detsember 23, 2007

Jõulud Jaapanis

Jaapanile vägagi tüüpiliselt on nad võtnud midagi lääne kultuurist ja seda väänand ja teisendand endale sobivaks. Ka jõuludega tehti sama.

Kristlasi on Jaapanis umbes 1-2%. Nii, et arvata võib, et enamik neist ei jaga kuigivõrd jõulude taustast. Ent ometi nad kaunistavad selleks pühaks oma majad ja elamised. Ka kingitusi kingitakse. Aga vaid vanematelt lastele momh seni kuni need jõuluvana usuvad. Kinke toovad sageli coca-cola punases vammuses kahtlase habemiku asemel poolpaljad paksud mungad või jumalused Hotei-osho'd, kes jälgivad oma kuklas asuvate silmadega, kas lapsed on ikka head.

Jaapanisse jõudsid jõulud juba enne, kui praeguse jõuluhulluse esiriiki Ameerikasse. Kuskil 16. sajandil misjonäridega. Aga vaid viimase mõne kümnendi jooksul on sellest saanud suurem tähtpäev. Ja kaupmeeste kujundatuna vägagi kommertslik ja kirev tähtpäev, aga mitte vaba päev.

In a survey conducted by japan-guide.com among young Japanese people, a majority of 54 percent responded that christmas means something special to them, with women and teenagers showing a particular attraction.

Traditsioonilise jõuluõhtu toiduna kvalifitseerub neil jõulukook (tavaliselt biskviidi-maasika-vahukoore kihiline), küpsekana või -kalkun, viimasel ajal isegi pitsa.

Paar valgustuslikku kirjutist sel teemal:

Mõned lumised või muidu meeleolukad filmid ka õhtuseks ajaraisuks:
メリークリスマス

november 24, 2007

O Fortuna

O Fortuna,
velut luna
statu variabilis,
semper crescis
aut decrescis;


Oo, Fortuna

Oo, Fortuna,
veered kuuna
heitlikutel ilmateil:
aina mõhnud,
või siis kõhnud.
Elu nurjatu on meil,
kord ta laastab,
kord ta taastab
meeleteravuse hää,
suutmatuse,
muutmatuse
sulatab kui pehme jää.

Saatus valvab,
samas salvab
sinu ratta muutlik käik,
halba õhkuv,
õnne lõhkuv
on su põgus naeruläik,
varjuheidust,
pilve peidust
minulegi külge lööd
mängul kurjal;
paljal turjal
kannan sinu kuritööd.

Saatus küllust,
tervist, üllust
minu vastu välja käib,
kas ma andun
või ma mandun
ikka sunnitöö kõik näib.
Niisiis kähku
maailm nähku,
südant helistagem koos:
julma vaatust -
julge saatust
kuulutagem kurvas loos!

[Carmina Burana. Tundmatute autorite ca 13. saj käsikirjast]
[tõlge: ladina keelest Mati Soomre]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 25, 2006]

oktoober 24, 2007

Postmodernistlikke postskripte, vol1

Postmodernistlik(ud) eessõn(ad)

Eessõnas räägib autor sellest, millest ta ülejäänud teoses unustas rääkida. Postskriptis räägib ta sellest, millest ta ülejäänud teoses tahtis rääkida, kuid ei osanud.

Teekond kaugesse paika võetagu ette öösel ja salaja. Kui mahajääjad lahkumisest teavad ja sellest osa võtta tahavad, toimugu nende kogunemine vaikuses.

Iha on kordamise tühjus. Nauding on tühjuse kordamine.

Elu saab üksnes varastada rikastelt ja anda vaestele. Teos saab täiendada olemasolevat vara.

Vooruslikud tekstid annavad lubadusi: "Õnnis on see, kes loeb ja õndsad on need, kes seda ettekuulutust kuulevad ja sõnu endas hoiavad." Paheline tekst ei taga midagi, isegi mitte mefistolikku äraneedmise lubadust (mis tegelikult polegi muu kui süüdlaste õnnistus).

Mõned autorid kirjutavad palju raamatuid, mõned kirjutavad ühte ja sedasama raamatut mitu korda ja mõned kirjutavad mitu raamatut, millest saab üksainus.

Kunagi oli ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli "mäng". Nüüd kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist.

Kirjutamine ei ole eneseavamine, vaid enesesulgemine - enesevarjamine kaunil ja eeskujulikul viisil.

Enamik autoreid kirjutab vaid raamatuid, mida nad on lugenud, ja enamik lugejaid loeb vaid raamatuid, mida nad ise kirjutaksid kui vaid oskaksid.

Tarkus loeb seda, mida ta ei kirjutaks; geenius kirjutab seda, mida ta pole lugenud.

Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.

Enamik lugejaid käsitab tekste nagu astroloogid tähti, kinnitades visalt, nagu ütleksid need meile midagi, mida me ise veel ei tea.

Raamatul peab olema oma turg ja isegi avangardil peab olema oma nimi. Enam pole nii, et me lihtsalt ignoreerime hüüdjat häält kõrbes; nüüd me üritame järjekindlalt välistada võimalust, et seda kuuldaks.

Mingi laul on sama hea kui teine üksnes siis, kui mingi kõrv on sama hea kui teine.

Loetakse seda, mille mõistmiseks ollakse valmis, kuid seda on nii vähe, et õige peagi hakkab aru piirduma iseendaga. Nii nagu on võimatu teada kõike, on põlastusväärne rahulduda mingi ainsa teadmisega.

Igal arul on oma erilised ahvatlused ja äpardused, ent inerts on ülemaailmne ähvardus: liikuda üheainsas suunas ühe ja sama kiirusega.

Teadmine ei muuda mitte alati seda, mida mõni inimene teeb või kogeb, küll muudab aga alati tegemise põhjust ja kogemise viisi.

Ideed ei tärka pika arutlusahela lõpus, vaid järsu mulje ootamatusega. Püsima jääb mulje jõud, mitte idee ise ega mitte ka arutlus, mis sellele järgneb.

Nagu gaas, nagu keel laieneb jumal täitma antud ruumi.

Et tema ajalugu oleks kooskõlas tema teoloogiaga, pidi ristiusk nagu tema rajajagi surema.


[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

september 13, 2007

Vampirism vol6 - Gooti romaan

Ajaviitekirjandusse tuli esimene vampiiripoeem Der Vampir (inglise keeles) Heinrich August Ossenfelderilt Saksamaalt (1748). Sellele järgnes 1797 Goethe ballaad Korintose mõrsja. Suurbritannias juurdus see kirjanduslik traditsioon laiemalt, kuigi sõna "vampiir" jõudis inglise keelde alles 18. sajandi keskel. Selle ajani ei leidunud seda veel kõige põhjalikumas ja nüüd kuulsas Bailey's Dictionarys, mis ilmus 1721 a. Samast tüvest sõna "vamp" esineb meie kaasaegsetes sõnaraamatutes tähenduses "naine, kes kasutab seksuaalseid võrgutusvahendeid meeste ärakasutamiseks", aga Bailey's sõnaraamatus on selle seletus - "teatud lühike sukk". Isegi Samuel Taylor Coleridge'i poeemis Christabel (1798) ei kasutatud tegelikult seda sõna, ehkki käsitleti vampiiriteemat. Õigupoolest ilmus vampiiriterminoloogia inglise kirjanduslikku keelepruuki alles 19. sajandi algusaastail. Esimesena kasutas seda nähtavasti Robert Southey poeemis Thalaba, mis ilmus 1800. aasta paiku, kuid populaarne Walker's Dictionary (1862) annab vampiiri tähenduseks lihtsalt "deemon", kuna sõna ise on märksõna all "kuri vaim või kurat". Ehkki kuskil ei ole vihjet vere imemisele, mis nüüdseks on üldiselt tuttav, näib, et see aspekt oli teada juba varem, nagu on näha George Gordon Byroni poeemist Gjaur, mis ilmus 1813. aastal.

Esimene selleteemaline teos tuli inglise ilukirjanduslikku proosasse lord Byroni ühe kolleegi sulest aastal 1819. John Polidori kirjutas lühijutu The Vampyre ja see jutustab salapärasest aristokraadist lord Ruthvenist (sellenimeline perekond elas tõepoolest Sotimaal 16. sajandil), kes toitus ilmsüüta naisterahvaste verest. Teine Byroni-Polidori rühma liige oli Mary Shelley, kelle romaan - loodud sõprade lõbustamiseks koosviibimisel Genfi lähedal -ilmus trükist klassikalise õudusloona, pealkirjaga Frankenstein. See on paljude arvates üldse esimene raamat ulmekirjanduse žanris. Mõni aeg pärast seda ekspluateerisid lord Ruthveni kuju mitmesugustele ajakirjadele kirjutavad autorid, kelle fantaasia muutis need 19. sajandi keskpaiku imporditud vampiirid kuuvalgusolevusteks.

Järgmisena kerkis esile James R. Planche, heraldik ja näitekirjanik, ooperi Oberon libretist. Planche tabas kähku ära, mis potentsiaal võib vampiiril laval olla ja 1820. a. esietendus Londonis tema romantiline šoti draama The Vampire, or The Bride of the Isles. Selle aluseks oli näidend, mille pealkiri oli samuti The Vampyre, mis oli omakorda inspireeritud Polidori teosest. See oli keskne teema ka Heinrich Marschneri saksakeelses ooperis Der Vampyre (1829). Seejärel avaldas 1841. a. Aleksei Tolstoi jutustuse Mardus ja kümme aastat hiljem toodi lavale Alexandre Dumas' viimane draama pealkirjaga Le Vampire.

Üks kõige populaarsemaid tolle aja järjejutte oli Vampiir Varney mida 1840. aastail trükiti ühes Inglismaal iga nädal ilmuvas odavas õuduslugude ajakirjas. Pärast üllitas autor James Malcolm Rymer selle loo raamatuna. Peategelase sir Francis Varney, 17. sajandi kodusõjas kuninga pooldaja, lasksid Oliver Cromwelli sõdurid küll maha, aga ta ajas oma asja edasi üsna meeldiva vampiirina. Varneyst alates muutus vampiir vana Euroopa pärimuse tolmusest haisvast zombist võluvaks normaalseks kujuks, kes liigub viisakas seltskonnas. Enne seda oli tüüpiline vampiir olnud tursunud ja sagrine slaavi mužik: küüned pikad, määrdunud linases ürbis, suu ammuli, üks silm lahti ning nägu vastikult punetav ja pundunud. Aga 19. sajandil ilmus romantilisse kirjandusse äkki uus vampiir, kes ei olnud enam kaugeltki tülgastavalt vastik, vaid hoopis elegantne, andekas ja seksikas!

Varneyga ilmus maailmalavale moodsa kaasaegse vampiiri uusim mudel. Tal oli midagi, mida varasemate "libasurnud" tegelaste juures ei olnud nähtud. Nimelt ilmneb, et tal on vere imemiseks kihvad. Varney lugu on tähtis ka selle poolest, et siitpeale hakkasid vampiirid kartma päikesevalgust, kuigi kuukiired, vastupidi, pidid neid kosutama. Lõpuks kukutas Varney end vulkaani kraatrisse, et kuu enam temani ei ulataks ja ta võiks tõeliselt surra.

Omapoolse panuse kiiresti muutuvatele meeleoludele andis 1872. a. iiri advokaat J. Sheridan le Fanu lühiromaaniga, mille peategelane oli naisvampiir Carmilla. See oli järjekordne õudne lugu, millega jõudsid seda laadi kirjandusse mõned praeguseks tuntud gooti romaanile omased juurdlevad teemad. Carmilla magas puusärgis, tal oli üleinimlik jõud, temast oli saanud vampiir teise vampiiri hammustuse tagajärjel. Viimaks löödi tal vai südamest läbi ja nii ta suri. Hiljem, aastal 1897 arendas Suurbritannia õuelaulik Joseph Rudyard Kipling naisvampiiri teemat edasi luuletuses Vampiir.

Terminit "gooti romaan" kasutas esimesena 1764. aastal Horace Walpole romaanis Otranto loss. Gooti romaani peatunnus on sünge, kurjakuulutav teema, kusjuures äreva teadmatuse õhkkonnas valitseb saladuslik, koguni üleloomulik hirm. Sellisena võiks Mary Shelley Frankensteini lugeda gooti romaaniks, aga ka teisi teoseid, mis küll tingimata ei kuulu õudusromaanide žanri: näiteks Jane Austeni Northanger Abbey, Emily Bronte Vihurimäe, Charlotte Bronte Jane Eyre ja Daphne du Maurier' Rebecca, kusjuures on huvitav tõik, et kõik on inglise naiskirjanike teosed.

Peamised põhjapanevad "gooti" liikumise vaimus kirjutatud üllitised pärast Walpole'i Otrantot olid 18. sajandi lõpul ilmunud Udolpho saladused ja Itaallane Ann Radcliffe'i sulest, Matthew Lewise Munk ja William Beckfordi Vathek - jälle kõik inglise kirjanikelt. Aga siis, sada aastat hiljem, 1897. aastal, ilmus kõige silmapaistvam õudusromaan, Bram Stokeri vampiirilugu Dracula.

