Jälle lähenevad jõulud. Sel puhul on siin-seal arutatud, kas tegemist ongi enam üldse kristliku pühaga või hoopis neopaganliku riitusega.
Sest kristusest endast ja kristlikest põhimõtetest on kaasaegsete jõulude puhul kahtlaselt vähe juttu, ja kui natuke ongi, siis püütakse äratada vaid miskisugust pealiskaudset heldimust anonüümsepoolseks muutunud "jõululapse" sünni puhul. Ning näeme vohamas mitmesuguseid rituaale, mis enamasti pärinevad tõesti paganlikust traditsioonist, ehkki seda endale ei teadvustata. (Kas või vastastikuste kingituste ja potlach'i kultus, samuti hedonistlikud naudingud ja teatraalsed orgiad.)
Kas Kristuse sünd - mis sest, et oma olemuselt ebatraditsiooniline - ongi kõige olulisem sündmus Jumalapoja biograafias? Kristusest aga tegi Kristuse just tema jumalikult ettenähtud lunastussurm. Seetõttu peakski usuline härdus iseenesest kumuleeruma just kevadel - suurel reedel ja lihavõttepühade ajal, kui toimus märterlik ohverdus. Siis aga puudub meil pea igasugune härdus või tõsidus - tegeldakse vaid humoristlike munade või kitšilike jänestega.
Kirik ise näib endise visadusega pooldavat jõule, pidades seda prioriteetseks usuliseks pühaks. Kuid vastuolu kiriku ja masside elu vahel on läinud väga suureks ja silmatorkavaks: kaubamajades toimuvad ju meeletud tarbimisorgiad ja jõululaadad, mis Kristus ise oleks arvatavasti laiali peksnud - nii nagu ta ajas kunagi templist välja rahavahetajad. (Kristus oli ju vajaduse korral küllaltki brutaalne, ta on ähvardanud ka tule ja mõõgaga.) Trummi taguvad masinkarud, deemonlikud päkapikud, kiiskavad kingid ja kahtlase olemisega jõuluvanad on kindlasti paganlikud, et mitte öelda kuratlikud ollused.
(Tõe huvides tuleb siiski vahele öelda, et hiljutiste aastate jõuluhüsteeria hakkab justkui taltuma või tasakaalustuma. Muidugi võib asi olla ka selles, et ma ise ei külasta supermarketeid, kuid veel hiljuti tungisid jõulud ka kõrvaltänavatele ja neist lihtsalt ei pääsenud keegi mööda. Nüüd asi enam justkui nii hull ei ole. Kuid kordan: see võib olla subjektiivne mulje.)
Euroopa on ikka ühendunud kristliku kultuuri ümber, õieti oli see kunagi üks Euroopa põhitunnuseid. Nüüd pole see enam tükk aega nii. Euroopa harta peab kristlusest tähtsamaks südametunnistuse vabadust ja kõikvõimalikku liberaalsust. See tähendab muu hulgas niisugust täiesti sümpaatset asja, et näiteks islam ja new age on kristlusega võrdsed. Kristlus - eriti oma katoliiklikul kujul - on aga Euroopast massiliselt eemale liikunud, kasvõi mõlemasse Ameerikasse.
Euroopa Liidu ja Brüsseli asutustel paistab puuduvat vajalik rituaalsus ja karisma. Bürokraatia võimutseb hingeliste väärtuste üle. Jacques Le Goff aga arvab, et ilma pühaduseta - olgu kas või ilmaliku liturgiata ei saa olla tõelist ja efektiivset võimu ning valitsemist. ("Euroopa peab olema atraktiivne ja armastusväärne.")
Euroopas võib täheldada usulist leigust ja formalismi. Luterlusel on ikka olnud suhteliselt vähe aurat ja karismat, ja nüüd on ta muutunud veel enam vormitäiteks. Ta pole enam Euroopa alustalaks, ja seega tekib kummaline paradoks, millele hiljuti juhtis tähelepanu ka kardinal Ratzinger: ajal, kus Euroopa üha enam ja enam ühineb, just tema formaalsel tähetunnil, toimub see ühinemine eelkõige riikide, geopoliitika ja turumajanduse alusel, kusjuures see ühinev Euroopa oleks justkui oma traditsioonilisest, tema tekkimist üldse kunagi soodustanud kõrgemast vaimsusest tühjaks jäämas. Ratzinger täheldab ka tulevikuusu ja -huvi puudumist ning üldise elujõu nappust. (See sunnib kardinalile peale võrdluse Rooma impeeriumiga.)
Pärast sakraalsuse taandumist puudub Euroopa majanduskehamil hingeline kese? Ta oskab muusse maailmasse eksportida vaid kommertsi ja tehnoloogiat. Samal ajal on suur osa teisi praeguse maailma suurkultuure endiselt sakraalsed ning sisaldavad jätkuvalt müstilisi komponente.
22. detsember 2000
[Mati Unt]
[Sirise, sirise, sirbike; Sirp; 2003]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar