Maha hirmus jõul!

Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu.

Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud, vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk pääses häbistavast «plutiplutist» ja prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!

Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive, mille asemele osavad näpud võisid võltsingu poetada...

Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad! Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö, jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat kommi-iha ei kustutanud miski.

Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks. Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha süngemaid käike, lõid üha õelamaid piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist pahurust leevendada.

Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid tuli õpetada.

Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha hirmus jõul!», «Võitlusse habemete väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!» väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke, katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud lihtsaid asju keeruliseks ajada.

Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad, purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak, mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab... relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.

Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)

«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik. «Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad saama karistatud! Tädid peavad õppima, et sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!

Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus, igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul, täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.

Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks... Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga -- jõuluhullusega.

+++

Võimsate vägede haledad riismed kogunesid nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks, käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale tõmmanud.

Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...

Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku, kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too vaene päkapikk langeski.

Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka päkapikkude lõksumeister.

Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu madalahäälsete rõõmuhõisetega ja kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.

Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks. Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks Päkapikuks.

Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei saanud midagi juhtuda. Juhtus.

Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud arvestama jõulude eritõvega -- suure šokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka šokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata šokolaadist oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.

Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit šokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse küljes.

«Šokolaad!» röögatas maitsja ja siis pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne, kui kõik šokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik varitsevad päkapikud.

Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega, aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.

Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult. Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta, aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla, sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.

+++

Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.

Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes. Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud. Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.

Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi. Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa. Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud. Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid suurepärasest seadmest lugulaule.

Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks läheb, et jõulupidustused juba suvisel pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See, et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole päkapikuelu niikuinii elamist väärt.

Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada, tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.

[Karen Orlau]
[Algernon; 1999 november]

Loe ka sadistpäkapikkude sarja esimest lugu: Saatuslik viga. Muuhulgas vajaks mainimist, et Orlaul on käesoleval kuul ilmunud üle kuue aasta uus jutt: Tee püsti ees.

Katkend: Libahundi printsiip

Vesi sööstis vahutades läbi mõne varasema kevadise ujutuse ajal oja kõrge, käänulise kalda ja kasesalu vahele kinni jäänud murdunud puude ja võsa rägastiku ning voolas seejärel vaiksesse, mustjasse võrendikku.
Ettevaatlikult juhtis Blake toolikujulise ujuki rägastiku kasesalupoolsesse otsa ning lülitas maale jõudmisel välja gravitatsiooniseadme. Hetke istus ta liikumatult ujukis ja kuulas veevulinat, olles võlutud võrendiku sügavast tüünusest. Eespool kõrgus taeva poole mäeaheliku hari.
Lõpuks ronis Blake ujukist välja ja sidus õngedeni jõudmiseks lahti sõiduki tagumise otsa külge kinnitatud toidukorvi. Blake asetas korvi kaskede all haljendavale rohtukasvanud kaldapervele.
Kahte kallast ühendavast rägastik-tammist kostis krabinat. Blake pööras ümber ja märkas, et ühe puurondi alt seirab teda särav silmapaar.
Naarits, mõtles Blake. Või hoopis saarmas. Piilub mind oma rondirägastikku ehitatud pesast.
“Tervitus,” lausus Blake viisakalt. “Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma siin pisut õnne proovin?”
“Tervist,” vastas naarits-saarmas kõrgel piiksuval häälel.
“Mis on see õnn, mida te soovite proovida? Palun täpsustage.”
“Mida te just...” Blake'il jäid sõnad kurku kinni.
Naarits-saarmas ronis rondi alt välja. Ta polnud ei naarits ega saarmas. Ta oli kahejalgne olevus – näis, nagu oleks ta lasteraamatu lehekülgedelt maha astunud Olendil oli karvane koon nagu närilisel, kõrgest kuppeljast kolbast kasvas välja paar teravatipulise tutikestega lõppevaid kõrvu. Ta tundus seistes olevat ligikaudu kaks jalga pikk ning ta keha oli kaetud sileda pruuni karvakasukaga. Olevus kandis erepunaseid, peamiselt taskutest koosnevaid pükse ning ta sõrmed olid pikad ja saledad.
Olend nuhutas õhku.”Ega teil siin korvis äkki toit ole?” küsis ta piiksuval häälel.
“On küll. Küllap olete näljane?” päris Blake. Olukord oli muidugi absurdne. Mõne hetke, mitte enam kui minuti pärast kaob see elav lasteraamatuillustratsioon ära ja ta võib kala püüdma hakata.
“Ma nälgin,” kaebas illustratsioon. “Inimesed, kes mulle tavaliselt süüa jätavad, läksid puhkusele. Sellest hetkest alates olen toitu näpanud. Äkki on teil kunagi tulnud endale toitu näpata?”
“Ei, tõenäoliselt mitte,” vastas Blake. Veider külaline ei kadunud kusagile. Ta oli endiselt olemas, ajas juttu ning temast ei saanud kuidagi lahti.
Püha Jumal, mõtles Blake, järjekordne hallutsinatsioon! “Kui olete näljane, peaksime toidukorvi kallale asuma,” ütles Blake. “Kas teil on toidu suhtes mingeid eelistusi?”
“Ma söön sedasama, mida homo sapienski. Ma pole vähimalgi määral pirtsakas. Mu metabolism on imetlusväärselt sarnane Maa asukate omaga,” vastas olevus.
Koos läksid nad toidukorvi juurde. Blake võttis korvil kaane pealt.
“Teid ei näi häirivat minu ilmumine rondihunnikust,” nentis olevus.
“See pole minu mure,” selgitas Blake ja püüdis mõtteid kiiremini liikuma sundida, kuid ei suutnud mõistust tardumusest äratada. “Siin on võileivad, paar koogikesi ja kausitäis, nagu mulle tundub – jah, kausitäis kartulisalatit ning mõned kooritud munad.”
“Kui teil midagi selle vastu pole, võtan paar võileiba.”
“Laske aga käia,” julgustas Blake.
“Te ei paku mulle seltsi?”
“Sõin alles äsja hommikust.”
Olevus võttis mõlemasse kätte võileiva, istus maha ja hakkas aplalt sööma.
“Vabandan viletsate lauakommete pärast,” pomises ta, “kuid ma pole peaaegu kaks nädalat korralikult süüa saanud. Olen vist liiga nõudlikuks muutunud. Minu eest hoolitsenud pere jättis mulle päris toitu, mitte nagu enamikul inimestest kombeks on – ainult kausitäie piima.”
Olevuse vurrude külge kleepusid leivapurukesed, ta pistis mõlemad võileivad nahka ja sirutas käe uute järele, ent lõi poolel teel kõhklema.
“Ega teil midagi selle vastu pole?” küsis ta.
“Mitte vähimatki,” vastas Blake.
Olevus võttis uue võileiva.
“Andke andeks,” küsis ta, “kui palju teid on?”
“Kui palju mind?”
“Jah, teid. Kui palju teid siin on?”
“Loomulikult ainult üks,” vastas Blake. “Kuidas saakski mind rohkem olla?”
“Muidugi oli minust rumal nii küsida,” lausus olevus, “kuid võiksin vanduda, et kui ma teid esimest korda nägin, oli teid rohkem kui üks.”
Ta lõi hambad uude võileiba, ent sõi seda eelmistega võrreldes mõnevõrra aeglasemalt.
Võileivaga ühele poole saanud, patsutas olend käega õrnalt vastu vurre, raputades maha karvade külge kleepunud puru.
Tänan teid väga,” ütles ta. “Pole tänu väärt. Äkki soovite veel? “ päris Blake.
“Võileiba ehk mitte. Kuid kui pakuksite mulle tüki kooki...”
„Ärge häbenege, võtke aga,” julgustas Blake. Olevus ei häbenenudki. “Aga nüüd,“ sõnas Blake, “olete te mulle hulgaliselt küsimusi esitanud. Kas teie arvates on õiglane, kui ka mina teie käest midagi küsin?”
“Jah, loomulikult,” nõustus olevus. “Laske aga käia.
“Äkki ütleksite, kes või mis te õigupoolest olete?”
“Oh, tore et küsisite,” vastas olevus. “Olin kogu aeg arvamusel, et te tundsite mu kohe ära. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et te ei tea, kes ma olen.”
Blake raputas pead ja ütles: “Mul on väga piinlik, kuid ma tõepoolest ei tunne teid.”
“Ma olen Haldjas,” teatas olevus ja tegi kummardus “Teie teenistuses, sir.”

[Clifford D. Simak; The Werewolf Principle; 1967]
[tõlge: inglise keelest Lennart Lepajõe]
[Libahundi printsiip; Kupar, 1997]

Maakera kohal hõljuv geenius, kes osutab ühe käega alla, teisega üles

Schwebender Genius über der Erdkugel

mit der einen Hand nach unten,
mit der andern nach oben deutend

Zwischen oben, zwischen unten
Schweb ich hin zu muntrer Schau,
Ich ergötze mich am Bunten,
Ich erquicke mich im Blau.
Und wenn mich am Tag die Ferne
Luftiger Berge sehnlich zieht,
Nachts das Übermaß der Sterne
Prächtig mir zu Häupten glüht –

Alle Tag und alle Nächte
Rühm ich so des Menschen Los;
Denkt er ewig sich ins Rechte,
Ist er ewig schön und groß.

Memento mori! gibts genug,
Mag sie nicht hererzählen;
Warum sollt ich im Lebensflug
Dich mit der Grenze quälen!
Drum, als ein alter Knasterbart,
Empfehl ich dir docendo:
Mein teurer Freund, nach deiner Art
Nur vivere memento!

Wenn am Tag Zenith und Ferne
Blau ins Ungemeßne fließt,
Nachts die Überwucht der Sterne
Himmlische Gewölbe schließt,
So am Grünen, so am Bunten
Kräftigt sich ein reiner Sinn,
Und das Oben wie das Unten
Bringt dem edlen Geist Gewinn.

[Johann Wolfgang von Goethe; 1826/1874]
[Goethes Werke: Auswahl in zwölf Bänden. Zeiter Band; 1874]

***

Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.

-

Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.

-

Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama -
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!

-

Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks -
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.

[tõlge: saksa keelest Ain Kaalep]
[Akadeemia; nr. 6, 2009]

Gorgonoidid

Gorgonoidi muna ei ole sile. Erinevalt kanamunast on selle pind silmatorkavalt mügarlik. Punerdava nahkkoore all pungituvad otsekui jämedad nöörid, mis ähmaselt tuletavad meelde sõrmi. Painduvaid, paljude liigestega sõrmi, mis on põimunud ühte või, õigem oleks öelda, pigistunud rusikaiks. Kuid mis need "sõrmed" õigupoolest on? Ei midagi muud, kui gorgonoidi loode.

Sest gorgonoidid moodustuvad kahest "algest". Üks neist on kaardunud ringiks, ja teine piirab spiraalselt seda sõõri otsekui iseennast oma rüppe võttes. Noored, oma koore purustanud gorgonoidid on valkjad ja punasetriibulised. Nende värv meenutab glasuuritud piparmündikomme, mida saab osta linna igast kioskist.

Täisealiste gorgonoidide vöödid tumenevad. Nad moodustavad suure ilma lauta silmamuna, mille silmatera on veripunane.

Rääkisin "nahksest koorest", kuid see on muidugi ebatäpne väljend. Iseenesest lausa vigane väljend. Nagu isegi aru saate, on küsimus vaid selles, et munakoor näeb välja nagu nahk. Loomulikult pole see ei nahk, ei kitiin, ega kips. See pole ka mingi muu tuntud materjal.

Jätke meelde: see ei ole üldse mitte mingi aine. Need olendid ei ole orgaanilised, kuid ka mitte anorgaanilised. Sest gorgonoidid on mittemateriaalsed ja matemaatilised olendid. Tõsi küll, nad näitavad end, liiguvad, paarituvad ja paljunevad meie monitoridel. Nende sugu jätkub monitoride ekraanidel ja nende järglased kasvavad mõne sekundiga täisealiseks. Aga täiesti iseküsimus on see, kuidas nad saavad olemas olla ja kuidas - kui üldse - nad elavad. Gorgonoid on ainult ja üksnes see, millena ta paistab - nii palju, nagu meie teame.

Oi, mis ma nüüd õieti ütlesin! Kas ma ei räägi siin iseenesele vastu? Kas polnud siis nii, et gorgonoidi munakoor näib nahana, kuid siiski pole nahk. Selles on midagi vastuolulist ja rahutust tekitavat. Ehk ma oleksingi pidanud ütlema: gorgonoid paistab olevat see, millena ta paistab. Mis ta aga kindlasti on, selle kohta vaevalt et midagi öelda tohib.

Kaugeltki mitte kõik see, mis on nähtav, ei ole aine. Gorgonoidid on nähtavad, kuid mittemateriaalsed olendid. Selles mõttes nad kuuluvad ühte kategooriasse kõigi piltide ja unedega, kuigi need ei asu üksnes üksikisiku meeltes. Meie jälle oleme nähtavad ja ainelised. Peale selle on olemas aine, mis astrofüüsikute väitel ei ole nähtav. Nad oletavad, et seda külma pimedat massi on kõikjal universumis, et seda on määratult palju enam kui nähtavat mateeriat. Vaevumärgatavana vilgub sellest pimedusest nähtava mateeria õrn niidistik...

Sellest aga, mis on ühtaegu nii nähtamatu kui ainetu, ei tea nemadki midagi. See on täiesti tabamatu ja klassifitseerimatu. See on mitte üksi tundmatu, vaid seda on võimatu üldse tunda. Me ei aisti sellesse kategooriasse kuuluvaid olendeid, kuid vaevalt on meil seetõttu põhjust väita, otsekui poleks neid olemas - isegi kui meil selle kohta kinnitused puuduvad.