Stoker sõlmis kokku mitmed varasemad teemad ja lisas mõned uued, eriti kuju muutmise seoses vampiir-nahkhiirega. Siinkohal on huvitav märkida, et kirjanduslik vampiir ei saanud oma nime vampiir-nahkhiirelt, nagu sageli arvatakse; tegelikult oli asi vastupidi. Sellele konkreetsele nahkhiirele andis nime prantsuse loodusteadlane krahv George de Buffon, kuninga ülemaednik, teoste Histoire naturelle (1765) ja Des epoques de la nature (1778) autor. Enne nende teoste ilmumist ei olnud üheski kultuuris leitud vampiiridel ja nahkhiirtel midagi ühist. Aga kuna need Lõuna-Ameerika öise eluviisiga imetajad toitusid magavate loomade verest, siis Buffon andis neile nime kooskõlas vampiirimüüdiga. Ehkki Dracula oli küll esimene jutustus, millesse oli kaasatud nahkhiir, oli seda kujutatud ka Vampiir Varney esmaväljaande illustratsioonil ja sellest võiski Stoker inspiratsiooni saada. Ta ei hoolinud siiski palju reaalsusest, sest tema verehimuline nahkhiir oli suur elukas, kuna vampiir-nahkhiir (kes pigem limpsib kui imeb looma verd) on võrdlemisi väike loomake. Kuid peamine, mis nahkhiired demonoloogia seisukohalt üldse atraktiivseks muudab, ei ole mitte nende verejanu, vaid asjaolu, et nad on nagu kassid, hundid ja öökullidki ööloomad. Ameerikas ja Kanadas kerkis vampiirikultus esile alles 19. sajandi lõpul, ehkki mõned varasemad Euroopast pärit asukad olid juba oma traditsioonilisemad kodukäija-uskumused endaga kaasa toonud. See kultuur piirdus põhiliselt idarannikuga ja eriti Uus-Inglismaaga ning esimesed dokumenteeritud teated aastast 1888 puudutavad 14-lapselist Stukeleyde perekonda, kus lapsed hakkasid üksteise järel surema. Kui juba kuus olid surnud, kaevati nende laibad välja ja leiti, et kõik on lagunenud, nagu võis oodata, välja arvatud üks. Sel põhjusel süüdistati paremini säilinud tütart Sarah't teiste surmas ja kõiki laipu koheldi tavakohaselt - lõigati südamed välja ja põletati. Tegelikult ei ole selles loos midagi vampiirlikku, aga see tuletas meelde vana uskumust, et surnud avaldavad mõju elavatele. Sellele järgnes palju sarnaseid juhtumeid, näiteks Connecticutis, Vermontis ja Rhode Islandis.

Aastal 1927 tõi Dracula Londonis lavale näitleja ja draamakirjanik Hamilton Deane, kelle iirlannast ema oli olnud tuttav Bram Stokeriga; see näidend tutvustas esimesena krahvi nüüdseks juba kohustuslikuks muutunud musta õhtumantlit. Enne seda oli vändatud paar vampiirifilmi Suurbritannias ja Venemaal, aga USA tõi selle žanri esimesena kinolinale tõesti meeldejäävas lavastuses. 1927. aasta filmis London pärast keskööd esines vampiiri rollis Lon Chaney. Samal aastal tõi ungari pagulane Bela Lugosi Dracula Ameerikas Broadway lavale. See Hamilton Deane'i Londoni etendusel põhinev lavastus pidas vastu 40 nädalat. Sellele järgnes erilepingu alusel Bram Stokeri lesega 1931. aastal film, milles Lugosi ise mängis kuulsa krahvi osa. Sellest alates asus kino-, tele- ja videofilmitööstus mõlemal pool Atlandi ookeani kõhklemata ekspluateerima seda kõige populaarsemat filmimiskõlblikku õudusromaani teemat.

august 17, 2007

Kassid istuvad

Kassid istuvad
   me tummad sõsarad
      kui neil pole nälg
istuvad pidulikult vurrud
   mõlemal pool pead
      mida õpime sellest
milles erinevad
   seened teistest taimedest
      neil pole juuri
ja kui neid süüa
   siis sured või laulad

      Et kassid
ei söö seeni
   üldtuntud tõsiasi
      me ei söö kasse
kui ehk kogemata
   või on tõeline nälg
      näiteks Indias

Mis suhtes on seened
   India ja soomesoolistega
      et oleme šamaanid
näljata
   oleme söönud seeni
      istume pidulikult
laulame aeglasi laule
   end surnuks tehes
      ei me sure sest siis

sööme indialasi
   üldtuntud tõsiasi
      kõik rahvad
soomesoolised

   Kui seeni pärast vihma
      kirjusid koeri mere
ääres on meid
   laulame sureme
      ehk õpime siit uue
tõsiasja
   mis pole üldtuntud

[Anselm Hollo]
[tõlge: Kristiina Etverk]
[Akadeemia; nr. 3, 1990]

august 05, 2007

Mõttelugemistrikk

Alustada võiks katsest jamada sellega. Kui jääte ka silmad punnis uskumatult vahtima, siis võiks edasi lugeda.

Kogu "mõttelugemine" seisneb paaris lihtsas nipis:
a) matemaatika - korduv muster
b) silmapete - muutuv tabel

Kõigepealt siis mustrist.
Võtame kahekohalise arvu, mille kümneliste number on a ja üheliste number on b:

10a + b

Õpetuse järgi: "Vali kahekohaline arv, liida kokku selle numbrid ja lahuta summa algsest arvust." Välja näeks siis edasi:

10a + b − (a + b) =
= 10a + b −  a − b  =
= 9a
Siit on näha, et ükskõik, mis arvu sa valid, sõltub lõpptulemus ainult kümneliste numbrist, mis korrutatakse üheksaga.

Ehk siis:

10 => 1 + 0 = 1 => 10 - 1 = 9
11 => 1 + 1 = 2 => 11 - 2 = 9
12 => 1 + 2 = 3 => 12 - 3 = 9
...
20 => 2 + 0 = 2 => 20 - 2 = 18
21 => 2 + 1 = 3 => 21 - 3 = 18
22 => 2 + 2 = 4 => 22 - 4 = 18
...
30 => 3 + 0 = 3 => 30 - 3 = 27
31 => 3 + 1 = 4 => 31 - 4 = 27
32 => 3 + 2 = 5 => 32 - 5 = 27
...

Ja kui nüüd tabelit lähemalt vaadata, on näha, et numbrite 9, 18, 27, 36, 45 jne. taga on alati üks ja sama sümbol - seesama mis su mõtetes uitas ja mis iga lehe taaslaadimisega muutub.

juuli 22, 2007

Taas purunevad kõrgehitised

Kõrgehitised purunevad nagu klaas
Su kolba leian värskest aatomituhast
ma vaatan varemeisse langevat maad
ma tunnen hing on järsku kerge & puhas

Põsk oxeloigus silmad loputusvees
klosetis oigan nagu surev mikaado
ma peaga puruks olen löönud bidee
& väljas möllab juba tuletornaado

On rusudesse mattund yhendusteed
must möödub sõdur taevakarva baretis
Mu peas on käärimas veel viimne idee
ning krampis kätega ma tirin veel ketist

Sireenid huilgavad & lyyaxe lokku
– mul pole iial olnud selgemat sihti
kui maailm ymberringi variseb kokku
siis keldrist välja saan & hõivan kiirlifti

Särk lõhki rebitud & pyxiauk valla
mu silme ees on tuhat heledat päikest
pind kõigub jalge all kuid sylgan siit alla
& olen vaimustatud loojanguläikest

Vaid yhte nägu nendes leekides näen
vaid yhest on mul täna tõeliselt kahju
et Sind ei emba minu määrdunud käed
& et Sa põled selles sulatusahjus

Su käest ma seda mis kord saamata jäi
veel endist viisi siiralt kahetsen taga
kuid ylejäänu mulle kaeblik ei näi
ma viskun tulle sest ma olen nyyd vaba

Kõrgehitised purunevad kui klaas
Su kolba leian värskest aatomituhast
Ma vaatan varemeid mind haarab extaas
Kõik tundub mulle nagu jumalik puhang

[Indrek Ryytle]
[Inglid rokijaamas; Bookmill; 2006]

juuli 02, 2007

Libahundid vol4 - Eesti

Nõiad moondavad iseendid, aga ka muid inimesi mõnikord libahuntideks (koduhuntideks, inimesehuntideks, soenditeks). Rahvasuus on liikunud palju jutte libadeks moondatud pulmalistest. Pulmalised sõidavad nõiast mööda/vastu rõõmsas pulmatujus. Korraga tõstab nõid kepi ja kas peig pruudiga või hulk pulmalisi ühes pruutpaariga moondatakse libahuntideks. Vahel palub nõid pulmamajas öömaja või midagi muud. Palve tagasitõukamist kuuldes moondab nõid pruutpaari libahuntideks. Hulgakaupa libahuntideks moondatud isikud jäävad ühte parve.

