The Dragon

Lohe

Tuul sasis nõmmel kasvavat madalat rohtu; muud liikumist seal ei olnud. Juba aastaid polnud ükski lind suure pimeda taevakummi all siit mööda lennanud. Kunagi ammu olid mõned väikesed kivid koost murenedes ja tolmuks pudenedes elu matkinud. Nüüd liikus kahe mehe hinges, kes puustusmaal üksiku lõkke ääres istusid, ainult öö; pimedus tuikas vaikselt nende soontes ja tuksus tasa nende meelekohtades ja randmetes.

Leek hubises nende metsikutel nägudel ja väreles oranžide sädemetena nende silmis. Nad kuulasid teineteise nõrka ühtlast hingamist ja laugude sisalikulaadset pilkumist. Viimaks roobitses üks meestest oma mõõgaga tuld.

"Jäta, lollpea; sa reedad, kus me oleme!"

"Pole lugu," sõnas teine mees. "Lohe tunneb meie lõhna niigi miilide tagant. Jumal hoidku, küll on külm. Ma oleksin parema meelega tagasi kindluses."

"Me otsime surma, mitte und..."

"Milleks? Milleks? Lohe ei tõsta kunagi oma jalga linna!"

"Tasem, lollpea! Ta sööb üksikuid rändajaid, kes on teel meie linnast teise!"

"Söögu pealegi ja lähme meie ära koju!"

"Tasa nüüd, kuula!"

Mehed tardusid paigale.

Nad ootasid kaua aega, ent kuulda polnud muud kui seda, kuidas nende hobused ärevalt oma nahka judistasid nagu musti sametisi tamburiine, nii et hõbedased jaluspandlad tasa-tasa tilisema lõid.

"Oh." Teine mees ohkas. "Milline luupainajate maa! Siin juhtub igasuguseid asju. Keegi puhub päikese surnuks; on öö. Ja mis veel ja mis veel, oh Jumal, kuula mind! Räägitakse, et selle lohe silmad on tulest. Tema hingeõhk on valge aur, teda on nähtud lõõskamas üle pimeda maa. Teda saadavad väävlihais ja kõuemürin ja ta süütab rohu põlema. Lambad satuvad kabuhirmu ja kõngevad hullunult. Naised sünnitavad koletisi. Lohe raevutseb nii, et tornide müürid varisevad põrmu. Koidikul lamavad tema ohvrid pilla-palla küngastel. Ütle mulle, kui paljud rüütlid on selle koletise vastu läinud ja põrmu paisatud, nii nagu meidki paisatakse?"

"Aitab sellest!"

"Enam kui küll! Siin, selles üksinduses, ei tea ma enam, mis aasta praegu on!"

"Üheksasajas Kristuse sünnist."

"Ei, ei," sosistas teine mees kinnisilmi. "Sellel nõmmel ei ole Aega, on ainult Igavik. Mul on tunne, et kui ma mööda teed tagasi kihutaksin, oleks linn kadunud, inimesed veel sündimata, kõik teistmoodi, kindlused kivist välja murdmata, palgid metsadest veel langetamata; ära küsi, kust ma seda tean, nõmm teab seda ja räägib mulle. Ja meie istume üksinda siin tulelohe maal, kaitsku meid Jumal!"

"Kui pelgad, tõmba raudrüü ülle!"

"Mis see aitab? Lohe tuleb teadmata kust; meil pole aimugi, kus on tema kodu. Ta kaob uttu, me ei tea, kuhu ta läheb. Jajaa, raudrüü selga, sellest saab meile uhke surirüü."

Hõbedane turvis pooleldi seljas, jäi teine mees taas vait ja pööras pead.

Üle hämara maa, mida täitsid nõmme enda südamest uhkav pimedus ja tühjus, sööstis tuul, süli täis liivakellade liiva. Selle tuule südames lõõmasid mustad päikesed ja miljon põlenud lehte, mis olid varisenud sügispuult, mis jäi silmapiiri taha. See tuul sulatas maastikke, venitas luid nagu valget vaha, muutis vere sogaseks ja paksuks, nii et see porina ajusse settis. Selles tuules oli tuhande hinge surm, ja selles oli aeg, mis läks segi ja väändus. See oli udu keset pimeduse keskel olevat hägu ja inimestel polnud siin kohta ja siin polnud mingit kindlat aastat ega tundi, vaid ainult kaks meest keset ilmetut tühjust, täis äkilist pakast, tormi ja valget äikest, mis liikus välgu suure rohelise allalangeva klaasruudu taga. Vihmavaling kastis muru märjaks, hääled vaibusid, kuni kõik surmvaikseks jäi, ja kaks meest ootasid üksinda, soojad keset külma ilma.

"Seal," sosistas esimene mees. "Oh, seal..."

Miilide kaugusel kihutas võimsa ümina ja mürina saatel lohe.

Vaikides pannaldasid mehed oma raudrüüd ja istusid hobustele. Kesköist kõnnumaad lõhestas koletu tuhin, kui lohe möirgamine üha ligines; tema metsik kollane välkuv pilk sööstis künkaharjale ja siis siugles tema tume, kauge ja seetõttu uduselt paistev kere kurdhaaval üle künka ja kadus orgu sukeldudes silmist.

