detsember 26, 2008

Jõuluvana ajalugu

"... We're the most specialized boardinghouse you'll ever find." He pointed to a white-bearded old man who emerged from an ancient elevator and walked out into the night. "See that old geezer there?"
Mallory nodded.
"Well, we've got two hundred sixty-four of them."
"You're a retirement home?"
The man chuckled humorlessly. "We're a home for unemployed Santa Clauses. We fill up right after Christmas, and don't start emptying out until November." He grimaced. "The thing that sticks in my craw is that most of these old farts don't even pay rent."

Mike Resnick, Stalking the Unicorn



Tänapäevane jõuluvana on üsna keeruline mikstuur eri kultuuriruumidest ja ajastutest pärit kommetest ja isikutest. Enamjaolt jaguneb see kaheks peamiseks päritolusuunaks - kasutagem selleks inglise keelseid nimetusi: Santa Claus ja Father Christmas.

Neist esimese nimetus ja traditsioon on saanud alguse Püha Nikolause järgi ja levinud nõnda üle ilma ka paljudesse keeltesse.

Ühe legendi kohaselt elanud Nikolaus Myra linnas Väike-Aasias. Linnas elanud ka kaupmees, kellel olnud kolm tütart. Kaupmees laostus, ega saanud tütardele kaasavara anda, et neid mehele panna - seega tuli tüdrukud lõbumajale müüa. Kui Püha Nicolaus sellest kuulis, hakkas tal tüdrukutest hale ning võttis kukru kuldrahaga ja viskas selle öö varjus läbi akna naabermajja. Naabrimees tänas jumalat ja sai esimese tütre mehele panna. Siis kordus kõik veel kaks korda, kuni kolmanda korra ajal mees avastas heategija.

Teises legendis jutustatakse kuidas Nikolaus päästab lapsi, jagab neile kingitusi ning hoiatab meremehi ohtude eest. Kord kui Myra linnas valitses nälg, seisid sadamas viljalastis laevad. Nikolaus veenis meremehi jätma igasse laeva vaid sada külimittu vilja, ülejäänu aga vaestele jagama. Ta kinnitas, et kaalumisel puudujääki ei märgata. Meremehed tegidki nõnda ja ei kahetsenud tehtut. Aastaid hiljem valis Myra linn Nikolause oma piiskopiks. Ka kõrge aukandjana hoolitses ta vaeste eest ja jagas lastele kingitusi. Jõuluööl aga jättis kingid kotiga ukse taha trepile.

Eesti jõuluvana nimi vähemasti tundub Father Christmas'i suunast pärinevat. Igatahes sai jõulude isikustamine lõbusaks vanamehikeseks alguse 17. sajandi algusaastatel seoses vastuseisuga puritaanide kriitikale jõulude tähistamise aadressil. Mees ise kujutati vanaks lihtsal põhjusel - jõulud olid juba selleks ajaks vanad pühad/pidustused. Varaseim sellekohane isikustatud Jõuluga kirjutis pärineb detsembrist 1616 - Benjamin Jonson'i kirjutises Christmas, His Masque.

Ajalooline jõulumees pold ei kinkide tooja ega kuidgi ka lastega seotud. Umbes Victoria ajastust saati on aga see vana Father Christmas ühildatud Ameerikast saabunud Santa'ga ning sellisel kujul sisuliselt siiani vastu pidanud.

Vaatamist, kuidas asi "tegelikult" on:

november 30, 2008

Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim

Ma mõtlesin pisut järele ja ütlesin siis: “Kolm.”

“Ainult?” Ta ohkas Lõhnaküllaselt ja solvunult.

“Nad on parimad, keda raha eest sai.”

Ta kõrgus mu kohal ja pilgutas oma limaseid paabulinnuvärvi silmi ja kiikas minu poole.

“Ja kes on siis need kolm, keda arvati kuldmüntide ja minu vääriliseks?”

Ma lükkasin jalaga kõrvale ühe abaluu, koltunud sääreluu ja kurjakuulutavalt söestunud kolba, voltisin oma vihmamärja mantli kokku ja istusin maha. See polnud just tark liigutus. Nii paistis ta veelgi suurem.

“Thorin Icethorn, Javez Hod, Laskar Tremayne.”

“Hmmmmm. Tuntud Nimed. Vaprad Nimed. Muljetavaldav ja meelitav.” Saurusekael siugles minu poole kärmelt nagu kobra; kauge, kuid harva hamba alla sattuv sugulane, “Mida sa veel tead, sa enam kui surelik, vähem kui jumal?”

“Ütle mulle Cal, on lühem.”

Ta kratsis küünega kõrva ja puhus suitsu lakke. Üks soomus tema küljel oli poolripakil ja ta pöördus vihaselt, et seda näkitseda. See vajus veel paar kraadi längu.

“Icethorn, Hod, Tremayne. Kõik vibukütid. Nad korraldavad varitsuse?”

Ma kehitasin õlgu. “Ma ei tea. Nad ei usalda mind.”

“Arusaadav.” Ta ei teinud minu mossitust ja virilat kõrvuni naeratust märkamagi. “Ja miks peaksin mina sind usaldama? Mille pärast sa siia tulid, Cal? Minu aarde?” Ta viibutas üleni ogalise sabaga tema tagant ähmaselt paistva kuhila poole. Tema hääles kõlas enesepilge ja tema teravast kibedusest puudutatult pöörasin ma pilgu ära.

Ta nihutas oma õrnrohelistes ja vikerkaaretähnilistes toonides keha, pikk saba looka tõmbumas, kuni selle ots nõksles rõskel koopapõrandal tema lõua all nagu teine keel. “Kas väljas sajab?”

“Sadas, kui ma sisse tulin.”

Massiivne mügarlik pea laskus allapoole, kuni see toetus sabaotsale. Mustad puhevil sõõrmed sihtisid mind nagu leegiheitjate torud, mida need loomulikult olidki. Sisaliku külmad laugudeta kaleidoskoopsilmad vaatasid mind tuimalt, andmata vähimatki aimu mõtetest, mis hargnesid tema kaalutlevas mõistuses.

Minu eest varjatud. Kinni kaetud seal, kus tema tunded, tema unelmad ja tahtmised ja salakired olid kunagi pinnale kerkinud nagu tõrvamullid. Nüüd oli ta hing kaetud ja tõkestatud ja ta ei mõelnudki mind sellele ligi lasta.

“Mille pärast sa tulid, Cal?” Räme kare-mahe hääl siugles stalaktiitide vahel, nii et mul kuklakarvad püsti tõusid. Tema kõri oli nõrgalt punakaks värvunud ja kaelaogad juuksekarva jagu turris. Ma jäin istuma, ise mõttes ruune lugedes ja lootes, et neist on abi, kui ma talle tõtt ütlen ja ta mind uskuma ei jää. Ma poleks saanud seda talle ette heita.

“Et sind hoiatada. Sa oled mu sõber.”

Hetkeks punetus süvenes, ogad kerkisid üha ja tasane vuhin andis märku purske-eelsest hapniku sissehingamisest.

Mu sisikond tõmbus kokku.

Siis puhkes ta naerma.

Igatahes nimetan ma seda “naeruks”. See on isemoodi mürisev läkastav kägin. Maopea tõusis hüpnotiseerivalt kõikudes, kumerdus siis minu kohale otsekui küsimärk ja ma pöörasin näo kõrvale tema haisvast hingeõhust, mis oli täis põrgutuld ja roisulehka.

“Sõber? Sõber? Kui ma õieti mäletan, siis tõmbasid sa mind ükskord alt, kui sul näpud põhjas olid ja mina olin noorem ja kergeusklikum ja tegin selle vea, et sind pimesi usaldasin.”

“Me kõik teeme vigu.”

“Ja sina kasutasid selle ära, sa lurjus! Mis sa selle eest said?”

“Paruni tiitli ja kuninga kolmanda tütre käe.”

“Sind tõmmati tillist. See oli väärt kuningriiki ja printsesside haaremit.”

“Seda arvasin minagi.”

Järgnes vaikus. Kas ta meenutas midagi? Mina küll.

Sädelev aare ja puhta mulla ning kondipuru tugev rammus lõhn. Ämblikuvõrgud ja lohe muskusekibe hais. Jaanalinnumunasuurune smaragd, mille ma ristisin Mammona Silmaks.

Kõigest kolmas tütar. Kuid ta oli seda väärt.

Kuid Snorgrud jälitas mind. Jahtis mind üle terve Tasandiku, kuni ma pisut suunda muutsin, Melanie ja Tammivaht minuga koos.

“Sa tulid siis tagasi, et oma musta südametunnistust kergendada?”

“Kui sulle nii meeldib.”

“Aga kui ei?”

“Siis ütlen ma ükskõik mida, mis sulle sobib. Et mul on sind jälle tarvis. Et see kõik on pettus ja mina olen osa varitsusest, kes on palgatud sind välja meelitama.”

Ta vangutas oma suurt pead ja puhus pisut suitsu.

“Ainult tõtt. Kordki.”

Ma silitasin sõrmede ja pöidlaga oma suunurki. Kusagil tilkus vesi ja ma mõistatasin endamisi, kas käigu alumised osad olid vee all.

“Ma tulin oma sõpra aitama.”

Ta oli vana.

Meiesugused inimesed unustavad aja. See ei tähenda meile midagi. Päev tuleb ja läheb nagu silmapilk. Kui hakata rääkima sajanditest, võib asi meile ehk pärale jõuda, kuid üks sekund? ja seepärast sa unustad, muutud hoolimatuks, kuni näed vanu sõpru või ka vanu vaenlasi, kes on halliks läinud, põrmu varisenud. Siis jääd sa ehk veidikeseks mõttesse, arutad endamisi, kas sinagi oled samasuguseks loodud, jood lähkritäie või paar, et neid õnnistada või Eblise väravate taha needa ja mällu talletada pajatusteks lõkketule ümber.

Kuid Snorgrud...

Päikesevalguse suudlus veena küütlevatel soomustel. Kõrgele küünituva pea taga pika nooruse suureline jõud. Möire, mis paneb vahvurid värisema ja müürid vabisema, lõõsk, mis sulatab kive või valmistab hõõguvpunases turvises rüütlist kerge prae. Lohekoja kahisev vaikus; karehäälsete tuhmisoomuseliste vanurite elutark sosin, kui nad annavad teadmisi ja saladusi edasi kärsitutele kutsikaohtu noortele. Pööraseksajavad kired ja hammustused ning urinad, vemmeldav veri täis Suurkuu kiima; paaritumise toores õrnus.

Mitte enam nüüd.

Nüüd olid tuhmide silmade nurkades merevaikkollased limaklombid. Puhevil sõõrmetest ligaste kahludena ripnevad tatikeerud, pärlendavad ja küllased ilaribad koolavate lõugade vahel. Pudedaks muutuvad hambad ja nõrgenevad liigesed, mis külma ja vihmaga valutasid. Laialiaetud, tuult üles peksvad soonilised kelmestiivad, mis olid kord lõõsatule langevarjud ja nüüd tumedad ja räpased ja suutsid vaevu õhku tõsta varem vilklevnõtke keha.

Aeg. Õgija, Järaja, Aeglane Kõdundaja, oli tabanud salakavalalt nagu ikka.

Snorgrud Möirgaja oli kõvasti muutunud.

Ta nohises ja kobis pisut lähemale, tossav tõrvikuleek õliselt peegeldumas tema sibulakujulisel näsalisel kehal, nahksed tiivad kribinal üle koopapõranda lohisemas.

“Veel hiljuti plagasid nad minu eest nagu siplegad leegi eest. Veel hiljuti oleksid nad palganud minu vastu võitlema terve sõjaväe.”

“Veel hiljuti,” pomisesin, “ei oleks nad sind koopasse jahtima tulnud.”

See tabas märki.

Pikk kael tardus paigale ja ogad hakkasid jälle kerkima ja ma kirusin oma keelt ning taktitust.

Snorgrud kallutas pea taha ja jäi sakilist lage jõllitama, möiret asendamas tuhm mörin. Pikk saba sähvas korra, teise, purustades tuhat aastat tilkunud vee ja tardunud kivi, pühkides stalagmiidid murdumisraksatuste saatel oma teelt. Raevust peaaegu pööraseks kihkunud lohe ajas hetke oma saba taga. Hingetuna, lõõtsutades, potsatas ta maha, nii et jääkülma vee lombid õhku pihkusid, paljastas oma kahvaturohelise kõhu ja kratsis seda ägedalt ripakil esiküünega - vana haav mingist igimuistsest kohutavast võitlusest.

“Kurat sind võtku, Caliban!”

Ma kummardusin nõustumise märgiks.

“Kõik mu sõbrad on surnud. Mina olen Gnorri Lõunahõimu seast viimane.”

“Elbion? Regestor? Marutuul?”

“Näib, et see üllatab sind. Sa siis ei teadnudki?”

“Ma olin mõnda aega siit ära.”

“Tundub, et väga pikalt. Elbion suri hiljuti. Loobus ja suri. Ta lendas tagasi Lohekotta, pani ühel kõrgel Tormilaulu mäeharjal tiivad kokku ja suikus igaveseks. Regestorile söötsid need limukad sisse mürgitatud korjuseid. See kestis kaheksa päeva. Kaheksa päeva kraapis ja rebis ta oma kõhtu, kuni ta soolikad olid üleni puntras ja siis tuli üks nende sangar käiku mööda alla ja lasi tema pihta tupetäie mürgitatud nooli.” Tema pea laskus madalamale ja suurtes silmades sätendasid viha ja kurbus. “Marutuule lõpp oli uhke. Sa ju tead, et ta olevat pärast seda, kui lohekütid tema kutsikad tapsid, pisut segi läinud? Nojah, lõpuks pööras ta päris hulluks, sest ta võttis tuule tiibadesse ja läks John Tormioda vastu tolle enda kantsis. Nagu räägiti, võitlesid nad peaaegu päev otsa ja lõpuks läks Tormioda oma kõrgeima torni katusele ja jäi temaga üksinda silmitsi, vibu lõõsa vastu. Mõlemad jäid kaotajaks. Marutuul sai noole otse silma ja prantsatas torni pihta, nii et ka Tormiodal oli lõpp.”

“Seda ma ei teadnud,” ütlesin ma haledalt ja abitult, kuid ometi siiralt. “Ei teadnud.”

“Vähemalt nüüd ma usun sind. Mida põrgut nad minust üldse õieti tahavad? Ma olen liiga vana, et suurt ringi lennata; ma ei tee neile tüli, välja arvatud talvel, kui külm mu tiivad valutama paneb, nii et ma lähen ja võtan mõne lamba või lehma või paar. Enamiku ajast ma magan. Miks siis nüüd?“

Nina kratsides soovisin ma, et oleksin oma piibu kaasa võtnud, nihutasin end pisut kohmetult niiskel mantlil ja märg imbus läbi mu pükste.

“Ma arvan, et neil hakkavad neitsid otsa lõppema,” sõnasin ma kuivalt.

“Olen kuulnud, et see on haruldane ja igatsetud kaup.”

“Hõrk roog,” nõustusin ma. “Kuid tänapäeval ühe vaese küla jaoks pisut liiga kallis.”

“See preestrivärdjas! Kas tema ässitab neid üles?”

Ma noogutasin.

“Silmakirjateener! Temast see kõik alguse saigi!”

Ma kortsutasin kulmu. Tegin seda üldse pidevalt.

“Nojah, muidugi. Ta ei öelnud sulle midagi!”

“Just.”

“Eks see ole ka arusaadav. Ei tahtnud seda tõika laialt levitada. Mida ta sulle rääkis?”

“Et küla ei suuda enam tuua neid vereohvreid, mida sa nõuad.”

Snorgrud liikus ehmatava kiirusega, küüned ja soomused kividel lõgisemas. Saurusepea sähvas sirgu, kadudes käigu suudmesse. Kõri tõmbus tumepunaseks ja seljaogad kerkisid püsti. Koopasse lahvatas kollakassiniste leegikahludega ilustatud kuumaiil, nii et lähedase koopatiigi pind lainetama lõi, kui lohe saatis maapinna poole ühe leegipahvaku teise järel.

Turtsudes, silmis kustuv viha, loivas lohe tagasi oma lemmikkohale ning laskus maha. Põlenud maa ja kõrbenud kivi lehk. Käigusuust tulvasid hallid suitsukahlud nagu poolkehastunud lummutised. “Kas keegi tuli sulle järele, Cal?”

Milleks valetada? “Jah.”

“Nonoh.” Rohkem ta ei öelnud.

Ta lakkus rahulolevalt veidi vett. “See oli tema mõte, mulle tüdrukuid saata. Mina ise eelistan lambaid. Neitsiliha on liiga piimane ja maitsetu Aga kui aus olla, siis on nad harilikult üpris kenad. Ta rõivastab oma road kaunilt.” Ta röhatas väävlilehaselt ja hööritas küünt oma irevil lõugade ees. “Jah, kogu see lugu algas umbes viis talve tagasi. Mäletad veel toda talve? Ei? Täiesti tappev. Puud lõhkesid külma käes; mehed tegid jõejääle lõkkeid; lumi oli nii sügav, et hobune ja vanker üleni sinna sisse ära kadusid. Nonii, see koht siin on midagi muud kui mu vana pesa ja külmaga läheb mul kõht tühjaks. Eks ma siis läksin välja, et midagi hamba alla vaadata.”

Kujutasin seda ette. Üks lehmakari siit, lambakari sealt...

“Aga talupoegadele see ei meeldinud. Nad läksid preestri jutule, et jumalatelt nõu saada. Pärast oma harilikku tembutamist kuulutas preester, et nad peaksid iga kuue kuu tagant mulle lepitusohvri tooma. See neile muidugi eriti ei meeldinud. See tähendas jälle uusi kariloomi. Siis tõmbas see deemonirajakas varrukast trumpässa välja. Ütles, et ei, mitte loomi, see peab olema inimohver. Neitsi.” Ta sirutas ühe tiiva välja ja uuris seda hetke. “Soomused lähevad siin jube kuivaks. Ma ei suuda enam nii palju õli eritada kui varem. Nahk hakkab kuradi moodi valutama, kui see lõheneb.” Kurblikult pead raputades jätkas ta oma jutustust. “See ajas kõik kikki. Talumehed olid rahul, sest nende pudulojuseid ei ähvardanud enam miski, külapoisid olid rahul, sest tüdrukud kiimlesid nüüd nagu jänesed. Ainsana polnud rahul plikapeletised, keda isegi külatobuke poleks kottinud.”

“Sa ei pidanud ju neid sööma.”

Ta urgitses küünisega nina ja röhatas uuesti. “Vabandust. See tulepuuskamine teeb mulle kõrvetised. Jah, täitsa õigus, ei pidanud küll. Aga esimene vaeseke, kelle nad siia alla saatsid, tuli kõige külmema talve kõige külmema kuu kõige külmemal ööl. Ta oli üleni lambanahkadesse mähitud ja minu silmanägemine pole enam see, mis vanasti. Mõtlesin, et mõni õnnetu uteke oli täitsa kogemata siia ära eksinud. Kui ma ta ära praadisin ja naha maha võtsin, oli juba liiga hilja.” Ta pani ühe silma pooleldi kinni. Üle tema põse sorises limatilk. “Oled sa kunagi neitsit saanud?“

“Mitte kulinaarses mõttes.”

“Võid mind uskuda, et sa pole elus millestki erilisest ilma jäänud! Eriti kui nad on kõik sihukesed nagu too esimene! Liha polnud peaaegu ollagi ja kuradi vintske! Isegi eesel on etem. Ja tagatipuks sain ma temast veel seedehäired! Nii et ma saatsin järgmise tüdruku tagasi!”

“Mida sa tegid?”

“Selle unustas ta ka muidugi mainimata. Jah, vaene lapsuke. Minu nägemine on küll kehvaks jäänud, aga kuulmine on sama terav kui vanasti Kuulsin kuidas ta roomates ja nuutsudes käigust alla tuli. Kui ta siia jõudis, haises ta mis hirmus. Ju vist tegi ennast alla tulles täis. Igatahes käskisin ma tal tagasi minna ja ütlesin, et ma ei ole näljane, mis oli vale, ja et ma ei tahtnud teda ega teisi temasuguseid, mis oli tõsi. Kas tead, mis ta siis tegi?” Ma ütlesin, et pole aimugi. “Ta langes põlvili ja õnnistas mind oma isa, nelja õe, kolme venna ja veel sünnitamata laste nimel. Olin päris liigutatud, kui aus olla.”

“Mis siis edasi sai?”

Mõhnalised mokad paljastasid kollakad vandelhambad. Üks silmahammas kõdunes nähtavalt. “Nad tapsid ta ära. Ütlesid, et ta valetas. Ütlesid, et ta ei tulnudki minu juurde, lihtsalt peitis ennast mõnda aega käigus. Lõikasid tal kõri läbi ja veeretasid uuesti siia alla.”

“Ja mida sina siis tegid?”

“Ma pistsin ta nahka! Suvi oli tulekul ja ma ei saanud ju ometi lubada, et ta siin haisema hakkaks, või kuidas?”

Thespar, üleni lahked naeratused ja leebed sõnad, keelitlev ja kudrutav, lipitsemata mõjule pääsev, meelitaja, kuid mitte pugeja. Tema käsi mu käsivarrel, sõrmed pahklikud, käeselgadel maksavärvi plekid. Kuid küüned püüdsid mu pilku. Nii puhtad ja hoolitsetud, mitte nagu külarahval, kelle käed olid alatiseks tumedad sissesööbinud mustusest, küüned lõhkised ja näritud ja murdunud. Tema juuste valge kiirtepärg, kullinina ja leebehuulelise suu julmlahke kumerus. Ta võis seda teha küll. Ta oli küllalt hea demagoog, et neid neetud tohmaneid igatpidi oma tahte järele painutada. Kas tema oli tol ööl nuga viibutanud? Sasinud pihku mustad juuksed ja öelnud kuukaamesse hirmunud näkku, et see oli tüdruku enda huvides kui ta tõmbas vaheda terasega üle pringi ihu? Ma peaaegu kuulsin tema tasast kuid läbitungivat häält talumehi keelitamas, käskimas, et laip hoolimatult koopasse visataks. Thespar, kui kõik see mööda saab...

“Ja pärast seda?”

“Ma söön nad ära. Miks mitte? Kui ma nad tagasi saadan, lüüakse nad maha.

Ma mõistsin tema seisukohta.

“Kahju, et nad ei mallanud veel paar aastakest oodata. Siis oleksin ma talitanud Elbioni eeskujul.”

“Sina mitte, Snorgrud Vikerkaarekuduja. Mitte kunagi.”

Ta ajas end üles, pikk kael aeglaselt küljelt küljele õõtsumas.

„Toredad ajad olid need, Caliban. Toredad ajad. Lauglemine, söösthüpped pilvedelt taeva lumesügavikesse, välkude üle naermine, kõuena möirgamine, kui me suudlesime päikest! Ma kõndisin vikerkaartel ja panin vappuma mäed! Siis olin ma Vikerkaarekuduja! Siis olin ma Kõuelkõndija, Kiiskav Hukatus, Snorgrud Päikeselõõskaja, kelle nimed olid legend ja see legend elas!” Ta vajus maha, pea ripakil, hõõguvate silmade helk hääbumas vanadusniiskeiks sädemeiks. “Nüüd olen ma ainult üks vana sisalik, kõndiv fossiil, kes ei mõista surra. Sa vaata mind! Nägemist ja hambaid pole enam peaaegu ollagi, korskamine võtab kohe hingetuks, soomused tulevad maha, liigesed külmast üleni paistes. Isegi mu Aare on läinud. Pole enam andamite ja röövsaagi kilgendavat mäge. Noored tulid ja tassisid selle tükkhaaval laiali, nagu ma ise nendevanuselt tegin. “Nad tulevad ja poosetavad ja ähvardavad ja mina olen liiga nõrk, liiga arg ja kipun liiga oma viimaseid eluhetki pikendama, et neile vastu astuda. Kuid ühel lohel peab Aare olema...” ta lohistas ennast minu poole, nii et ma nägin esimest korda selgesti tumedat kuhilat.

Tõrvikuleek langes... vanadele rinnaplaatidele ja roostes adrateradele, katkistele turvisetükkidele, murdunud teljega väikesele vankrile, lõhkiste pottide ja hallitanud räbalate hunnikutele. Tühi-tähi. Rämps. Kolu.

“See'p see on, Caliban. See praht on kõik, mis mul on. Neil pole tarvis mind selle pärast tappa. Annaksin selle neile ise ära. Olekski rohkem ruumi.” Ta nohises. Ma patsutasin kergeks lohutuseks tema soomuselist külge. Kiilukujuline pea pöördus, haraline keel vilksatamas. “Hale, eks ole.”

“Me kõik jääme vanaks. Ükskord ka mina.”

“Ka sina? Kas tõesti?”

Ta koperdas eemale, saba järel lohisemas, kui ma ütlesin: “Ma võin su jälle nooreks teha.”

Ta seisatas, saba looklemise pealt püsti tardunud. Roostese aeglusega pöördus ta ringi ja jäi mind üle oma kühmus selja vaatama.

“Mida sa võid?”

“Mitte kauaks. Võib-olla tunniks. Ehk pisut kauemaks, ehk pisut vähemaks.”

Tema pilk oli elutu nagu laibal, pilukil silmaavad laienemas, soomuselised mokad suuõõnde tõmbumas.

“Miks?”

Ja selle peale ei olnud mul midagi vastata.

“Nemad saatsid su siia, eks ole?”

“Sa teadsid seda algusest peale.”

“Et mind välja meelitada. Vibude ette juhtida.“

Ma vaikisin oma küüsi silmitsedes.

“Vanana oleksin ma kerge saak, aga kui sa teed, nagu ütlesid...“ Ta pöördus kohmakalt, nii et armiline külg varju jäi, ripakil küüs kaitseval-milt kõrgele tõstetud. “Miks?”

“Sa tahad veel kord puudutada kuud. Sa tahad kuulda eetri tähelaulu. Sa tahad tuulevaime uppi paisata ja neid inimesi oma voodites veel üks kord vabisema panna.”

“Jaa! Jaa-jaa!”

“Siis võin ma selle sulle anda. Veidiks ajaks.”

Tema silmad tõmbusid vidukile. “Sa tahad öelda, mitte liiga kauaks.”

“Võta või jäta, Snorgrud. Nad saavad su niikuinii kätte.”

Tema haisev hingeõhk tulvas üle minu ja sapp kerkis mu kokkunööritud kurku.

“Icethorn, Hod, Tremayne. Vägevad nimed. Head nimed, kellega koos legendiks saada.” Silmad tõmbusid pilukile. “Kas see preestrivärdjas on koos nendega?”

“Ta jäi külla. Ütles, et see pole preestri töö.”

“Täpselt tema moodi.” Hetk vaikust ja siis: “Tee seda, Caliban.”

Järgnes...

Loits; tõotus millelegi, mida on parem mitte näha ja kirjeldada; verekinnituse sisin leekide vahel; põgus, kuid eksimatu muudatus varjumustris ja hajus mulje hiigelneelust.

Ilmutise raskus kadus koopast, kui ma laususin vaikselt viimased Sõnad ja lõin vaaruma, kui mind tabas harilikust rängem vabin.

Ja silmi avades nägin ma Imet.

Ta oli Aukartus.

Ta oli Kohutav Hiilgus.

Ta oli viimane eksperiment, mille fantastiline Jumal tegi enne tasakaalustatud Loodu kallale asumist.

Isegi nõrgas tõrvikuvalguses tantsisklesid tema sügav- ja helerohelistel soomustel rubiinid ja vikerkaared ja teemandid. Pea oli kõrgel, kõrilott mehine ja pruntis, hambad ihutud saablid. Ta saluteeris noorusele püsti-aetud seljaogadega ja tema hääl kõlas kui maapõue uhmav kisendus. Ta pöördus minu poole, lõõmavad täpid paabulinnukarva silmades, ja koobast täitsid valjult tema hingamise ja minu südame pekslemise helid.

Ta pilk hoidis mind nagu liblikat nõela otsas ja ma lugesin sellest mõistmist ja vaatasin mujale. Sujuvate roomajaloogetega oli Snorgrud poolel teel mööda käiku üles.

Oma kraami kiiruga reisipauna toppinud, sööstsin ma talle järele. Mind ümbritsesid põlenud maa ja kõrbenud kalju, mu laubale kerkis higi ja särk kleepus selja külge. Liigkuum õhk võbeles kopsudes ja mattis hinge. Liginedes kitsale lõhele seinas, kuhu Tipper, Helvan ja Race olid ootama jäänud, ei vaadanud ma ei paremale ega vasakule ja minu õhtusöök oleks kenasti maos püsinud, kui ma poleks astunud millegi otsa, mis krõmpsus ja kokku lurtsatas ja uudishimu oli kainest mõistusest kiirem.

Ma vaatasin alla.

Kaamelt ja õhku ahmides vaarusin ma kärmelt minu ees liikuva roomaja kannul, pühkides töllakil suult käeseljaga kibedat sappi.

Jahedam. Tuuletõmbus? Või oli mu higi külmaks tõmbunud? Ei, valgus! Ma nägin Valgust!

Ma põrkasin käigusuu lävel tema vastu. “Kus nad on?”

Ma raputasin pead. “Ma tõepoolest ei tea, Snorgrud. Kui teaksin, siis ütleksin.”

Ta püsis täiesti liikumatu, söövitatud kuuhõbedasse ja noorusse. Tähed paistsid eredamalt kui siis, kui ma koopasse sisenesin, olid külmemad, kuidagi kaugemad, eemalolevamad, kõrk publik lõpuetenduse ootel.

“Ma peaksin sind tänama. Pidama kõne, ütlema mõned viimased surematud sõnad, midagi üllast ja liigutavat, mis jääks kajama Aja tolmustes koridorides.” Ta pööras oma hinge laternad minu poole ja ma nägin, kuidas need merevaigutoonides ja kollastena ja rõõmutuledena lõõmasid. “Kuula siis Snorgrud Päikeselõõskaja, Gnorri Lõunahõimu Vanima ja võibolla arutuima, viimseid sõnu.” Meie pilgud haardusid murdumatult ühte. Ta näitas mulle asju, mida ükski surelik pole näinud ega saa enam kunagi nägema. Ta harutas ennast lahti nagu sasipuntra ja avas minu ees eredalt kogu oma olemuse.

Siis raksatas midagi kõva ja vetruvat mulle vastu rinda, nii et ma koos tillukese prügi ja lahtiste kivide laviiniga käigust alla lendasin, keha sõlmes ja valu täis, ja mind saatsid Snorgrud Päikeselõõskaja viimased pilkavad sõnad.

“Kohtumiseni põrgus, sitapea!”

Ma varjasin kätega näo, pea vastu rinda surutud, ja ta võttis tuule tiibadesse ja läks, üles ja järsult paremale loovides, enne kui ükski varitseja jõudis noole lendu lasta. Ta oli noor ja tema veri vemmeldas kiiremini. Talle ei saanud keelata Tähelõime Riitust, Surma Keerdtantsu.

Lõõtsutades, üks ribi või ka kaks murdunud, käed veritsemas, püksid põlvede kohalt räbalaiks, roomasin ma käigu servani ja hiivasin ennast vaevaliselt üle.

Ta oli tähti peegeldav hõbekomeet, kelle eredus pilkas kuud. Snorgrud kudus oma kärgjaid mõttemustreid, luues kujundeid, mida ükski inimaju ei mõistnud, mõtestades reptiilgeomeetria kaost. Lauglend, silmus, kolmikpööre, tiib pinguldumas käändes paremale, mis läks üle kruvisööstuks ja õhk vihises piinatult, kui ta sellest välja laveeris.

Kogu minu kõrval paari sammu kaugusel. Vibu.

Ma viskasin kiviga ja ta sai sellega küljelt vastu pead. Kui ma viskan, siis kõvasti. Mees lendas pikali, vibu pööreldes eemale.

Ma teadsin, mida Snorgrud teha kavatses.

Üles, üles, võidupööris, millele järgnes immelmann, siis pikk rahulik kaar, mis viis ta küla kohale...

Me kõik kuulsime nõrka kimedat hädakisa nagu tuulekannelt tormi käes ja keegi sosistas mu lähedal: “Päästku meid Parsus!” Ja keegi teine ütles lihtsalt: “Raisk!”

Ta oli veel kaheksakümne, saja jala kõrgusel, kui seljaogad kuu taustal turri tõusid ja tuul iseäralikult soiku jäi. Tugevad käed aitasid mu püsti. Nõjatusin vastu jõulist õlga, jässakat keha, mis lehkas sigade ja vihma järele.

“Snorgrud...” See oli peaaegu palve. Puhkes põrgu.

Esimesed pooltosin hütti lihtsalt kadusid kuumusenoovasse ja lõõsa taustale joonistuv lohe siluett heljus maadligi edasi, ogad püsti nagu surmatervituseks tõstetud mõõgad, pursates leeke kõige pihta, mida ta nägi kuid hoides kogu aeg suunda massiivsele hoonele otse platsi keskel.

“Tempel...” ahhetas üks kogu.

Hüvasti, Thespar, sinu õline loomus peaks hästi praadima.

Snorgrud ei jätnud midagi juhuse hooleks.

Ta maandus.

Keset keerlevaid sädemeid ja lõhkevaid palke, karjeid ja möirgeid, laskus lohe maha sama graatsiliselt kui tuvi. Koon uksest paari jala kaugusel, naudiskles ta anuvaid, nuuksuvaid hääli, pea viltu, et leida üles see üks. Siis lookles pikk kael taha ja sähvas ettepoole nagu piits.

Templiesine muutus põrguks. Sellest vaarusid esile jaaniussikesed, põlevad mehed ja naised, vankudes, taarudes, käigu peal mustaks tõmbudes, rüüstavatele leekidele kurnatult alistudes maha varisedes.

Lohe tõusis taevasse.

Suundus meie poole.

“Minge varju! Varju!”

Ma sööstsin käiku nagu õlitatud küülik, rebestava valu tõttu huuli veriseks puredes.

Ta möödus madalalt ja aeglaselt ega pursanud kordagi tuld.

Vibude bassihääl.

Nooltelennu sopran.

Snorgrud üksnes tokerdus korraks.

Ta oli meie tule välja kutsunud ja teadis meie laskejõudu ning positsioone.

Ma hakkasin ruune pomisema.

Üks jooksev kogu, vist Tremayne, oli paremat laskeasendit otsides varjust välja tulnud ja Snorgrud napsas ta kinni nagu öökull roti ning tõstis ta vabalt kõrgele taevasse, kime meeleheitlik karje pimeduses järel looklemas.

Minu sigade järele haisev sõber halises ja palvetas.

Mina? Ma üksnes lootsin.

Ta joonistas pika aeglase sinusoidi ja lasi selle tipus Tremayne'i lahti, pani tiivad kokku ja saatis allatuhisevat keha peaaegu maapinnani välja.

Nende paari hetkega, mis kulusid sööstu lõpetamiseks ja kõrvalekaardumiseks, lasid Hod ja Icethorn lendu neli noolt.

Üks tabas teda kaela tippu. See pani ta kisendama.

Üks põrkas vastu külge. See purunes, nii et raske raudotsik keereldes ja vingudes leegiviirulisse pimedusse lendas.

Kaks tungisid sabadeni pehmesse vatsa.

Snorgrud värahtas. Vigastatud, kuid mitte surmavalt.

Nad lasid uuesti, nüüd mõõdetumalt, oma ala meistrid.

See oli vist Icethorn, kes asja paika pani. Rahulik heledapäine Icethorn, kelle mald oli habras nagu klaas ja süda nagu jääliustik. Tal oli vere asemel soontes põhjatuul, sellel Icethornil.

Tema nool läbistas tiiva pealihase.

Snorgrud langes abitult alla. Nad saatsid tema pihta noole noole järel.

Kuid võlujõud oli haihtumas ja tema majesteet töntsiks jäämas. Üks küünrapikkune nool naelutas ta keele pehme roosa suulae külge. Ta prantsatas külili maha, kuivanud küünis õhku kraapimas.

Icethorn astus kaks sammu vasakule. Hod tõmbas vibu kõrvani vinna.

Kliinilise täpsusega saatsid nad mõlemad nooled lohe vasakusse silma.

Tema surmakisendus rappis mind. Tema südame karje tõi silmi pisarad.

Ma kuulsin, kuidas ta suur pea maha langes, kuid ei näinud seda, kuna hoidsin kätega oma peast ja needsin oma ribisid.

Saba võbeles paar hetke. Üks tagajalg viskus sirgu. Ripakil soomus tuli lõpuks küljest ära. Üle kärssavate õlgede ja praeliha lõhna tulvas kirbe lehk, kui tema sooled surmahetkel tühjenesid; siis olid ainsateks tuledeks tema terveks jäänud silmas külmad peegeldused.

Kõrbenud, läkastavad ellujäänud ründasid korjust sirpide ja nugadega, taldadega ja paljaste rusikatega, röökisid vihkamisest, sülitasid hüääni vaprusega elutusse ja avali suhu.

Kätt ribidel hoides püüdsin ma hästi nõrgalt hingata, et liiga valus ei oleks.

Icethorn võttis vibult nööri maha, pani selle hoolikalt tema kiivri sisse õmmeldud õlinahast pauna ning pöördus siis minu poole, vibuvars vasakus käes.

“Sa olid tubli. Kui need leegid ja suits koopast välja tulid, mõtlesime me, et...” kehitas ta õlgu. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. “Ükski teistest vist ei...” Ta teeskles kurbust, kui ma pead raputasin. “Seda võiski oodata. Nad on ilged mõrtsukad, eriti niisugused vanad ja riuklikud nagu see siin. Kuidas sinuga on?” Ta viipas vibuotsaga minu poole.

“Sattusin sabale liiga lähedale. Lõi ribi pooleks.”

“Seome su varsti kinni. Kahju, et külaga nii läks. Aga talv on veel kaugel.” Ta pöördus juba minekule, kuid siis meenus talle midagi ja ta pistis käe oma vammuse vahele. “See on sinu.” Ta viskas selle meelega kõrgele, naeratus habetunud suul, kuna ma oige suurivaevu alla surusin.

“Aitüma.”

“Sa oled selle ära teeninud, Minstrel, Mina poleks kõigi maakondade kogu hõbeda eest sinna alla urgu läinud. Suveniiri tahad?”

“Misasja?”

“Hammast? Küünt? Naised lähevad lolliks, kui neile näidata. Pisut tõeväänamist ja sa oledki...” Ta vakatas, põsed surnukahvatud, nähes mu näol, minu silmis midagi, mida ma olin püüdnud - jumal küll, kui väga püüdnud! - varjata. Tema käsi nõksatas lühikese mõõga nahka põimitud pärale ja ta taganes paar sammu.

Ma laskusin kükakile, käsi ribidel, kuid temalt pilku pööramata.