Sagedamini kui muid inimesi moondab nõid iseennast libahundiks, vähemalt tunneme niisuguseid lugusid palju rohkem. Kui nõid moondab ennast ajutiselt (mõneks tunniks) libahundiks, siis muid isikuid aga jäädavalt. Tavaliselt päästab leib nõiduse paelust - juhtub libahunt leiba saama, langevad tast nõiduse kütked ja ta pääseb inimeseks tagasi.

Päris hundi viisi tormab libahunt koduloomade kallale, murrab maha, sööb liha osalt sealsamas, osalt viib koju teiseks korraks. Olgu ees hobune, härg, kits või lammas, kõik murtakse maha. Iga kodulooma liha kõlbab libahundile. Muidugi mõista sööb libahunt murtud liha toorelt. Hurjutatakse libahundiks moondatud inimest toore liha söömise pärast, näib liha kohe nagu keedetud olevat.

Libahundiks minevad nõiad tarvitavad ettevõtte kordasaatmiseks sagedasti hundi nahka. Võetakse hundi nahk, pannakse selga - libahunt valmis. Mõnes kohas käib nõid kõige oma perekonnaga libahuntideks. Kord tarvitavad kõik perekonna liikmed ühist hundi nahka, kord on igaühel oma nahk. Enamasti tuleb nõia või ta omaste libahuntideks käimine kellegi võõra kaudu ilmsiks. Vahel pääseb sulane, vahel tüdruk, vahel minia, vahel keegi võõras libahundiks käimise jälile. Libahundiks minemise pealtnägija püüab tihti nähtut jäljendada. Enamasti õnnestub ettevõte, kuid tuntakse ka äpardusi. Kogemata jäljendaja seob enese mingi asja külge, kartes, et muidu liiga kaugele jookseb. Aga siduminegi ei pea alati jäljendajat paigal.

Mõned nõiad võtavad teele minnes hundi naha kotiga kaasa, et tarbekorral kohe libahuntideks saaksid. Peale hundi naha tarvitamise oskavad nõiad muulgi viisil libahuntideks saada. Kes käib kolm korda neljakäpakil ümber kivi, kes kasvatab liivaaugus kolm korda tiritamme, kes määrib ennast iseäraliku võidega. Hallistes räägitakse, libahundiks mineja pidada ahju peal kolm korda ümber põhjata vaadi käima ja siis vaadist läbi ronima. Viljandimaal teatakse, et tarvis kolm neljapäeva õhtut järgemööda kõveralt kasvava loogasarnase puu alt tagurpidi läbi ronida. Sarnaste tempudega käivad tavalisesti nõiasõnad käsikäes. Wiedemanni teadmise järgi peab kolm neljapäeva õhtut laial tasasel kivil püherdades ütlema: "Niibes, naabes, nahk peale, kiibes, kõõbes, kõrvad pähä, siibes, saabes, saba taha!" Teisal kästakse heinasao alt läbi pugeda ja ütelda: "Niuh, näuh, nina pähä, hiuh, hauh, hambad suhu, kiuh, käuh, karvad selga!" Mujal aga öeldakse, et tarvis kolm korda ümber kadakapõõsa käies ütelda: "Niuh, näuh, nahk selga, siuh, säuh, saba taha, kriuh, kräuh, kõrvad pähä!"

Harukorral kipub libahunt inimese kallale, veel harvemini murrab lapsi. Last murdvad libahundid tulevad huvitaval kombel ikka Peipsi tagant ja põhjendavad murdmist koduse näljaga.

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada. Päevaajal moondab libahunt ennast inimeseks ja otsib teiste inimeste seltsis libahunti, öösel aga ruttab loomi murdma. Teades, et libahunt inimene, ei taheta teda tappa, vaid kahjutuks teha, ta murdmist lõpetada, seda enam, et mitmed libahundid ainult nõidade poolt olid libahuntideks moondatud.

Libahundiks käivast nõiast räägib rahvasuu, et ta inimese kuju tagasisaamiseks niisamasuguseid tempe peab tegema kui enne naha sisse pugemist. Tempude tegemise järel langeb nahk iseenesest seljast ära. Aga sõnade lausumistki peetakse mitmel puhul tarviliseks inimese kuju tagasisaamisel. Tihti käivad need lausumisesõnad libahundiks saamise sõnadega kaunis ühte, näiteks: "Karvad seljast, kiuh, käuh, hambad suust, hiuh, hauh, nina pääst, niuh, näuh!"
Libahunt ei erine pealtnäha mingil kombel tavalisest hundist, ometi teeb valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel vahet. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk muust sarnasest ehtest.

Soomlasedki tunnevad libahunti. Nad nimetavad teda aga vironsusi'ks, see on Eesti hundiks. Sellega ei taha soomlased libahunti ometi mingisuguseks Eesti leiduseks tunnistada. Palju ennemini tuletab soomlaste Viron susi libahundi Saksast põlvnemist meelde. Sakslased kõnelevad nõidade moondamisest "wervolfiks", "mees-hundiks". Sõna algupoolest "ver-", lad. "vir" tegid soomlased viro ja nii tekib neil Viron susi. Soomlaste arvamise järgi toidab Viron susi ennast vähem murtud loomadest kui tuulest. Ta jookseb ikka, lõuad lahti, vastu tuult. Leib vabastab teda niisama kui Eesti libahunti nõiduse-kütkest. Hunt ei kipu libahundi kallale, sest hunt peab libahunti enesesuguseks hundiks.

Kohalikud kõrgemad võimukandjad aga ei tundnud armu. Vanadest dokumentidest leiab palju märkmeid, et kohtud lasknud ära hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinnas arutati 1615 ja 1618 libahundi protsesse ja Viru-Nigulas veel 1640. aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõiduse pärast ära, selle järel kui neid enne rängalt oli piinatud. Esiti sattus üks naine kohtu alla. Selle naise peale kaevati, ta käinud kümme aastat libahundina kahju tegemas. Piinamisel päriti naiselt kaassüüdlasi. Naine tunnistas viis teist naist kaassüüdlasteks. Kõik kuus mõisteti kohtu poolt tulesurma.

PS. Olgu veel tähendatud, et nõiad inimesi vahel muudeks loomadeks moondavad, näiteks hobuseks. Jõuluõhtul saadud leib aga peaks aitama.

[Lisalugemist näiteks Eisen'i "Eesti mütoloogia" näol.]

juuni 16, 2007

Web 2.0

Viimased aasta-paar on kogunud populaarsust mõiste Web 2.0. Mille poolest erineb see nn tavalisest, staatilisest, veebist? Tehnoloogilist revolutsiooni ju pole toimunud. Kõik saidid, mis on eelmainitud mõistega sildistatud, on tegelikult vana tehnoloogiat osavalt kombineerinud. On toimunud sujuv evolutsioon, mille üheks käimatõmbajaks oli AJAXi massiline levik. Sotsiaalmeedia ja veebikogukondade esiletõus. Millised oleks siis suuremad ja edukamad uue veebi suunanäitajad...

Flickr - Fotode jagamine. Võrdluseks Picasa.
Del.icio.us - Jaga oma brauseri järjehoidjaid, sildista neid ja otsi teiste omade seast märkasõnade järgi. Üks algne populaarsuse põhjus on muidugi ka kavalalt valitud domeen.
Digg - Jaga leitud uudiseid või muid netikurioosumeid. Ehk siis teisisõnu on esilehel netihoolikute poolt sõelale jäänud leiud. Võrdluseks Reddit.
Meebo - Veebipõhine keskkond, kus saad kasutada nii MSN'i, Google Talki või muu laialtlevind protokollil tuginevat veebiklienti. Võrdluseks Campfire.
Last.fm - Audioscrobblerist välja kasvanud mitmekesine muusikaportaal.
LibaryThing - Kataloogi oma raamatud ja vestle huvigruppides.
Wakoopa - Koht, kus kaotad tarkvaralise privaatsuse.
Populaarsust üritavad ka võita ka nn online-töölauad. Näiteks Goowy, Desktoptwo ja EyeOS.
Ja muidugi nüüdseks Google poolt omandatud videote jagamise sait YouTube. Võrdluseks kasvõi MetaCafe.

Ja palju teisi veebiteenuseid, mida surutakse meelevaldselt uue ja popi nime alla. On loodud isegi üsna humoorikas Web 2.0 validaator ja sait mis üritab mõõta teiste saitide populaarsust.

Ühesõnaga - muutund pole midagi muud peale selle, et nüüd loovad toimetajate asemel just kasutajad sisu ja väärtuse. Ja kui ei tööta enesetsensuur, siis lihtsalt su "feim" langeb. Ja see on ju hea.. või ei?

#779320
please describe web 2.0 to me in 2 sentences or less.
you make all the content. they keep all the revenue.

mai 11, 2007

Eesti haikud

Jüri Üdi

Vaatasin palju
hiljem valiti välja
mida ma nägin

Ellen Niit

Sinisest pilvest
välgatab rohelist tuld.
Äkki näen kõike.

Ain Kaalep

Tumesinises
soomusrüüs sõdalane
ründab - pabulat.

Jaan Kaplinski

Vihmasahin on
öisel järvel. Nahkhiirte
varjudeta lend.

Uni ei tule.
Väljas potsatab õunu
niitmata rohtu.

Kalle Kurg

On kaela ümber
põimunud kätes rohkem sind
kui kõigis sõnus.

Mart Raud

Vaikus kõneleb sealgi,
kus kuulmas ei ole
ühtki hinge.

Peeter Olesk

Kibe kaduvik
ahistab hinge, mõtteid
ärkvele pekstes.

Tuulikki Raudalainen

kass liigahtab
hüppab siis toolilt maha
roheline silm


[koostanud: Mart Mäger]
[Kõik siin maailmas : valimik eesti haikusid; Eesti Raamat; 1980]

aprill 15, 2007

Ringvaremed

And if he left off dreaming about you ...
"Through the Looking-Glass", VI



Keegi ei näinud teda randumas üksmeele ööl, keegi ei näinud bambusvenet pühasse mutta vajumas, aga mõne päeva pärast polnud kellelegi teadmata, et see vaikiv mees on tulnud lõunast ja et tema kodu on ühes neist arvutuist küladest jõe ülemjooksul järsu mäe nõlval, kus zendi keel pole veel segunenud kreeka keelega ja kus pidalitõbe esineb väga harva. Kindel on, et see hall mees suudles muda, tuli siis kaldale, ilma et oleks laiali lükanud (või isegi tundnud) lõikheina, mis tema ihu kriimustas, ja ronis tuikudes ning verisena üles ringmüürini, mis ümbritseb kroonina kivvi raiutud tiigrit või hobust, mis hõõgub aeg-ajalt nagu tules ja on praegu tuhakarva. See ringmüür on tempel, mille on hävitanud muistsed tulekahjud, mida on rüvetanud roostik ja kus jumal ei võta enam vastu inimeste austusavaldusi. Võõras heitis pjedestaali ette põrmu. Kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel. Ta katsus hämmelduseta oma haavu, mis olid juba armistunud, sulges taas oma heledad silmad ja uinus, mitte liha nõtrusest, vaid tahte kindlusest. Ta teadis, et see tempel on koht, kuhu teda oli toonud võitmatu iha; ta teadis, et alamjooksul pole tihe võsa suutnud lämmatada teise õnnistusrikka templi varemeid, mis kuulusid samuti tulesurma surnud jumalaile; ta teadis, et praegu on tema kohustus und näha. Kesköö paiku äratas teda ühe linnu trööstitu karje. Paljaste jalgade jäljed, paar viigimarja ja veekruus ütlesid talle, et kohalik rahvas on aupaklikult valvanud tema und, kas siis taotledes tema soosingut või kartes tema võluvõimu. Hirmust lõdisedes otsis ta endale lagunenud müüris hauaorva ja kattis end tundmatu taime lehtedega.

See, mida ta ihkas, ei olnud võimatu, küll aga üleloomulik. Ta tahtis unes üht inimest näha, ta tahtis näha teda kõigis üksikasjus ja sundida teda realiseeruma. See maagiline iha täitis kõik ta hingeavarused, ja kui keegi oleks talt küsinud tema nime või mõnd seika tema eelnenud elust, poleks ta suutnud vastata. Talle sobis see tühi ning lagunenud tempel, sest maailm jäi siit kaugele, ja samuti ümberkaudsed talupojad, sest nad rahuldasid tema kasinaid vajadusi. Andamiks toodud riisist ja puuviljadest piisas, et toita tema keha, mis oli täielikult pühendunud ainsale eesmärgile - magada ja und näha.

Esialgu olid unenäod kaootilised; mõne aja pärast muutusid nad dialektilisteks. Võõras mees nägi end keset sõõrjat amfiteatrit, mis oli mingil moel ka mahapõlenud tempel: selle astanguil seisid summas vaikivad õpilased; ülemiste näod ulatusid paljude sajandite kaugusele ja tähtede kõrgusele, kuid olid kõik selgesti nähtavad. Mees pidas neile loengut anatoomiast, kosmograafiast, maagiast. Nad kuulasid teda äreval ilmel ja püüdsid arukalt vastata, otsekui aimaksid nad, et see tähtis eksam vabastab ühe nende hulgast tühjast näilisusseisundist ja viib reaalsesse maailma. Mees vaagis nii unes kui ilmsi oma unenäokujude vastuseid, ei lasknud end silmakirjatsejaist petta ja aimas mõningais kõhklevais vastuseis üha kasvavat arukust. Ta otsis hinge, mis vääriks osasaamist universumist.

