Su kolba leian värskest aatomituhast
ma vaatan varemeisse langevat maad
ma tunnen hing on järsku kerge & puhas
Põsk oxeloigus silmad loputusvees
klosetis oigan nagu surev mikaado
ma peaga puruks olen löönud bidee
& väljas möllab juba tuletornaado
On rusudesse mattund yhendusteed
must möödub sõdur taevakarva baretis
Mu peas on käärimas veel viimne idee
ning krampis kätega ma tirin veel ketist
Sireenid huilgavad & lyyaxe lokku
– mul pole iial olnud selgemat sihti
kui maailm ymberringi variseb kokku
siis keldrist välja saan & hõivan kiirlifti
Särk lõhki rebitud & pyxiauk valla
mu silme ees on tuhat heledat päikest
pind kõigub jalge all kuid sylgan siit alla
& olen vaimustatud loojanguläikest
Vaid yhte nägu nendes leekides näen
vaid yhest on mul täna tõeliselt kahju
et Sind ei emba minu määrdunud käed
& et Sa põled selles sulatusahjus
Su käest ma seda mis kord saamata jäi
veel endist viisi siiralt kahetsen taga
kuid ylejäänu mulle kaeblik ei näi
ma viskun tulle sest ma olen nyyd vaba
Kõrgehitised purunevad kui klaas
Su kolba leian värskest aatomituhast
Ma vaatan varemeid mind haarab extaas
Kõik tundub mulle nagu jumalik puhang
[Indrek Ryytle]
[Inglid rokijaamas; Bookmill; 2006]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar