne, et mitte ära kohkuda - või nii rumal, et võtaks kõike loomulikult. Ta otsustas proovida esimest võimalust.

Tony Marchetti kontor asus kõrvaltänaval, politseijaoskonnale nii lähedal, et tekkis kahtlus, kas suitsukattega liiale pole mindud. Sissekäigu eest mööda kõndides märkas Ashton laua taga istuvat valveseersanti ja sai jagu kiusatusest sisse astuda, et äri kõrval pisut lusti saada. Kuid sedasorti asjad võisid hilisemaks jääda.

Tony uks avanes otse tema nina all. See oli niivõrd loomulik kokkusattumus maailmas, kus miski polnud normaalne, et võttis hetke aega, enne kui selle tähendus Ashtonini jõudis. Kas tema generaator oli rikki läinud? Ta heitis kiirpilgu tänavale ja rahunes, nähes enda taga tardunud elavat pilti.

"Kas see pole mitte Bob Ashton!" kõlas tuttav hääl. "Kujuta ette, sina nii vara hommikul siin. Sa kannad kummalist käe-võru. Ma mõtlesin, et minu oma on ainuke."

"Ahoi, Aram," vastas Ashton. "Tundub, et teoksil on mõndagi, millest me kumbki midagi ei tea. Oled sa Tony juba endale värvanud või on ta veel vaba?"

"Vabanda. Meil on ees üks väike töö, mis teda mõnda aega kinni peab."

"Nagu ma ei teaks. Rahvusgalerii või Tate'i Muuseum."

Aram Albenkian näperdas oma uhket kitsehabet. "Kes sulle seda rääkis?" küsis ta.

"Mitte keegi. Kuid lõppude lõpuks oled sa kõige sulim kunstikaupmees omal alal ja ma hakkan aimama, mis on teoksil. Kas selle käevõru ja ostunimekirja andis sulle üks pikk väga kena välimusega brünett?"

"Ma ei taipa, miks ma peaksin seda sulle ütlema, kuid vastus on ei. See oli üks mees."

Hetke oli Ashton üllatunud. Siis kehitas ta õlgu. "Oleksin pidanud kohe selle peale tulema, et neid on ilmselt rohkem kui üks. Tahaksin teada, kes kõige selle taga on."

"On sul selle kohta mingi teooria?" küsis Albenkian valvsalt.

Ashton otsustas, et teise reaktsiooni nägemine vääris mõningast informatsioonikaotust. "On ilmne, et raha ei paku neile huvi - neil on kõik, mida nad tahavad, ja võivad selle seadeldise abil lisa hankida. Naine, kes minu juures käis, ütles, et ta on kollektsionäär. Ma pidasin seda naljaks, kuid ma mõistan nüüd et ta mõtles seda tõsiselt."

"Miks meid üldse mängu võeti? Mis takistab neil kogu tööd ise ära tegemast?" küsis Albenkian.

"Võimalik, et nad kardavad. Või ehk vajavad nad meie -khm - spetsialistiteadmisi. Mõned esemed minu nimekirjas on üsnagi raskelt ligipääsetavad. Minu teooria järgi on nad mõne hullu miljonäri agendid." See teooria ei pidanud vett ja Ashton teadis seda. Kuid ta tahtis näha, milliseid lekkekohti Albenkian kinni toppida üritab.

"Kulla Ashton," sõnas too kärsitult rannet kergitades. "Kuidas sa seda väikest asja seletad? Ma ei jaga teadusest midagi, kuid isegi mina võin öelda, et selleni ei küüni ka meie tehnoloogia kõige meeletumad unistused. Siit saab teha ainult ühe järelduse."

"Lase edasi."

"Need inimesed on kusagilt mujalt. Meie maailm röövitakse aaretest süstemaatiliselt paljaks. Oled lugenud kogu seda pahna rakettidest ja kosmoselaevadest? Noh, keegi on meis ettejõudnud."

Ashton ei naernud. Teooria polnud faktidest sugugi fantastilisem.

"Olgu nad, kes tahes," sõnas ta, "kuid nad teavad hästi mida nad tahavad. Huvitav, mitu rühma neil on? Võib-olla luuratakse praegusel hetkel ka Louvre's ja Prados ringi Maailm saab šoki, enne kui päev lõpeb."

Nad läksid võrdlemisi sõbralikult lahku, ilma et kumbki oleks teisele ainsatki tõeliselt olulist töösse puutuvat detaili usaldanud. Ühe põgusa hetke mõtles Ashton üritada Tony endale üle lüüa, kuid polnud mingit mõtet Albenkianiga vaenujalale sattuda. Steve Regan pidi asja ära ajama. See tähendas, et Ashtonil tuli umbes miil maha käia, sest mistahes transpordivahend ei tulnud loomulikult kõne allagi. Enne kui buss oleks kohale jõudnud, oleks ta vanadusse surnud. Ashton polnud kindel, mis juhtuks siis, kui ta üritaks välja toimides autot juhtida, ja teda oli hoiatatud, et ta ei teeks mingeid eksperimente.

Ashtonit jahmatas, et isegi selline peaaegu täielik idioot nagu Steve suhtub kiirendajasse nii rahulikult; midagi tuli talle ometi öelda, kuivõrd koomiksiveerud olid ilmselt ta ainus lugemisvara. Paari ülimalt lihtsustatud seletava sõna peale kinnitas Steve randmele tagavaravõru, mille Ashtoni külastaja tema suureks hämmastuseks oli talle kommentaarideta andnud. Seejärel asusid nad pikale jalgsi teekonnale muuseumi suunas.

Ashton - või tema külastaja - oli mõelnud kõige peale. Nad võtsid korraks pargipingil istet, sõid võileibu ja tõmbasid hinge. Kui nad viimaks muuseumini jõudsid, ei tundnud kumbki end harjumatu pingutuse tõttu üldse väsinuna.

Nad astusid koos muuseumi väravate vahelt läbi - suutmata loogikavastaselt hoiduda sosinal kõnelemast - ja laiast kivitrepist üles sissepääsusaali. Ashton teadis teed täpselt. Kui nad aupaklikus kauguses möödusid raidkujutaolistest teenistujatest, näitas ta ekstsentrilise huumoriga oma raamatu-kogupiletit. Ta tabas end mõttelt, et suures saalis viibijad nägid enamjaolt täpselt samasugused välja nagu harilikult, isegi ilma kiirendaja abita.

Nimekirja kantud raamatute kogumine oli lihtne, kuid tüütu töö. Tundus, et need olid valitud nii nende kui kunstitööde ilu kui ka kirjandusliku sisu pärast. Valiku oli teinud keegi, kes tundis oma tööd. Kas nemad olid seda ise teinud, mõtles Ashton huvitatult, või olid nad ära ostnud teisi asjatundjaid nagu tedagi oli ära ostetud? Ta oleks tahtnud teada, kas ta suudab nende salanõu kõiki niite üldse kunagi näha.

Tuli purustada märkimisväärne kogus klaasi, kuid Ashton oli ettevaatlik, et mitte raamatuid vigastada — ka neid, mida ta ei vajanud. Kui ta oli kogunud korraliku kandami jao köiteid, tassis Steve need välja õuele ja kuhjas need sillutisele, kuni nendest kogunes väike püramiid.

See, et raamatud jäid lühikeseks ajavahemikuks väljapoole kiirendaja välja, et omanud tähtsust. Keegi ei oleks jõudnud märgata nende hetkelist olemasolusähvatust normaalses maailmas.

Nad viibisid raamatukogus oma aja järgi kaks tundi ja tegid enne järgmise töö juurde asumist veel ühe söögipausi. Teel peatus Ashton, et õiendada üks eraasi. Kostis klaasiklirin, kui üksildases hiilguses seisev väike laegas oma aarde loovutas; siis oli "Alice'i" käsikiri kindlalt Ashtoni taskusse surutud.

Antiikesemete keskel ei tundnud ta end enam nii koduselt. Igast galeriist tuli võtta paar näidist ja mõnikord oli valiku põhjust raske taibata - talle meenusid taas Albenkiani sõnad -, nagu oleks need kunstiteosed valinud keegi, kes lähtus täiesti võõrapärastest standarditest. Sedapuhku, paar erandit välja arvatud, ei olnud asjatundjad n e i l e ilmselt nõu andnud.

Teist korda ajaloos purunes Portlandi vaasi klaaskate. Ashton mõtles, et viie sekundi pärast kõlavad kogu muuseumis häirekellad ja terves hoones puhkeb möll. Ja viie sekundi pärast võib ta olla siit miilide kaugusel. See oli joovastav mõte ja kärmelt tegutsedes, et leping täita, hakkas ta kahetsema hinda, mida ta oli küsinud. Ent nüüdki polnud veel liiga hilja.

Vaadates, kuidas Steve Mildenhalli Aarde suure hõbekandiku õuele kandis ja muljetavaldavaks kasvanud hunniku kõrvale asetas, tundis Ashton tubli töömehe vaikset rahulolu. "Kogu lugu," ütles ta. "Õhtul minu pool teeme arved klaariks. Las ma võtan sult nüüd selle riistapuu maha."

Nad astusid High Holborni tänavale ja otsisid eraldatud kõrvaltänava, kus läheduses polnud jalakäijaid. Ashton tegi kummalise randmevõru lahti ja astus kaaslase juurest tagasi, vaadates, kuidas too seejuures liikumatuks tardus. Steve oli jälle tabatav, liikudes taas koos kõigi teistega aja voolus. Kuid enne häire puhkemist jõuab ta Londoni rahvahulga sekka kaduda.

Kui ta uuesti muuseumi õuele astus, olid aarded juba kadunud. Selle asemel seisis tema külastaja - kui hulga aja eest? Ta oli endiselt püstipäine ja graatsiline, kuid nägi pisut väsinud välja, mõtles Ashton. Ta astus lähemale, kuni nende väljad ühinesid ja neid ei lahutanud enam läbitungimatu vaikuselõhe. "Loodan, et olete rahul," ütles ta. "Kuidas te saite kogu kraami nii kiiresti ära viidud?"

Naine puudutas võru oma randme ümber ja naeratas nõrgalt. "Meil on peale selle veel palju jõude."

"Miks te siis minu abi vajasite?"

"Tehnilistel põhjustel. Oli tarvis vabastada need esemed mida meil tarvis oli, muu aine juuresolekust. Sel moel saime me koguda ainult seda, mis meil vaja, ja mitte raisata meie piiratud — kuidas ma neid nimetaksin? — transpordivahendeid. Kas ma võiksin nüüd käevõru tagasi saada?"

Ashton ulatas talle aeglaselt võru, mida ta käes hoidis, kuid ei teinud ainsatki liigutust, et enda oma valla päästa! See, mida ta tegi, võis kätkeda ohtu, kuid ta kavatses taganeda niipea, kui see ilmneb.

"Ma olen valmis hinda alla laskma," ütles ta. "Tegelikult loobun ma kogu tasust — selle eest." Ta puudutas oma rannet, kus keerukas metallrihm päikese käes hülgas.

Naine silmitses teda sama läbitungimatul ilmel nagu Gioconda naeratas. (Kas ka see on lisandunud aaretele, mille ma kogusin, mõtles Ashton. Kui palju nad olid Louvre'st võtnud?)

"Ma ei nimetaks seda hinnaalanduseks. Kogu maailma raha eest ei saaks te üht sellist võru."

"Või neid asju, mida ma teile andsin."

"Te olete ahne, mr. Ashton. Te teate, et kiirendajaga oleks kogu maailm teie päralt."

"Ja mis siis? On teil meie planeedi vastu veel mingit huvi peale seda, kui olete võtnud, mis teil vaja?"

Järgnes vaikus. Siis naeratas naine ootamatult. "Niisiis olete te ära arvanud, et ma ei ole pärit teie maailmast."

"Jah. Ja ma tean, et teil on peale minu ka teisi agente. Kas te tulete Marsilt või ei taha te seda mulle öelda?"

"Ma ütlen seda teile meeleldi. Kuid te ei pruugi mulle selle eest tänulik olla."

Ashton silmitses naist ettevaatlikult. Mida ta sellega öelda tahtis? Ise seda märkamata pani ta käe selja taha, et käevõru varjata.

"Ei, ma ei ole Marsilt. Ega üheltki teile tuntud planeedilt. Te ei mõistaks, mida ma endast kujutan. Kuid ma ütlen seda teile siiski. Ma olen Tulevikust."

"Tulevikust! See on naeruväärne!"

"Kas tõesti? Mulle pakuks huvi teda, miks?"

"Kui midagi taolist oleks võimalik, kubiseks meie minevik ajaränduritest. Pealegi sisaldub selles reductio ad absurdum. Minevikku pöördumine võiks muuta olevikku ja tekitada kõikvõimalikke paradokse."

"Need on head põhjendused, ehkki vahest mitte nii originaalsed, kui teie arvate. Kuid need määravad üksnes ajareiside üldise võimalikkuse, mitte aga väga erilisi juhte, millega meil on praegu tegu."

"Mis siin siis iseäralikku on?" küsis Ashton.

"Väga haruldastel juhtudel ja tohutu energiahulga vallandumisel on võimalik tekitada — ainukordsus ajas. Sekundi murdosa vältel, mil see ainukordsus esineb, muutub minevik tulevikule kättesaadavaks, ehkki vaid piiratud kujul. Me saame saata teie juurde oma mõistused, kuid mitte kehad."

"Te tahate öelda," sõnas Ashton, "et te laenate seda keha, mida ma näen?"

"Oh, ma olen selle eest maksnud, nagu ma teilegi maksan. Omanik oli tingimustega nõus. Me oleme neis asjus väga piinlikult täpsed."

Ashton mõtles kiirelt. Kui see vastas tõele, siis andis see talle kindlad eelised.

"See tähendab," jätkas ta, "et teil puudub mateeria üle vahetu kontroll ja te peate tegutsema inimestest toimurite kaudu?"

"Jah. Isegi need käevõrud on siin, meie vaimse kontrolli all tehtud."

Ta seletas liialt paljut liialt valmilt, paljastades kõik oma nõrgad kohad. Ashtoni ajusopis sähvatas hoiatussignaal, kuid ta oli läinud juba liialt kaugele, et taganeda.

"Siis tundub mulle," sõnas ta aeglaselt, "et te ei saa sundida mind seda käevõru tagasi andma."

"See on täiesti tõsi."

"Seda ma tahtsingi teada."

Naine naeratas nüüd talle ja selles naeratuses oli midagi, mis Ashtoni üdini külmaks võttis.

"Me pole kättemaksuhimulised ega vaenulikud, mr. Ashton, sõnas naine vaikselt. "See, mida ma nüüd teen, tuleneb minu õiglustundest. Te tahtsite seda käevõru; te võite selle endale jätta. Nüüd ütlen ma teile, kui kasulik see on."

Hetke tundis Ashton meeletut impulssi kiirendaja tagasi anda. Ilmselt luges naine ta mõtet.

"Ei, on juba hilja. Ma nõuan, et te selle endale jätate. Ja ma võin teid ühes suhtes rahustada. See ei kulu läbi. See teenib teid" — taas too mõistatuslik naeratus — "terve ülejäänud elu."

"Ega teil pole midagi jalutuskäigu vastu, mr. Ashton? Olen oma töö siin lõpetanud ja heidaksin meelsasti teie maailmale viimase pilgu, enne kui ma siit igaveseks lahkun."

Vastust ootamata pöördus ta raudväravate suunas. Ashton järgnes talle uudishimust närituna.

Nad kõndisid vaikides kuni jõudsid keset Tottenham Court Roadi paigaletardunud liiklust. Naine seisis mõne hetke, silmitsedes toimekat ja ometi liikumatut rahvahulka ja ohkas siis.

"Ma ei saa parata, et mul on nendest ja teist kahju. Huvitav oleks teada, kui kaugele te küll jõudnud oleksite."

"Mida te sellega öelda tahate?"

"Alles äsja, mr. Ashton, vihjasite te, et tulevik ei saa minevikku tagasi ulatuda, sest see muudaks ajalugu. Teravmeelne märkus, kuid ma kardan, et kohatu. Vaadake, teie maailmal pole enam ajalugu, mida muuta."

Ta osutas üle tee ja Ashton pöördus kannapealt ringi. Seal polnud midagi peale ajalehepoisi, kes oma lehehunniku kohal kükitas. Üks müürileht kõverdus ebaloomulikult tuules, mis puhus läbi selle liikumatu maailma. Vaevaliselt luges Ashton rohmakalt trükitud sõnu:

TÄNA ON ÜLIPOMMI KATSETUS

Hääl tema kõrvus tundus tulevat kusagilt väga kaugelt.

"Ma ütlesin teile, et isegi sellisel piiratud kujul nõuab aja-ränne tohutu energia vallandumist — palju rohkema, kui üks pomm suudab vabastada, mr. Ashton. Kuid see pomm on üksnes sütikuks..."

Naine osutas kõvale maapinnale nende jalge all. "Kas te teate midagi omaenda planeedist? Tõenäoliselt mitte; teie rass on nii vähe õppinud. Kuid isegi teie teadlased on avastanud, et kahe tuhande miili sügavuses on Maal tihe vedel tuum. See tuum koosneb kokkusurutud ainest ja võib eksisteerida ühes kahest stabiilsest seisundist. Teatud stiimuli mõjul võib see minna üle ühest seisundist teise täpselt nii nagu kiik võib sõrmepuudutusest teisele poole vajuda. Kuid see üleminek mr Ashton, vabastab samapalju energiat nagu kõik maavärinad teie maailma algusest alates. Ookeanid ja kontinendid lendavad taevasse; Paikese umber tekib teine asteroidide vöö.

See kataklüsm saadab kajad läbi aegade ja avab meile murdosa sekundist teie ajas. Selle viivu jooksul üritame me päästa teie maailma aaretest niipalju kui saab. See on kõik, mida me saame teha; isegi kui teie motiivid olid puhtalt isekad ja täielikult ebaausad, olete te osutanud oma rassile teene, mida te ei kavatsenud kunagi teha.

Ja nüüd pean ma pöörduma tagasi meie laevale, mis ootab Maa rusude juures praegusest hetkest ligi sada tuhat aastat hiljem. Te võite käevõru endale jätta."

Eemaldumine oli silmapilkne. Naine tardus korraga paigale ja muutus üheks teiste kujude hulgas vaiksel tänaval. Ashton oli üksi.

Üksi! Ta tõstis hiilgava käevõru silmade juurde, hüpnotiseerituna selle keerulisest töötlusest ja jõududest, mida see endas varjas. Ta oli sõlminud lepingu ja seda tuli täita. Ta võis elada terve oma eluea - ühegi inimese jaoks varemtundmatu eraldatuse hinnaga. Kui ta välja hajutaks, tiksuksid ajaloo viimased sekundid armutult mööda.

Sekundid? Tegelikult oli aega veelgi vähem. Sest ta teadis, et pomm on kindlasti juba plahvatanud.

Ta istus kõnnitee äärele maha ja jäi mõttesse. Paanikaks polnud põhjust, tal tuli asju võtta rahulikult, ilma hüsteeriata Lõppude lõpuks oli tal piisavalt aega.

Kogu maailma aeg.

[Arthur C. Clarke; All the Time in the World; 1952]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Hirmu vöönd; 1993]

Katkendeid: Kafka mererannas

“Tervist!” pöördus vanemas keskeas meesterahvas tema poole.
Kass tõstis kergelt pilgu ja tervitas meest madalal häälel ning rõhutatult tusase näoga vastu. Ta oli suur must elatanud isane kõuts.
“Kas pole täna suurepärane ilm?”
“Mhh,” vastas kass.
“Mitte pilveraasugi.”
“Präägu küll, aga...”
“Kas on ette näha ilmamuutust?”
“Pärastlõuna paiku läheb ilmselt halvaks. Sihuke tunne on,” pomises must kass ühte jalga välja sirutades. Kissitas siis silmi ja vaatas veel kord mehele otsa.
Meesterahvas vaatas avalalt naeratades kassi.
Kass oli mõnda aega kimbatuses, et mida see siis peaks tähendama, ja leebus siis: “Hehee, sa... sa oskad rääkida.”
“Jah,” vastas vanamees häbelikult. Ja võttis siis austuse märgiks käkras matkakaabu peast. “Ega Nakata ei suuda mitte alati ja mitte kõikide auliste kassidega kõneleda, aga kui kõik hästi läheb, siis võib vahel taolisel viisil auväärsetega isegi vestelda.”
“Hee,” avaldas kass lakooniliselt oma arvamust.
“Vabandage, ega teil ei ole midagi selle vastu, kui Nakata hetkeks siia istub? Nakata on natukene kõndimisest väsinud.”
Must kõuts ajas end aeglaselt püsti, keerutas paar korda oma pikka vuntsi ning haigutas nii laialt, et paistis, et lõug läheb paigast. ,,Pole mul midagi selle vastu, või noh, on või ei ole, istu, kuhu tahad ja kaua tahad. Pole siin kellegi asi midagi arvata.”
“Suur tänu teile,” ütles mees ja istus kassi kõrvale maha. “Aiaiai, Nakata on juba kella kuuest hommikul järjest ringi kõndinud.”
“Ääää, noja, mis sa ütlesid, et Nakata oli su nimi vä?”
“Täpselt nii, Nakata. Ja teie nimi, auline kassihärra?”
“Ei mäleta,” vastas kass. “See ei tähenda, et mul poleks kunagi nime old, aga mingist hetkest pold seda enam vaja ja unustasin ära.”
Jah, tõepoolest. Mittevajalikud asjad lähevad kohe meelest. Nakatal on täpselt samamoodi,” ütles mees pead kratsides. ,Ja kas see vist tähendab, et auline kassihärra ei ole kuskil kodus kodukassiks?”
“Kunagi sai kodukassiks oldud küll, aga präägu mitte. Vahel käin mõne ümbruskonna maja juures söömas, aga... ei mind pea keegi.”
Nakata-san noogutas ja vaikis mõnda aega. Ja lausus siis: “Aga kas tohib siis aulist kassihärrat näiteks Ōtsuka-saniks kutsuda?”
“Ōtsuka?” vaatas kass pisut üllatunult oma kaaslasele osta. “Mis pagana asi see on? Mispärast ma peaks mingi Ōtsuka olema?”
“Ei-ei-ei, ega see eriti midagi ei tähendagi. Lihtsalt turgatas praegu pähe. Nakatale ei jää ilma nimeta asjad meelde ja siis mõtles lihtsalt sobiva nime peale. Kui nimi on olemas, siis on kõik kuidagi lihtsam. Siis võib isegi Nakata-sugune kõva peaga inimene enda jaoks asju aru¬saadavalt süsteemi seada, näiteks et selle kuu selle päeva pärastlõunal kohtus Nakata [***] linnaosa teise kvartali tühermaal musta kõutsi Ōtsukaga ja vestles temaga. Niimoodi on lihtsam meeles pidada.”
“Hee,” ütles must kõuts. “Ei mina aru saa. Kassidel seda vaja ei ole. Aitab, kui lõhna või kuju või muud sellist meeles pidada. Ei mingit probleemi.”
“Jah, sellest tõsiasjast on ka Nakata täiel määral teadlik. Kuid kas teate, Ōtsuka-san, et inimestel nii ei ole. Selleks et endale igasugu asju meelde jätta, on tarvilikud kuupäevad ja nimed.”
Kõuts turtsatas. “Igavene jama siis.”
“Täpselt nii. See on äärmiselt ebamugav, et on vaja palju asju meelde jätta. Nakata peab näiteks meelde jätma Halduri nime ja peab meelde jätma bussi numbri ja... Aga olgu sellega, kuidas on, ega auväärsel kassihärral pole siis midagi selle vastu, et Nakata teda Ōtsuka-saniks hüüab? Või on see teile kuidagi vastumeelne?”
“No kui küsida, kas mulle meeldib, siis no väga ikka ei meeldi ka, aga... no kuidagi eriliselt vastik ka ei ole. Nii et põhimõtteliselt pole mul midagi selle vastu, käib ka Ōtsuka. Kui tahad mind nii hüüda, lase käia. Lihtsalt selline tunne on, et pole nagu mina või nii.”