Üheksandal või kümnendal ööl mõistis ta teatava kibestusega, et pole midagi head loota koolipoistest, kes tema õpetuse passiivselt omaks võtsid, küll aga nendest, kes söandasid mõnikord arukalt vastu vaielda. Esimesed pälvisid küll armastust ja heatahtlikkust, kuid ei suutnud isiksusteks tõusta; teiste pre-eksistents kestis pisut kauem. Ühel õhtul (nüüdki olid õhtud unenäorikkad, koidutundidel nägi ta harva mõne üksiku une) saatis ta terve kooli lõplikult laiali ja jättis endale ainult ühe õpilase. See oli sõnaaher, kurvameelne, ajuti isegi tõrges poiss, kelle näojooned olid niisama teravad nagu sellel, kes teda unes nägi. Kaasõpilaste äkiline eemaldamine ei häirinud teda kuigi kaua; tema edusammud pärast paari eratundi panid õpetaja imestama. Ja ometi lõppes asi katastroofiga. Mees ärkas ühel päeval unest nagu mingist kleepuvast kõrbest, vaatas hääbuvat ehavalgust, mis muutus kiiresti koidukumaks, ja sai aru, et ta polnudki und näinud. Terve päeva ja terve öö magamatuse talumatu selgeltnägevus tõusis tema vastu. Ta tahtis metsa minna, end kokku võtta; vaevu suutis ta läbi surmaputke mingi ähmase unenäo puhanguid hoomata, mis põimusid põgusate primitiivset tüüpi nägemustega ja olid kasutamiskõlbmatud. Ta tahtis kooli kokku kutsuda, aga vaevalt oli ta lausunud mõned lühidad innustussõnad, kui kõik muutus vormituks klombiks ning kustus. Ta oli nüüd peaaegu pidevalt valvel, vihapisarad kipitamas vanus silmis.

Ta mõistis, et seda seosetut ning keeriselist ainet vormida, millest unenäod koosnevad, on rängem kõigist töödest, millega mees ealeski toime suudab tulla, isegi kui ta tungiks kõigisse alamat ja ülemat liiki saladustesse, hoopis rängem kui liivast köit punuda või kujutust tuulest raha lüüa. Ta mõistis, et on vaja mingit algvapustust. Ta vandus, et unustab kogu selle määratu hallutsinatsiooni, mis teda valeteele oli juhtinud, ja hakkas uut töömeetodit otsima. Enne selle kasutuselevõtmist pühendas ta terve kuu puhkusele ja kogus jõudu, mida oli sonimisele raisanud. Ta loobus kõigist ettekavatsetud unenägudest, ja peaaegu pidevalt pingutades õnnestus tal päevast mõistlik osa maha magada. Need harvad uned, mida ta sel ajal nägi, jättis ta unes tähele panemata. Et uuesti oma ülesande kallale asuda, ootas ta täiskuud. Siis pesi ta end õhtul jõevees, palvetas planeetide jumaluste poole, lausus lubatud silbid ühest võimsast võlunimest ja uinus. Peaaegu silmapilkselt nägi ta unes tukslevat südant.

Ta nägi unes erksat, sooja, salajast, rusikasuurust ja granaatpunast südant inimkeha poolvarjus, millel puudus veel nägu ja sugu; neliteist kuuvalget ööd ühtejärge nägi ta armastusega unes kõiki selle üksikasju. Iga ööga muutus süda ikka tõelisemaks. Ta ei puudutanud seda; ta piirdus vaid tunnistamisega, vaatlemisega, võib-olla ainult kohendas seda pisut oma pilguga. Ta elas sellele ja uuris seda mitmesugusest kaugusest ja mitmesuguse nurga all. Neljateistkümnendal ööl puudutas ta nimetissõrmega kopsuarterit ja siis tervet südant nii seest kui väljast. Tulemus rahuldas teda. Meelega ei näinud ta terve öö otsa und, võttis siis uuesti südame, hüüdis ühe planeedi nime ja manas esile nägemuse teisest tähtsast organist. Enne kui aasta täis sai, oli ta jõudnud skeletini ja laugudeni. Võib-olla kõige raskemaks ülesandeks osutus loendamatute karvade kujutlemine. Ta nägi unes tervet inimest, noorukit, kuid see ei tõusnud, ei kõnelenud ega suutnud silmi avada. Öö öö järel magas mees ja nägi temast und.

Gnostilistes kosmogooniates voolivad demiurgid punase Aadama, kes ei suuda jalule tõusta; niisama võimetu, kohmakas ja algeline nagu too põrmust Aadam oli ka Aadam, mille maag oma uneöödel oli sepitsenud. Ühel õhtul oleks ta oma loomingu peaaegu hävitanud, aga tal hakkas kahju. (Õigem oleks olnud tal see hävitada.) Kui kõik palved maa- ja jõevaimude poole olid tagajärjetuks jäänud, heitis ta silmili maha kivikuju ette, mis võis olla kas tiiger või täkk, ja anus tundmatult abi. Kui tuli pimedus, nägi ta kuju unes. Nägi teda elusana, vabisevana; see polnudki tiigri ja täku värd, vaid kujutas ühtaegu mõlemat tulist looma ning lisaks veel härga, roosi ja tormi. See mitmepalgeline jumal ilmutas, et tema maine nimi on Tuli ja et selles ringikujulises templis (ja teistes samasugustes) on teda kummardatud ja et tal on võluvõim hingestada unenäoviirastusi, nii et kõik olendid peale Tule ja unenägija peavad seda lihast ja verest inimeseks. Ta käskis mehel oma usutalitused selgeks õppida ja minna teise lõhutud templisse, mille püramiidid asusid allavett, et kellegi hääl kuulutaks ka seal mahajäetud paigas tema au. Ja unes nähtu muutus unenägija mehe unenäos tõeluseks.

Maag täitis kõik käsud. Ta pühendas palju aega (kokku kulus tal selleks kaks aastat) universumi ja tulekultuse saladuste avastamisele. Südames oli tal aga kahju oma loomingust lahkuda. Pedagoogiliste vajaduste ettekäändel pikendas ta päevast päeva uneaega. Samuti tegi ta uneinimesele uue parema õla, mille oli kogemata unustanud. Aeg-ajalt vaevas teda tunne, nagu oleks see kõik juba kord juhtunud... Üldiselt olid tema päevad aga õnnelikud, ja kui ta silmad sulges, mõtles ta ikka: "Nüüd saan oma pojaga kokku." Või siis harvem: "Poeg, kelle olen ilmale toonud, ootab mind, ja kui ma ei lähe, siis ei ole teda olemas."

Järk-järgult harjus ta reaalsusega. Ükskord käskis ta tal kauge mäe tipule lipu heisata. Teisel päeval lõkendaski lipp mäe tipul. Ta tegi teisigi sama laadi katseid, mis läksid kord-korralt ikka julgemaks. Teatava kibestusega taipas ta, et ta poeg on valmis sündima ja ootab võib-olla juba kannatamatult. Tol ööl suudles ta teda esimest korda ja saatis ta teise templisse, mille varemed valendasid mitme penikoorma kaugusel jõe alamjooksul läbipääsmatute metsade ja roostike taga. Enne aga (selleks, et ta ei saaks iial teada, et ta on kujutlus, ning peaks end inimeseks nagu teisedki) laskis maag tal unustada täielikult oma õpiaastad.

Tema võitu ja hingerahu jäi häirima igavus. Õhtuhämaras ja aovalges heitis ta kivikuju ette silmili maha, kujutledes, et ta olematu poeg täidab vist samasuguseid rituaale teiste ringvaremete keskel jõe alamjooksul. Öösiti ta ei näinud enam und, või kui nägi, siis nii nagu kõik inimesed. Ta tajus vaid üsna ähmaselt maailma hääli ja vorme: eemalviibiv poeg sai toitu tema kahanevast hingest. Mehe elu eesmärk oli saavutatud; ta elas veel vaid mingis ekstaasitaolises olekus. Mõne aja pärast, mida ühed selle loo jutustajad loevad aastatega, teised viisaastakutega, äratasid kaks paadimeest ta südaöösel üles; nende nägusid ta ei seletanud, aga nad jutustasid talle salapärasest mehest põhjapoolses templis, kes võib ilma end põletamata tules kõndida. Maagile meenusid äkki jumala sõnad. Talle meenus, et kõigist, kes maailma on loodud, on tuli ainus, kes teab, et tema poeg on viirastus. Esialgu see mõte rahustas teda, siis aga muutus painavaks. Ta kartis, et poeg hakkab selle iseäraliku eesõiguse üle mõtisklema ja avastab mingil viisil, et ta on vaid kujutelm. Mitte olla inimene, vaid teise unenäo projektsioon - mäherdune enneolematu alandus! Mäherdune pöörasus! Iga isa on huvitatud oma lastest, kellele ta on tühipalja meeltesegaduse või õnne hetkel elu andnud (või ellu ärgata lubanud); seda loomulikum oli maagi mure oma poja tuleviku pärast, kelle ta oli tuhande ja ühe salapärase öö jooksul kont-kondilt ja tükk-tükilt kokku mõtelnud.

Tema hingepiinad lõppesid ootamatult, kuigi seda tõotasid mitmed ended. Esimene oli kauge pilv (pärast pikka põuda) künkaharjal, kerge nagu lind; siis läks lõunataevas roosaks nagu leopardi igemed; järgnes kõigi loomade paaniline põgenemine. Sest see oli kordunud juba sajandeid: tuli laastas tulejumala pühamu varemeid. Koidu ajal, kui kuskil polnud enam ühtki lindu, nägi maag, kuidas tuli piiras sõõrina templi müüre. Hetkeks mõtles ta vees varju otsida, kuid mõistis siis, et surm tuleb ta vanadust kroonima ja päästab teda vaevast. Ta astus leekidele vastu. Need ei kõrvetanud ta ihu, vaid paitasid teda ning voolasid temast kuumuse ja põlemiseta üle. Kergendusega, alandusega, õudusega taipas ta, et ka tema on nägemus, et keegi teine näeb teda unes.


[Jorge Luis Borges; Las ruinas circulares; 1940]
[tõlge: hispaania keelest Ott Ojamaa]
[Hargnevate teede aed; Loomingu Raamatukogu nr. 5/6, 1972]

märts 04, 2007

Killuke mõõtmatust

Prelüüd

I

Surnute varjud tõusevad tolmust
ja lendavad tuules minema

ma usun üht maad ma usun üht taevast
ma usun kivide ülestõusmist
ja lainete surematust
usun terade sosinat mullas
usun metsajärvede vaikust

pilved laskuvad alla kui ma neid hüüan
uppunud mandrid tõusevad merest
ja vikerkaar murdub pooleks

kirikud salgavad üksteist ära
enne kui kukk laulab kolmandat korda
kõrbed unustavad oma nime
ja värisedes kummarduvad mäed
selle ees kes lausub viimase sõna


Rahutus

Kes muukraua ja hambaorgiga avaks väravad Kuradi linna
kes keldritreppi pidi oskaks taevasse minna
kuut kavatses jalga lasta - seo ta koera sappa
appi - üks habetund peegel ja sääsk ei tahtnud mind tappa

antennid ei vasta - sa ise jätad end hätta
kas jõuadki veel astuda üle metsa kasvanud mätta
võta varblane ühte ja teise pihku ja lenda
siis unustad mure ja unustad iseenda
vikerkaar mõõgana peos lõhesta paatunud taevas
sõua üle tulemere lapse puukoorest laevas

aeg võõpab sind halli värviga kord kaod sesse kui kesta
elad vanaks et lastele ja endale väikesi lookesi vesta
su maaulm on siis nii väike aken voodi ja ahi
meenuta noorust ära vaid peeglisse vahi

kas surm on alguse lõpp või sünd on lõpu algus
vaiki sest täna on pimedus sulle parem kui valgus

[Jaan Kaplinski; 1956-1961]
[Kirjutatud : valitud luuletused; Varrak; 2000]

veebruar 25, 2007

Vampirism vol5 - kirik

"Nii, munk! Sul on aega palvetada, kui soovid. Seitsme ja poole minuti pärast paned sa trelli minu südame kohale. Ja puurid selle läbi. Puurid nii sügavale, kui annab, ja nii, et veri purskab. Kui sa seda ei tee, näritakse kümne minuti pärast sinu kõri läbi ja sinu mahlane toskaana veri voolab kõigi aegade vastikuma ja jõhkrama vampiiri kurku. Juhuslikult on imejaks siis minu keha ning needsamad hambad. Ainult siis on nad palju teravamad."

Indrek Hargla, Kindel linn



Mõningatel andmetel ilmus esimene raamat verejanulistest libasurnutest aastal 1645, autoriks kreekakatoliku vaimulik Leo Allatius. Üllitises jutustas ta vrykolakasest - laibast, mille deemon on enda võimusesse võtnud. Mõneti oli nimetus vrykolakas sarnane libahundi nimetusega, mis slovaki ja bulgaaria pärimustes oli olnud върколак (verkolak, vŭrkolak). Serblased olid esimesed, kes need kaks deemonlikku tüüpi kokku liitsid, andes neile ühise nime vlkoslak.

Aastal 1657 mainis deemonlikku kodukäijat prantsuse jesuiit François Richard oma töös "Relation de ce qui s'est passé a Sant-Erini Isle de l'Archipel" ("Ettekanne sellest, mis juhtus Egeuse mere Saint-Erini saarel"). Sellest kontekstist said katoliiklik ja protestantlik kirik suurt inspiratsiooni, sest selle saatanliku olendi mängutoomine võimaldas vrykolakase loomust ümber disainida ja ilustada turu tarbeks, kus ta oli seni tundmatu. Seda tehes mütologiseeriti kogu teadaolev info - otsustati, et neid olendeid saab tagasi tõrjuda selliste vahenditega nagu pühitsetud vesi, armulaualeib ja krutsifiks, või protestantliku kiriku puhul harilik ladina rist ilma Kristuse kujuta.

Juba 9. sajandil teadsid rumeenlased ja ungarlased, kuidas takistada surnute ringilomberdamist. Karjakasvatajate kujutluses oli surnud inimene jalalt maha lõigatud - seepärast oli tavaks panna maetud surnukeha rinnale sirp otsekui meeldetuletuseks, et ärgu ta enam surelike maailmas ringi rännaku. (Arvatavasti seepärast ongi ammusest ajast Surma kujutatud poolpalja luukerena, sirp käes.) Seda praktiseeriti eriti nende juures, kes olid surnud enne ettenähtud aega (õnnetus, mõrv, enesetapp, haigus) ja võisid üles ärgata, teadmata et nad peavad olema surnud. Sama käis ka vallaslaste ja pühitsemata mulda maetute kohta. Väga sageli suri inimesi katku või nakkushaigustesse ja nad maeti kiiruga ilma matusetalituseta, et haigus ei leviks. Selliseid ohvreid mõistis kirik eriti hukka, sest nendega, kes olid ilma preestri osavõtuta mulda sängitatud, sõlmis kurat kindlasti lepingu.

