märts 27, 2015

Vanaisa uinub

Kui kivid olid veel pehmed, olid sepalgi
pehmed käed,
ääs ja alasi mõnusalt pehmed, nagu õõtsuvad
mustikamäed.

Kui vanaisa väsis, ei tahtnud ta
paljale põrandale heita,
oma vasara ja oma tangid
tahtis minu eest pea alla peita.

Vanaisa heitis siruli, nii pikk
kui lai,
imelik, et ta seal kuuma käes ikkagi
magada sai.

Aga alasisse ta vajus, nagu sulgpatjade
sisse,
ja unne ta mõtegi hajus, ujus
eimittemillegisse.

Siis hiilisin pajasse mina. Ei, ilmusin. Ei,
lihtsalt tulin.
Ta nina all liikusid karvad, kurgust kostis üks
tuttav kulin,

nagu heliseks aisakellad, kui sõidavad
saanid ja reed...
Jah, vanamees oli mujal,
mis sa temaga ikka teed.

Nüüd vaatasin pajas ringi. Ma polnud
siin kunagi käinud,
ometi olin ma kõike
tema silmades helkimas näinud.

Teadsin asjade tegu ja nägu, tundsin
mõtete vormi ja kuju,
oleks võind seda isegi teha, mul
lihtsalt ei olnd sellist tuju.

Aga siis nägin ma seda. See polnud
päris see sama...
Ma krapsasin kohe ligi
ja hakkasin sikutama.

[Hasso Krull]
[Kui kivid olid veel pehmed; Eesti Keele Sihtasutus, 2014]
[Väljavõte lk 22-23]

august 15, 2014

Grokk. Grogi

"Eesti keele seletav sõnaraamat" ütleb, et grokk on 'rummist, konjakist, viskist v. arrakist ja kuumast veest ning suhkrust segatud jook'. Eesti kirjasõnasse tuli sõna grokk 1824. aastal ilmunud kokaraamatus "Uus kögi- ja kokka ramat", milles pealkirja "Krogg" all on napisõnaliselt teada antud:

Sedda tehakse pallawast weest arraki ja sukkroga, ni kangeks ja ni maggusaks kui iggamees isse tahab.

Eesti grokk on laenatud saksa sõnast Grog, mis on saksa kirjakeelest registreeritud pool sajandit varem kui eesti sõna. Saksa Grog on omakorda laenatud inglise sõnast grog, mis akadeemiliste teatmeteoste järgi ilmus inglise kirjakeelde 1770. aastal, kuid uuemail andmeil esines see sõna inglise ajakirjanduses juba 1749. aastal. Täpselt nii pikuke sõna grokk ajalugu ongi, sest inglise sõna pole enam kusagilt laenatud, vaid on tekkinud inglise keeles.

Kuidas see sõna siis tekkis? See tekkis 18. sajandil Briti kuningliku laevastiku madruste kõnekeele sõnana ja tema tekke süüdlaseks on admiral Edward Vernon (1684-1757), kes kandis siidivillast (grogram'ist) ülekuube ja sai selle järgi madrustelt hüüdnimeks Old Grog ehk Vana Siidivill. Juba 17. sajandi lõpust alates kuulus Briti meremeeste päevase toidunormi juure pool pinti rummi. See asendas pikkadel merereisidel riknema kippunud joogivett. Vee aseaine polnud siiski päris süütu, sest vahel pani mõni madrus korraga hakkama mitme päeva normi ja sellega kaasnesid korratused. Seetõttu andis admiral Vernon, toosama Old Grog ehk Vana Siidivill, 21. augustil 1740 korralduse medrustele jagatavat rummi veega lahjendada. Sellele lahjendatud rummile kandsid mitte just eriti tänulikud madrused üle admirali hüüdnime. Nii ongi alkohoolse joogi nimetus grog tekkinud õigupoolest riidematerjali nimetusest grogram, ehkki inimese hüüdnime vahendusel. Lahjendatud rummi jagamise komme püsis Briti laevastikus aga 1970. aastani.

Juba selsamal 18. sajandil, kui sõna grog inglise keelde ilmus, tuletati sellest omadussõna groggy, mis esialgu tähendas lihtsalt 'purjus'. 19. sajandi algul sõna kasutusala laienes ja seda hakati tarvitama ka poksimatšide kontekstis tähendusega 'uimaseks löödud, vaaruv, omadega läbi'. Sellest kontekstist on grogi 1920. aastail laenatud eesti keelde, mistõttu algses tähenduses 'purjus' seda sõna meil ei kasutata.

[Udo Uibo]
[Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid; Tänapäev, 2014]
[Väljavõte lk 31-32]

Linke:

jaanuar 17, 2013

Vembuvana

1

Ennemuiste oli üks küla. Seal elas pealik, kes kavatses minna sõjaretkele. Kutsuti kokku mehed, kes pidid muretsema tulepuud, ühesõnaga peo ette valmistama. Pealik ütles neile: „Tulepuude kogujad, tooge mulle neli suurt hirve.“ Toodigi. Ja tema õepojad, hirvede toojad, hakkasid kohe lõkkel hirveliha küpsetama.

Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Eks ole, pealik ise tahab sõjaretkele minna? Ja paljud, kes võimelised võitlema, otsustasid temaga kaasa minna.

Kui pidusöök läbi sai, tõusis pealik äkki püsti, läks rahva seast ära ja kõndis oma koja poole. Külalised ootasid, et ta tagasi tuleks. Kui hulk aega oli mööda läinud ja pealikut ei olnud ikka veel, läksid mõned tema kotta vaatama, mis lahti on. Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik nikub üht naist. Nad läksid siis peorahva juurde tagasi ja rääkisid loo ära, ja seepeale läksid kõik laiali.

Varsti hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik kavatseb sõjaretkele minna. Jälle saadeti keegi kutsuma tulepuude kogujaid. Kui nad pealiku juurde tulid, käskis see tuua kaks suurt hirve ja kaks suurt karu. Õepojad olid peagi loomakeredega tagasi. Nad olidki tapnud kaks suurt hirve ja kaks suurt karu, nii nagu pealik tahtis, ja hakkasid kohe lõkkel liha küpsetama. Kui aga hakati sööma, läks pealik, kelle pärast pidu oli korraldatud, rahva seast ära.

Jah, kuigi külalised alles sõid, needsamad, keda oli austatud peokutsega, läks pealik nende seast ära. Oodati hulk aega, aga tagasi ta ei tulnud. Ometi polnud ta ka öelnud, et tuleks laiali minna, ja seepärast läks üks külalistest pealikut otsima. Nii nagu eelmiselgi korral, leidis ta pealiku kojast, kus see nikkus üht naist. „Kuule, kõik ootavad sind,“ ütles sõnumitooja, pöördudes pealiku poole. „Kas tõesti? Aga miks? Piduroog on ju söödud, sellega on asi ühel pool, ja rohkem pole midagi teha,“ vastas pealik talle. Seepeale läks sõnumitooja tagasi ja rääkis teistele, mida ta oli näinud. Kõik külalised läksid nüüd oma koju, sest tõepoolest, rohkem polnud midagi teha.

Mõne aja pärast hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik tahab lasta korraldada pidusöögi, sest ta kavatseb sõjaretkele minna. Kui küsiti, mis loomi talle tuua, vastas pealik: „Neli kõige suuremat isakaru.“ Ühtki muud looma ei pidanud ta sobivaks. Õepojad läksid jälle küttima, nii nagu varemgi. Peagi olid nad nõutud loomadega tagasi ja panid liha tulele küpsema. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Seejärel hakati sööma. Varsti pärast seda, kui olid määratud peade sööjad, tõusis pealik püsti ja läks ära. Tagasi ta ei tulnud. Hulk aega läks mööda, siis saadeti mõned kutsutud külalised teda otsima. Jälle leidsid nad pealiku kojast, kus ta nikkus üht naist. Pärast selle teate toomist läksid kõik külalised laiali. Nad olid ju arvanud, et lähevad sõjaretkele!

Peagi hakkasid neljandat korda liikuma jutud, et pealik kavatseb minna sõjaretkele. Seekord mõistsid kutsutud, et see on tühi loba, sest nad teadsid, mis varem oli juhtunud. Korraldatakse pidusöök, kuhu nad kõik lähevad. Aga nad teadsid sedagi, et pealik ei kavatse sõjaretkele minna. Nii nagu varemgi, laskis pealik kutsuda õepojad, kes pidid sedapuhku tooma neli suur emakaru. Varsti toodigi karud ja hakati kohe liha küpsetama. Kõik istusid maha sööma. Rahva keskel istus pealik, kes oli külalised kutsunud, ja imelik küll, aga pidusöögi lõppedes oli ta ikka veel kohal.