***


Mees tõstis ühe käe üles ja viis selle mütsiserva juurde. Just nagu daame tervitades. Vasak käsi pigistas musta, ümmarguse kuldnupuga jalutuskeppi. Mütsi kuju järgi otsustades oli tegemist sellesama “kassipüüdjast mehega”, kellest Kawamura-san rääkinud oli.
Nägu polnud tal pooltki nii eriline kui riietus. Noor ta just polnud, aga eriti vana ka mitte. Nägus ei olnud, aga inetu samuti mitte. Kulmud olid paksud ja esiletungivad, põskedel terve roosakas jume. Nägu veidralt libe, habe ei kasva. Silmad pilukile tõmmatud. Suule oli manatud midagi külma naeratuse taolist. Meeldejäämatu nägu. Tahes-tahtmata jäi silm ta omapärasele riietusele rohkem pidama kui näole. Kui ta teistes riietes järsku välja ilmuks, võib juhtuda, et ei tunneks teda äragi.
“Kas sa minu nime ikka tead?”
“Ei, ei tea,” ütles Nakata-san.
Paistis, et mees oli pisut pettunud
“Ei tea?”
“Ei, ei tea. Nakata unustas ennist mainida, aga Nakata on väheke kõva peaga.”
“Ja see välimus ei tule sulle ka tuttav ette?” ütles mees, tõusis toolilt püsti, keeras end profiili ja kõverdas jalga, just nagu kõnniks. “Nii ka mitte?”
“Ei, ei tule. Andke andeks. Ei tule tuttav ette.”
“Ahsoo, kuule, äkki sa ei ole viskijooja inimene?” ütles mees.
“Jah, Nakata alkoholi ei pruugi. Suitsu ka ei tee. Nakata on nii vaene mees, et saab linnalt toetust, nii et selliseid asju endale lubada ei saa.”
Mees istus toolile ja viskas jala üle põlve. Võttis siis laualt klaasi ning rüüpas sealt lonksu viskit. Jää kõlksus klaasis.
“Mina lasen endale hea maitsta, kui tohib.”
“Palun väga. Nakatal pole selle vastu midagi. Jooge palju süda lustib.”
“Aitäh,” ütles mees. Ja jäi siis veel kord Nakata-sani pingsalt silmitsema.
Nii et sa siis ei tea, mis mu nimi on?”
“Ei, andke andeks, aga Nakata ei tea teie nime.
Mees kõverdas kergelt huuli. Külm naeratus tema suul kõverdus, haihtus ja tärkas siis taas nagu vahune lainehari merepinnal. Kõik see kestis vaid hetke.
“Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ara, aga noh, mis seal's ikka. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon.”

[Haruki Murakami; 海辺のカフカ (Umibe no Kafuka; Kafka on the Shore); 2002]
[tõlge: jaapani keelest Kati Lindström]
[Kafka mererannas; Varrak, 2008]

Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim

Ma mõtlesin pisut järele ja ütlesin siis: “Kolm.”

“Ainult?” Ta ohkas Lõhnaküllaselt ja solvunult.

“Nad on parimad, keda raha eest sai.”

Ta kõrgus mu kohal ja pilgutas oma limaseid paabulinnuvärvi silmi ja kiikas minu poole.

“Ja kes on siis need kolm, keda arvati kuldmüntide ja minu vääriliseks?”

Ma lükkasin jalaga kõrvale ühe abaluu, koltunud sääreluu ja kurjakuulutavalt söestunud kolba, voltisin oma vihmamärja mantli kokku ja istusin maha. See polnud just tark liigutus. Nii paistis ta veelgi suurem.

“Thorin Icethorn, Javez Hod, Laskar Tremayne.”

“Hmmmmm. Tuntud Nimed. Vaprad Nimed. Muljetavaldav ja meelitav.” Saurusekael siugles minu poole kärmelt nagu kobra; kauge, kuid harva hamba alla sattuv sugulane, “Mida sa veel tead, sa enam kui surelik, vähem kui jumal?”

“Ütle mulle Cal, on lühem.”

Ta kratsis küünega kõrva ja puhus suitsu lakke. Üks soomus tema küljel oli poolripakil ja ta pöördus vihaselt, et seda näkitseda. See vajus veel paar kraadi längu.

“Icethorn, Hod, Tremayne. Kõik vibukütid. Nad korraldavad varitsuse?”

Ma kehitasin õlgu. “Ma ei tea. Nad ei usalda mind.”

“Arusaadav.” Ta ei teinud minu mossitust ja virilat kõrvuni naeratust märkamagi. “Ja miks peaksin mina sind usaldama? Mille pärast sa siia tulid, Cal? Minu aarde?” Ta viibutas üleni ogalise sabaga tema tagant ähmaselt paistva kuhila poole. Tema hääles kõlas enesepilge ja tema teravast kibedusest puudutatult pöörasin ma pilgu ära.

Ta nihutas oma õrnrohelistes ja vikerkaaretähnilistes toonides keha, pikk saba looka tõmbumas, kuni selle ots nõksles rõskel koopapõrandal tema lõua all nagu teine keel. “Kas väljas sajab?”

“Sadas, kui ma sisse tulin.”

Massiivne mügarlik pea laskus allapoole, kuni see toetus sabaotsale. Mustad puhevil sõõrmed sihtisid mind nagu leegiheitjate torud, mida need loomulikult olidki. Sisaliku külmad laugudeta kaleidoskoopsilmad vaatasid mind tuimalt, andmata vähimatki aimu mõtetest, mis hargnesid tema kaalutlevas mõistuses.

Minu eest varjatud. Kinni kaetud seal, kus tema tunded, tema unelmad ja tahtmised ja salakired olid kunagi pinnale kerkinud nagu tõrvamullid. Nüüd oli ta hing kaetud ja tõkestatud ja ta ei mõelnudki mind sellele ligi lasta.

“Mille pärast sa tulid, Cal?” Räme kare-mahe hääl siugles stalaktiitide vahel, nii et mul kuklakarvad püsti tõusid. Tema kõri oli nõrgalt punakaks värvunud ja kaelaogad juuksekarva jagu turris. Ma jäin istuma, ise mõttes ruune lugedes ja lootes, et neist on abi, kui ma talle tõtt ütlen ja ta mind uskuma ei jää. Ma poleks saanud seda talle ette heita.

“Et sind hoiatada. Sa oled mu sõber.”

Hetkeks punetus süvenes, ogad kerkisid üha ja tasane vuhin andis märku purske-eelsest hapniku sissehingamisest.

Mu sisikond tõmbus kokku.

Siis puhkes ta naerma.

Igatahes nimetan ma seda “naeruks”. See on isemoodi mürisev läkastav kägin. Maopea tõusis hüpnotiseerivalt kõikudes, kumerdus siis minu kohale otsekui küsimärk ja ma pöörasin näo kõrvale tema haisvast hingeõhust, mis oli täis põrgutuld ja roisulehka.

“Sõber? Sõber? Kui ma õieti mäletan, siis tõmbasid sa mind ükskord alt, kui sul näpud põhjas olid ja mina olin noorem ja kergeusklikum ja tegin selle vea, et sind pimesi usaldasin.”

“Me kõik teeme vigu.”

“Ja sina kasutasid selle ära, sa lurjus! Mis sa selle eest said?”

“Paruni tiitli ja kuninga kolmanda tütre käe.”

“Sind tõmmati tillist. See oli väärt kuningriiki ja printsesside haaremit.”

“Seda arvasin minagi.”

Järgnes vaikus. Kas ta meenutas midagi? Mina küll.

Sädelev aare ja puhta mulla ning kondipuru tugev rammus lõhn. Ämblikuvõrgud ja lohe muskusekibe hais. Jaanalinnumunasuurune smaragd, mille ma ristisin Mammona Silmaks.

Kõigest kolmas tütar. Kuid ta oli seda väärt.

Kuid Snorgrud jälitas mind. Jahtis mind üle terve Tasandiku, kuni ma pisut suunda muutsin, Melanie ja Tammivaht minuga koos.

“Sa tulid siis tagasi, et oma musta südametunnistust kergendada?”

“Kui sulle nii meeldib.”

“Aga kui ei?”

“Siis ütlen ma ükskõik mida, mis sulle sobib. Et mul on sind jälle tarvis. Et see kõik on pettus ja mina olen osa varitsusest, kes on palgatud sind välja meelitama.”

Ta vangutas oma suurt pead ja puhus pisut suitsu.

“Ainult tõtt. Kordki.”

Ma silitasin sõrmede ja pöidlaga oma suunurki. Kusagil tilkus vesi ja ma mõistatasin endamisi, kas käigu alumised osad olid vee all.

“Ma tulin oma sõpra aitama.”

Ta oli vana.

Meiesugused inimesed unustavad aja. See ei tähenda meile midagi. Päev tuleb ja läheb nagu silmapilk. Kui hakata rääkima sajanditest, võib asi meile ehk pärale jõuda, kuid üks sekund? ja seepärast sa unustad, muutud hoolimatuks, kuni näed vanu sõpru või ka vanu vaenlasi, kes on halliks läinud, põrmu varisenud. Siis jääd sa ehk veidikeseks mõttesse, arutad endamisi, kas sinagi oled samasuguseks loodud, jood lähkritäie või paar, et neid õnnistada või Eblise väravate taha needa ja mällu talletada pajatusteks lõkketule ümber.

Kuid Snorgrud...

Päikesevalguse suudlus veena küütlevatel soomustel. Kõrgele küünituva pea taga pika nooruse suureline jõud. Möire, mis paneb vahvurid värisema ja müürid vabisema, lõõsk, mis sulatab kive või valmistab hõõguvpunases turvises rüütlist kerge prae. Lohekoja kahisev vaikus; karehäälsete tuhmisoomuseliste vanurite elutark sosin, kui nad annavad teadmisi ja saladusi edasi kärsitutele kutsikaohtu noortele. Pööraseksajavad kired ja hammustused ning urinad, vemmeldav veri täis Suurkuu kiima; paaritumise toores õrnus.

Mitte enam nüüd.

Nüüd olid tuhmide silmade nurkades merevaikkollased limaklombid. Puhevil sõõrmetest ligaste kahludena ripnevad tatikeerud, pärlendavad ja küllased ilaribad koolavate lõugade vahel. Pudedaks muutuvad hambad ja nõrgenevad liigesed, mis külma ja vihmaga valutasid. Laialiaetud, tuult üles peksvad soonilised kelmestiivad, mis olid kord lõõsatule langevarjud ja nüüd tumedad ja räpased ja suutsid vaevu õhku tõsta varem vilklevnõtke keha.

Aeg. Õgija, Järaja, Aeglane Kõdundaja, oli tabanud salakavalalt nagu ikka.

Snorgrud Möirgaja oli kõvasti muutunud.

Ta nohises ja kobis pisut lähemale, tossav tõrvikuleek õliselt peegeldumas tema sibulakujulisel näsalisel kehal, nahksed tiivad kribinal üle koopapõranda lohisemas.

“Veel hiljuti plagasid nad minu eest nagu siplegad leegi eest. Veel hiljuti oleksid nad palganud minu vastu võitlema terve sõjaväe.”

“Veel hiljuti,” pomisesin, “ei oleks nad sind koopasse jahtima tulnud.”

See tabas märki.

Pikk kael tardus paigale ja ogad hakkasid jälle kerkima ja ma kirusin oma keelt ning taktitust.

Snorgrud kallutas pea taha ja jäi sakilist lage jõllitama, möiret asendamas tuhm mörin. Pikk saba sähvas korra, teise, purustades tuhat aastat tilkunud vee ja tardunud kivi, pühkides stalagmiidid murdumisraksatuste saatel oma teelt. Raevust peaaegu pööraseks kihkunud lohe ajas hetke oma saba taga. Hingetuna, lõõtsutades, potsatas ta maha, nii et jääkülma vee lombid õhku pihkusid, paljastas oma kahvaturohelise kõhu ja kratsis seda ägedalt ripakil esiküünega - vana haav mingist igimuistsest kohutavast võitlusest.

“Kurat sind võtku, Caliban!”

Ma kummardusin nõustumise märgiks.

“Kõik mu sõbrad on surnud. Mina olen Gnorri Lõunahõimu seast viimane.”

“Elbion? Regestor? Marutuul?”

“Näib, et see üllatab sind. Sa siis ei teadnudki?”

“Ma olin mõnda aega siit ära.”

“Tundub, et väga pikalt. Elbion suri hiljuti. Loobus ja suri. Ta lendas tagasi Lohekotta, pani ühel kõrgel Tormilaulu mäeharjal tiivad kokku ja suikus igaveseks. Regestorile söötsid need limukad sisse mürgitatud korjuseid. See kestis kaheksa päeva. Kaheksa päeva kraapis ja rebis ta oma kõhtu, kuni ta soolikad olid üleni puntras ja siis tuli üks nende sangar käiku mööda alla ja lasi tema pihta tupetäie mürgitatud nooli.” Tema pea laskus madalamale ja suurtes silmades sätendasid viha ja kurbus. “Marutuule lõpp oli uhke. Sa ju tead, et ta olevat pärast seda, kui lohekütid tema kutsikad tapsid, pisut segi läinud? Nojah, lõpuks pööras ta päris hulluks, sest ta võttis tuule tiibadesse ja läks John Tormioda vastu tolle enda kantsis. Nagu räägiti, võitlesid nad peaaegu päev otsa ja lõpuks läks Tormioda oma kõrgeima torni katusele ja jäi temaga üksinda silmitsi, vibu lõõsa vastu. Mõlemad jäid kaotajaks. Marutuul sai noole otse silma ja prantsatas torni pihta, nii et ka Tormiodal oli lõpp.”

“Seda ma ei teadnud,” ütlesin ma haledalt ja abitult, kuid ometi siiralt. “Ei teadnud.”

“Vähemalt nüüd ma usun sind. Mida põrgut nad minust üldse õieti tahavad? Ma olen liiga vana, et suurt ringi lennata; ma ei tee neile tüli, välja arvatud talvel, kui külm mu tiivad valutama paneb, nii et ma lähen ja võtan mõne lamba või lehma või paar. Enamiku ajast ma magan. Miks siis nüüd?“

Nina kratsides soovisin ma, et oleksin oma piibu kaasa võtnud, nihutasin end pisut kohmetult niiskel mantlil ja märg imbus läbi mu pükste.

“Ma arvan, et neil hakkavad neitsid otsa lõppema,” sõnasin ma kuivalt.

“Olen kuulnud, et see on haruldane ja igatsetud kaup.”

“Hõrk roog,” nõustusin ma. “Kuid tänapäeval ühe vaese küla jaoks pisut liiga kallis.”

“See preestrivärdjas! Kas tema ässitab neid üles?”

Ma noogutasin.

“Silmakirjateener! Temast see kõik alguse saigi!”

Ma kortsutasin kulmu. Tegin seda üldse pidevalt.

“Nojah, muidugi. Ta ei öelnud sulle midagi!”

“Just.”

“Eks see ole ka arusaadav. Ei tahtnud seda tõika laialt levitada. Mida ta sulle rääkis?”

“Et küla ei suuda enam tuua neid vereohvreid, mida sa nõuad.”

Snorgrud liikus ehmatava kiirusega, küüned ja soomused kividel lõgisemas. Saurusepea sähvas sirgu, kadudes käigu suudmesse. Kõri tõmbus tumepunaseks ja seljaogad kerkisid püsti. Koopasse lahvatas kollakassiniste leegikahludega ilustatud kuumaiil, nii et lähedase koopatiigi pind lainetama lõi, kui lohe saatis maapinna poole ühe leegipahvaku teise järel.

Turtsudes, silmis kustuv viha, loivas lohe tagasi oma lemmikkohale ning laskus maha. Põlenud maa ja kõrbenud kivi lehk. Käigusuust tulvasid hallid suitsukahlud nagu poolkehastunud lummutised. “Kas keegi tuli sulle järele, Cal?”

Milleks valetada? “Jah.”

“Nonoh.” Rohkem ta ei öelnud.

Ta lakkus rahulolevalt veidi vett. “See oli tema mõte, mulle tüdrukuid saata. Mina ise eelistan lambaid. Neitsiliha on liiga piimane ja maitsetu Aga kui aus olla, siis on nad harilikult üpris kenad. Ta rõivastab oma road kaunilt.” Ta röhatas väävlilehaselt ja hööritas küünt oma irevil lõugade ees. “Jah, kogu see lugu algas umbes viis talve tagasi. Mäletad veel toda talve? Ei? Täiesti tappev. Puud lõhkesid külma käes; mehed tegid jõejääle lõkkeid; lumi oli nii sügav, et hobune ja vanker üleni sinna sisse ära kadusid. Nonii, see koht siin on midagi muud kui mu vana pesa ja külmaga läheb mul kõht tühjaks. Eks ma siis läksin välja, et midagi hamba alla vaadata.”

Kujutasin seda ette. Üks lehmakari siit, lambakari sealt...

“Aga talupoegadele see ei meeldinud. Nad läksid preestri jutule, et jumalatelt nõu saada. Pärast oma harilikku tembutamist kuulutas preester, et nad peaksid iga kuue kuu tagant mulle lepitusohvri tooma. See neile muidugi eriti ei meeldinud. See tähendas jälle uusi kariloomi. Siis tõmbas see deemonirajakas varrukast trumpässa välja. Ütles, et ei, mitte loomi, see peab olema inimohver. Neitsi.” Ta sirutas ühe tiiva välja ja uuris seda hetke. “Soomused lähevad siin jube kuivaks. Ma ei suuda enam nii palju õli eritada kui varem. Nahk hakkab kuradi moodi valutama, kui see lõheneb.” Kurblikult pead raputades jätkas ta oma jutustust. “See ajas kõik kikki. Talumehed olid rahul, sest nende pudulojuseid ei ähvardanud enam miski, külapoisid olid rahul, sest tüdrukud kiimlesid nüüd nagu jänesed. Ainsana polnud rahul plikapeletised, keda isegi külatobuke poleks kottinud.”

“Sa ei pidanud ju neid sööma.”

Ta urgitses küünisega nina ja röhatas uuesti. “Vabandust. See tulepuuskamine teeb mulle kõrvetised. Jah, täitsa õigus, ei pidanud küll. Aga esimene vaeseke, kelle nad siia alla saatsid, tuli kõige külmema talve kõige külmema kuu kõige külmemal ööl. Ta oli üleni lambanahkadesse mähitud ja minu silmanägemine pole enam see, mis vanasti. Mõtlesin, et mõni õnnetu uteke oli täitsa kogemata siia ära eksinud. Kui ma ta ära praadisin ja naha maha võtsin, oli juba liiga hilja.” Ta pani ühe silma pooleldi kinni. Üle tema põse sorises limatilk. “Oled sa kunagi neitsit saanud?“

“Mitte kulinaarses mõttes.”

“Võid mind uskuda, et sa pole elus millestki erilisest ilma jäänud! Eriti kui nad on kõik sihukesed nagu too esimene! Liha polnud peaaegu ollagi ja kuradi vintske! Isegi eesel on etem. Ja tagatipuks sain ma temast veel seedehäired! Nii et ma saatsin järgmise tüdruku tagasi!”

“Mida sa tegid?”

“Selle unustas ta ka muidugi mainimata. Jah, vaene lapsuke. Minu nägemine on küll kehvaks jäänud, aga kuulmine on sama terav kui vanasti Kuulsin kuidas ta roomates ja nuutsudes käigust alla tuli. Kui ta siia jõudis, haises ta mis hirmus. Ju vist tegi ennast alla tulles täis. Igatahes käskisin ma tal tagasi minna ja ütlesin, et ma ei ole näljane, mis oli vale, ja et ma ei tahtnud teda ega teisi temasuguseid, mis oli tõsi. Kas tead, mis ta siis tegi?” Ma ütlesin, et pole aimugi. “Ta langes põlvili ja õnnistas mind oma isa, nelja õe, kolme venna ja veel sünnitamata laste nimel. Olin päris liigutatud, kui aus olla.”

“Mis siis edasi sai?”

Mõhnalised mokad paljastasid kollakad vandelhambad. Üks silmahammas kõdunes nähtavalt. “Nad tapsid ta ära. Ütlesid, et ta valetas. Ütlesid, et ta ei tulnudki minu juurde, lihtsalt peitis ennast mõnda aega käigus. Lõikasid tal kõri läbi ja veeretasid uuesti siia alla.”

“Ja mida sina siis tegid?”

“Ma pistsin ta nahka! Suvi oli tulekul ja ma ei saanud ju ometi lubada, et ta siin haisema hakkaks, või kuidas?”

Thespar, üleni lahked naeratused ja leebed sõnad, keelitlev ja kudrutav, lipitsemata mõjule pääsev, meelitaja, kuid mitte pugeja. Tema käsi mu käsivarrel, sõrmed pahklikud, käeselgadel maksavärvi plekid. Kuid küüned püüdsid mu pilku. Nii puhtad ja hoolitsetud, mitte nagu külarahval, kelle käed olid alatiseks tumedad sissesööbinud mustusest, küüned lõhkised ja näritud ja murdunud. Tema juuste valge kiirtepärg, kullinina ja leebehuulelise suu julmlahke kumerus. Ta võis seda teha küll. Ta oli küllalt hea demagoog, et neid neetud tohmaneid igatpidi oma tahte järele painutada. Kas tema oli tol ööl nuga viibutanud? Sasinud pihku mustad juuksed ja öelnud kuukaamesse hirmunud näkku, et see oli tüdruku enda huvides kui ta tõmbas vaheda terasega üle pringi ihu? Ma peaaegu kuulsin tema tasast kuid läbitungivat häält talumehi keelitamas, käskimas, et laip hoolimatult koopasse visataks. Thespar, kui kõik see mööda saab...

“Ja pärast seda?”

“Ma söön nad ära. Miks mitte? Kui ma nad tagasi saadan, lüüakse nad maha.

Ma mõistsin tema seisukohta.

“Kahju, et nad ei mallanud veel paar aastakest oodata. Siis oleksin ma talitanud Elbioni eeskujul.”

“Sina mitte, Snorgrud Vikerkaarekuduja. Mitte kunagi.”

Ta ajas end üles, pikk kael aeglaselt küljelt küljele õõtsumas.

„Toredad ajad olid need, Caliban. Toredad ajad. Lauglemine, söösthüpped pilvedelt taeva lumesügavikesse, välkude üle naermine, kõuena möirgamine, kui me suudlesime päikest! Ma kõndisin vikerkaartel ja panin vappuma mäed! Siis olin ma Vikerkaarekuduja! Siis olin ma Kõuelkõndija, Kiiskav Hukatus, Snorgrud Päikeselõõskaja, kelle nimed olid legend ja see legend elas!” Ta vajus maha, pea ripakil, hõõguvate silmade helk hääbumas vanadusniiskeiks sädemeiks. “Nüüd olen ma ainult üks vana sisalik, kõndiv fossiil, kes ei mõista surra. Sa vaata mind! Nägemist ja hambaid pole enam peaaegu ollagi, korskamine võtab kohe hingetuks, soomused tulevad maha, liigesed külmast üleni paistes. Isegi mu Aare on läinud. Pole enam andamite ja röövsaagi kilgendavat mäge. Noored tulid ja tassisid selle tükkhaaval laiali, nagu ma ise nendevanuselt tegin. “Nad tulevad ja poosetavad ja ähvardavad ja mina olen liiga nõrk, liiga arg ja kipun liiga oma viimaseid eluhetki pikendama, et neile vastu astuda. Kuid ühel lohel peab Aare olema...” ta lohistas ennast minu poole, nii et ma nägin esimest korda selgesti tumedat kuhilat.

Tõrvikuleek langes... vanadele rinnaplaatidele ja roostes adrateradele, katkistele turvisetükkidele, murdunud teljega väikesele vankrile, lõhkiste pottide ja hallitanud räbalate hunnikutele. Tühi-tähi. Rämps. Kolu.

“See'p see on, Caliban. See praht on kõik, mis mul on. Neil pole tarvis mind selle pärast tappa. Annaksin selle neile ise ära. Olekski rohkem ruumi.” Ta nohises. Ma patsutasin kergeks lohutuseks tema soomuselist külge. Kiilukujuline pea pöördus, haraline keel vilksatamas. “Hale, eks ole.”

“Me kõik jääme vanaks. Ükskord ka mina.”

“Ka sina? Kas tõesti?”

Ta koperdas eemale, saba järel lohisemas, kui ma ütlesin: “Ma võin su jälle nooreks teha.”

Ta seisatas, saba looklemise pealt püsti tardunud. Roostese aeglusega pöördus ta ringi ja jäi mind üle oma kühmus selja vaatama.

“Mida sa võid?”

“Mitte kauaks. Võib-olla tunniks. Ehk pisut kauemaks, ehk pisut vähemaks.”

Tema pilk oli elutu nagu laibal, pilukil silmaavad laienemas, soomuselised mokad suuõõnde tõmbumas.

“Miks?”

Ja selle peale ei olnud mul midagi vastata.

“Nemad saatsid su siia, eks ole?”

“Sa teadsid seda algusest peale.”

“Et mind välja meelitada. Vibude ette juhtida.“

Ma vaikisin oma küüsi silmitsedes.

“Vanana oleksin ma kerge saak, aga kui sa teed, nagu ütlesid...“ Ta pöördus kohmakalt, nii et armiline külg varju jäi, ripakil küüs kaitseval-milt kõrgele tõstetud. “Miks?”

“Sa tahad veel kord puudutada kuud. Sa tahad kuulda eetri tähelaulu. Sa tahad tuulevaime uppi paisata ja neid inimesi oma voodites veel üks kord vabisema panna.”

“Jaa! Jaa-jaa!”

“Siis võin ma selle sulle anda. Veidiks ajaks.”

Tema silmad tõmbusid vidukile. “Sa tahad öelda, mitte liiga kauaks.”

“Võta või jäta, Snorgrud. Nad saavad su niikuinii kätte.”

Tema haisev hingeõhk tulvas üle minu ja sapp kerkis mu kokkunööritud kurku.

“Icethorn, Hod, Tremayne. Vägevad nimed. Head nimed, kellega koos legendiks saada.” Silmad tõmbusid pilukile. “Kas see preestrivärdjas on koos nendega?”

“Ta jäi külla. Ütles, et see pole preestri töö.”

“Täpselt tema moodi.” Hetk vaikust ja siis: “Tee seda, Caliban.”

Järgnes...

Loits; tõotus millelegi, mida on parem mitte näha ja kirjeldada; verekinnituse sisin leekide vahel; põgus, kuid eksimatu muudatus varjumustris ja hajus mulje hiigelneelust.

Ilmutise raskus kadus koopast, kui ma laususin vaikselt viimased Sõnad ja lõin vaaruma, kui mind tabas harilikust rängem vabin.

Ja silmi avades nägin ma Imet.

Ta oli Aukartus.

Ta oli Kohutav Hiilgus.

Ta oli viimane eksperiment, mille fantastiline Jumal tegi enne tasakaalustatud Loodu kallale asumist.

Isegi nõrgas tõrvikuvalguses tantsisklesid tema sügav- ja helerohelistel soomustel rubiinid ja vikerkaared ja teemandid. Pea oli kõrgel, kõrilott mehine ja pruntis, hambad ihutud saablid. Ta saluteeris noorusele püsti-aetud seljaogadega ja tema hääl kõlas kui maapõue uhmav kisendus. Ta pöördus minu poole, lõõmavad täpid paabulinnukarva silmades, ja koobast täitsid valjult tema hingamise ja minu südame pekslemise helid.

Ta pilk hoidis mind nagu liblikat nõela otsas ja ma lugesin sellest mõistmist ja vaatasin mujale. Sujuvate roomajaloogetega oli Snorgrud poolel teel mööda käiku üles.

Oma kraami kiiruga reisipauna toppinud, sööstsin ma talle järele. Mind ümbritsesid põlenud maa ja kõrbenud kalju, mu laubale kerkis higi ja särk kleepus selja külge. Liigkuum õhk võbeles kopsudes ja mattis hinge. Liginedes kitsale lõhele seinas, kuhu Tipper, Helvan ja Race olid ootama jäänud, ei vaadanud ma ei paremale ega vasakule ja minu õhtusöök oleks kenasti maos püsinud, kui ma poleks astunud millegi otsa, mis krõmpsus ja kokku lurtsatas ja uudishimu oli kainest mõistusest kiirem.

Ma vaatasin alla.

Kaamelt ja õhku ahmides vaarusin ma kärmelt minu ees liikuva roomaja kannul, pühkides töllakil suult käeseljaga kibedat sappi.

Jahedam. Tuuletõmbus? Või oli mu higi külmaks tõmbunud? Ei, valgus! Ma nägin Valgust!

Ma põrkasin käigusuu lävel tema vastu. “Kus nad on?”

Ma raputasin pead. “Ma tõepoolest ei tea, Snorgrud. Kui teaksin, siis ütleksin.”

Ta püsis täiesti liikumatu, söövitatud kuuhõbedasse ja noorusse. Tähed paistsid eredamalt kui siis, kui ma koopasse sisenesin, olid külmemad, kuidagi kaugemad, eemalolevamad, kõrk publik lõpuetenduse ootel.

“Ma peaksin sind tänama. Pidama kõne, ütlema mõned viimased surematud sõnad, midagi üllast ja liigutavat, mis jääks kajama Aja tolmustes koridorides.” Ta pööras oma hinge laternad minu poole ja ma nägin, kuidas need merevaigutoonides ja kollastena ja rõõmutuledena lõõmasid. “Kuula siis Snorgrud Päikeselõõskaja, Gnorri Lõunahõimu Vanima ja võibolla arutuima, viimseid sõnu.” Meie pilgud haardusid murdumatult ühte. Ta näitas mulle asju, mida ükski surelik pole näinud ega saa enam kunagi nägema. Ta harutas ennast lahti nagu sasipuntra ja avas minu ees eredalt kogu oma olemuse.

Siis raksatas midagi kõva ja vetruvat mulle vastu rinda, nii et ma koos tillukese prügi ja lahtiste kivide laviiniga käigust alla lendasin, keha sõlmes ja valu täis, ja mind saatsid Snorgrud Päikeselõõskaja viimased pilkavad sõnad.

“Kohtumiseni põrgus, sitapea!”

Ma varjasin kätega näo, pea vastu rinda surutud, ja ta võttis tuule tiibadesse ja läks, üles ja järsult paremale loovides, enne kui ükski varitseja jõudis noole lendu lasta. Ta oli noor ja tema veri vemmeldas kiiremini. Talle ei saanud keelata Tähelõime Riitust, Surma Keerdtantsu.

Lõõtsutades, üks ribi või ka kaks murdunud, käed veritsemas, püksid põlvede kohalt räbalaiks, roomasin ma käigu servani ja hiivasin ennast vaevaliselt üle.

Ta oli tähti peegeldav hõbekomeet, kelle eredus pilkas kuud. Snorgrud kudus oma kärgjaid mõttemustreid, luues kujundeid, mida ükski inimaju ei mõistnud, mõtestades reptiilgeomeetria kaost. Lauglend, silmus, kolmikpööre, tiib pinguldumas käändes paremale, mis läks üle kruvisööstuks ja õhk vihises piinatult, kui ta sellest välja laveeris.

Kogu minu kõrval paari sammu kaugusel. Vibu.

Ma viskasin kiviga ja ta sai sellega küljelt vastu pead. Kui ma viskan, siis kõvasti. Mees lendas pikali, vibu pööreldes eemale.

Ma teadsin, mida Snorgrud teha kavatses.

Üles, üles, võidupööris, millele järgnes immelmann, siis pikk rahulik kaar, mis viis ta küla kohale...

Me kõik kuulsime nõrka kimedat hädakisa nagu tuulekannelt tormi käes ja keegi sosistas mu lähedal: “Päästku meid Parsus!” Ja keegi teine ütles lihtsalt: “Raisk!”

Ta oli veel kaheksakümne, saja jala kõrgusel, kui seljaogad kuu taustal turri tõusid ja tuul iseäralikult soiku jäi. Tugevad käed aitasid mu püsti. Nõjatusin vastu jõulist õlga, jässakat keha, mis lehkas sigade ja vihma järele.

“Snorgrud...” See oli peaaegu palve. Puhkes põrgu.

Esimesed pooltosin hütti lihtsalt kadusid kuumusenoovasse ja lõõsa taustale joonistuv lohe siluett heljus maadligi edasi, ogad püsti nagu surmatervituseks tõstetud mõõgad, pursates leeke kõige pihta, mida ta nägi kuid hoides kogu aeg suunda massiivsele hoonele otse platsi keskel.

“Tempel...” ahhetas üks kogu.

Hüvasti, Thespar, sinu õline loomus peaks hästi praadima.

Snorgrud ei jätnud midagi juhuse hooleks.

Ta maandus.

Keset keerlevaid sädemeid ja lõhkevaid palke, karjeid ja möirgeid, laskus lohe maha sama graatsiliselt kui tuvi. Koon uksest paari jala kaugusel, naudiskles ta anuvaid, nuuksuvaid hääli, pea viltu, et leida üles see üks. Siis lookles pikk kael taha ja sähvas ettepoole nagu piits.

Templiesine muutus põrguks. Sellest vaarusid esile jaaniussikesed, põlevad mehed ja naised, vankudes, taarudes, käigu peal mustaks tõmbudes, rüüstavatele leekidele kurnatult alistudes maha varisedes.

Lohe tõusis taevasse.

Suundus meie poole.

“Minge varju! Varju!”

Ma sööstsin käiku nagu õlitatud küülik, rebestava valu tõttu huuli veriseks puredes.

Ta möödus madalalt ja aeglaselt ega pursanud kordagi tuld.

Vibude bassihääl.

Nooltelennu sopran.

Snorgrud üksnes tokerdus korraks.

Ta oli meie tule välja kutsunud ja teadis meie laskejõudu ning positsioone.

Ma hakkasin ruune pomisema.

Üks jooksev kogu, vist Tremayne, oli paremat laskeasendit otsides varjust välja tulnud ja Snorgrud napsas ta kinni nagu öökull roti ning tõstis ta vabalt kõrgele taevasse, kime meeleheitlik karje pimeduses järel looklemas.

Minu sigade järele haisev sõber halises ja palvetas.

Mina? Ma üksnes lootsin.

Ta joonistas pika aeglase sinusoidi ja lasi selle tipus Tremayne'i lahti, pani tiivad kokku ja saatis allatuhisevat keha peaaegu maapinnani välja.

Nende paari hetkega, mis kulusid sööstu lõpetamiseks ja kõrvalekaardumiseks, lasid Hod ja Icethorn lendu neli noolt.

Üks tabas teda kaela tippu. See pani ta kisendama.

Üks põrkas vastu külge. See purunes, nii et raske raudotsik keereldes ja vingudes leegiviirulisse pimedusse lendas.

Kaks tungisid sabadeni pehmesse vatsa.

Snorgrud värahtas. Vigastatud, kuid mitte surmavalt.

Nad lasid uuesti, nüüd mõõdetumalt, oma ala meistrid.

See oli vist Icethorn, kes asja paika pani. Rahulik heledapäine Icethorn, kelle mald oli habras nagu klaas ja süda nagu jääliustik. Tal oli vere asemel soontes põhjatuul, sellel Icethornil.

Tema nool läbistas tiiva pealihase.

Snorgrud langes abitult alla. Nad saatsid tema pihta noole noole järel.

Kuid võlujõud oli haihtumas ja tema majesteet töntsiks jäämas. Üks küünrapikkune nool naelutas ta keele pehme roosa suulae külge. Ta prantsatas külili maha, kuivanud küünis õhku kraapimas.

Icethorn astus kaks sammu vasakule. Hod tõmbas vibu kõrvani vinna.

Kliinilise täpsusega saatsid nad mõlemad nooled lohe vasakusse silma.

Tema surmakisendus rappis mind. Tema südame karje tõi silmi pisarad.

Ma kuulsin, kuidas ta suur pea maha langes, kuid ei näinud seda, kuna hoidsin kätega oma peast ja needsin oma ribisid.

Saba võbeles paar hetke. Üks tagajalg viskus sirgu. Ripakil soomus tuli lõpuks küljest ära. Üle kärssavate õlgede ja praeliha lõhna tulvas kirbe lehk, kui tema sooled surmahetkel tühjenesid; siis olid ainsateks tuledeks tema terveks jäänud silmas külmad peegeldused.

Kõrbenud, läkastavad ellujäänud ründasid korjust sirpide ja nugadega, taldadega ja paljaste rusikatega, röökisid vihkamisest, sülitasid hüääni vaprusega elutusse ja avali suhu.

Kätt ribidel hoides püüdsin ma hästi nõrgalt hingata, et liiga valus ei oleks.

Icethorn võttis vibult nööri maha, pani selle hoolikalt tema kiivri sisse õmmeldud õlinahast pauna ning pöördus siis minu poole, vibuvars vasakus käes.

“Sa olid tubli. Kui need leegid ja suits koopast välja tulid, mõtlesime me, et...” kehitas ta õlgu. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. “Ükski teistest vist ei...” Ta teeskles kurbust, kui ma pead raputasin. “Seda võiski oodata. Nad on ilged mõrtsukad, eriti niisugused vanad ja riuklikud nagu see siin. Kuidas sinuga on?” Ta viipas vibuotsaga minu poole.

“Sattusin sabale liiga lähedale. Lõi ribi pooleks.”

“Seome su varsti kinni. Kahju, et külaga nii läks. Aga talv on veel kaugel.” Ta pöördus juba minekule, kuid siis meenus talle midagi ja ta pistis käe oma vammuse vahele. “See on sinu.” Ta viskas selle meelega kõrgele, naeratus habetunud suul, kuna ma oige suurivaevu alla surusin.

“Aitüma.”

“Sa oled selle ära teeninud, Minstrel, Mina poleks kõigi maakondade kogu hõbeda eest sinna alla urgu läinud. Suveniiri tahad?”

“Misasja?”

“Hammast? Küünt? Naised lähevad lolliks, kui neile näidata. Pisut tõeväänamist ja sa oledki...” Ta vakatas, põsed surnukahvatud, nähes mu näol, minu silmis midagi, mida ma olin püüdnud - jumal küll, kui väga püüdnud! - varjata. Tema käsi nõksatas lühikese mõõga nahka põimitud pärale ja ta taganes paar sammu.

Ma laskusin kükakile, käsi ribidel, kuid temalt pilku pööramata.

“Mine ära, Icethorn. Mine parem ära.” Ta taganes, selg ees, kuni oli kindel, et oli väljaspool ohtu ning kõndis siis kiirel sammul lõugava ning hakkiva vägijõugu poole, pasundades korraldusi, millest keegi välja ei teinud. Ma pigistasin peos rohutuusti, sõrmenukid valged. “Mine põrgusse, Icethorn,” pudenesid sõnad läbi ristis hammaste. “Mine otseteed põrgusse. Ära leia rahu. Ärgu saatku sind õnn.” Kuid ma ei olnud sellises seisundis, et see needus oleks külge hakanud.

Vähemasti mitte praegu.

Üks naine, ereroosa põletusjälg põsel ja ümberringi hõljumas kõrbenud juuste hõng, sidus mu ribid rohmaka õrnusega kinni.

Slepnir nuhutas ja perutas eemale, tundes minu juures lohe ja hingehä¬da ja enesevihkamise lõhna ning toorest veinist lehkavat hingeõhku. Vinnasin ennast pika vaoshoidmatu valukisenduse saatel sadulasse ja pöörasin siis hobuse lõunasse, selg surma ja põlengu poole, ja kuulsin, kuidas Hod mulle järele hõikas. Ma näitasin algul tema, siis hobuse tagumiku pihta ja jätsin kõik sinnapaika.

Tükk aega pärast seda, kui veinilähker tühjaks ja minema visatud sai, jõudsin ma käänulisele Ükssarve rajale.

Ühes väikeses orus oja ääres Slepnirit jootes tõmbasin ma vammuse alt välja kukru.

Ma hoidsin seda käes, sõbra elu kaal minu peopesal. Ja mis siis? Ta oli vana ja inimene peab millestki söönuks saama.

Ma lugesin mündid ükshaaval üle, kui kuupaiste need hõbedaseks värvis.

Nad olid viimseni seal.

Kõik kolmkümmend.

[Mike Chandler; The Star Weave of Snorgrud Sunbreath; 1994]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Mardus; nr. 3, 1999]