Libahundid vol2

Farrell, kes oli ülimalt lepliku loomuga, seda eriti hommikuti, leppis mõttega, et tema magamistoas oli hunt, ja lebas täiesti liikumatult, sulgedes silmad, kui sünge, mustade mokkadega pea tema poole pöördus. Olles kunagi töötanud loomaaias, oskas ta ära tunda, et loom kuulus Kesk-Euroopa alaliiki - väiksem ja kergema kondiga kui põhjapoolsem teisend, metsahunt; ilma tiheda turris lakata turjal ja teravama koonu ning kõrvadega. Farrell tundis omaenese pedantsusest alati, isegi kõige hullematel hetkedel lõbu.

Peter S. Beagle, Libahunt Leila

Lükantroopia mõistmisel on oluline teada vaadeldavat ajalist konteksti. Tüüpilise euroopa libahundi põlvnemislugu on nimelt samavõrd eriline kui kas või vampiiridel - omades juuri eelajaloolisest ajast ja sugulasolevusi üle terve planeedi.
Legende uurides on võimalik eristada hägusaid hundimaagia traditsioonide jooni esimeste indoeurooplaste pärimustes. (Üle kolme tuhande aasta tagasi tõid nad oma pärimused praeguse lõuna-Vene aladelt Euroopasse kaasa.) Siiski seisab tolleaegse hundimaagia praktiseerimise vorm praegu vaid oletustel. Näiteks pakutakse, et noored sõdalased, kes soovisid saada sellesse pühendatud, läksid metsadesse, elasid seal hundi nahkades, sõid vaid toorest liha ja pidid läbima jõu ning julguse testid. Alles seejärel said hõimuvanematelt saladusi õppida. Aga isegi tol ajal oli huntsõdalastel kaksipidine kuulsus. Nimelt olevat nad liiga sageli kaotanud kontrolli oma loomse mina üle ja saatnud korda soovimatuid veretegusid.

Hundimaagia jälgi leidub paljudest ajalooürikutest. Näiteks nii mõnelgi indoeuroopa suguharul oli nimi, mis tõlkes tähendab hundiinimesi. Ka Kreeka ajaloolane Herodotus mainib rändhõimu nimega Neuri, mille iga liige muutus aastas mõneks päevaks hundiks. Veel üks märge on ka vanades iraani ürikutes - Haumavarka - sõnasõnalt soma-hunt, kusjuures soma on rituaalides kasutatav uimasti.
Rikkalikumalt saab informatsiooni aga näiteks Islandi munkade ülestähendustest, kes pärast kristluse pealetungi olid siiski piisavalt kinni vanades traditsioonides, et panid endi saagad rikkumata kirja. Kujumuutmist esineb nendes suhteliselt sageli - paljud tuntumatest sõdalastest näiteks oskasid seda. Sagedaimateks vormideks siis karu ja hunt; aga ka luiged, saarmad ja isegi lõhed ning muud olevused.
Olgu siis ka üks kujumuutja-sõdalase näide - Taani kuninga eest võidelnud sõdalane Bodvar Biarki. On üles tähendatud, et kuninga viimases lahingus polnud Bodvari pikalt kuskil näha. Küll aga oli tema äraolekul rindejoonel aktsioonis mingi karu. Seepeale, kui üks Bodvari sõpradest leidis ta liikumatult oma telgist ja üles äratas, kadus võitlusväljalt ka karu.
Sagedamini olid kujumuutjad siiski füüsiliselt kohal. 13. saj. islandi laulik Snorri Sturluson märkis: "Need mehed läksid ilma turvistikuta ja olid pöörased kui jahikoerad või hundid, hammustasid kilpe ja olid tugevad kui karud või pullid. Nad tapsid mehi, aga ei tuli ega raud neid ei võtnud."

Vanad indoeurooplased polnud sugugi ainsad, kelle teadmuspagasisse kuulus kujuvahetamisoskus. Suuremal või vähemal määral esines seda enamikes maagiaharudes üle ilma. Kuni teadusrevolutsioonini. Navaho rahva hulgas on näiteks yenaldlooshi ehk libaloomad või nahaskõndijad nõiad, kes oskavad muunduda koerteks või koiottideks kardetud maagiarituaalide käigus. Arvati, et nad tegelevad kannibalismiga ja kasutavad maagilist pulbrit, mis on tehtud laipadest.

Võrreldes eelnevatega on kesk-Mehhiko kujumuutja nahual mitte kuigi pahatahtlik. Tema saab võtta üsna erinevate loomade kuju - kasvõi koera, ahvi või kalkuni oma. Sellealased teadmised edastatakse meistrilt õpipoisile viimase õpiaja jooksul. Nahual rakendab aga oma oskusi üldjuhul laiskuse teenriks - tööst hoidumiseks, väärisesemete varguseks jms. Siiski ei saa nad oma võimetega tekitada kellelegi füüsiliselt viga.

Indiaanlaste ja ka paljude teiste sarnased traditsioonid on ka tänapäeval au sees ja praktiseerimisel. Nagu pole ka libahuntide nägemine ära kadunud.

Läti luulet

Mardus

Nüüd jätma peab kodu ja tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna,

Kuhu meid juhivad kauguses käinud,
Kellade kutsudes, sookailu lõõtsudes
Ajast aega nii läinud ja läinud
Hinged need sammalde õõtsudes.

Kes nendelt küsib - meeldib see neile?
Ei kurbuse kuningas, kuulsuse kuller,
Ei inimlaps aval, ei lihtsalt suller
Pääse minemast neile teile.

Tiivanukkides valutab. Tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna.

[Egîls Plaudis]
[tõlge: Viiu Härm]

kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas

[Knuts Skujenieks]
[tõlge: Mats Traat]

seal kus rongid viuglevad
läbi talvise jäise öö
räpproheka ussina siuglevad
läbi sünkmusta käise - öö

raudsel rajal on ulmad
näha kõlkumas poodud naist
kel pakasega on pulmad
külm silitab ihu maist

nii see pakane punanina
see härmhabe jõulumees
keset vedurisuitsude sina
embab poodud naist enda ees

[Klâvs Elsbergs]
[tõlge: Andres Ehin/Ly Seppel]
[Läti uuema luule valimik; Eesti Raamat; 1997]

Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang

Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.

Jõulud ja saturnaalid

Rooma paganatel oli iselaadne püha, mida nad tähistasid 17-25 dets. Selle nädala jooksul oli rahva elu pea peale pööratud - kohtud suleti, seadusi enam ei eksisteerinud ja kedagi ei karistatud ükskõik millise kuriteo eest, sageli teenisid isandad oma orje jne. (Väidetavalt valis iga kogukond endale kurjuse kehastuse, keda siis nädala jooksul sunniti tegema midaiganes kästi. Nädala lõpus ta tapeti - Pimedus sai hävitatud. Oli see ikka nii?)

Lucian, a Greek historian and poet, wrote that everyone would drink wine and roam from house to house singing songs in the nude. He also mentions the practice of eating human-shaped biscuits – I.E., ginger bread men.

4. sajandil võttis kristlik kirik saturnaalid oma rüppe, lootes sellega ümber pöörata suurt hulka paganaid. Probleem oli aga selles, et saturnaalides pold kübetki kristluse tavasid. Probleemile leiti lahendus sellega, et kuulutati pidustuste viimane päev Jeesuse sünnipäevaks.
Haarates roomlaste püha oma kalendrisse, ei saanud kirik enam kuigivõrd selle tähistamise traditsioone muuta - seega jäädi veel pikaks ajaks vanade kommete ja harjumuste juurde. Ehk siis varased kristlikud jõulud möödusid juues, laaberdades ja kõikvõimalikke seadusi ning moraalinorme eirates. Sellest tulenevalt (paganlik päritolu jms.) keelati näiteks 17. sajandil Massachusettsis jõulude pidamine ära.

Aastal 1466 elustati mõned kummalised vanad traditsioonid. Nimelt lasi paavst Paulus II rahva rõõmuks alasti juutidel läbi linna joosta. Ühe tunnistaja kommentaar:

Before they were to run, the Jews were richly fed, so as to make the race more difficult for them and at the same time more amusing for spectators. They ran… amid Rome’s taunting shrieks and peals of laughter, while the Holy Father stood upon a richly ornamented balcony and laughed heartily.

Samas on üsna tõenäoline, et meie jõulupuu traditsioon pärineb samuti paganlike pidustuste kombest. Nimelt lõikasid ka roomlased sel puhul maha igihaljaid puid.

Aastaring sai siinsel veebil täna täis

Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.

Korrapäratu korrapära üheteistkümnes mõõde
lõikub ta maailma suhkruluumuusikana,
mustrina universumi mustris,
mis kannab kummalist kaunist ohtu,
mis lõhnab
nii ligitõmbavalt, nii ligipääsmatult,
nii ligipääsmatult läbi kõigi ta ööde -
aja kuju, Jumala tuju,
kaose kord, septakord,
?

[Doris Kareva; Aja kuju; Verb; 2005]

Vampirism vol4

Õhtul, kui ma majas oma tavapärast ringi tegin, kuulsin ülemise korruse akna tagant mingit kriipimist. Läksin ja piilusin välja. Algul ei näinud ma midagi, siis aga märkasin väikest kogu edasi-tagasi põiklemas.
"Snuff! Lase mind sisse! Appi!" hüüdis ta.
See oli Needle.
"Nii rumal ma ka ei ole, et sinusuguseid sisse hakkaksin kutsuma," ütlesin.
"Ainult mu boss on selline! Mina olen lihtsalt nahkhiir! Mulle ei meeldi isegi mitte tomatimahl! Palun!"

Roger Zelazny, Üksildane oktoobriöö

On mitmeid loomulikke ja üleloomulikke olendeid, keda võidakse vampiiridega segi ajada. Seega peaks oskama identifitseerida, mis olevusega üldse tegu on, isegi kui esmapilgul tundub kõik selge.
Näiteks sarnanevad vampiirikaasusele väga tugevalt Old Hag'i juhtumid. [Rahvas nimetab seda Old Hagiks (vana nõiamoor) ning arstid uneparalüüsiks. Tegu on kogemusega, mille puhul kogeja avastab ärkvelolekus, et ta on hirmuäratava olendi kohalviibimise tõttu otsekui halvatud seisundis.] Vampiirid pole siiski ainsad üleloomulikud olendid, kes inimest säärasel kombel rünnata võivad. Koletiste maailm on... mitmekülgne ja kompleksne - lihtsad oletused ja teooriad pole sugugi vettpidavad.
Klassikalisim moodus vampiiri kindlakstegemisel on muidugi surnukeha lähem uurimine ja selle lagunemisastme määramine. Tänapäeva maailmas aga ei kujuta eriti ette seaduslikku haua lahtikaevamist vampiiri leidmise ettekäändel. Samal põhjusel ei ole ka vaia südamessetagumine, pea otsastlõikamine ja hilisem tuhastamine eriti mõeldavad. Seega jääb üle vampirismi tuvastada vaid teisi võimalusi välistades.

Elavad meedium-vampiirid
Eluenergia imemine pole ainult eeterlike olevuste pärusmaa. On elus inimesi, kes on õppinud sedasama tegema - kuigi vähemal määral ja mitte nii drastiliste tagajärgedega. Suur osa sellistest inimestest pidavat olema kas invaliidid või vanurid. Oma ohvri tühjendamiseks peavad nad tavaliselt viibima pikemalt tema läheduses. Kõige efektiivsem moodus nende mõju vältimiseks on seega lihtsalt neist eemalduda.
Ka kahtlustatakse, et surres võivad nad saada tõelisteks vampiirideks - oskused elujõu hankimiseks on ju olemas.