2

Niipea kui söök oli söödud, tõusis pealik püsti, võttis oma sõjakimbu ja noolekimbu ning hüüdis: „Mina see olen, mina lähengi sõjaretkele!“ Siis läks ta alla paadi juurde ja hüppas kohe paati. Kõik peolised tulid temaga kaasa, ja kõik, kes võimelised võitlema, hüppasid samuti paatidesse. Tõtt-öelda läksid kaasa kõik terved mehed, sest pealik ise läks ju sõjaretkele. Nad lükkasid paadid kaldast lahti. See oli lai veekogu. Nad aerutasid edasi, äkki aga pööras pealik paadi kalda poole tagasi. Maale tulles ta hüüatas: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina!“ Siis pöördus ta oma paadi poole ja karjus: „Sina ei suuda ju võidelda! Miks peaksid sina kaasa tulema?“ Ja ta sikutas paadi kaldale ja peksis selle puruks.

Kõik, kes enne olid arvanud, et ta on omadega sassis, olid selles nüüd kindlad ja läksid tagasi koju. Mõned jäid siiski paigale ja saatsid teda jalgsi.



3

Mõne aja pärast jõuti sohu, kus kasvas lopsakas rohi. Pealik peatus ja hüüdis jälle: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina! Mina olen võimeline võitlema, sellepärast lähengi. Mul on kerge samm. Aga sina, sõjakimp, seda ei suuda, sinust pole üldse mingit kasu. Sina saad käia ainult minu seljas. Ise ei saa sa kuhugi minna, ega suuda ka ühtegi asja paigast liigutada. Kuidas saad sa tulla sõjaretkele?“ Nii ta karjus. Ja trampis oma sõjakimbu maha. Osa neist, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd koju.

Pealik hakkas uuesti astuma. Äkki viskas ta noolekimbu minema ja hüüdis: „Sina ei suuda tulla sõjaretkele! Ainult mina suudan seda. Mina olen võimeline võitlema, mitte sina, seepärast lähengi mina sõtta!“ Viimased, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd tagasi, sest nad taipasid, et ta on tõepoolest omadega sassis.

Edasi läks ta üksinda. Ta kõndis ja kõndis, nimetades iga asja maailmas oma nooremaks vennaks, kui ta sellega rääkis. Tema ja kõik maailma asjad said üksteisest aru, nad tõepoolest mõistsid üksteise keelt.



4

Vembuvana kulges aina edasi, eemal paistis üks küngas. Lähemale minnes märkas ta ootamatult künka all vana piisonit. „Oi-oi-oi, küll on kahju! Poleks ma oma noolekimpu minema visanud, võiksin nüüd tappa selle looma ja ta ära süüa.“ Nõnda ta hädaldas. Siis aga võttis noa, lõikas maha hulga heina ja ladus selle inimesekujulisteks kuhjadeks, seades need ringikujuliselt, nii et ühte kohta jäi ava. Selles kohas oli maa tüma. Kui tarandik valmis, läks ta piisoni juurde tagasi ja hüüdis: „Ahoi, siin ongi mu noorem vend! Siin on tal süüa küllalt ega ole mingit muret. Ärgu miski vaevaku ta meelt! Mina pean vahti, et keegi talle kallale ei pääseks.“ Nõnda rääkis ta piisonile, kes südamerahus rohtu sõi. Siis rääkis ta edasi: „Kuule, noorem vend, igal pool ümberringi seisavad inimesed! Aga näe, seal on üks ava, kust sa saaksid põgeneda.“ Pahaaimamatu piison tõstis pea, ja ennäe, igal pool ümberringi näisid tõepoolest olevat inimesed. Ainult seal, kuhu näitas Vembuvana, paistis üks avaus. Sinnapoole piison jooksiski. Peagi vajus ta mutta, ja juba oli Vembuvana oma noaga seal ja tappis ta ära. Ta lohistas piisoni okste peale, nülgis ja rookis. Seda kõike tegi ta ainult oma parema käega.



