märts 27, 2015

Vanaisa uinub

Kui kivid olid veel pehmed, olid sepalgi
pehmed käed,
ääs ja alasi mõnusalt pehmed, nagu õõtsuvad
mustikamäed.

Kui vanaisa väsis, ei tahtnud ta
paljale põrandale heita,
oma vasara ja oma tangid
tahtis minu eest pea alla peita.

Vanaisa heitis siruli, nii pikk
kui lai,
imelik, et ta seal kuuma käes ikkagi
magada sai.

Aga alasisse ta vajus, nagu sulgpatjade
sisse,
ja unne ta mõtegi hajus, ujus
eimittemillegisse.

Siis hiilisin pajasse mina. Ei, ilmusin. Ei,
lihtsalt tulin.
Ta nina all liikusid karvad, kurgust kostis üks
tuttav kulin,

nagu heliseks aisakellad, kui sõidavad
saanid ja reed...
Jah, vanamees oli mujal,
mis sa temaga ikka teed.

Nüüd vaatasin pajas ringi. Ma polnud
siin kunagi käinud,
ometi olin ma kõike
tema silmades helkimas näinud.

Teadsin asjade tegu ja nägu, tundsin
mõtete vormi ja kuju,
oleks võind seda isegi teha, mul
lihtsalt ei olnd sellist tuju.

Aga siis nägin ma seda. See polnud
päris see sama...
Ma krapsasin kohe ligi
ja hakkasin sikutama.

[Hasso Krull]
[Kui kivid olid veel pehmed; Eesti Keele Sihtasutus, 2014]
[Väljavõte lk 22-23]

august 15, 2014

Grokk. Grogi

"Eesti keele seletav sõnaraamat" ütleb, et grokk on 'rummist, konjakist, viskist v. arrakist ja kuumast veest ning suhkrust segatud jook'. Eesti kirjasõnasse tuli sõna grokk 1824. aastal ilmunud kokaraamatus "Uus kögi- ja kokka ramat", milles pealkirja "Krogg" all on napisõnaliselt teada antud:

Sedda tehakse pallawast weest arraki ja sukkroga, ni kangeks ja ni maggusaks kui iggamees isse tahab.

Eesti grokk on laenatud saksa sõnast Grog, mis on saksa kirjakeelest registreeritud pool sajandit varem kui eesti sõna. Saksa Grog on omakorda laenatud inglise sõnast grog, mis akadeemiliste teatmeteoste järgi ilmus inglise kirjakeelde 1770. aastal, kuid uuemail andmeil esines see sõna inglise ajakirjanduses juba 1749. aastal. Täpselt nii pikuke sõna grokk ajalugu ongi, sest inglise sõna pole enam kusagilt laenatud, vaid on tekkinud inglise keeles.

Kuidas see sõna siis tekkis? See tekkis 18. sajandil Briti kuningliku laevastiku madruste kõnekeele sõnana ja tema tekke süüdlaseks on admiral Edward Vernon (1684-1757), kes kandis siidivillast (grogram'ist) ülekuube ja sai selle järgi madrustelt hüüdnimeks Old Grog ehk Vana Siidivill. Juba 17. sajandi lõpust alates kuulus Briti meremeeste päevase toidunormi juure pool pinti rummi. See asendas pikkadel merereisidel riknema kippunud joogivett. Vee aseaine polnud siiski päris süütu, sest vahel pani mõni madrus korraga hakkama mitme päeva normi ja sellega kaasnesid korratused. Seetõttu andis admiral Vernon, toosama Old Grog ehk Vana Siidivill, 21. augustil 1740 korralduse medrustele jagatavat rummi veega lahjendada. Sellele lahjendatud rummile kandsid mitte just eriti tänulikud madrused üle admirali hüüdnime. Nii ongi alkohoolse joogi nimetus grog tekkinud õigupoolest riidematerjali nimetusest grogram, ehkki inimese hüüdnime vahendusel. Lahjendatud rummi jagamise komme püsis Briti laevastikus aga 1970. aastani.

Juba selsamal 18. sajandil, kui sõna grog inglise keelde ilmus, tuletati sellest omadussõna groggy, mis esialgu tähendas lihtsalt 'purjus'. 19. sajandi algul sõna kasutusala laienes ja seda hakati tarvitama ka poksimatšide kontekstis tähendusega 'uimaseks löödud, vaaruv, omadega läbi'. Sellest kontekstist on grogi 1920. aastail laenatud eesti keelde, mistõttu algses tähenduses 'purjus' seda sõna meil ei kasutata.
[Udo Uibo]
[Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid; Tänapäev, 2014]
[Väljavõte lk 31-32]

Linke:

jaanuar 17, 2013

Vembuvana

1

Ennemuiste oli üks küla. Seal elas pealik, kes kavatses minna sõjaretkele. Kutsuti kokku mehed, kes pidid muretsema tulepuud, ühesõnaga peo ette valmistama. Pealik ütles neile: „Tulepuude kogujad, tooge mulle neli suurt hirve.“ Toodigi. Ja tema õepojad, hirvede toojad, hakkasid kohe lõkkel hirveliha küpsetama.

Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Eks ole, pealik ise tahab sõjaretkele minna? Ja paljud, kes võimelised võitlema, otsustasid temaga kaasa minna.

Kui pidusöök läbi sai, tõusis pealik äkki püsti, läks rahva seast ära ja kõndis oma koja poole. Külalised ootasid, et ta tagasi tuleks. Kui hulk aega oli mööda läinud ja pealikut ei olnud ikka veel, läksid mõned tema kotta vaatama, mis lahti on. Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik nikub üht naist. Nad läksid siis peorahva juurde tagasi ja rääkisid loo ära, ja seepeale läksid kõik laiali.

Varsti hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik kavatseb sõjaretkele minna. Jälle saadeti keegi kutsuma tulepuude kogujaid. Kui nad pealiku juurde tulid, käskis see tuua kaks suurt hirve ja kaks suurt karu. Õepojad olid peagi loomakeredega tagasi. Nad olidki tapnud kaks suurt hirve ja kaks suurt karu, nii nagu pealik tahtis, ja hakkasid kohe lõkkel liha küpsetama. Kui aga hakati sööma, läks pealik, kelle pärast pidu oli korraldatud, rahva seast ära.

Jah, kuigi külalised alles sõid, needsamad, keda oli austatud peokutsega, läks pealik nende seast ära. Oodati hulk aega, aga tagasi ta ei tulnud. Ometi polnud ta ka öelnud, et tuleks laiali minna, ja seepärast läks üks külalistest pealikut otsima. Nii nagu eelmiselgi korral, leidis ta pealiku kojast, kus see nikkus üht naist. „Kuule, kõik ootavad sind,“ ütles sõnumitooja, pöördudes pealiku poole. „Kas tõesti? Aga miks? Piduroog on ju söödud, sellega on asi ühel pool, ja rohkem pole midagi teha,“ vastas pealik talle. Seepeale läks sõnumitooja tagasi ja rääkis teistele, mida ta oli näinud. Kõik külalised läksid nüüd oma koju, sest tõepoolest, rohkem polnud midagi teha.

Mõne aja pärast hakkasid jälle liikuma jutud, et pealik tahab lasta korraldada pidusöögi, sest ta kavatseb sõjaretkele minna. Kui küsiti, mis loomi talle tuua, vastas pealik: „Neli kõige suuremat isakaru.“ Ühtki muud looma ei pidanud ta sobivaks. Õepojad läksid jälle küttima, nii nagu varemgi. Peagi olid nad nõutud loomadega tagasi ja panid liha tulele küpsema. Peole kutsutud rahvas hakkas kogunema. Seejärel hakati sööma. Varsti pärast seda, kui olid määratud peade sööjad, tõusis pealik püsti ja läks ära. Tagasi ta ei tulnud. Hulk aega läks mööda, siis saadeti mõned kutsutud külalised teda otsima. Jälle leidsid nad pealiku kojast, kus ta nikkus üht naist. Pärast selle teate toomist läksid kõik külalised laiali. Nad olid ju arvanud, et lähevad sõjaretkele!

Peagi hakkasid neljandat korda liikuma jutud, et pealik kavatseb minna sõjaretkele. Seekord mõistsid kutsutud, et see on tühi loba, sest nad teadsid, mis varem oli juhtunud. Korraldatakse pidusöök, kuhu nad kõik lähevad. Aga nad teadsid sedagi, et pealik ei kavatse sõjaretkele minna. Nii nagu varemgi, laskis pealik kutsuda õepojad, kes pidid sedapuhku tooma neli suur emakaru. Varsti toodigi karud ja hakati kohe liha küpsetama. Kõik istusid maha sööma. Rahva keskel istus pealik, kes oli külalised kutsunud, ja imelik küll, aga pidusöögi lõppedes oli ta ikka veel kohal.



2

Niipea kui söök oli söödud, tõusis pealik püsti, võttis oma sõjakimbu ja noolekimbu ning hüüdis: „Mina see olen, mina lähengi sõjaretkele!“ Siis läks ta alla paadi juurde ja hüppas kohe paati. Kõik peolised tulid temaga kaasa, ja kõik, kes võimelised võitlema, hüppasid samuti paatidesse. Tõtt-öelda läksid kaasa kõik terved mehed, sest pealik ise läks ju sõjaretkele. Nad lükkasid paadid kaldast lahti. See oli lai veekogu. Nad aerutasid edasi, äkki aga pööras pealik paadi kalda poole tagasi. Maale tulles ta hüüatas: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina!“ Siis pöördus ta oma paadi poole ja karjus: „Sina ei suuda ju võidelda! Miks peaksid sina kaasa tulema?“ Ja ta sikutas paadi kaldale ja peksis selle puruks.

Kõik, kes enne olid arvanud, et ta on omadega sassis, olid selles nüüd kindlad ja läksid tagasi koju. Mõned jäid siiski paigale ja saatsid teda jalgsi.



3

Mõne aja pärast jõuti sohu, kus kasvas lopsakas rohi. Pealik peatus ja hüüdis jälle: „Mina see olen, mina lähengi sõtta, mina! Mina olen võimeline võitlema, sellepärast lähengi. Mul on kerge samm. Aga sina, sõjakimp, seda ei suuda, sinust pole üldse mingit kasu. Sina saad käia ainult minu seljas. Ise ei saa sa kuhugi minna, ega suuda ka ühtegi asja paigast liigutada. Kuidas saad sa tulla sõjaretkele?“ Nii ta karjus. Ja trampis oma sõjakimbu maha. Osa neist, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd koju.

Pealik hakkas uuesti astuma. Äkki viskas ta noolekimbu minema ja hüüdis: „Sina ei suuda tulla sõjaretkele! Ainult mina suudan seda. Mina olen võimeline võitlema, mitte sina, seepärast lähengi mina sõtta!“ Viimased, kes olid temaga veel kaasa tulnud, läksid nüüd tagasi, sest nad taipasid, et ta on tõepoolest omadega sassis.

Edasi läks ta üksinda. Ta kõndis ja kõndis, nimetades iga asja maailmas oma nooremaks vennaks, kui ta sellega rääkis. Tema ja kõik maailma asjad said üksteisest aru, nad tõepoolest mõistsid üksteise keelt.



4

Vembuvana kulges aina edasi, eemal paistis üks küngas. Lähemale minnes märkas ta ootamatult künka all vana piisonit. „Oi-oi-oi, küll on kahju! Poleks ma oma noolekimpu minema visanud, võiksin nüüd tappa selle looma ja ta ära süüa.“ Nõnda ta hädaldas. Siis aga võttis noa, lõikas maha hulga heina ja ladus selle inimesekujulisteks kuhjadeks, seades need ringikujuliselt, nii et ühte kohta jäi ava. Selles kohas oli maa tüma. Kui tarandik valmis, läks ta piisoni juurde tagasi ja hüüdis: „Ahoi, siin ongi mu noorem vend! Siin on tal süüa küllalt ega ole mingit muret. Ärgu miski vaevaku ta meelt! Mina pean vahti, et keegi talle kallale ei pääseks.“ Nõnda rääkis ta piisonile, kes südamerahus rohtu sõi. Siis rääkis ta edasi: „Kuule, noorem vend, igal pool ümberringi seisavad inimesed! Aga näe, seal on üks ava, kust sa saaksid põgeneda.“ Pahaaimamatu piison tõstis pea, ja ennäe, igal pool ümberringi näisid tõepoolest olevat inimesed. Ainult seal, kuhu näitas Vembuvana, paistis üks avaus. Sinnapoole piison jooksiski. Peagi vajus ta mutta, ja juba oli Vembuvana oma noaga seal ja tappis ta ära. Ta lohistas piisoni okste peale, nülgis ja rookis. Seda kõike tegi ta ainult oma parema käega.



5

Kui ta seal niiviisi toimetas, haaras tema vasak käsi äkki piisonist kinni. „Anna tagasi, see on minu oma! Lõpeta ära või ma löön sind noaga!“ Nii rääkis parem käsi. „Ma lõikan su ribadeks, nõnda ma sinuga teen ja ei midagi muud,“ rääkis parem käsi edasi. Seepeale vasak lasi lahti. Aga natukese aja pärast haaras vasak käsi paremal randmest, just siis, kui see oli hakanud piisonit nülgima. Nii juhtus õige mitu korda, Vembuvana ajas oma mõlemad käed tülli. Varsti algas kuri kaklus ja vasak käsi sai noaga kõvasti viga. „Ai-ai! Miks ma küll nii tegin? Oli seda siis vaja? Nüüd on mul väga valus!“ Vasakust käest jooksis tublisti verd.

Siis riputas ta piisoni üles. Kui see oli tehtud, läks ta jälle edasi. Kus ta käis, seal kisendasid linnud: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb!“ Nii nad hüüdsid ja lendasid minema. „Ai-ai, teie ulakad linnukesed! Ei tea, mis nad seal küll seletavad?“ Niimoodi käis see järjepanu. Iga lind, kes vastu juhtus, kisendas: „Vaadake, vaadake! Vembuvana läheb! Vembuvana ise, kes see muu!“

[Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood]
[tõlge: inglise keelest Hasso Krull]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 33-35, 2004]

oktoober 31, 2011

Viinakuu lõpetuseks

AAFRIKA MEHED

"Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
Mõtle, mis mul toonud piina:
viina tõi sull' ilus Odu -
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?"

"Saanud, joonud, armas Kambo!
Ole terve - ah, vaat seda,
eksitus, näe, ütlen sulle -
mõtlesin, et kõik on mulle:
viina mina ära jõin,
tüdruku siis pääle sõin.
Tervitusi saadan sulle!"

-- Juhan Liiv


SÖÖMAPIDU

Lahket liha, rasket rasva
laual, liual, lõual...
Kes ei kahma, see ei kasva!
See, kes sööb, see jõuab!

Kullakene, kalla, kalla -
vala ükskõik, kuhu -
kallist viina üle kalla-
õie kala suhu!

Kalla viina vahib kaamelt,
huuled kainelt torus...
Inimene pole kaamel
maises hädaorus,

laud ei ole liivaluide!
Mees peab jooma, looma!
Tema ars on longa, muide:
tappa endas looma!

Jooge, langud, sööge pääle
turske tursa turja!
Täie suuga täiel häälel
teha ei saa kurja.

-- Leelo Tungal


Mehed võtavad taigas viina ja lähevad
helikopteriga sõitma. All puha seedrid või
helerohelised nulud, aga keset metsi
paistab ka helkiv veesilm, sügavselge järv.

Helikopter peatub otse järve kohal. Vette
visatakse nöörredel, ja üksteise järel
sulpsavad järve kolm mütakat keha,
viinased ja rõõmsad. Suplus nagu unenäos.

Helikopter kohmetub. Mina olen masin,
mul on vaja juhti, on vaja humanoidide raskust,
gravitatsiooni... Nii müriseb helikopter,
vangub, viibutab saba ja kerkib paar meetrit.

Nüüd on mehed järvega üksi. Suplus päris unenäos.
See on maailma kõige puhtam järv. Lained
veerevad tasa, miski lipendab ülal - eks redel,
ja järves on maailma kõige puhtamad mehed.

-- Hasso Krull


ÕLU OLI HEA.

Kus on mu püksid?

-- Jan Kaus

[koostanud: Udo Uibo]
[Viinakuu. Alkohol eesti luules; Tänapäev; 2010]

september 28, 2011

Mina ju olengi leevike

KMSile

ja kui kõrgub linna kohale krümitor
nagu veetorn
ja õõtsutab oma õuratut keret
latsutab keelt
ja jõllitab jõmitult

ja kui käivitub ühes salalaboratooriumis
kurjakuulutavalt urisev sõnam
ning asub täitma ilma tühjust
ilma et keegi enam teaks
ta programmi või töökäsklust

ja kui akna pääl on tomatitaimed
aga digiraamatud digiraha me digielud
hukkuvad hullunud päiksetuultes
ja roiutab meid ronkade laul
tos tasapisi laiuvas kõrbes

tuleb tema ja ütleb:
"mina ju olengi leevike"
ja kas suudab see kedagi päästa
või midagi muuta
aga seda ma tean

tol hetkel on kõik
veidike parem

[Jürgen Rooste]
[Postimees; 2011.06.04]

august 11, 2011

Valed loomad ehk Olendid, keda pole

Looduses reaalselt eksisteerivate loomade kõrval on alati olemas olnud ka inimese kujutlusvõime poolt loodud olendid. Selliste olendite tähistamiseks kasutatakse väljendeid: imepärased, muinasjutulised, müütilised, väljamõeldud, fantastilised, imaginaarsed, kujuteldavad jne. Mõistet "koletised" kasutatakse rohkem grotesksete ja hübriidsete olendite kohta, näiteks heraldikas. Alates esimestest koopaseintele maalitud kujutistest ja lõpetades tänapäevaste Godzilla-filmide elukatega on mitmesugused väljamõeldud loomad olnud inimkultuuri lahutamatuks koostisosaks, neid kujutatakse kirjanduses, kunstis, folklooris, müütides ja religioonis. Kunstiteadlased väidavad, et selliste väljamõeldud olendite ja esimeste tsivilisatsioonide teket võib samastada. Kui jätta kõrvale mõneti problemaatilised koopajoonistused, mille tõlgendused on kaugel ühetimõistetavusest, siis pärinevad esimesed kindlad tõendid fantastilistest olenditest tõepoolest esimestest tsivilisatsioonidest Egiptuses, Mesopotaamias ja Induse jõe orus. Egiptusest on pärit hästi tuntud sfinkside kujutised, mis olid laialt levinud kogu antiikajal. Sfinksid esinevad Egiptuse maalidel ja skulptuuris alates 3. aastatuhandest eKr, kõige tuntum neist asub kindlasti suurte Giza püramiidide juures. Sfinkse oli erinevaid tüüpe, nendest kõige levinum - androsfinks - kujutas endast inimese (harilikult naise) peaga lõvi. Criosfinks oli oinapeaga ja hierocosfinks kotkapeaga lõvi. Sfinksid olid levinud ka Lähis-Ida, Assüüria ja Babüloonia kunstis ning arhitektuuris. Kirjanduslikest sfinksidest on kindlasti kõige tuntum see, keda kohtas Oidipus. Hera või Ares saatis Sfinksi Teeba linna lähistele, kus ta küsis kõigilt teelistelt mõistatuse ja kägistas ära need, kes õiget vastust ei teadnud. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Mõistatus, mille Sfinks Oidipuse käest küsis oli järgmine: Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu. Õigeks vastuseks osutus inimene, kes imikuna roomab neljakäpukil, täiskasvanuna kõnnib kahel jalal ja vanurina kasutab kepi abi.

Babüloonia eeposes "Enûma eliš" on kirjeldatud koletist nimega Tiamat, kes oli soomuselise reptiilikehaga, linnujalgade ja küünistega ning härjasarvedega monstrum. Antiigis kohtame me fantastilisi elukaid esmakordselt Homerose eepostes. Üks esimesi pildilisi kujutisi pärineb vaasimaalilt (u 550 eKr), millel on näidatud Heraklese võitlust Trooja koletisega. Kreeka mütoloogiast on hästi tuntud üksjagu fantastilisi olendeid, nagu triitonid, saatürid, kentaurid, Minotaurus, basilik, kimäärid, greif, hüdra, gorgo jpt. Suur hulk Kreeka koletisi on inimese ja loomade järeltulijad, või on jumalad nad loonud inimkonna hirmutamiseks ja karistamiseks. Antiigiuurija Adrienne Mayori oletuste kohaselt baseeruvad paljud Kreeka ja Rooma fantastilised olendid megafauna fossiilidel, mida leidus küllaltki hulgaliselt Vahemere-äärsetel aladel.

Germaani ja Skandinaavia eepostes ja saagades, mis pandi kirja 8.-10. sajandil pKr leidub samuti küllaga kirjeldusi erinevatest fantastilistest olenditest. Kristlikus käsitluses muutusid koletised Jumala vaenlaste kehastuseks, omalaadseks "teoloogiliseks teiseks". Keskajal oldi fantastiliste olendite eksisteerimises täiesti kindel. Isidore Sevillast esitab oma teoses "Etymologiae" (u 673) selliste olendite taksonoomia. "Liber Monstrorum" (Koletiste raamat), mis kirjutati ilmsesti mitmete autorite poolt ajavahemikul 900-1000, jagab kõik olendid kolme rühma: inimesed, loomad ja koletised. Viimasesse kategooriasse kuuluvadki anomaalse välimusega gigantsete mõõtmetega olendid, kes elavad tsivilisatsiooni äärealadel ja on inimsoo vastu äärmiselt vaenulikud. Keskajal olid fantaasiaolendid äärmiselt populaarsed. Kujunes välja omalaadne kirjandusžanr - bestiaariumid, milles kirjeldati maailmas leiduvaid loomi ning näidati, milliseid inimloomuse jooni nad kannavad ning missugune on nende moraalne tähtsus. Lisaks reaalsetele loomadele kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid. Mitmed keskaegsed kunstnikud (Hieronymus Bosch, Pieter Breughel, Mathias Grünewald) on oma teostes kasutanud kohutavaid fantaasiaolendeid metafoorsete sümbolitena, mille vahendusel Jumal juhatab inimesi õigele teele. Renessansiaegsete maadeavastustega kaasnes suur huvi võõrastes maades elavate inimeste vastu. Ilmusid inimmonstrumite (homo monstrosus) kirjeldused, kus räägiti ilma peata inimestest, kellel on nägu rinnal; ühe hiiglasliku jalaga antipoodidest; koerapealistest kannibalidest jne. 17.-18. sajandil võib täheldada huvi tõusu nõidade, vampiiride, libahuntide ning teiste sarnaste erivõimetega ja moondunud inimolendite vastu. 19. sajandil ilmusid koletised ennekõike gooti kirjandusse, klassikalistest teostest võiks siinkohal nimetada Mary Shelly "Frankensteini" (1818) ja Bram Stokeri "Draculat" (1897). Fantaasiaolendid pole kuhugi kadunud ka tänapäeval, nad eksisteerivad rahvausundis, linnafolklooris, kirjanduses, kunstis ja hulgaliselt näiteks arvutimängudes.

Erinevatest kultuuridest pärinevatel fantaasiaolenditel on siiski palju ühiseid jooni. Vägagi iseloomulik on see, et nad on hübriidsed, kusjuures kokku on pandud mitte eriti sarnaste loomade kehaosad. Kokku liidetakse inimese ja loomade kehaosi või siis kombineeritakse loomaliike omavahel, nii näiteks on draakon sisaliku, linnu ja mao kombinatsioon. Tuntud organismid ühendatakse veidral ja ebaloomulikul moel. Väga sageli iseloomustavad neid ebaproportsionaalselt suured mõõtmed.

Oma töös koletiste ja monstrumite kohta arendab kirjanduskriitik Ruth Waterhouse välja monstroossuse paradigma. Tema arvates toetub see järgmistele tunnustele: suured mõõtmed ja deformeeritus, motiveerimatu kurjus inimeste suhtes. Teoses keskaegsetest monstrumitest lisab Claude Kapper veel järgmised tunnused: kehaosade ebaloomulik asümmeetria, anatoomiliste elundite asendamine mitteloomulike vormidega, inimeste, loomade ja taimede kombineerimine võimatuteks komposiitorganismideks. Järgnevalt käsitlen pisut lähemalt mõnda imaginaarolendite rühma.

Tavapärastest olenditest mõõtmete poolest erinevad loomad
Küllaltki tavalised loomad, aga seejuures gigantsete mõõtmetega. Suuremana kujutatakse harilikult just väikeseid loomi, tavaliselt kõikvõimalikke Iülijalgseid ja roomajaid nagu hiigelsipelgad, palvetajad, ämblikud, aga ka maod, kaheksajalad ja kalmaarid. Filmiklassikasse kuulub muidugi hiiglaslik ahv King Kong, kes ilmus ekraanile 1933. aastal loodud samanimelises filmis. Araabia folkloorist pärinev hiiglaslik lind Rokh või Rukh olevat olnud kõikidest maismaal elavatest olenditest suurim, tema tiibade siruulatus küündis 18 meetrini, püstiasetatud muna oli inimesest kõrgem ning tema küünistest valmistati joogikarikaid. Sageli olid need hiiglaslikud elukad varustatud ka mitme pea ja paljude suudega. Kreeka mütoloogiast tuntud hekatonheirid olid 50 pea ja 100 käega ning madujate jalgadega hiiglased, kes aitasid titaane võitluses jumalate vastu.

Hübriidolendid
Ilmselt kõige mitmekesisem rühm fantaasiaolendite hulgas, kes saadakse erinevate olendite kombineerimise tulemusena. Pegasus on linnutiibadega hobune. Basilisk on tiivuline madu kuke pea ja jalgadega, kes tekib musta kuke munast (basiliskimuna), mille mõni madu või kärnkonn sõnnikus välja haub. Tema hingus on mürgine ja pilk surmab. Mantikor on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni sabaga vägagi ohtlik olend. Greifil on lõvi keha, kotka pea ja kael ning tiivad, keha on kaetud mustade sulgedega.

Harilikult kombineeritakse nii loomade kui ka inimeste kõige kohutavamaid jooni ja omadusi. Inimese ja loomade hübriidide näiteid leidub hulgaliselt Kreeka mütoloogias - triiton mehe pea ja torsoga ning meremao sabaga, sireenid naise pea ja linnu kehaga, sfinks lõvi keha ja inimese peaga, kentaurid inimese pea ja torso ning hobuse kehaga olendid.

Moondunud inimesed
Inimesed, kes satuvad loomade maailma, kuna nad käituvad inimesele ebaloomulikul viisil. Sellised inimesed muutuvad oma kurjuse tõttu poolinimesteks-poolkoletisteks, nagu libahuntideks või vampiirideks.

Imepäraste omadustega loomad
Tegemist on reaalsete loomade või lindudega, kellele omistatakse mingeid imepäraseid võimeid. Näiteks võib siin tuua tules elava salamandri või föönikslinnu, kes lendas iga 500 aasta tagant Araabiast (ka Indiast) Egiptusesse, et seal ennast tuhaks põletada ja siis noorenenult uuesti ellu ärgata. Samuti kuuluvad sellesse rühma lagled, kes vastavalt keskaegsele loodusloole sündisid mere ääres lagunenud puidu küljes olevatest teokarpidest.

Kõige lihtsamal juhul seletatakse fantaasiaolendite olemasolu lihtsalt inimlike eksitustega, nagu mingil põhjusel ebausaldusväärsed või valed vaatlused ning kirjeldused, suulisele teabele iseloomulikud liialdused ja moonutused. Tundmatute loomade kujutamiseks on kasutatud tuntud loomi, lugejatel võib aga tekkida ettekujutus hoopis mingist fantastilisest hübriidorganismist. Sagedased on ka valesti mõistetud tõlked ja etümoloogiad. Pärsia sõna marmot tõlgendati kui mountain ant (mägisipelgas) ning sündiski lõpuks legend hiiglaslikest, kulda kaevavatest sipelgatest India mägedes. Küllaltki levinud on ka mitmesugused võltsingud ja pettused alates kaugeid maid kirjeldavatest fiktiivsetest teostest lõpetades Loch Nessi koletise võltsitud fotodega.

Paljude, just psühholoogiast ja psühhoanalüüsist mõjutatud uurijate arvates pakuvad kujutlusolendid ja ennekõike koletised käepärast metafoori mitmesugustele psüühikajõududele, nagu agressioon ja seksuaalne sadism. Lood koletistest tähendavad siis selliste id'i jõudude tagasitõrjumist, objektiveerimist ja võitmist. Nad seostavad fantaasiaolendeid alateadvusega, inimese mina allasurutud osade projektsiooniga. Kindlasti on aga ilmne, et kogu fantaasiaolendite hulka ei saa taandada kahele freudistlikule põhimõistele - agressioonile ja repressioonile.

[Kurmo Konsa]
[Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine; Kleio, 2009]
[Väljavõte lk 108-113, eemaldatud viited raamatu lõppu]

Linke:

juuli 31, 2010

Mida rääkisid silmaterade sees elavad mehikesed

Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.

See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:

"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"

Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:

"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.

Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.

Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.

"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."

Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:

"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."

Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.

"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."

Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.

"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.

Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.

"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.

Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.

Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:

"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"

Hääl teisest silmast vastas talle:

"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"

"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"

Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.

Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.

Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.

Selle loo kokkuluuletaja lisab:

Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:

"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"

Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:

"See on mu vanema poja naine."

Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!

Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?

Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.

[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]