Maailmavares

See hetk

Kui sinist tossu immitsev püstolisuu
Tõsteti üles
Nagu sigarett tuhatoosist

Ja ainus maailma jäänud nägu
Lebas purustatult
Puhkavate käte vahel ja oli juba hilja

Ja kui puud sulgusid igaveseks
Ja tänavad sulgusid igaveseks

Ja kui keha lamas
Hüljatud maailma kruusal
Äravisatud esemete seas
Igavesti kaitsetu lõpmatuse ees,

Siis pidi Vares hakkama otsima süüa.


Varese langemine

Kui Vares oli veel valge otsustas ta et päike on liiga valge.
Ta otsustas et päike helgib liiga valgelt.
Ta otsustas päikest rünnata ja võita.

Ta kraapis kokku kogu oma jõu ja hiilguse.
Ta kraapis kokku ja ajas kohevile kogu oma viha.
Ta sihtis nokaga päikese südamesse.

Ta naeris iseenda omaenese südamesse

Ja ründas.

Ta sõjahüüu peale jäid puud järsku vanaks,
Varjud jäid lamedamaks.

Aga päike läks eredamaks
Ja erendas ja Vares pöördus söestunult tagasi.

Ta avas suu aga see mis sealt väljus oli süsimust.

"Seal üleval" õigustas ta end
"Kus valge on must ja must on valge, võitsin mina."


Varese esimene õppetund

Jumal püüdis õpetada Varest rääkima.
"Armastus" lausus Jumal "Korda: armastus."
Vares maigutas ja mõrtsukhai mürtsatas merre
Ja veeres muudkui allapoole avastama oma sügavust.

"Ei, ei" lausus Jumal "Ütle Armastus. Proovi veel kord: ARMASTUS."
Vares maigutas ja porikärbes, tsetse kärbes, moskiito
Sumisesid välja ja laskusid
Oma lihapottidele.

"Viimane katse" lausus Jumal "Nüüd: ARMASTUS."
Vares tõmbles, maigutas, öögatas ja
Mehe tohutu kehatu pea
Lupsas välja maa peale, silmad volksumas,
Pahameelest podisemas -

Ja vares öögatas veel kord enne kui Jumal sai ta pidama.
Ja naise vulva lupsas tihkelt ümber mehe kaela.
Mõlemad rähklesid rohus.
Jumal püüdis neid lahutada, needis, nuttis -

Vares lendas süüdlaslikult minema.

[Ted Hughes]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Luuletused; Varrak; 2001]