5

Kui ta seal niiviisi toimetas, haaras tema vasak käsi äkki piisonist kinni. „Anna tagasi, see on minu oma! Lõpeta ära või ma löön sind noaga!“ Nii rääkis parem käsi. „Ma lõikan su ribadeks, nõnda ma sinuga teen ja ei midagi muud,“ rääkis parem käsi edasi. Seepeale vasak lasi lahti. Aga natukese aja pärast haaras vasak käsi paremal randmest, just siis, kui see oli hakanud piisonit nülgima. Nii juhtus õige mitu korda, Vembuvana ajas oma mõlemad käed tülli. Varsti algas kuri kaklus ja vasak käsi sai noaga kõvasti viga. „Ai-ai! Miks ma küll nii tegin? Oli seda siis vaja? Nüüd on mul väga valus!“ Vasakust käest jooksis tublisti verd.

Siis riputas ta piisoni üles. Kui see oli tehtud, läks ta jälle edasi. Kus ta käis, seal kisendasid linnud: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb!“ Nii nad hüüdsid ja lendasid minema. „Ai-ai, teie ulakad linnukesed! Ei tea, mis nad seal küll seletavad?“ Niimoodi käis see järjepanu. Iga lind, kes vastu juhtus, kisendas: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb! Vembuvana ise, kes see muu!“

[Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood]
[tõlge: inglise keelest Hasso Krull]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33-35, 2004]

oktoober 31, 2011

Viinakuu lõpetuseks

AAFRIKA MEHED

"Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
Mõtle, mis mul toonud piina:
viina tõi sull' ilus Odu -
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?"

"Saanud, joonud, armas Kambo!
Ole terve - ah, vaat seda,
eksitus, näe, ütlen sulle -
mõtlesin, et kõik on mulle:
viina mina ära jõin,
tüdruku siis pääle sõin.
Tervitusi saadan sulle!"

-- Juhan Liiv


SÖÖMAPIDU

Lahket liha, rasket rasva
laual, liual, lõual...
Kes ei kahma, see ei kasva!
See, kes sööb, see jõuab!

Kullakene, kalla, kalla -
vala ükskõik, kuhu -
kallist viina üle kalla-
õie kala suhu!

Kalla viina vahib kaamelt,
huuled kainelt torus...
Inimene pole kaamel
maises hädaorus,

laud ei ole liivaluide!
Mees peab jooma, looma!
Tema ars on longa, muide:
tappa endas looma!

Jooge, langud, sööge pääle
turske tursa turja!
Täie suuga täiel häälel
teha ei saa kurja.

-- Leelo Tungal


Mehed võtavad taigas viina ja lähevad
helikopteriga sõitma. All puha seedrid või
helerohelised nulud, aga keset metsi
paistab ka helkiv veesilm, sügavselge järv.

Helikopter peatub otse järve kohal. Vette
visatakse nöörredel, ja üksteise järel
sulpsavad järve kolm mütakat keha,
viinased ja rõõmsad. Suplus nagu unenäos.

Helikopter kohmetub. Mina olen masin,
mul on vaja juhti, on vaja humanoidide raskust,
gravitatsiooni... Nii müriseb helikopter,
vangub, viibutab saba ja kerkib paar meetrit.

Nüüd on mehed järvega üksi. Suplus päris unenäos.
See on maailma kõige puhtam järv. Lained
veerevad tasa, miski lipendab ülal - eks redel,
ja järves on maailma kõige puhtamad mehed.

-- Hasso Krull


ÕLU OLI HEA.

Kus on mu püksid?

-- Jan Kaus

[koostanud: Udo Uibo]
[Viinakuu. Alkohol eesti luules; Tänapäev; 2010]

september 28, 2011

Mina ju olengi leevike

KMSile

ja kui kõrgub linna kohale krümitor
nagu veetorn
ja õõtsutab oma õuratut keret
latsutab keelt
ja jõllitab jõmitult

ja kui käivitub ühes salalaboratooriumis
kurjakuulutavalt urisev sõnam
ning asub täitma ilma tühjust
ilma et keegi enam teaks
ta programmi või töökäsklust

ja kui akna pääl on tomatitaimed
aga digiraamatud digiraha me digielud
hukkuvad hullunud päiksetuultes
ja roiutab meid ronkade laul
tos tasapisi laiuvas kõrbes

tuleb tema ja ütleb:
"mina ju olengi leevike"
ja kas suudab see kedagi päästa
või midagi muuta
aga seda ma tean

tol hetkel on kõik
veidike parem

[Jürgen Rooste]
[Postimees; 2011.06.04]