"Ruttu!"

Nad kannustasid hobuseid edasi, väikesesse nõkku.

"Ta tuleb siit läbi!"

Nad haarasid piigid soomustatud rusikaisse ja lasid oma hobuste silmakatted alla.

"Issand!"

"Jah, olgu meie huulil tema nimi."

Samal hetkel ilmus lohe ühe künka tagant nähtavale. Tema koletu merevaigukarva pilk õgis mehi, pani nende raudrüüd punaseid sähvatusi ja sädemeid pilduma. Jubeda halava kisenduse ja krigina saatel sööstis ta edasi.

"Heida armu, Issand!"

Piik raksatas kollase silma alla, millel puudus laug, paindus looka, paiskas mehe õhku. Lohe sööstis talle peale, talle otsa, lõi ta pikali, rüsis temast üle. Möödudes virutas tema raske must õlg teise hobuse ja ratsaniku saja jala kaugusele vastu kivirahnu sodiks. Lohe ulgus, ulgus ja kiljus, tema kõrval, ümber ja all oli tuli, roosa, kollane oranž päikeselõõsk keset pimestava suitsu suuri pehmeid pilvi.

"Kas nägid?" hüüdis keegi. "Mis ma sulle rääkisin?"

"Oli jah! Oli jah! Raudrüüs rüütel, kirevase päralt! Me sõitsime talle otsa!"

"Kas pead kinni?"

"Ükskord pidasin, aga ei leidnud midagi. Mulle ei meeldi siin nõmmel peatuda. Võtab ihu kananahale. See on sihuke imelik kant."

"Aga me ajasime midagi alla!"

"Andsin talle kõvasti vilet; vennike ei teinud väljagi."

Aurupahvak tõrjus udu kõrvale.

"Jõuame Stokelysse õigel ajal. Viska õige sütt juurde, Fred?"

Veel üks vile raputas lagedast taevast kastet. Ägedalt lõõskav öine rong sööstis läbi jääraku, sõitis nõlvakust üles ja kadus üle külma maa põhja poole, jättes taha musta suitsu ja auru, mis püsis tardunud õhus veel mitu minutit pärast seda, kui rong oli möödunud ja igaveseks läinud.

[Ray Bradbury; The Dragon; 1955]
[tõlge: Mario Kivistik; Kaleidoskoop; Lohe; Varrak; 2000]

Ebakristlik jõulu-Euroopa

"Jingle bell, jingle bell - sa mind hullutad, see on jingle bell's rock!" - nii laulis poisike hommikul raadios.

Jälle lähenevad jõulud. Sel puhul on siin-seal arutatud, kas tegemist ongi enam üldse kristliku pühaga või hoopis neopaganliku riitusega.

Sest kristusest endast ja kristlikest põhimõtetest on kaasaegsete jõulude puhul kahtlaselt vähe juttu, ja kui natuke ongi, siis püütakse äratada vaid miskisugust pealiskaudset heldimust anonüümsepoolseks muutunud "jõululapse" sünni puhul. Ning näeme vohamas mitmesuguseid rituaale, mis enamasti pärinevad tõesti paganlikust traditsioonist, ehkki seda endale ei teadvustata. (Kas või vastastikuste kingituste ja potlach'i kultus, samuti hedonistlikud naudingud ja teatraalsed orgiad.)

Kas Kristuse sünd - mis sest, et oma olemuselt ebatraditsiooniline - ongi kõige olulisem sündmus Jumalapoja biograafias? Kristusest aga tegi Kristuse just tema jumalikult ettenähtud lunastussurm. Seetõttu peakski usuline härdus iseenesest kumuleeruma just kevadel - suurel reedel ja lihavõttepühade ajal, kui toimus märterlik ohverdus. Siis aga puudub meil pea igasugune härdus või tõsidus - tegeldakse vaid humoristlike munade või kitšilike jänestega.

Kirik ise näib endise visadusega pooldavat jõule, pidades seda prioriteetseks usuliseks pühaks. Kuid vastuolu kiriku ja masside elu vahel on läinud väga suureks ja silmatorkavaks: kaubamajades toimuvad ju meeletud tarbimisorgiad ja jõululaadad, mis Kristus ise oleks arvatavasti laiali peksnud - nii nagu ta ajas kunagi templist välja rahavahetajad. (Kristus oli ju vajaduse korral küllaltki brutaalne, ta on ähvardanud ka tule ja mõõgaga.) Trummi taguvad masinkarud, deemonlikud päkapikud, kiiskavad kingid ja kahtlase olemisega jõuluvanad on kindlasti paganlikud, et mitte öelda kuratlikud ollused.

(Tõe huvides tuleb siiski vahele öelda, et hiljutiste aastate jõuluhüsteeria hakkab justkui taltuma või tasakaalustuma. Muidugi võib asi olla ka selles, et ma ise ei külasta supermarketeid, kuid veel hiljuti tungisid jõulud ka kõrvaltänavatele ja neist lihtsalt ei pääsenud keegi mööda. Nüüd asi enam justkui nii hull ei ole. Kuid kordan: see võib olla subjektiivne mulje.)