Larvae
Larvae - mütoloogias-maagias parasiidid, kes tavaliselt toituvad kõrvaleheidetud eeterlikest kestadest, kuid vahel kinnituvad ka elusolendite kahjustada saanud eeterlikele kehadele. Võivad oma tegevusega esile kutsuda vampirismile omaseid tunnuseid.

Kultuslased ja muidu fanaatikud
Nagu juba mainitud, on moodne vampiirikuju loonud terve omaette subkultuuri, mille liikmed on vähemal või enamal määral üritanud ennast iidolkujudega samastada. Osad dekoreerivad ennast samal põhimõttel, kui mõned Darth Vaderi kostüümis helendavate plastpulkadega ringi vehkivad kujud. Teised aga on võtnud vampirismi kinnisideeks alateadlikult sel viisil oma probleemidele leevendust otsides.
Enamik sellistest fännidest on üsna ohutud. Aga leidub ka selliseid, kes tõsiselt ära pöörand ja pahatahtlikud. Veri ja surm meelitab neid ligi ja nad üritavad fiktsiooni projitseerida oma igapäevaellu.
Õnneks on selliste isehakkajate tuvastamine äärmiselt kerge. Ja küüslauguga ei maksa neid peletada - politseist peaks piisama.

Diagnoosimata haigus
Kahvatus, nõrkustunne, kõhnumine jms. ei pea sugugi olema üleloomulik. Esimese asjana peaks hoopis laskma ennast arstidel üle vaadata, mitte seemneid ümber voodi või maja poetama ja küüslauku kokku ostma. Oled ikka kindel, et sul pole tuberkuloosi, mõnda kasvajat või lihtsalt grippi, vaid surnud naabrimees, kes öösiti külastab?

Ühest vampiirilaadsest olevusest saab lugeda ka sealt.
Aga nüüd vist aitab kah vampiiridest. Ma arvan.

PS. Matemaatikuid ei tohi vampiiride kallale lasta. Vihjeks siis see. (XP SP2 IE ei pruugi pildifaile näidata.)

Rezensent

Da hatt ich einen Kerl zu Gast,
Der war mir eben nicht zur Last;
Ich hatt just mein gewöhnlich Essen,
Hat sich der Kerl plumpsatt gefressen,
Zum Nachttisch, was ich gespeichert hatt.
Und kaum ist mir der Kerl so satt,
Tut ihn der Teufel zum Nachbar führen,
Über mein Essen zu räsonieren:
»Die Supp hätt können gewürzter sein,
Der Braten brauner, firner der Wein.«
Der Tausendsackerment!
Schlagt ihn tot, den Hund! Es ist ein Rezensent.

[Johann Wolfgang von Goethe; 1776]

Retsensent

Üks vennike mul külas käis
ja üsna mõnus mees ta näis.
Mul oli käsil just õhtueine
ja korralikult mu lauas teine
täis parkis end heast ja paremast,
ja kui tal siis sees oli tubli last,
mu naabri juurde läks mees - oi maita! -,
et seal mu lauda maha laita.
"Supp mage oli, praad untsu läinud,
vein polnud korralikult käinud."
Püha põrgu ja surm ja sakrament!
Lööge maha see koer! Ta on retsensent!

[tõlge: August Sang; Luuletusi; Eesti Raamat; 1968]

The Critic

I had a fellow as my guest,
Not knowing he was such a pest,
And gave him just my usual fare;
He ate his fill of what was there,

And for desert my best things swallow'd,
Soon as his meal was o'er, what follow'd?
Led by the Deuce, to a neighbour he went,
And talk'd of my food to his heart's content:
"The soup might surely have had more spice,
The meat was ill-brown'd, and the wine wasn't nice."
A thousand curses alight on his head!
'Tis a critic, I vow! Let the dog be struck dead!

[tõlge: Edgar Alfred Bowring; Poems of Goethe; 1853]