pehmed käed,
ääs ja alasi mõnusalt pehmed, nagu õõtsuvad
mustikamäed.
Kui vanaisa väsis, ei tahtnud ta
paljale põrandale heita,
oma vasara ja oma tangid
tahtis minu eest pea alla peita.
Vanaisa heitis siruli, nii pikk
kui lai,
imelik, et ta seal kuuma käes ikkagi
magada sai.
Aga alasisse ta vajus, nagu sulgpatjade
sisse,
ja unne ta mõtegi hajus, ujus
eimittemillegisse.
Siis hiilisin pajasse mina. Ei, ilmusin. Ei,
lihtsalt tulin.
Ta nina all liikusid karvad, kurgust kostis üks
tuttav kulin,
nagu heliseks aisakellad, kui sõidavad
saanid ja reed...
Jah, vanamees oli mujal,
mis sa temaga ikka teed.
Nüüd vaatasin pajas ringi. Ma polnud
siin kunagi käinud,
ometi olin ma kõike
tema silmades helkimas näinud.
Teadsin asjade tegu ja nägu, tundsin
mõtete vormi ja kuju,
oleks võind seda isegi teha, mul
lihtsalt ei olnd sellist tuju.
Aga siis nägin ma seda. See polnud
päris see sama...
Ma krapsasin kohe ligi
ja hakkasin sikutama.
[Hasso Krull]
[Kui kivid olid veel pehmed; Eesti Keele Sihtasutus, 2014]
[Väljavõte lk 22-23]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar