Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang

Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.

Jõulud ja saturnaalid

Rooma paganatel oli iselaadne püha, mida nad tähistasid 17-25 dets. Selle nädala jooksul oli rahva elu pea peale pööratud - kohtud suleti, seadusi enam ei eksisteerinud ja kedagi ei karistatud ükskõik millise kuriteo eest, sageli teenisid isandad oma orje jne. (Väidetavalt valis iga kogukond endale kurjuse kehastuse, keda siis nädala jooksul sunniti tegema midaiganes kästi. Nädala lõpus ta tapeti - Pimedus sai hävitatud. Oli see ikka nii?)

Lucian, a Greek historian and poet, wrote that everyone would drink wine and roam from house to house singing songs in the nude. He also mentions the practice of eating human-shaped biscuits – I.E., ginger bread men.

4. sajandil võttis kristlik kirik saturnaalid oma rüppe, lootes sellega ümber pöörata suurt hulka paganaid. Probleem oli aga selles, et saturnaalides pold kübetki kristluse tavasid. Probleemile leiti lahendus sellega, et kuulutati pidustuste viimane päev Jeesuse sünnipäevaks.
Haarates roomlaste püha oma kalendrisse, ei saanud kirik enam kuigivõrd selle tähistamise traditsioone muuta - seega jäädi veel pikaks ajaks vanade kommete ja harjumuste juurde. Ehk siis varased kristlikud jõulud möödusid juues, laaberdades ja kõikvõimalikke seadusi ning moraalinorme eirates. Sellest tulenevalt (paganlik päritolu jms.) keelati näiteks 17. sajandil Massachusettsis jõulude pidamine ära.

Aastal 1466 elustati mõned kummalised vanad traditsioonid. Nimelt lasi paavst Paulus II rahva rõõmuks alasti juutidel läbi linna joosta. Ühe tunnistaja kommentaar:

Before they were to run, the Jews were richly fed, so as to make the race more difficult for them and at the same time more amusing for spectators. They ran… amid Rome’s taunting shrieks and peals of laughter, while the Holy Father stood upon a richly ornamented balcony and laughed heartily.

Samas on üsna tõenäoline, et meie jõulupuu traditsioon pärineb samuti paganlike pidustuste kombest. Nimelt lõikasid ka roomlased sel puhul maha igihaljaid puid.

Aastaring sai siinsel veebil täna täis

Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.

Korrapäratu korrapära üheteistkümnes mõõde
lõikub ta maailma suhkruluumuusikana,
mustrina universumi mustris,
mis kannab kummalist kaunist ohtu,
mis lõhnab
nii ligitõmbavalt, nii ligipääsmatult,
nii ligipääsmatult läbi kõigi ta ööde -
aja kuju, Jumala tuju,
kaose kord, septakord,
?

[Doris Kareva; Aja kuju; Verb; 2005]

Vampirism vol4

Õhtul, kui ma majas oma tavapärast ringi tegin, kuulsin ülemise korruse akna tagant mingit kriipimist. Läksin ja piilusin välja. Algul ei näinud ma midagi, siis aga märkasin väikest kogu edasi-tagasi põiklemas.
"Snuff! Lase mind sisse! Appi!" hüüdis ta.
See oli Needle.
"Nii rumal ma ka ei ole, et sinusuguseid sisse hakkaksin kutsuma," ütlesin.
"Ainult mu boss on selline! Mina olen lihtsalt nahkhiir! Mulle ei meeldi isegi mitte tomatimahl! Palun!"

Roger Zelazny, Üksildane oktoobriöö

On mitmeid loomulikke ja üleloomulikke olendeid, keda võidakse vampiiridega segi ajada. Seega peaks oskama identifitseerida, mis olevusega üldse tegu on, isegi kui esmapilgul tundub kõik selge.
Näiteks sarnanevad vampiirikaasusele väga tugevalt Old Hag'i juhtumid. [Rahvas nimetab seda Old Hagiks (vana nõiamoor) ning arstid uneparalüüsiks. Tegu on kogemusega, mille puhul kogeja avastab ärkvelolekus, et ta on hirmuäratava olendi kohalviibimise tõttu otsekui halvatud seisundis.] Vampiirid pole siiski ainsad üleloomulikud olendid, kes inimest säärasel kombel rünnata võivad. Koletiste maailm on... mitmekülgne ja kompleksne - lihtsad oletused ja teooriad pole sugugi vettpidavad.
Klassikalisim moodus vampiiri kindlakstegemisel on muidugi surnukeha lähem uurimine ja selle lagunemisastme määramine. Tänapäeva maailmas aga ei kujuta eriti ette seaduslikku haua lahtikaevamist vampiiri leidmise ettekäändel. Samal põhjusel ei ole ka vaia südamessetagumine, pea otsastlõikamine ja hilisem tuhastamine eriti mõeldavad. Seega jääb üle vampirismi tuvastada vaid teisi võimalusi välistades.

Elavad meedium-vampiirid
Eluenergia imemine pole ainult eeterlike olevuste pärusmaa. On elus inimesi, kes on õppinud sedasama tegema - kuigi vähemal määral ja mitte nii drastiliste tagajärgedega. Suur osa sellistest inimestest pidavat olema kas invaliidid või vanurid. Oma ohvri tühjendamiseks peavad nad tavaliselt viibima pikemalt tema läheduses. Kõige efektiivsem moodus nende mõju vältimiseks on seega lihtsalt neist eemalduda.
Ka kahtlustatakse, et surres võivad nad saada tõelisteks vampiirideks - oskused elujõu hankimiseks on ju olemas.

Larvae
Larvae - mütoloogias-maagias parasiidid, kes tavaliselt toituvad kõrvaleheidetud eeterlikest kestadest, kuid vahel kinnituvad ka elusolendite kahjustada saanud eeterlikele kehadele. Võivad oma tegevusega esile kutsuda vampirismile omaseid tunnuseid.

Kultuslased ja muidu fanaatikud
Nagu juba mainitud, on moodne vampiirikuju loonud terve omaette subkultuuri, mille liikmed on vähemal või enamal määral üritanud ennast iidolkujudega samastada. Osad dekoreerivad ennast samal põhimõttel, kui mõned Darth Vaderi kostüümis helendavate plastpulkadega ringi vehkivad kujud. Teised aga on võtnud vampirismi kinnisideeks alateadlikult sel viisil oma probleemidele leevendust otsides.
Enamik sellistest fännidest on üsna ohutud. Aga leidub ka selliseid, kes tõsiselt ära pöörand ja pahatahtlikud. Veri ja surm meelitab neid ligi ja nad üritavad fiktsiooni projitseerida oma igapäevaellu.
Õnneks on selliste isehakkajate tuvastamine äärmiselt kerge. Ja küüslauguga ei maksa neid peletada - politseist peaks piisama.

Diagnoosimata haigus
Kahvatus, nõrkustunne, kõhnumine jms. ei pea sugugi olema üleloomulik. Esimese asjana peaks hoopis laskma ennast arstidel üle vaadata, mitte seemneid ümber voodi või maja poetama ja küüslauku kokku ostma. Oled ikka kindel, et sul pole tuberkuloosi, mõnda kasvajat või lihtsalt grippi, vaid surnud naabrimees, kes öösiti külastab?

Ühest vampiirilaadsest olevusest saab lugeda ka sealt.
Aga nüüd vist aitab kah vampiiridest. Ma arvan.

PS. Matemaatikuid ei tohi vampiiride kallale lasta. Vihjeks siis see. (XP SP2 IE ei pruugi pildifaile näidata.)

Rezensent

Da hatt ich einen Kerl zu Gast,
Der war mir eben nicht zur Last;
Ich hatt just mein gewöhnlich Essen,
Hat sich der Kerl plumpsatt gefressen,
Zum Nachttisch, was ich gespeichert hatt.
Und kaum ist mir der Kerl so satt,
Tut ihn der Teufel zum Nachbar führen,
Über mein Essen zu räsonieren:
»Die Supp hätt können gewürzter sein,
Der Braten brauner, firner der Wein.«
Der Tausendsackerment!
Schlagt ihn tot, den Hund! Es ist ein Rezensent.

[Johann Wolfgang von Goethe; 1776]

Retsensent

Üks vennike mul külas käis
ja üsna mõnus mees ta näis.
Mul oli käsil just õhtueine
ja korralikult mu lauas teine
täis parkis end heast ja paremast,
ja kui tal siis sees oli tubli last,
mu naabri juurde läks mees - oi maita! -,
et seal mu lauda maha laita.
"Supp mage oli, praad untsu läinud,
vein polnud korralikult käinud."
Püha põrgu ja surm ja sakrament!
Lööge maha see koer! Ta on retsensent!

[tõlge: August Sang; Luuletusi; Eesti Raamat; 1968]

The Critic

I had a fellow as my guest,
Not knowing he was such a pest,
And gave him just my usual fare;
He ate his fill of what was there,

And for desert my best things swallow'd,
Soon as his meal was o'er, what follow'd?
Led by the Deuce, to a neighbour he went,
And talk'd of my food to his heart's content:
"The soup might surely have had more spice,
The meat was ill-brown'd, and the wine wasn't nice."
A thousand curses alight on his head!
'Tis a critic, I vow! Let the dog be struck dead!

[tõlge: Edgar Alfred Bowring; Poems of Goethe; 1853]

Vampirism vol3 - eellugu

0. Narr

„Mida sa soovid?”
Noormees oli nüüd juba kuu aega igal ööl kalmistule tulnud. Ta oli vaadanud, kuidas kuu võõpab oma jaheda valgusega üle külma graniidi ja puhta marmori ja vanade sammaldunud kivide ja kujude. Ta oli võpatanud varjude ja öökullide peale. Ta oli vaadanud armastajapaare, joobnuid ja närviliselt kiirustavaid teismelisi: kõiki neid, kes öösel läbi surnuaia liiguvad.
Ta magas päeval. Kedagi ei huvitanud. Ta seisis üksi pimeduses ja vabises, külmast. See juhtus siis, kui ta seisis järsaku serval.
Hääl kostis tervest teda ümbritsevast ööst, tema peas ja sellest väljas.
„Mida sa soovid?” kordas see.
Ta kahtles, kas julgeb pöörduda ja vaadata. Mõistis, et mitte.
„Noh? Sa tuled siia igal öösel, kohta, kus elavad pole teretulnud. Ma olen sind näinud. Miks?”
„Ma tahtsin teiega kohtuda,” lausus ta ümber pöördumata. „Ma tahan elada igavesti.” Tema hääl murdus seda öeldes.
Ta oli astunud üle piiri. Enam ei olnud tagasiteed. Oma kujutelmades tundis ta juba nõelteravate kihvade torget kaelas, igavese elu teravat eelmängu.
Siis kuulis ta heli, mis oli madal ja kurb nagu maa-aluse jõe vool. Läks mitu pikka sekundit, enne kui ta tundis selles ära naeru.
„See ei ole elu,” sõnas hääl.
Rohkem ei lausunud see midagi, ja mõne hetke möödudes mõistis noormees, et ta on kalmistul üksi.

Neil Gaiman, Fifteen Painted Cards from a Vampire Tarot

Kõik varem esile toodud vampiiride tunnused omavad ajaloolis-kultuurilisi juuri. Seega selleks, et mõista paremini nende olevuste olemust, oleks kasulik heita pilk varasemasse aega.
Tihti kiputakse tooma analoogiaid teiste kiskjalike vaimudega, mida maailmas tuntakse. Paraku pole see lähenemine just kuigi adekvaatne, kuna enamikel juhtudest pole antud olend inimesest tekkinud. Ennemini sobituvad nood ühte kasti deemonite ja haldjatega, kui kord inimestena elanud ja surnud vampiiridega.

Heaks kohaks, kust alustada pärimuse juurte otsingut, on Egiptus. Sealne uskumus kinnitas, et eksisteerib hauatagune elu - ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased. Selline nähtus nagu uni ning unes aset leidvad juhtumised viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellest samast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne ja tervise. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga. Iga sellise haua juures, mille omanik suutis endale mumifitseerimist lubada, oli ka tempel. Ja igas sellises templis oli ametis vähemalt üks ka-preester, kelle ülesandeks oli toita ohverdustega iga päev surnu kad.
Kui ka ei saanud enam oma ohvriande, ootas teda ees ebameeldiv saatus - ta pidi öösiti väljuma hauast ja sööma seda, mida kätte sai. Need näljased kad ekslesid paljastena või surnurõivastes ja said oma kuuvalguses kahvatu oleku tõttu nimeks khu (helendaja). Paljud neist tungisid majadesse ja põhjustasid nii vaimset kui füüsilist haigust. On isegi märkeid, et khu võis rünnata inimest ja juua tema verd.

Egiptus polnud siiski kaugeltki ainus paik, kus sedalaadi surematuse otsingud au sees olid. Tegu on lihtsalt ühe paremini säilinud pärimuste dokumentatsiooniga. Enamikus teistes kultuurikeskkondades asendus kehade säilitamine hoopis vastupidise käitumisega - hävitamisega kas põletades või soodustades looduslikku lagunemist. Ainult kahes maailma paigas säilis kääpamatus suhteliselt hiljutise ajani. Üheks neist oli Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa, kus kuni umbes 1000 aastani p.Kr. sängitati sellisel viisil aristokraate ja kuningaid. Teine koht oli Hiina, kus konfutsiaanlik esivanemate austamine ei lubanud hävitada surnukehasid. Seda siis põhimõtteliselt kuni 1949. a. kommunistliku pöördeni.
Peale selle on nendel aladel loomulikult veel üks ühine iseloomustav omadus - seal on läbi aegade olnud suur vampiiride levik :). Seega on meil vampiiride näol tegemist viimase jäänukiga tehnikast, mille eesmärgiks oli surematus. Tollel tehnikal oli küll varemalt sügavam ja vaimlisem tähendus - sellest osa võtvad isikud ohverdasid oma reinkarnatsioonitsükli eesmärgile, mille täitmiseks kulus rohkem kui üks eluiga. Samal viisil toimis ka vaarao mediaatorina Egiptuse ühiskonna ja jumalike jõudude vahel ning tema surm oli kõigest kuju muutus. Alles hiljem, kui traditsiooni algne eesmärk hakkas hägustuma, soovisid omakasupüüdlikud kodanikud samal viisil surematusele püüelda ja surma petta.
Selline süsteem aga on äärmiselt parasiitne, ohverdades elusate inimeste heaolu surnute omale. Lõpuks pidigi see kokku kukkuma. Vaesuvad kodanikud, suletavad templid, näljased khud ja väljakujunev vampiirlus.
Siiski on kaks veidi erinevat lätet vampirismile - mõlemad küll ajendatud samadest tingimustest. Hiinast pärinev vampiir (ch'iang shih) oma erepunaste silmade ja pikkade ning kõverate küünistega ei vasta üks-ühele Kesk-Euroopa nosferatu, nachzereri või wampyr'i kirjeldustele. Siiski saab isegi ch'iang shihi küüslauguga peletada.

Olgugi, et Hiina ja Kesk-Euroopa olid vampiiride sünnimaad, on see traditsioon vägagi eduliselt levinud ka naabermaadesse ja sealt edasi mujale maailma. Nii oskas ka 19. sajandi inglane leegiga probleemid lahendada.
Viimasel ajal on siiski vampiirikahtlusi vähe olnud. Viimase sajandi jooksul on vampiiride sünnimaades toimunud massiivne kultuuriline lõhenemine ja ka paljud teised folkloorsed pärimused on vajunud vaikselt unustuse hõlma. Loodetavasti juhtub sama ka paneme-põlema-äkki-on-vampiir traditsiooniga :).

Vampirism vol2

Ma polnud üksi. Kuuvalgel seisid mu ees kolm noort naisterahvast, rõivaste ja rühi järgi otsustades aadlipreilid. Neid märgates arvasin algul, et näen und, sest kuigi kuu paistis nende selja tagant, polnud põrandal ühtki varju. Neiud lähenesid mulle, silmitsesid mind veidi aega ja pidasid siis sosinal nõu. Kaks neist olid kongus kullininaga nagu krahv ning nende suured tumedad läbitungiva pilguga silmad näisid kahvatukollase kuu taustal peaaegu punased. Kolmas oli blond, nii blond kui üldse olla saab. Kõigil kolmel olid säravvalged hambad, mis pärlitena helkisid rubiinpunaste meelaste huulte vahel. Neiud sosistasid isekeskis ja puhkesid siis kõik korraga naerma - hõbedast, meloodilist, kuid hirmus kalki naeru. Ma poleks uskunud, et pehmed inimhuuled võivad niiviisi naerda. Blondiin noogutas mulle koketselt, teised õhutasid teda. Üks ütles:
"Hakka pihta! Sina alusta, siis tuleb meie kord; sul on eesõigus."
Teine lisas:
"Mees on noor ja tugev, saame kõik isu täis suudelda."

Bram Stoker, Dracula

Äsja möödus oma iga-aastases üleilmalises kostüümitrallis Halloween. Ja Ameerikas, kus vaatemängud on alati domineerinud ka kristlike tähtpäevade juures, riietuvad lapsed sageli sel õhtul libahuntideks, ingliteks, kuraditeks, kummitusteks ja.. vampiirideks. Viimased ongi tõenäoliselt möödunud sajandi jooksul kujunenud populaarseimateks ja (kuri)kuulsaimateks poolmütoloogilisteks olevusteks. Hollywoodi toodangu tagajärjel on rahva sisse imbunud palju kodanikke, kes kas pulli pärast või ka tõsiselt on hakanud seda stiili jäljendama (pimeduses hiilgavad kihvad, sarlakpunase palistusega mustad keebid, valgeksvõõbatud nägu). Näituseks selline kodanik.

Nüüd aga mõelgem, mida televisioon on meile nende aastakümnetega nondest olevustest jutustanud. Tavaliselt piirdub teadmistekogum järgneva nimekirjaga:

• nad on (liba)surnud inimesed
• tavaliselt ammusurnud aristokraadid
• ronivad öösiti hauast (kirstust) välja
• hammustavad kaelast ja imevad verd
• oskavad muunduda nahkhiireks
• kardavad küüslauku, päevavalgust ja ristimärki
• peavad puhkama kodupinnases
• see, kes saab vampiirilt hammustada, muutub samuti vampiiriks
• tappa saab neid tavaliselt lüües puuvaia otse südamesse

Kõik, mida see nimekiri endast kujutab, on väike pilguheit tänapäeva kultuurile. Nagu eelnevas postituses mainisin, on traditsiooniline vampiir oma olemuselt ja välimuselt hoopis teistsugune. Pole graatsilisust ja ammusurnud aristokraate, pole mingit seost nahkhiirte ega religioossete sümbolitega. Vaid küüslaugu- ja valgusepelgus on ühine folkloorsele ja tänapäevasele vampiirile. Lisaks veel on pea kõikidele mütoloogilistele vampiiridele ületamatuks takistuseks voolava vee ületamine.

Mida see kõik siis demonstreerib? Ei muud, kui ühe kirjandusteose otsatut mõju massikultuurile ja ühiskonnateadvusele. Juttu muidugi Bram Stokeri Draculast. Veidi nihestatud arusaam ja piiratud allikad teemast, romantismiajastu moonutused kurjast krahvist... kes tegelikult ei olnudki krahv, vaid pigem prints, ja ei elanud Transilvaanias, vaid Valahhias, ning kellel väljaspool toda romaani polnud mingeid seoseid vampirismiga. Ka tema tiitel, mida ta väga harva kasutas, oli Dragwlya [Loe siit].

Moodsa õudusloome ja meedia vampiir on ahvatlev ja veetlev isik, kes pakub igavest elu vastutasuks meelale ja poolseksuaalsele verejagamisele. Pole vaja imestada, miks inimestele säärane pilt meeldib ja nad seda ka endale üritavad kinnistada :). Tegelikkuses on neid aga kujutatud sama kütkestavatena kui katkuhaiged ja sama ahvatlevatena kui verd imevad kaanid. Kiskjaliku tondina inimesi tappes, et kindlustada oma eksistents, on nad vast ühed ebameeldivaimad olevused.

Kirjanduses enim tuntud moodus, hammustatud saamine, on vanade uskumuste kohaselt vaid üks paljudest (ja mitte kuigi efektiivne) moodustest vampiiriks muutumisel. Levinud põhjustajad olid veel: libahundiks olemine, nõiakunsti praktiseerimine, kohalikust kirikust välja heitmine või enesetapu sooritamine.
Slaavi kultuuris on näiteks ka uskumus, et kui kass hüppab veel matmata surnukehale, muutub too automaatselt vampiiriks. Seega olid vampiiriks saamise võimalused piisavalt suured, et kahtlustati peaaegu iga surnukeha. Vastuabinõuna kaevatigi sageli surnukehad umbes aasta pärast matmist üles, et kontrollida, kas nad ikka on korralikult surnud, ja maeti siis püsivasse hauda ümber.
Samavõrd mitmekesine on ka uskumuste palett tegevustest, mille kallale asuvad vastsed vampiiristunud. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad arvasid, et esimesena otsib vampiiristunu üles ja ründab oma lähedasi, naabreid, sõpru, enne kui asub iga suvalise ettejäänu kallale. Teised jälle usuvad, et valik on kaootilisem - alustatakse kõige lähemal elavatest inimestest. Mõnel pool arvatakse, et vampiir imeb verd, tavaliselt ohvri rindkere hammustades, teisal aga, et ta lihtsalt lämmatab oma ohvrid. Kolmandate arvates aga levitab ainuüksi vampiiri kohalolu haigust ja surma.

Balkani lõunaosas ja Kreekas, kus on levinud varikujuliste vampiiride uskumus, on pööratud suuremat tähelepani ka nende materialiseerumisprotsessile. Vastavalt pärimustele on nood alguses pehmed ja vormitud ilma luudeta tömbud. Kui vampiir on suutnud üle elada 40 päeva, siis arenevad tal välja luud ning ta muutub raskeminitapetavaks ja ohtlikumaks.

Meetodid, kuidas vampiire tõrjuda või tappa, moodustavad arusaadavatel põhjustel suure osa pärimuslikust teadmuskogust. Tõrjumiseks kasutatakse tavaliselt küüslauku või mõnda vähemlevinud kaitsvat taime. Samuti puistati ennetava vahendina maja ümber seemneid - nimelt arvati, et vampiir peab kõik need üle lugema, enne kui saab hoonesse siseneda. Loodeti, et see võtab tal aega kuni päikesetõusuni. Tapmiseks aga oli lihtsaim moodus kahtlane haud üles kaevata, vai südamesse lüüa ja surnukeha ära põletada. Aga oli ka teistsuguseid lähenemisi. Kreekas näiteks tuli lõigata maha vampiiri pea ja asetada see tema jalgade vahele. Slaavlased, kavalpead, aga pöörasid lihtsalt laiba tagurpidi - et kui vampiir tahab pinnale tõusta, siis selle asemel kaevub ta veelgi sügavamale maa sisse ja eksib seal ära. Siiski ei olnud sellised võtted alati kõige efektiivsemad ning laibad tuli uuesti üles kaevata ja seekord ka ära põletada, et lasta neil lõpuks rahus puhata...