“Mine ära, Icethorn. Mine parem ära.” Ta taganes, selg ees, kuni oli kindel, et oli väljaspool ohtu ning kõndis siis kiirel sammul lõugava ning hakkiva vägijõugu poole, pasundades korraldusi, millest keegi välja ei teinud. Ma pigistasin peos rohutuusti, sõrmenukid valged. “Mine põrgusse, Icethorn,” pudenesid sõnad läbi ristis hammaste. “Mine otseteed põrgusse. Ära leia rahu. Ärgu saatku sind õnn.” Kuid ma ei olnud sellises seisundis, et see needus oleks külge hakanud.

Vähemasti mitte praegu.

Üks naine, ereroosa põletusjälg põsel ja ümberringi hõljumas kõrbenud juuste hõng, sidus mu ribid rohmaka õrnusega kinni.

Slepnir nuhutas ja perutas eemale, tundes minu juures lohe ja hingehä¬da ja enesevihkamise lõhna ning toorest veinist lehkavat hingeõhku. Vinnasin ennast pika vaoshoidmatu valukisenduse saatel sadulasse ja pöörasin siis hobuse lõunasse, selg surma ja põlengu poole, ja kuulsin, kuidas Hod mulle järele hõikas. Ma näitasin algul tema, siis hobuse tagumiku pihta ja jätsin kõik sinnapaika.

Tükk aega pärast seda, kui veinilähker tühjaks ja minema visatud sai, jõudsin ma käänulisele Ükssarve rajale.

Ühes väikeses orus oja ääres Slepnirit jootes tõmbasin ma vammuse alt välja kukru.

Ma hoidsin seda käes, sõbra elu kaal minu peopesal. Ja mis siis? Ta oli vana ja inimene peab millestki söönuks saama.

Ma lugesin mündid ükshaaval üle, kui kuupaiste need hõbedaseks värvis.

Nad olid viimseni seal.

Kõik kolmkümmend.


[Mike Chandler; The Star Weave of Snorgrud Sunbreath; 1994]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Mardus; nr. 3, 1999]

oktoober 23, 2008

Tont nr. 5

“Praegu loeb ta meie silti,” ütles Gregor, surudes oma pika kondise näo vastu kontoriukse vaateauku. “Las ma vaatan,” ütles Arnold.

Gregor lükkas ta tagasi. “Kohe ta koputab – ei, muutis meelt. Läheb ära.” 

Arnold pöördus tagasi laua juurde ja ladus välja järjekordse pasjansi. Gregor jäi edasi vaateaugu juurde. 

Vaateaugu olid nad meisterdanud puhtast igavusest kolm kuud pärast nende koostöö algust ja kontoriruumi üürimist. Selle aja jooksul polnud AAA Planeetide Kahjutustamisteenistusel olnud vähimatki tööd, hoolimata sellest, et ta seisis telefoniraamatus kõige esimesel kohal. 

Planeetide kahjutustamine oli vana ja sissetöötatud ala, mille olid täielikult monopoliseerinud kaks suurt ettevõtet. Väikesele uuele firmale, mille olid asutanud kaks noort meest julgete ideedega ja hulga maksmata sisseseadega, oli see vähe julgustav. 

“Ta tuleb tagasi!” hüüdis Gregor. “Ruttu – tee hõivatud ja tähtis nägu!”  

Arnold pühkis kaardid sahtlisse ja lõpetas parajasti laboratooriumikitli kinninööpimise, kui kostis koputus. 

Nende külaline oli lühike, kiilaspäine ja väsinud väljanägemisega mees. Ta vaatas neid kõhklevalt. 

“Kas teie kahjutustate planeete?” 

“Just nii, söör,” ütles Gregor paberivirna kõrvale lükates ja mehe niisket kätt surudes. “Minu nimi on Richard Gregor. Ja siin on mu partner doktor Frank Arnold.” 

Valge kitli ja mustaraamiliste prillidega tähtsalt mõjuv Arnold noogutas hajameelselt ja jätkas siis vanade paakunud katseklaaside rivi uurimist.  

“Olge nii lahke ja võtke istet, mister…“ 

“Ferngraum.” 

“Mister Ferngraum. Ma arvan, et me saame hakkama kõigega, mida te soovite,” ütles Gregor südamlikult. “Kontroll floora või fauna üle, atmosfääri puhastamine, veevarude saasta kõrvaldamine, pinnase steriliseerimine, stabiilsuse testimine, kontroll vulkaanide ja maavärinate üle – kõik, mida vajate, et muuta planeet inimestele elamiskõlbulikuks.” 

Ferngraum näis ikka veel kõhklevat. “Ega midagi, ma löön siis kaardid lauale. Mul on probleem ühe minu käes oleva planeediga.” 

Gregor noogutas enesekindlalt. “Probleemid on meie ala.” 

“Ma olen era-kinnisvaramaakler,” ütles Ferngraum. “Te ju teate, kuidas see käib: ostad planeedi, müüd jälle edasi – äraelamiseks jätkub. Tavaliselt hangin ma viletsavõitu maailmu ja lasen need ostjatel endil puhastada. Kuid mõne kuu eest õnnestus mul osta tõepoolest väärtuslik planeet – näppasin selle otse suurte hangeldajate nina alt.” 

Õnnetu näoga pühkis Ferngraum laubalt higi. 

“See on imetore paik,” jätkas ta vähimagi innuta. “Keskmine temperatuur 71° ümber. Mägine, kuid viljakas. Kosed, vikerkaared ja muud säärased asjad. Ja faunat pole üldse.” 

“Kõlab suurepäraselt,” ütles Gregor. “Mikroorganismid?” 

“Ei midagi ohtlikku.” 

“Mis tol paigal siis viga on?” 

Ferngraum nais olevat kimbatuses. 

“Võib-olla olete sellest kuulnud. Valitsuse kataloogis on tema number RJC-5. Kuid kõik kutsuvad seda “Tont nr. 5”.” 

Gregor kergitas kulmu. “Tont” oli planeedile kummaline hüüdnimi, kuid ta oli kuulnud kummalisemaidki. Lõppude lõpuks tuli neid ju kuidagiviisi nimetada. Kosmoselaevade lennuulatuses oli tuhandeid päikesi, mida ümbritsevaist planeetidest paljud olid asustamiskõlblikud või potentsiaalselt asustamiskõlblikud. Ning tsiviliseeritud maailmades oli küllalt inimesi, kes neid koloniseerida soovisid. Usulahud, poliitilised vähemusrühmad, filosoofilised grupid – või lihtsalt pioneerid, kes ihkasid kõike otsast alustada. 

“Ma ei usu, et ma sellest kuulnud oleksin,” ütles Gregor. 

Ferngraum niheles toolil. “Ma oleksin pidanud oma naist kuulama. Aga ei... mina tahtsin suureks ärimeheks saada. Maksin Tont nr. 5 eest kümnekordse hinna ja nüüd istub ta mul kaelas.” 

“Mis tal's ikkagi viga on?” küsis Gregor. 

“Seal näib kummitavat,” ütles Ferngraum meeleheites. Ferngraum oli oma planeedi radariga läbi kontrollinud ja rentinud selle siis ühele Dijon nr. 6-lt pärit farmerite ühingule. Kaheksameheline eelluuresalk laskus planeedile ja hakkas juba samal päeval eetrisse andma segaseid teateid deemonitest, tontidest, vampiiridest, dinosaurustest ja muust vaenulikust faunast. 

Kui päästelaev neile järele läks, olid nad kõik surnud. Lahkamisaruandes märgiti, et laipadel leitud sügavaid haavu, lõikeid ja muhke võis tõepoolest olla põhjustanud ükskõik mis, isegi deemonid, tondid, vampiirid ja dinosaurused, kui selliseid olemas on. 

Ferngraumi trahviti hooletu kahjutustamise eest. Farmerid ütlesid rendilepingu üles. Kuid tal läks korda rentida see ühele päikesekummardajate rühmale Opal nr. 2-lt. 

Päikesekummardajad olid ettevaatlikud. Nad saatsid kohale varustuse, kuid ainult kolm meest läksid sellega kaasa, et maad kuulata. Mehed lõid laagri üles, pakkisid asjad lahti ja kuulutasid koha paradiisiks. Nad kutsusid raadio teel tervet rühma otsekohe neile järgnema – siis kostis äkki metsik karjatus ja raadio jäi vait. 

Patrull-laev sõitis Tont nr. 5-le, mattis kolm moonutatud surnukeha ja lahkus otsekohe. 

“Ja see otsustas asja,” ütles Ferngraum. “Keegi ei taha seda planeeti enam mitte mingi hinna eest. Kosmosemeeskonnad keelduvad seal maandumast. Ja ma ei tea veel ikkagi, mis seal juhtus.” 

Ta ohkas sügavalt ja vaatas Gregorile otsa. “See on teie pirukas, kui te ainult tahate.” 

Gregor ja Arnold vabandasid ja läksid ootetuppa. Arnold hõiskas otsekohe: “Saime tööd!” 

“Nojah,” ütles Gregor, “aga missugust!” 

“Me just tahtsimegi raskeid asju,” tähendas Arnold. “Kui me sellest jagu saame, oleme tehtud mehed – rääkimata protsentidest, millele meil õigus on.” 

“Sa vist unustad “ ütles Gregor, “et mina olen see mees, kes tegelikult planeedile laskub. Sinu osaks on ainult siin istuda ja minu andmeid tõlgendada.” 

“Nii me ju otsustasime,” tuletas Arnold talle meelde “Mina olen teadusliku uurimistöö osakond, sina praktilise töö tegija. Kas mäletad?” 

Gregor mäletas. Lapsepõlvest peale oli tema alati nina välja pistnud ja vahele jäänud, sellal kui Arnold kenasti paigal istus ja talle selgeks tegi, miks ta vahele jäi. 

“See ei meeldi mulle,” ütles ta. 

“Ega sa ometi tonte ei usu, mis?” 

“Ei, muidugi mitte.” 

“Hästi, kõige muuga saame hakkama. Kes kahju kardab, see kasu ei saa.” 

Gregor kehitas õlgu. Nad läksid tagasi Ferngraumi juurde. 

Poole tunni jooksul olid nad tingimused välja töötanud: edu korral suur protsent kasumist, mida planeet tulevikus hakkab tooma, nurjumise korral kahjutasu. 

Gregor saatis Ferngraumi uksele. “Muuseas, söör,” päris ta, “kuidas see juhtus, et te meie juurde tulite?” 

“Keegi teine ei nõustunud sellega tegelema,” ütles Ferngraum, kes paistis endaga äärmiselt rahul olevat. “Õnn kaasa!” 

Kolme päeva pärast oli Gregor logiseva kosmose-kaubalaeva pardal teel Tont nr. 5 poole. Ajaviiteks uuris ta kahe asustamiskatse aruandeid ja neelas ühe ülevaate üleloomulike nähtuste kohta teise järel. 

Neist ei olnud mingit abi. Tont nr. 5-l polnud leitud ühtki jälge loomsest elust. Ning terves galaktikas polnud avastatud vähimaidki tõendeid üleloomulike olendite ole-masolust. 

Gregor mõtiskles selle üle ning kontrollis seejärel oma relvi, kuna kaubalaev suundus Tont nr. 5 orbiidile. Kaasasolevast arsenalist piisas terve väikese sõja alustamiseks ja võitmiseks. 

K u i õnnestub leida kedagi, kelle pihta tulistada... 

Kaubalaeva kapten tõi laeva mõne tuhande jala kaugusele planeedi naeratavast rohelisest pinnast, kuid mitte lähemale. Gregor laskis varustuse langevarjuga kahe viimase laagripaiga kohale, surus kaptenil kätt ja hüppas alla. 

Ta maandus õnnelikult ja vaatas üles. Kaubalaev kihutas kosmosesse nagu fuuriatest taga aetud.  

Ta oli üksi Tont nr. 5-l. 

Kontrollinud, kas varustus on terve, teatas ta raadio teel Arnoldile, et on õnnelikult pärale jõudnud. Siis, laser-püstol laskevalmis, uuris ta päikesekummardajate laagrit. 

Nad olid end sisse seadnud mäejalamil väikese kristallselge järve kaldal. Kokkupandavad majakesed oli suurepärases seisukorras. 

Mitte mingid tormid polnud majadele kahju teinud, sest Tont nr. 5 oli õnnistatud ka oivalise kliimaga. Kuid nad nägid välja tohutult mahajäetud. 

Gregor uuris ettevaatlikult üht neist lähemalt. Riided olid ikka veel korralikult kappides, seintel rippusid pildid ja ühe akna ees oli isegi kardin. Ühes toanurgas ootas avatud mänguasjadekohver asunike laste saabumist. 

Veepüstol, vurr ja kotitäis kivikuulikesi olid kukkunud põrandale. 

Õhtu ligines, seepärast tassis Gregor oma varustuse kokkupandavasse majja ja seadis kõik valmis. Ta pani häiresüsteemi kokku ja häälestas selle nii hoolikalt, et isegi prussakas oleks häire sisse lülitanud. Ta seadis radari lähimat ümbrust läbi kammima. Ta pakkis oma relvavarud lahti, pannes raskemad relvad käeulatusse, kuid laserpüstoli jättis vööle. Siis sõi ta mõnuga õhtust. 

Väljas muutus õhtu ööks. Soe ja unine maa mattus pimedusse, õrn tuulehoog pani järvepinna virvendama ja kõrge rohi sahises siidselt. Kõik oid väga rahulik. 

Ta otsustas, et asunikud olid hüsteerilised tüübid. Arvatavasti sattusid nad paanikasse ja tapsid ise üksteist. 

Kontrollinud veel viimast korda alarmisüsteemi, viskas Gregor riided toolile, kustutas tuled ja ronis voodisse. Tähed valgustasid ruumi heledamalt kui kuuvalgus Maal. Laserpüstol oli padja all. Siinse maailmaga oli kõik korras. 

Ta oli just suikuma jäämas, kui tundis, et ta pole toas üksi. 

See oli võimatu. Häiresüsteem polnud märku andnud. Radar umises rahulikult nagu ennegi. 

Sellegipoolest tagus iga närv tema kehas häirekella Ta võttis laserpüstoli välja ja vaatas ringi. 

Toanurgas seisis mees. 

Arutlemiseks, kuidas ta oli sisse pääsenud, polnud aega. Gregor suunas püstoli mehele ja ütles tasa ning kindlalt: “Hüva, käed üles!”  

Kuju ei liigutanud. 

Gregori sõrm tõmbus päästikul pingule, kuid lõdvenes siis järsku. Ta tundis mehe ära. Need olid tema enda toolile kuhjatud riided, mida tähevalgus ja tema kujutlus-võime olid niiviisi moonutanud. 

Ta irvitas ja langetas laserpüstoli. Riidehunnik liigatas kergelt. Gregor tundis, et aknast puhub nõrk tuul, ja irvitas edasi. 

Siis tõusis riidehunnik püsti, ringutas ja hakkas sihikindlalt tema poole tulema. 

Voodi külge klammerdunult jälgis ta enam-vähem inimese kuju võtnud tühja riietuse lähenemist. 

Kui see oli läbinud pool teed üle toa ja oma tühjad varrukad tema järele sirutas, andis ta tuld. 

Ning ta tulistas üha edasi, sest räbalad ja riidejäänused libisesid tema poole, nagu elaksid nad omaenda elu. Leegitsevad riidetükid kippusid talle näkku ja vöörihm püüdis ta jalge ümber keerduda. Et pealetung lõpeks, tuli tal kõik tuhaks põletada. 



Kui see möödas oli, pani Gregor kõik tuled, mis leidis, põlema. Ta keetis potitäie kohvi ja valas peaaegu terve pudeli brändit sinna sisse. Hädavaevu surus ta maha soovi kasutu häiresüsteem tükkideks lõhkuda. Selle asemel võttis ta raadioühenduse sõbraga. 

“See on väga huvitav,” ütles Arnold, kui Gregor oli talle olukorra teatavaks teinud. “Elustumine! Tõepoolest väga huvitav.” 

“Ma lootsingi, et see sind lõbustab,” vastas Gregor kibedalt. Peale mitut sõõmu brändit hakkas ta tundma, et teda on maha jäetud ja halvasti koheldud. 

“Kas midagi muud ei juhtunud?” 

“Veel mitte.” 

“Hea küll, vaata ette. Mul on üks teooria. Pean seda veidi uurima. Muuseas, üks hull pakub kihlvedu viis ühe vastu sinu kahjuks.” 

“Kas tõesti?” 

“Nojah. Ma vedasin ka kihla.” 

Kas minu poolt või minu vastu?” küsis Gregor murelikult. 

“Loomulikult sinu poolt,” ütles Arnold nördinult. “Me oleme ju partnerid, eks ole?”  

Nad katkestasid ühenduse ja Gregor tegi veel ühe poti kohvi. Sel ööl ei kavatsenud ta rohkem magada. Oli lohutav teada, et Arnold oli tema poolt kihla vedanud. Kuid Arnold oli tuntud kehv mängija. 

Päevavalguses õnnestus Gregoril paariks tunniks katkendlikku unne suikuda. Ta ärkas varasel pealelõunal, leidis mingid riided ja hakkas päikesekummardajate laagrit uurima. 

Vastu õhtut avastas ta midagi. Ühe maja seinale oli kiiruga kraabitud sõna “Tgasklit”. Tgasklit. See ei öelnud talle midagi, kuid ta andis selle kohe Arnoldile edasi. 

Siis otsis ta oma maja korralikult läbi, pani rohkem valgusteid üles, kontrollis häiresüsteemi ja laadis uuesti laserpüstoli. 

Kõik näis olevat korras. Ta vaatas kahetsusega päikese loojumist, lootes, et saab ikka näha selle uut tõusu. Siis sättis ta end mugavale toolile istuma ja katsus loogiliselt mõelda. 

Loomset elu siin ei olnud ja samuti polnud ka mingeid hulkuvaid taimi, arukaid kaljusid ega maasüdames peituvaid hiiglaslikke ajusid. Tont nr. 5-1 polnud isegi kuud, millele keegi oleks võinud end peita. 

Ning vaimudesse või deemonitesse ei suutnud ta uskuda. Ta teadis, et üleloomulikud juhtumused tavatsesid lähemal uurimisel muunduda täiesti loomulikeks seikadeks. Ja mis ei muundunud, need lakkasid. Vaimud ei seisnud vagusi paigal, et mõni uskmatu saaks neid uurida. Kui kohale ilmus kaamera ja magnetofoniga teadlane, oli lossivaim alati puhkusel. 

Jäi veel teine võimalus. Kui oletada, et keegi soovis seda planeeti endale, kuid polnud suuteline maksma Ferngraumi nõutud hinda? Kas ei võinud see keegi siis end siia peita, asunikke hirmutada, isegi tappa, kui vaja, – kõik selleks, et hinda alla lüüa. 

See näis loogiline. Selle abil sai isegi riiete käitumist seletada. Staatiline elekter võis, kui seda õigesti kasutada – 

Miski seisis tema ees. Häiresüsteem polnud jälle reageerinud. 

Gregor tõstis aeglaselt pilgu. Tema ees seisev olend umbes kümme jalga kõrge, ja kui krokodillipea välja arvata, üldiselt inimesekujuline. Ta keha oli erepunane, tumedate punalillade pikitriipudega. Ühes käpas hoidis ta mahukat pruuni plekkpurki. 

“Tere,” ütles ta. 

“Tere,” neelatas Gregor. Laserpüstol oli ainult kahe jala kaugusel laual. Ta mõtles, kas olend ründab teda, kui ta käe püstoli järele sirutab. 

“Mis su nimi on?” küsis Gregor šokist põhjustatud rahuga. 

“Ma olen Lillatriibuline Õgard,” ütles olend. “Ma õgin asju.” 

“Kui huvitav.” Gregori käsi hakkas laserpüstoli poole nihkuma. 

“Ma õgin Richard Gregori nimelisi asju,” ütles Õgard oma rõõmsa avala häälega. “Ja tavaliselt söön ma neid šokolaadikastmes.” Ta tõstis pruuni purgi üles ja Gregor nägi sellel silti “Smigi šokolaad – ideaalne kaste Gregorite, Arnoldite ja Flynnide juurde”. 

Gregori sõrmed puudutasid püstolipära. Ta küsis: “Kas sa kavatsed mind ära süüa?” 

“Oh jaa,” ütles Õgard. 

Nüüd oli Gregoril püstol käes. Ta vallandas kaitsevinna ja tulistas. Kiirgusjuga põrkas Õgardi rinnalt tagasi ja kõrvetas põrandat, seinu ja Gregori kulme. 

“See ei tee mulle viga,” seletas õgard. “Ma olen liiga pikk.” 

Laserpüstol kukkus Gregori sõrmede vahelt. Õgard naaldus ettepoole. 

“Ma ei hakka sind täna sööma,” ütles Õgard. 

“Ei?” õnnestus Gregoril kuuldavale tuua. 

“Ei. Ma saan sind süüa alles homme, esimesel mail. Reeglid on niisugused. Ma tulin sinult üksnes heategu paluma.” 

“Mis see oleks?” 

Õgard naeratas võluvalt. “Kas sa oleksid nii hea poiss ja sööksid ära mõned õunad? Need annavad lihale nii imehea maitse.” 

Ning nende sõnade järel triibuline koletis haihtus. 

Värisevate kätega lülitas Gregor raadio sisse ja rääkis kõigest juhtunust Arnoldile. 

”Hm,” ütles Arnold. “Lillatriibuline Õgard? Ma arvan, et see seletab asja. Kõik klapib.” 

“Mis klapib? Mis see on?” 

“Kõigepealt tee nii, nagu ma ütlen. Ma tahan kindel olla.” 

Arnoldi juhtnööre täites pakkis Gregor lahti oma keemiaalase varustuse ning ladus välja hulga katseklaase, retorte ja kemikaale. Ta liigutas, segas, lisas ja lahustas õpetuse järgi ning pani segu lõpuks pliidile kuumenema. 

“Noh,” ütles Gregor raadio juurde tagasi tulles, “räägi mulle, mis siin toimub.” 

“Aga muidugi, ma vaatasin järele, mis sõna see “Tgasklit” on. See on opali keeles. Ta tähendab “paljuhambaline vaim”. Päikesekummardajad tulid Opalilt. Mida see sulle ütleb?” 

“Nende oma kodumaa vaim tappis nad,” vastas Gregor pahuralt. “Küllap ta oli nende laeval peidus. Võib-olla mingi needus –” 

“Rahune maha,” ütles Arnold. “Pole siin mingeid vaime. Kas lahus juba keeb?” 

“Ei.” 

“Ütle mulle, kui ta keema hakkab. Räägime nüüd sinu elustunud riietest. Kas see meenutab sulle midagi?” 

Gregor mõtles. “Nojah,” ütles ta, “kui ma poisike olin... ei, see on naeruväärt.” 

“Räägi lõpuni,” nõudis Arnold. 

“Kui ma poisike olin, ei jätnud ma kunagi riideid toolile. Pimeduses nägid nad ikka välja nagu inimene võilohe või miski muu. Ma arvan, et kõik on seda kogenud. Kuid see ei selgita –” 

“Selgitab kindlasti! Meenuta nüüd Lillatriibulist Õgardit.” 

“Ei. Miks ma peaksin seda tegema?” 

“Sest sina leiutasid tema. Kas mäletad? Me olime vist kaheksased või üheksased, sina ja mina ja Jimmy Flynn. Me leiutasime kõige kohutavama koletise, keda oskasime välja mõelda, – see oli meie isiklik koletis ja ta tahtis muudkui sind või mind või Jimmyt šokolaadikastmes ära süüa. Kuid ainult iga kuu esimesel päeval, kui hindelehed välja kirjutati. Et temast lahti saada, tuli kasutada võlusõna.” 

Siis tuli Gregorile kõik meelde ja ta imestas, kuidas see tal üldse oli võinud meelest minna. Kui palju öid oli ta hirmuga Õgardit oodates üleval olnud. See oli muutnud halvad hindelehed täiesti tühiseks asjaks. 

“Kas lahus keeb juba?” päris Arnold. 

“Jah,” vastas Gregor sõnakuulelikult pliidi poole vaadates. 

“Mis värvi see on?” 

“Midagi rohekassinise poole. Ei, rohkem sinine kui–” 

“Õige. Võid ta ära valada. Ma tahaksin veel mõned katsed teha, kuid arvan, et asi on meil kombes.” 

“Mis asi on kombes? Kas sa ei võiks natuke seletada?” 

“See on ilmselge. Loomset elu planeedil ei ole. Vaime pole olemas, vähemalt mitte nii vägevaid, et need suudaksid maha nottida terve relvastatud meeste salga. Lahendus on hallutsinatsioon. Niisiis otsin ma selle põhjust. Põhjusi leidsin küllalt. Peale kõikvõimalike Maal leiduvate uimastusainete on Võõraste Mikroelementide Kataloogis kirjas umbes tosin hallutsinatsioone tekitavat gaasi. On masendust tekitavaid ja virgutavaid, aineid, mille toimel tunned end geeniusena, vihmaussina või kotkana. See seal vastab kataloogi Longstead 42-le. See on raske, värvitu, lõhnatu gaas, kehale ohutu. Stimuleerib kujutlusvõimet.” 

“Kas sa arvad, et mul olid lihtsalt hallutsinatsioonid? Ma räägin sulle –” 

“Asi pole päriselt nii lihtne,” katkestas teda Arnold. “Longstead 42 mõjub otseselt alateadvusele. Ta vabastab sinu kõige tugevamad alateadlikud kartused, mahasurutud lapsepõlvehirmud. Ta äratab nad ellu. See ongi, mida sa nägid.” 

“Nii et tõeliselt polnud siin midagi?” küsis Gregor. 

“Mitte midagi füüsilist. Kuid selle jaoks, kes hallutsinatsioone näeb, on nad igatahes küllalt tõelised.” 

Gregor sirutas käe järgmise brändipudeli järele. Oli, mida pühitseda. 

“Tont nr. 5 on küllalt lihtne kahjutustada,” jätkas Arnold enesekindlalt. “Me võime ilma vaevata Longstead 42 ärastada. Ja siis – me oleme rikkad, partner!” 

Gregor ütles toosti, siis aga tuli talle pähe häiriv mõte. “Kui need on ainult hallutsinatsioonid, mis juhtus siis asunikega?” 

Arnold vaikis hetke. “Noh,” sõnas ta lõpuks, “Longsteadil võib olla võime stimuleerida mortidot, surmainstinkti. Küllap asunikud läksid lihtsalt hulluks. Tapsid üksteist maha.” 

“Ja kedagi ei jäänud järele?” 

“No muidugi, miks mitte? Viimased ellujäänud tapsid end ise või surid haavadesse. Ära selle pärast muretse. Ma üürin otsekohe laeva ja sõidan välja, et katsed ära teha. Ära pabista, päeva või paari pärast tulen sulle järele.” 

Gregor lõpetas. Sel ööl jõi ta brändipudeli tühjaks. Näis, et tal on selleks täielik õigus. Tont nr. 5 saladus on lahendatud ning nad saavad rikkaks. Varsti võib t e m a palgata mehe, kes laskub tema ülesandel võõrastele planeetidele, sellal kui tema istub kodus ja annab raadio teel juhtnööre. 

Järgmisel päeval ärkas ta hilja ning haige peaga. Arnoldi laeva ei olnud veel, ent ta pakkis varustuse ja jäi ootama. Õhtul polnud laeva ikka veel. Ta istus maja lävel ja jälgis toretsevat päikeseloojangut, läks siis sisse ja tegi endale süüa. 

Asunike probleem häiris teda ikkagi veel, kuid ta otsustas, et ei muretse enam selle üle. Kahtlemata leidus kõigele loogiline seletus. 

Pärast õhtusööki heitis ta voodisse. Ta oli vaevalt silmad sulgenud, kui kuulis kedagi vabandavalt köhatavat. 

“Tere,” ütles Lillatriibuline Õgard. 

Tema isiklik hallutsinatsioon oli tulnud teda ära sööma. 

“Tere, vanapoiss,” ütles Gregor rõõmsalt, ilma vähimagi kartuse või mureta. 

“Kas sa õunu sõid?” 

“Mul on kole kahju, ma unustasin.” 

“Oh, hea küll.” Õgard püüdis pettumust varjata. “Mul on šokolaadikaste kaasas.” Ta tõstis purgi üles. 

Gregor naeratas. “Sa võid nüüd minna,” ütles ta. “Ma tean, et sa oled ainult mu kujutlusvõime looming. Sa ei saa mulle viga teha” . 

“Ma ei kavatsegi sulle viga teha,” ütles Õgard. “Ma lihtsalt söön su ära.” 

Ta astus Gregori poole. Gregor jäi naeratades oma kohale, ehkki soovis, et Õgard ei näeks välja nii ilmsine ja ehtne. Õgard kummardus ja hammustas prooviks ta käsivart. 

Gregor hüppas tagasi ja vaatas oma käsivart. Sellel olid hambajäljed. Sealt immitses verd...tõelist verd... tema verd. 

Asunikud olid olnud rebestatud ja lõhki kistud. 

Sel hetkel meenus Gregorile hüpnoosidemonstratsioon, mida ta kunagi oli näinud. Hüpnotiseerija sisendas hüpnotiseeritavale, et paneb tema käele põleva sigareti. Siis puudutas ta seda kohta pliiatsiga. Mõne sekundi jooksul ilmus hüpnotiseeritava käele suur kuripunane vill, sest ta u s k u s, et teda põletati. Kui sinu alateadvus arvab et sa oled surnud, siis oledki surnud. Kui ta nõuab hamba-jälgede märke, siis need ilmuvad. 

Tema ei uskunud Õgardisse. 

Kuid tema alateadvus uskus. 

Gregor püüdis ukse juurde joosta. Õgard lõikas tal tee ära, krabas ta oma käppade vahele ja küünitas tema kaela poole. 

Võlusõna! Mis sõna see oli? 

Gregor karjus: “Alphoisto!” 

“Vale sõna,” ütles Õgard. “Palun ära vingerda.” 

“Regnastikio!” 

“Ei. Jäta väänlemine, ja kõik on möödas, enne kui –” 

“Voorshpellhappilo!” 

Õgard tõi kuuldavale valukarjatuse ja laskis ohvri vabaks, kargas siis kõrgele õhku ja haihtus. 

Gregor varises toolile. See läks küll lähedalt mööda. Liiga lähedalt. Oleks olnud erakordselt loll surm – lasta omaenda surmaihkaval alateadvusel end lõhki kiskuda, omaenda kujutlusvõimel katki käristada, omaenda veendumusel tappa. Oli õnn, et sõna talle meelde tuli. Kui nüüd Arnold ainult kähku teeks... 

Ta kuulis tasast naeruturtsatust. 

See tuli paokil kapiukse tagant pimedast, elustades kustunud mälestusi. Ta oli jälle üheksa-aastane, ja Varjumees – tema Varjumees – oli imelik kõhn õudne olend, kes peitis end ukseavadesse, magas voodite all ja ründas ainult pimedas. 

“Tee tuli surnuks!” ütles Varjumees. 

“Ära loodagi,” sähvas Gregor laserpüstolit vinna tõmmates. Niikaua kui tuli põleb, on ta väljaspool hädaohtu. 

“Kustuta parem ära.” 

“Ei!” 

“Hästi. Egan, Megan, Degan!” 

Tuppa lipsas kolm väikest olendit Nad tormasid lähima elektripirni juurde, hüppasid üles ja hakkasid ahnelt lõmpsima. 

Ruum muutus pimedamaks. 

Gregor tulistas neid iga kord, kui nad lambi juurde jõudsid. Klaas lendas kildudeks, kuid vilkad olendid sööstsid minema. 

Ja siis taipas Gregor, mis ta oli teinud. Need olendid ei saanud ju tõeliselt valgust süüa. Kujutlusvõimel ei ole mingit mõju eluta loodusele. Ta oli kujutlenud, et ruum muutub pimedamaks, ja... 

Ta oli ise elektripirnid purustanud! Tema enda hävitav alateadvus mängis talle vingerpussi. 

Nüüd astus Varjumees esile. Varjust varju hüpates liikus ta Gregori poole. 

Laserpüstol ei mõjunud. Gregor püüdis meeleheitlikult võlusõna meelde tuletada, kuid talle meenus õudusega et Varjumeest ei suutnud ükski võlusõna minema peletada. 

Ta taganes Varjumehe eest, kuni põrkas vastu kohvrit Varjumees sirutus tema kohale ning Gregor kägardus põrandale ja sulges silmad. 

Ta käsi puutus millegi külma vastu. Ta toetus laste mänguasjade kohvrile. Ja ta käes oli veepüstol. Gregor vibutas seda. Varjumees taganes, pilk kartlikult relval. 

Gregor jooksis kiiresti kraani juurde ja täitis püstoli. Ta suunas olendi peale surmatoova veejoa. 

Varjumees vingatas agoonias ja kadus. 

Gregor naeratas pingutatult ning pistis tühja püstoli vöö vahele. 

Veepüstol oli paras relv kujuteldava koletise vastu. 



Hakkas juba koitma, kui laev maandus ja Arnold välja astus. Aega raiskamata hakkas ta katsetega pihta. Keskpäevaks olid katsed tehtud ja gaas lõplikult sedastatud Longstead 42-na. 

Nad pakkisid Gregoriga otsekohe asjad ja startisid. Kui nad juba kosmoses olid, rääkis Gregor kaaslasele kõigest juhtunust. 

“Päris jube,” ütles Arnold leebelt, kuid tugeva tunderõhuga. 

Nüüd, kus ta oli Tont nr. 5-st ohutus kauguses võis Gregor kombeka sangarlikkusega naeratada. “Oleks võinud hullemini minna,” ütles ta. 

“Kuidas siis? ” 

“Kujuta ette, et seal oleks olnud Jimmy Flynn. See poiss alles oskas koletisi välja mõelda. Kas sa Mörisejat mäletad?” 

“Ma mäletan ainult õudseid unenägusid, mis ma tema juttudest sain, “ ütles Arnold. 

Nad olid koduteel. Arnold visandas artiklit pealkirjaga “Surmainstinkt Tont nr. 5-1. Uurimus alateadvuse stimulatsioonist, hüsteeriast ja massihallutsinatsioonist kehaliste moonutuste põhjustajaina”. Siis läks ta juhtimisruumi automaatpilooti tööle seadma. 

Gregor heitis kušetile, võtnud nõuks Tont nr. 5-le maandumisest saadik esimene öö korralikult magada. Vaevalt oli ta tukkuma jäänud, kui sisse tõttas hirmust kaame Arnold. 

“Juhtimisruumis oleks nagu keegi,” ütles ta. 

Gregor tõusis istukile. “Ei või olla. Me oleme kaugel...” 

Juhtimisruumist kostis madalat mörinat. 

“Jumal küll!” hingeldas Arnold. Ta mõtles mõned sekundid meeleheitlikult järele. “Ma tean. Ma jätsin pärast maandumist õhulüüsid lahti. Me hingame ikka veel Tont nr. 5 õhku!” 

Ja avatud ukse raamistuses seisis tohutu suur hall olevus, punased plekid nahal. Tal oli hämmastavalt palju käsi, jalgu, kombitsaid, küüsi ja hambaid, peale selle veel kaks tillukest tiiba selja peal. Ta tuli pomisedes ja ägisedes aeglaselt nende poole. 

Mõlemad tundsid Möriseja ära. 

Gregor kargas üles ja lõi ukse kolli nina ees kinni. “Siin peaksime olema väljaspool ohtu,” ähkis ta. “Uks on õhukindel. Aga kuidas me laeva juhtida saame?” 

“Ei saagi,” ütles Arnold. “Peame usaldama automaatpilooti – kui me ei mõtle välja mingit viisi, kuidas sellest tüübist lahti saada.” 

Nad märkasid, et tihedasti sulgunud ukse vahelt hakkas immitsema suitsuvinet. 

“Mis see on?” kähises Arnold paisuva hirmuga. 

Gregor kortsutas kulmu. “Kas sa siis ei mäleta? Möriseja pääseb igasse ruumi. Teda ei saa mingi väega eemal hoida.” 

“Ma ei mäleta midagi,” ütles Arnold. “Kas ta sööb inimesi?” 

“Ei. Niipalju kui ma mäletan, ta lihtsalt tükeldab neid.” 

Suits hakkas tihenema Möriseja tohutuks halliks kujuks. Nad taganesid järgmisse ruumi ja sulgesid tihedalt ukse. Mõne sekundi pärast hakkas suitsu läbi imbuma. 

“See on naeruväärt,” ütles Arnold huuli närides. “Lasta end väljamõeldud koletisel jälitada... Oota! Sul on veepüstol ikka kaasas, eks ole?” 

“Jah, aga ...” 

“Anna minu kätte!” 

Arnold ruttas veenõu juurde ja täitis püstoli. Möriseja oli jälle kuju võtnud ja tatsas kurjakuulutavalt mörisedes nende poole. Arnold paiskas kõrvalt tema pihta veejoa. 

Möriseja liikus edasi. 

“Nüüd tuleb mul kõik taas meelde,” ütles Gregor “Veepüstol ei saanud Mörisejat iial peatada.” 

Nad taganesid järgmisse ruumi ja lõid ukse kinni Nende selja taga oli veel vaid magamisruum ja selle taga üksnes kosmose surmav vaakum. 

Gregor küsis: “Kas sa ei saa selle õhuga midagi peale hakata?” 

Arnold raputas pead. Õhk hajub laiali. Kuid Longsteadi mõju kestab veel umbes kakskümmend tundi.” 

“Kas sul ei ole mingit vastumürki?” 

“Ei.” 

Möriseja kehastus veel kord, häälekalt ja tigedalt. 

“Kuidas me saame teda tappa?” küsis Arnold. “Mingi võimalus peab ju olema. Võlusõnad? Kuidas oleks puumõõgaga?” 

Gregor raputas pead. “Nüüd ma mäletan Mörisejat,” ütles ta õnnetult. 

“Mis teda tapab?” 

“Teda ei tapa veepüstolid, pistongirevolvrid, tulikonnad, kadad, haisupommid ega ükski teine poisikeste relv. Mörisejat on absoluutselt võimatu tappa.” 

“Seda Flynni oma neetud kujutlusvõimega! Oli meil üldse vaja temast rääkida. Kuidas sa temast siis lahti saad?” 

“Ma ju rääkisin sulle. Ei saagi. Ta peab omal soovil jalga laskma.” 

Möriseja seisis nüüd täies suuruses. Gregor ja Arnold tormasid tillukesse magamisruumi ja lõid viimase ukse kinni. 

“Tuleta meelde, Gregor”, anus Arnold. Ükski poiss ei mõtle välja koletist, kelle vastu ei ole mingit kaitset. Tuleta meelde!” 

“Mörisejat ei saa tappa,” ütles Gregor. 

Punaseplekiline koletis võttis jälle kuju. Gregor mõtles tagasi kõigi öiste õuduste peale, mida ta eales oli läbi elanud. Ta ju ometi pidi lapsena tundmatu jõu vastu midagi ette võtma. Ja siis – peaaegu liiga hilja – tuli talle meelde. 



Automaatpiloodi juhtimisel tormas laev maa poole ja Möriseja peremehetses laeval. Ta marssis piki tühje koridore edasi-tagasi ning hõljus läbi terasvaheseinte kabiinidesse ja trümmidesse, oiates, ägades ja vandudes, kuna talle ei sattunud pihku ühtki ohvrit. 

Laev jõudis kodu-päikesesüsteemi ja asus automaatselt Kuu orbiidile. 

Gregor piilus ettevaatlikult välja, valmis vajaduse korral kohe tagasi lupsama. Polnud kuulda ei pahaendelisi lohisevaid samme, ei oigamist ega ägamist, polnud ka näha ukse alt või läbi seinte immitsevat näljast suitsuvinet. 

“Õhk on puhas,” hüüdis ta Arnoldile. “Möriseja on läinud.” 

Kindlalt kõigi ööõuduste eest kaitstud – ümber tekid, mille alla nad olid peitnud pea –, ronisid nad koikudelt alla. 

“Ma ütlesin sulle, et veepüstolist pole mingit kasu,” sõnas Gregor. 

Arnold muigas virilalt ja pistis püstoli tasku. “Ma jätan selle endale. Kui ma kunagi abiellun ja poja saan, on see esimene kingitus talle.” 

“Minu lastele küll mitte,” ütles Gregor. Ta patsutas kiindunult koikut. “Pole paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.”

[Robert Sheckley; Ghost V; 1954]
[tõlge: inglise keelest Jaan Kaplinski]
[Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid; Eesti Raamat, 1976]

september 30, 2008

Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: A

Sissejuhatuseks koomiks: xkcd.

agreksofiilia
erutuse tundmine teadmisest, et kõrvalised isikud jälgivad suguakti (nt. grupiseksi ajal, hotellis või sugulaste-sõprade juures külas viibides)

akrofiilia 
seksuaalse erutuse tundmine kõrgusest (nt. langevarju- või benji-hüppest). Võib juhtuda, et sadomasohhismi harrastav inimene seob partneril silmad kinni ning palub tal siis redelist üles minna. Kui seda sageli teha, kaob hirm ja sellega kaasnev seksuaalne erutus.
  
akromotofiil 
inimene, keda erutab seks amputeeritud jäsemega inimesega. Näiteks võib akromotofiil paluda partneril käe või jala sidemesse mähkida (pseudoakromotofiilia). Akromotofiilil on ilmselt tulnud lapsepõlves ühel või teisel viisil amputeerimisega kokku puutuda. Tollal kogetud hirm või kaastunne on avaldanud nii tugevat mõju, et hiljem kutsub amputeeritu nägemine esile erootilise reaktsiooni.
  
aksillism
mees rahuldab ennast peenise liigutamisega naise kaenla all
  
akustikofiilia
erutumine teatud helide, häälte või muusika kuulamisest. Mõni lindistab suguakti ajal sellega kaasnevaid helisid, et järgmise akti ajal lindistust kuulates ennast täiendavalt stimuleerida.
  
algolagnia e. algofiilia
valunauding, suguline rahuldus saadakse valu tekitamisest partnerile või valu talumisest

amaurofiilia 
inimest erutab teadmine, et partner teda ei näe. Üks või isegi mõlemad partnerid seovad endal silmad kinni või seksivad täiesti pimedas toas.
  
anakastne autoerotism
seisneb sagedases sundeneserahuldamises, mis toimub sugutungist sõltumata. Seisund on iseloomulik psühhoneurootiliste häirete puhul, harvem psüühiliste haiguste või vaimse alaarengu puhul.
  
anaklitism
täiskasvanud meest erutavad seksuaalselt ainult need tegevused, mis on seotud tema imikueaga (lutipudelist joomine, mähkmete vahetamine, mähkmetesse roojamine ja urineerimine jne.).
  
anastemofiilia
endast tunduvalt suuremat või väiksemat kasvu partneri eelistamine. Tavaliselt täheldatakse seda suurt kasvu naiste juures.
  
andromimetofiil
inimene, keda erutab, kui naine imiteerib meest
  
apotemnofiilia
inimest erutab teadmine, et mõni tema kehaosa eemaldatakse operatiivselt või jääb ta sellest muul viisil ilma. On esinenud juhtumeid, mil inimene ennast nii rängalt vigastab, et amputeerimine on vältimatu. 
  
arahnofiilia
ämblike kasutamine seksimängudes 
  
autofaagia
iseenda liha söömine. On teada juhtum, mil mees eelistas vahekorrale tükikest omaenda liha. Lõiganud oma ihult tükikese nahka ja söönud selle ära, sai ta otsekohe orgasmi.
  
autofellatio
mees teeb iseendale suuseksi. Muidugi eeldab selline tegevus võimalikult suurt sugutit ja head painduvust. Kinsey andmetel on selleks võimelised kaks-kolm meest tuhandest.
 
autopederastia
mees viib oma pooljäiga suguti otsa enda pärakusse. Muidugi ei ole iga mees selleks võimeline. Suguti ebapiisava jäikuse ja asendi tõttu ei ole ejakulatsioon võimalik.
  
avisodoomia
anaalne seks lindudega. Sellist seksuaalse rahulduse saamise viisi tunti juba väga vanal ajal. Vahetult enne orgasmi lööb mees linnul pea maha. Selle tagajärjel tekkivad spontaansed tõmblused linnu kehas suurendavad mehe naudingut. Vanad hiinlased kasutasid ka hanesid, Pariis bordellides pakuti "linnuarmastajatest" kundedele isakalkuneid.

[Guido Ilves; Tung tappa. Seksuaalmõrvarid läbi aegade]
[Asporal; 2000]

august 19, 2008

Obskuursed otsingud

Lisaks ohtratele liblikaefekti, luule ja mütoloogiateemalistele päringutele satutakse siia blogisse sageli ka üsna kummastavaid märksõnu otsides. Allpool mõningad:

  • ahvi nägemine
  • anna olend
  • arhitektuur on ruumi raiskamise kunst
  • bürokraatia rituaalsus
  • doris kareva sünni ja surma aastaaeg
  • duchamp ulmeguru
  • enesetapu sooritamine
  • hallutsinatsiooni seened
  • hull metsise käitumine
  • inimese liha
  • kass mateeria
  • kassi valmistus
  • kes magab talve und mullas
  • kui võõras ei saa omaks tee ta sõbraks
  • liiguta oma keha ! sa tead et see on hea
  • luiged enesetapp
  • mina+armastand+sind+poems
  • mees kes magab mehega
  • musta kassi öösel ei näe
  • musta pea haigus
  • naine vulva
  • sajajalgse laul
  • schlächter bat schlächter das er das urteil fälle
  • sunniti alasti
  • tagane saatan
  • vanurid kas kasutud
  • veri nais nude gerls

Ja eile otsiti: euroopa vaimsus kadunud

juuli 31, 2008

Postmodernistlikke postskripte, vol3

Postmodernistlik Apooria

Kui need, kellega koos te elate ja töötate, saavad aru, mida te teete, kui te seda teete, siis raiskate oma aega.

Tuleb maha jätte kõik, ainult läkitusi ei saa maha jätta.

Prohvetiks saadakse seda endale visalt kinnitades, selle juurde jäädes, iseendasse uskudes - mis tõendeid selle kohta ka leiduks.

Maailm, milles Jumal saaks olemas olla, tõestaks, et Jumalat ei ole olemas; see maailm, milles Jumala olemasolu on mõeldamatu, tõestab, et Jumal on olemas.

See, mis taarnat väljendab, on küllap ise taarn.

Kui hullud ei ole oma hullusest teadlikud, ei saa ka terved oma tervise peale kindlad olla. Kui rumalad ei ole oma rumalusest teadlikud, siis ei või targadki oma tarkuses kindlad olla. Niisiis, kuigi aru saab läbi minna teistest arudest, ei või ta eales kindel olla, et ta sellega toime tuli.

Tarkus on tõesti ülim auhind, mille inimesed võivad saada. Kahjuks peab tarkust olema juba sellekski, et seda püüdlema hakata.

Väitlus on ülearune. Tähtis pole see, kas mingi mõte omaks võetakse, vaid see, kas ja kuidas seda kaalutletakse ja kes kaalutleb.

Välja mõeldakse mõtteid, mida vajatakse; avastatakse mõtteid, mida ei saa vältida. Tunnustust ja vastandust saab üksnes avastada, mitte välja mõelda. Kõige ajendavamad mõtted on need, mida ei saa uskuda ega unustada.

Vaikus iseenesest pole väärtuslik, küll aga on väärtuslikud olud, milles üksnes vaikus on kohane.

Mõista teise mõtteid tähendab kõrvaldada hetk, kus vaikus muutub vajalikuks. Sõjad ja tapmised sünnivad, sest pooled ei ole teineteist mõistnud. Nad lakkasid rääkimast enne kui vaja. Nii kaua, kui vaikus on pelgalt võimalik, on võimalik ka mõrv. Ainult seal, kus vaikus on vajalik, on mõrv võimatu.

Kes on ülem, kas kõigevägevam jumal või jumal, kes ei pruugi olla kõigevägevam? Kes on arenenum, kas järjekindel jumal või jumal, kes ei pruugigi järjekindel olla?

Tuhat liblikat, tosin inimest, üksainus ingel. Maailmas, milles taassünd oli võimalik, oleksid nad üks ja seesama. Siinses maailmas on nad pelgalt erinematud.

Jõudeaja võrdne tagamine laostab. Jõudeaeg tuleks kindlustada eranditult vaid neile, kes sellest keelduvad.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

juuni 05, 2008

Paula Sering

Sinupõhine saatus
soojad ja sügavad varjud
hoiavad eneses sõna
Alguses olid Sina

Võimatus - õde -
kummardab akna taga

Tunnimees puhastab tääki
mäletab salasõna
Salgasin seni

Su nägu on tõmbunud
õhukeseks. Ja taga
on taevas



***

Ma ei tahagi neid ridu.
Ma ei salli joont -
punktis oleme kõik koos!
Igiminemiseks
    piki pillikeelt,
lahkulõikamiseks,
    miinuseks ja murruks,
Isa karistavaks sõrmeks,
    piinapingiks meile kriips!
Ajaniidiks, kus me kuivame!

Kokku ennast rulligem,
huuled torus,
korrakem:
    punktis oleme kõik koos!
        koos! koos!


[Paula Sering]
[0 - 0; Bahama, Eesti Keele Sihtasutus; 2000]

mai 31, 2008

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes, vol 3

Andersoni teine eesti keeles ilmunud müüditöötlus, „Jumalate sõda”, jutustab kuningas Haddingist, kelle saaga sisuliselt ainus allikas on Saxo Grammaticus’e „Gesta Danorum”. Haddingi lugu on meieni jõudnud üsnagi detailselt. Anderson ütleb, et paljud on pead murdnud, kust lugu pärineb, ons see ajalooga segunend müüt või ainult väljamõeldis? Tegu ka ühe esimese Hamleti algmotiivi jälgitava kajastusega kirjandusloos. Algab kogu lugu sellega, kuidas jumalad omavahel kõige esimest sõda pidasid ja Odin nägi, et maailma hävingu vältimiseks tuleb midagi ette võtta. Ta otsustas selleks pisut Ajaga opereerida, millise kulg teatavasti on jumalate jaoks inimestest erinev. [11]

Anderson on võtnud Haddingi saaga ja selle suurelt jaolt ilukirjanduslikumalt ümber kirjutanud - seletanud, lisanud pisut psühholoogiat ja inimesi. Nagu ta ise järelsõnas mainib: „Mis puutub maapealsesse tegevusse, siis järgib minu raamat Saxo teksti. Olen püüdnud seda elavdada, leida põhjusi ja põhjendusi sündmustele, mida ta vaid põgusalt mainis, ning joonistada välja ka nende tausta. See taust on ausalt anakronistlik – see pole mitte germaani rauaaeg, kus sündmused näiliselt aset leiavad, vaid viikingiaeg. Ühiskonnakord, tehnoloogiad, silmaring ja teod aga kuuluvad täiesti ebaajalooliselt üheksandasse või kümnendasse sajandisse, nagu ka Saxo kroonikas.” [12] Tegevus hargneb maailmas, kuhu mahuvad peale inimeste veel jumalad, hiiud, haldjad, härjapõlvlased, lohe, surnuteilm ja muu säärane.

Samas järelsõnas lisab ta veel: „Mõneti lähtusin ma Viktor Rydbergi 19. sajandist pärinevast oletuslikust kirjutisest, kus räägitakse Njordi, Freyri ja Freyja vangistusest Hymiri juures. Samuti on kirjutatud, et Odin ja Loki vandusid kord verevendlust; see seletab, miks Loki nõnda kaua oma pahategudest hoolimata karistuseta jäi – ent me ei tea, miks nad seda tegid. Ka see juhtum on minu väljamõeldis. Seda ka idee Haddingist kui Njordi inkarnatsioonist, mitte pelgalt redaktsioonist.”