Vampiiride pärimus lähtus põhiliselt Euroopa Karpaatide piirkonnast ja juurdus sügavasti Balkanil ning germaani aladel. Näib, et Rumeenia oli maa, kus kujunes otsene side vampiiri- ja nõiakultuse vahel, kuna teistes regioonides laienes termin strigoi (naissugu: strigoaica) tähenduses "nõid" rahvasuus ka vampiirile. Sõna algkuju oli strix, mis ladina keeles tähistas kriiskavat öökulli.

Kuid kuidas on seotud öökull ja verdimev deemon? Vana Testamendi Jesaja raamatus öeldakse: "ka kriiskav öökull puhkab seal ja leiab endale puhkepaiga". Kuid rooma kiriku ladinakeelses tõlkes Vulgata seisab seal kriiskava öökulli asemel Lamia nimi. Kreeka mütoloogias oli ta vereimeja deemon. Heebrea pärimuses seostati Lamia sumerite Lilithiga, kes olevat lennanud nagu öökull, ja kes keskaegses esoteerilises juudi traditsioonis tõusis jumala enese kuningannalikuks abikaasaks. Semiidi keelte uurija Patai tõlgib heebrea keelest lause kriiskava öökulli kohta Jesaja raamatus 34:14 järgmiselt: "Tõesti, seal viibib Lilith ja leiab enesele puhkepaiga!" Eestikeelses piiblis seisab "Lilith"i asemel "tont".

veebruar 03, 2007

Rahunemine

TUULE JA SUITSUDE SEADUS
pööraste hetkede vahel
eneseksoleku teadus -
headus on ainuke ahel
ainuke väljapääs ringist
ainus ja otsustav alus
hoida ja haarata mingistki
kingist on vajalikvalus

[Andres Aule]
[0 - 0; Bahama, Eesti Keele Sihtasutus; 2000]



RUUMIST RUUMI ta jooksis
kui pakkudes suitsule tuld
ta käes väreles tuli
ta nuttis millegipärast
ja näost oli valge kui muld
ruumist ruumi ta armastas
armiga hinges ja näos
ma tean
tema laul kajas kui kaheteistkümnes sajand
kas tunned siin kuskil on seos
ruumist ruumi ma kusagil eneses tunnen
sel lool
on sinuga seos
sest ta nuttis millegipärast
ja ta oli igal pool

[Andres Aule]
[Melodie für Eisbahnen; Bahama Press; 2001]



PÄEVA KAHEKSAS TUND
sajab hõredat lund
külma on miinus kuus koma viis
miski ei sega su und
hõredat und

lume leebe faktuur
kõik on valge ja suur
purikaid hoiab üksik karniis
veel püsib arhitektuur
leebe ja suur

tee mida mööda korduvad hommikud
linn nagu suletud silm
Gonsiori tänava ummikud
mulle meeldib tänane ilm

[Andres Aule]
[Seni ilmumata]

jaanuar 21, 2007

Lumõlavvamiis

Latsõpõlvõn ma tahtsõ saia säändses mehes, kes lumõ pääl sõitmisõ lavvaga lindäs. Lumõlavva pääl lindämine köütse minnu väega tuuperäst, et ma mõtli, et olõssi nigu Ull-Ivann, kes sõit uma ahuga rintsessi manu. Mul joba veri veidükse vemmeld´, tuuperäst minnu tuu rintsessivärk väegale huvit´.

Esä ostsõ mullõ lumõlavva häämeelega, tollõ, et tõsõ tahtsõva iks mersusi perse ala, a kolmanda es taha apsull midägist. Sünnüpäiv om mul keväjä, tuuperäst tettu kingitüs edimäses septembris, muidu lätt üts talv vett vidämä.

Tarkusõpääva kink oll´häste ajastadu. Lätsi uma tarrõ, siliti kõrras lumõlauda, ja unisti kuis ma ilosast rintsessist müüdä libisa ja ta huu päält üten haara. Rintsess kaes mullõ otsa ummi silmõga, mis kümme kõrda süvembä kui tuu väiku lohk Tasatsõn ookeanin, medä Mariaani süvikus kutstas. Ja sis ma teesi elo kõgõ pikimba liu tä silmi kaudu tä süämele ja säält egäle poole mujjalõ. Pääle tuud mõttõliugu lätś mul opmine ka nigu lumõlavva pääl, nii et vanõmba lätsi joba kuuli uurma, egäs mu päivik võltsitu ei olõ.

Edimäne veerand olliva kõik väega hää hindõ. Tõnõ veeränd tull´ iks neli ka sisse, selle et ma naksi hoolõga piilma, kellest võinu mu talvõrintsess saia. Pinnse esält ka tegijä firma spordirõiva vällä, et miski ei jäässi juhussõ hoolõs. Opsõ selges Seikspiiri soneti lumistõ hiussigä näidsikust ja tsipakse lumelavvasõidu oskussõnnu, et tark vällä nätä. Kõik vajalik rintsessi raalt mahavõtmisõs oll´olõman.

A tutkit pratt - es tulõki tuu talv lummõ maha. Lumõlavvamääle olõ es määnestki asja. Lonksõ niisama laud kaindlõn uulitsat piten. Trehvässi pätte kampa, pandsõmi narkotsi ja ku puudus tull´, lätsimi andsõmi mõnõle jordolõ lumõlavvaga kulmu piten ja võtsõmi tält raha vai narkotsi är.

Mu jaos lõppi asi mõnõn mõttõn häste, selle et kõik mu sõbra surõsiva kõva proki kätte är ja mult tohterdati meelemürgihimu külest är. A es mu heng inämb ilmän lipanu lumõlavva pääl, koolin sai keskmisi hindit, kooli lõppõdõn nakassi elämä keskmist ellu. Ütskõrd ildämp löüdse lumõlavva tarõ päält, meisterdi uma naasõlõ tuust triikimislavva ja kinksõ naistõpäävas.

[Contra]
[Vikerkaar; nr. 7-8, 2005]

jaanuar 07, 2007

Tõmba sobimatu maha

H2O

Selle mõtte peale
poleks meist keegi tulnud.
Juba seetõttu mitte,
et meie aju,
kui poleks olemas vett,
ei mõtleks.
Ta ujub
oletuste meres.
Muidugi, veri on paksem,
ent lahjendamata läheb ta klompi,
sureb mustana õhu käes.
Ka paljunemisega
oleksid kehvad lood.
Kulukaid suspensioone
poleks iial valatud
ilma vaikselt teenindavate
hapnikusildadeta.
Kuidas see iharus võimalik on,
ei tea füüsikud
ikka veel täpselt.
Looduse tuju,
taevast langenud heategu,
mille me nahka pistame,
loomulikult, milles me supleme
viimaks mõtlematult
nagu forellid.

[Hans Magnus Enzensberger; 2004]
[tõlge: saksa keelest Maarja Kangro]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33, 2006]


Käesolevaga esitaksin pilvedes möllavatele möldritele omapoolse soovi: Palun saatke edaspidi H2O talviti veidi tahkemal kujul.