Euroopa on ikka ühendunud kristliku kultuuri ümber, õieti oli see kunagi üks Euroopa põhitunnuseid. Nüüd pole see enam tükk aega nii. Euroopa harta peab kristlusest tähtsamaks südametunnistuse vabadust ja kõikvõimalikku liberaalsust. See tähendab muu hulgas niisugust täiesti sümpaatset asja, et näiteks islam ja new age on kristlusega võrdsed. Kristlus - eriti oma katoliiklikul kujul - on aga Euroopast massiliselt eemale liikunud, kasvõi mõlemasse Ameerikasse.

Euroopa Liidu ja Brüsseli asutustel paistab puuduvat vajalik rituaalsus ja karisma. Bürokraatia võimutseb hingeliste väärtuste üle. Jacques Le Goff aga arvab, et ilma pühaduseta - olgu kas või ilmaliku liturgiata ei saa olla tõelist ja efektiivset võimu ning valitsemist. ("Euroopa peab olema atraktiivne ja armastusväärne.")

Euroopas võib täheldada usulist leigust ja formalismi. Luterlusel on ikka olnud suhteliselt vähe aurat ja karismat, ja nüüd on ta muutunud veel enam vormitäiteks. Ta pole enam Euroopa alustalaks, ja seega tekib kummaline paradoks, millele hiljuti juhtis tähelepanu ka kardinal Ratzinger: ajal, kus Euroopa üha enam ja enam ühineb, just tema formaalsel tähetunnil, toimub see ühinemine eelkõige riikide, geopoliitika ja turumajanduse alusel, kusjuures see ühinev Euroopa oleks justkui oma traditsioonilisest, tema tekkimist üldse kunagi soodustanud kõrgemast vaimsusest tühjaks jäämas. Ratzinger täheldab ka tulevikuusu ja -huvi puudumist ning üldise elujõu nappust. (See sunnib kardinalile peale võrdluse Rooma impeeriumiga.)

Pärast sakraalsuse taandumist puudub Euroopa majanduskehamil hingeline kese? Ta oskab muusse maailmasse eksportida vaid kommertsi ja tehnoloogiat. Samal ajal on suur osa teisi praeguse maailma suurkultuure endiselt sakraalsed ning sisaldavad jätkuvalt müstilisi komponente.

22. detsember 2000

[Mati Unt]
[Sirise, sirise, sirbike; Sirp; 2003]

Maailmavares

See hetk

Kui sinist tossu immitsev püstolisuu
Tõsteti üles
Nagu sigarett tuhatoosist

Ja ainus maailma jäänud nägu
Lebas purustatult
Puhkavate käte vahel ja oli juba hilja

Ja kui puud sulgusid igaveseks
Ja tänavad sulgusid igaveseks

Ja kui keha lamas
Hüljatud maailma kruusal
Äravisatud esemete seas
Igavesti kaitsetu lõpmatuse ees,

Siis pidi Vares hakkama otsima süüa.


Varese langemine

Kui Vares oli veel valge otsustas ta et päike on liiga valge.
Ta otsustas et päike helgib liiga valgelt.
Ta otsustas päikest rünnata ja võita.

Ta kraapis kokku kogu oma jõu ja hiilguse.
Ta kraapis kokku ja ajas kohevile kogu oma viha.
Ta sihtis nokaga päikese südamesse.

Ta naeris iseenda omaenese südamesse

Ja ründas.

Ta sõjahüüu peale jäid puud järsku vanaks,
Varjud jäid lamedamaks.

Aga päike läks eredamaks
Ja erendas ja Vares pöördus söestunult tagasi.

Ta avas suu aga see mis sealt väljus oli süsimust.

"Seal üleval" õigustas ta end
"Kus valge on must ja must on valge, võitsin mina."


Varese esimene õppetund

Jumal püüdis õpetada Varest rääkima.
"Armastus" lausus Jumal "Korda: armastus."
Vares maigutas ja mõrtsukhai mürtsatas merre
Ja veeres muudkui allapoole avastama oma sügavust.

"Ei, ei" lausus Jumal "Ütle Armastus. Proovi veel kord: ARMASTUS."
Vares maigutas ja porikärbes, tsetse kärbes, moskiito
Sumisesid välja ja laskusid
Oma lihapottidele.

"Viimane katse" lausus Jumal "Nüüd: ARMASTUS."
Vares tõmbles, maigutas, öögatas ja
Mehe tohutu kehatu pea
Lupsas välja maa peale, silmad volksumas,
Pahameelest podisemas -

Ja vares öögatas veel kord enne kui Jumal sai ta pidama.
Ja naise vulva lupsas tihkelt ümber mehe kaela.
Mõlemad rähklesid rohus.
Jumal püüdis neid lahutada, needis, nuttis -

Vares lendas süüdlaslikult minema.

[Ted Hughes]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Luuletused; Varrak; 2001]