Anderson on kirjutanud ka „Hrolf Kraki’s Saga” - Taani dünastiast Skjoldungitest pajatav romaan keskendub neljale põlvkonnale valitsejatest ja dateerub kuhugi 6.sajandisse. Allikaks on olnud suurel määral Saxo Grammaticus, osalt ka Snorri “Vanem Edda” ja “Heimskringla” ja muud fragmendid säilinud saagadest, mis kõik sisaldavad vasturääkivusi ning ebamäärasusi. Ise nimetab kirjanik romaani rekonstruktsiooniks. Loos on vähem mütoloogiat ja jumalate füüsilist sekkumist. [13]

Eelnevad näited olid reeglina üsna stiilipuhtalt fantasy žanris, aga ka science fiction sisaldab mõningaid mütoloogilisi elemente, lihtsalt põhjala müüte pole neis kuigi sageli kasutatud. Näiteks Hyperioni sarjast, mille ühe osa üht situatsiooni võib kirjeldada sisuliselt ainult mütoloogiliste nimedega: „Pärast väljumist Sfinksi ajaportaalist, põgenevad Aenea ja Raul Endymion mööda Tethyse portaaljõge Paxi eest.”, leiab suure ja suursuguse puu kujulise kosmoselaeva, mis kannab nime Yggdrasil. Samuti on Matrixi triloogias laev nimega Mjolnir. [14]

Romaanis „The Long Dark Tea-Time of the Soul” aga püüavad ärimehed Valhallat pettusega enda valdusesse saada. Jumalate degenereerumise ideed on teisedki viljelnud, aga Adams suudab sellega üsna omapärasel moel välja tulla: Odin luksusvanadekodus valenime all, jumalate passi- ja alkoholiprobleemid jms. [15]

Raske on muidugi suhteliselt väikse baasmaterjali pealt üldistusi teha, aga näib, et nibelungid (nii laul kui Wagneri sõrmuste tsükkel) ja eddad on enimkasutatud allikmaterjalid. Ka on arusaadavatel põhjustel ulmes just fantasy alamžanr see, mis kasutab otsesemalt müüte ja nende maailmu, samas kui teaduslik fantastika piirdub reeglina vaid nimede laenamise või paralleelreaalsustes eksisteerivate maagiliste ja mütoloogiliste nähtustega. Ka tundub olema skandinaavia mütoloogia germaani omast enamkasutatav - mis võib vabalt olla ka ekslik mulje.

Head ulmelugemist.

[11] War of the Gods retsensioon
[12] Paul Anderson. 2001 Jumalate sõda. Fantaasia, lk 175
[13] Hrolf Kraki’s Saga retsensioon
[14] Norse mythology in popular culture
[15] The Long Dark Tea-Time of the Soul retsensioonid


aprill 15, 2008

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes, vol 2

Ulmes on kasutatud skandinaavia usundist ebaproportsionaalselt palju folkloori ja eelkristlikku materjali – härjapõlvlasi, kääbuseid, päkapikke ja teisi omalaadseid olevusi – segades neid vahel teiste, hoopis mujalt maailmajaost pärit pärimustega. Veelgi suurema kaaluga on aga konkreetselt aaside ja vaanide omavaheliste konfliktide kujutamine. Näiteks tegutsevad koomiksikirjanikuna tuntuks saanud Neil Gaimani mahukas romaanis „Ameerika jumalad” kõrvuti teiste jumalustega ka Loki ja Odin. [6] Viimane neist esines suure osa ajast ühega oma paljudest nimedest – hr. Wednesday (nimest Wodan, mis tavaliselt kirjutatakse kui Odin).

Eelmainitud romaan on hea näide kuivõrd hästi annab siduda popkultuuri ja moodsaid uskumusi mütoloogiaga. Romaani põhikonfliktiks on uute jumalate (inimeste tehnikakultus kutsus näiteks ellu tehnojumala) ja vanade, mõnede meelest redundantsete jumalate, konflikt ellujäämise nimel.

Romaani käigus avastab peategelane, tavaline eluga kimpus endine kriminaal, et tegelikult on ta Odini poeg (võib oletada, et Baldr) ja oma seni olematu seotuse tõttu jumalatega kujuneb ta mediaatoriks uute ja vanade jõudude vahel.

Pärast mõningaid drastilisi sündmusi aitab tal põgeneda nimetu rääkiv kaaren. Veidi hiljem aga võttis ta oma kohuseks pidada surnuvalvet – seotuna päevadeks müstilise puu külge rippuma. Hallutsinatsioonide vahel joodab teda pähklikoorest orav, kes vahetpidamata häälitseb „ratatosk” ("Ratatosk. Ratatosk." The chattering had become a scolding. [7]). Samuti istub puu otsas kummaline kotkalaadne lind – tõenäoliselt Hraesvelg.

Odinit kujutatakse vanema mehena, kelle üks silm on klaasist ja kes viib läbi küllaltki kavala ja omakasupüüdliku eneseohverduse, kiskudes konfliktsed osapooled verisesse lahingusse, ise sellest osa võtmata.

Üsna kindlalt on romaanis veel palju viiteid tuntud ja mitte nii tuntud sündmustele põhjala mütoloogiast. Aga on ka teisi romaane – ka eesti keeles ilmunuid, mis kasutavad germaani ja skandinaavia pärimusi. Üheks viljakamaks selleteemaliseks autoriks on kindlasti Poul Anderson, kellelt on siinmail ilmunud vähemalt kaks sobivate müüdimotiividega romaani – „Murtud mõõk” ja „Jumalate sõda”.

J. R. R. Tolkieni kääbiku-raamatute lugejad võivad leida Andersoni „Murtud mõõgast” mõningaid tuntud nimesid, näiteks päkapikke Durin (Dyrin) ja Dvalin. See tuleneb sellest, et nii Anderson kui Tolkien kasutasid samu allikaid, Islandi saagasid. Durini ja Dvalini leidsid nad kuulsast „Päkapikkude Kataloogist”, mis ilmus „Vanema Edda” esimeses raamatus. [8] Neil on veel mitmeid sarnaseid tegelasi, nagu haldjad, trollid, draakonid ja „murtud mõõk” ise. Ka Tolkien kasutas murtud mõõga motiivi – tuletagem meelde Aragorni mõõka, mis terveks sepistati. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega Völsungasagan’ist. Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks Michael Moorcocki Elric’i seeria mõõgale Tormitooja.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta eessõnas elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. [9]

Ka on Anderson, erinevalt enamikust teistest ulmekirjanikest, paigutanud tegevuse otse Odini ja Thori põhjalasse, mitte ehitanud oma fiktsionaalset maailma a la Tolkieni Keskmaa. Pealiiniks siis sedapuhku haldjate ja trollide omavaheline konfikt. Trollide ja inimeste suhteid kujutatakse veristena, samas kui haldjaid inimesed ja nende saatus kuigivõrd ei huvita. Näiteks vahetas Haldjate kuningas inimlapse samanäolise haldja-trolli ristsugutise vastu (nn changeling), tekitades sellega tulevikus suure veresauna. [10]

Viited:
[6] American Gods - Gods and legends appearing in the novel
[7] Neil Gaiman. 2001. American Gods. HarperCollins, lk 464
[8] Paul Andreson. Toim. Eva Luts. 1999. Murtud Mõõk. Fantaasia, lk 190
[9] The Broken Sword retsensioon
[10] Reviews forum: (Novel) The Broken Sword, by Poul Anderson

[1/3 veel tulemas]

aprill 02, 2008

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes

On öeldud, et kogu teaduslik fantastika on põhimõtteliselt postreligioosne kirjandus – nendele, kelle mõistus on vormitud teaduse ja tehnika järgi, on kogu universum põhimõtteliselt tunnetatav. Usk hajub ja asendub maailmaloome keerukuse imetlusega. [1]

Ent sellest olenemata on suur osa klassikalisest ulmest, nii fantasy kui science fiction’i poolt vaadatuna seotud religioossete teemadega. Erinevalt teaduslikust fantastikast on fantasy (sõltuvalt valitud definitsioonist) tänapäeva mõistes väga vana žanr – näiteks juba circa 2000 a. eKr otsis Gilgameš surematust. [2] Võib oletada, et eri ajastute religioonidest ja mütoloogiatest tihedalt läbi põimunud kultuuritaust, mis on meid sajandeid saatnud, ei jäta meid veel niipea ja annab tõlgendamisainest veel pikkadeks aegadeks. Eriti tänapäeval, mil Huntington’i kohaselt on rahvusvahelised konfliktid mitte rahvaste, vaid pigem tsivilisatsioonide (ehk kultuuriruumide) vahelised. [3]

Siit võibki oletada põhjuse, miks pole skandinaavia ja ehk ka germaani mütoloogiad rahvusvahelises ilukirjanduses ja filmistsenaariumites üldkasutatavad [4] – puudub konflikt, mille olemasolu näiteks antipoodsele lugejale või vaatajale korda läheks ja millest ta päevakajalisuse tõttu huvitatud oleks. Eelmainitud kultuuriruumide mütoloogiate ja pärimuste poole pöördutakse pigem sooviga demonstreerida midagi eksootilisemat. Muidugi igal reeglil on ka erandid – mistõttu võib mõista teatud mütoloogiliste motiivide ja karakterite üleekspluateerimist. Näiteks võiks tuua kasvõi nimed nagu Thor ja Odin (eksisteerib isegi selline nähtus nagu odinism) ning skandinaavia juurtega Beowulfi kasutamine arvuka hulga filmide stsenaariumites. Ja muidugi destruktiivsusest lummatud publikule meelepinget pakkuv Ragnarök.

Nagu ka kõik muu kirjandus on ulme inimloomusest – meist, siin, praegu. Ulme, nagu ka mütoloogia, on sisuliselt platvorm esitamaks suuri ideid tavapärasest (eirates reaalsuse piiranguid) erinevalt – sedasi, et kirjanikul on kergem end väljendada ja lugejal kergem leida loo iva, kui see on formuleeritud juhtmõtet toetavasse raami. Seetõttu pole eriti imekspandav, et tegelikult on religioon ja mütoloogia ulmes (eriti fantasy puhul) küllaltki levinud.

Mütoloogiat saab aga loodava teose heaks tööle rakendada mitmel erineval moel. Küllaltki sageli kasutatakse näiteks metafüüsilisi küsimusi ja ideid ilma konkreetseid jumalusi või sündmuseid ballastina kaasa võtmata. Vahel luuakse ka kunstlik religioon, nagu tegi näiteks Vonnegut oma romaanis "Kassikangas". Aga antud hetkel on vast olulisimad lood, kus on kasutatud laenatud struktuurivõtteid ja karaktereid, nagu seda on teinud näiteks J. R. R. Tolkien.

Lisaks Tolkieni ekraniseeringutele leidub veel palju teisi, isegi tugevama allikmaterjali mõjutustega, linalugusid. Näiteks on tuntud montypythonlane Terry Jones lavastanud filmi "Erik the Viking". Antud filmis saab peategelane, noor viiking Erik, vana targa naisena esinevalt viljakusjumalannalt Freyalt teada, et hunt Fenrir on neelanud päikese, saates seega maailma Ragnarökki. Erik rändab Asgardi lootuses lõpetada Ragnarök. Peamisteks takistajateks on muuhulgas Loki. Lisaks eelmainitud karakteritele on filmis esindatud suurem osa panteoni juhtfiguuridest ja kasutatud arvutut hulka viiteid eddades ja viikingilugudes viidatud sündmustele. [5]

Viited:
[1] INTRODUCTION - The Absence of God: an interview with Ted Chiang
[2] SCIENCE FICTION AND RELIGION
[3] Samuel P. Huntington. 1999. Multipolaarne, paljutsivilisatsiooniline maailm – Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, lk 31
[4] Norse Mythology – IMDb
[5] Erik the Viking


[Kui peaks huvi olema veel ca 2/3 mahus ülejäänud kirjutise vastu, anna teada.]

märts 07, 2008

1/Maag

Salm poolik, õhus kõlgub värsijalg,
pea paksult mõtteid täis, ent ükski maha
ei taha tulla mõttelaevast, vaimupalg
on kriimus, töö ta'st üle tõmmand saha

Fregatti hoidmas viimsed köied kais,
muul hommikuselt jahe torgib jalgu,
kuid kaardid teid neis laineis hiirukais
ei näita, taevas tähed käivad kaldu

Mis siis, kui iga varem jutt on vale
too' kohta, mis meid sealpool ootab ees
ja pajatatud se'ks, et hoiaks madalale
Loolendu tuultes uitav igamees

    Uiks tahad jääda niitu laugemale
    või omil jalul minna kaugemale?

[Elläi Tuulepäälse]
[Akadeemia; nr. 3, 2008]

veebruar 29, 2008

Postmodernistlikke postskripte, vol2

Postmodernistlik mure

Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.

Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.

Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.

Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.

See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.

Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.

Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.

Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.

Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.

Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.

Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

jaanuar 31, 2008

Kuru, naeratamissurma sündroom

Me ei ole fore hõim Uus-Guineast,
me ei harrasta rituaalset kannibalismi,
me ei kanna hiilivat viirust, mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist koos krampide, tõmbluste
ja progresseeruva dementsusega ning
vastava grimassiga,

me hoopis naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame.

[Miroslav Holub (1923-1998)]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 12, 2007]