****


Lisaks gorgonoididele on mul olnud võimalus jälgida ka tubaniidide, pacmantiste ja lissajounide arengut. Tubaniidid meenutavad teatud mesosoikumiaegseid ammoniide. Nad on ammooniumiookeanis elanud Nipponitcs mirabilis'te matemaatilised mudelid.

Kõige rohkem olen ma võlutud sfäärilistest lissajouni kujutistest. Kui me vaid soovime, puhkevad lissajounide korrapärased õiesfäärid meie monitoridel. Nad kasvavad ebakorrapäraste spiraalidena, millel leiduv iga punkt naaseb lõpuks oma algusse. Kõver sulgub alati, välja arvatud juhul, kui tulevad mängu irratsionaalarvud. Kuid nii juhtub äärmiselt harva.

Oh, milline hämmastav ilu peitub lissajounide lõhnatus geomeetrias! See ilu ei ole looduslik ilu, vaid abstraktse paratamatuse veatu loogiline lumm, millega ei suuda võistelda mitte miski inimlik või materiaalne. Ja ikkagi on see kõik vaid ainelise elu ja loodusliku kasvamise jäljendamine.

Seda arvamust jagasid instituudis paljud, et gorgonoidid, pac-mantised ja lissajounid ei ole midagi muud, kui lihtsalt mudelid, mis simuleerivad atomaarseid struktuure. Kuid oli neidki, kelle meelest need olid kui just mitte elavad, siis parajasti ületamas seda künnist, mis eraldab olemasolu elus olemisest.

"Kas sa tahaksid olla niisugune nagu nood?" küsis minult kord töökaaslane Rolf.

"Mida sa sellega silmas pead? Mis mõttes niisugune nagu nood?"

"Ilma vaba tahteta," ütles Rolf. "Neil pole kunagi tarvis valida. See on suur eelis. Kõike, mida nad teevad, nad lihtsalt peavad tegema. Ja nad ei tahagi midagi muud, kui seda, mida nad teevad."

"Sa üllatad mind," ütlesin Rolfile. "Ega sa ometi mõtle, et nad tahavad ja ei taha? Ja et üldse on olemas tahet, mis oleks seotud?"

Ma pean silmas seda," seletas Rolf, "et nendel on tahe ja tegu üks ja seesama."

"Et neil ei ole sisemisi vastuolusid nagu meil, kas nõnda: Kuid vahel paistab meile ometi, nagu nad teeksid valikuid..."

Ta kehitas õlgu ja lahkus. Ta oli oma sõnadega mulle pihta saanud.

Mulle tuli meelde, kuidas ma kord vaatasin männitüvele laskunud tumedat surulast. Küsisin tookord endalt, kuidas liblikas oskab nii õigesti valida. Miks ta istub alati tumeda korbaga kaetud tüvele ja mitte heledale kasetohule? Kas ta võiks teada, mis värvi ta on?

Liblikas ei näe iseennast, kuid meie näeme. Ja ometi oskavad nemad alati õigesti valida, aga inimene ei oska. Miks on see, mida kutsutakse vaistuks, eksimatum kui see, mida kutsutakse mõistuseks? Oma veatuse, oma laitmatu elu tõttu meenutasid gorgonoidid - kellele meie ei olnud nõus omistama sugugi rohkem vaistude sünnipärasust kui ratsionaalsusest tulenevaid võimalusi - rohkem surulasi kui meid endid.

Aga meie, me läheme nii sageli eksi, kuna oleme vabamad eksima ja kuna vaatame iseennast ja mitte niivõrd enese ette.

Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.

Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.

Millise rõõmuga oleksin tahtnud kas või hetkeks lahkuda, kui selleks oleks vaja läinud vaid ühte klahvivajutust, et siis hiljem naasta samal moel. Aga meie jaoks ei olnud olemas ajutist surma, samal ajal kui gorgonoidid - niipea kui monitori helendus kustus - lakkasid olemast samas paigas, kus olid. minemata ometigi kuhugi.

On arusaamatu, et see, mis on olemas olnud kusagil, võib ühtviisi olemas olla ka siis, kui ta enam ei ole kusagil. Kuidas saab jätta küsimata, kui keegi sureb: Kuhu ta läks?

Gorgonoidid ei haigestu, ei vanane, ega pea siis ka ilmtingimata surema. Sellised eelised on olenditel, kes ei ela lihas ega ka mitte ajas. Neid võib üle viia teistesse programmidesse ja nad võivad lõputult kopeeruda.

Kuid kas on ikka kindel, et gorgonoididel väljaspool oma programmi polnud siiski omaenda sõltumatut olemasolu, ja et nad ei jätkanud seal oma eksistentsi just samal viisil nagu nad olid elanud seni meie monitoridel, ainult selle vahega, et nüüd me ei märganud neid?

"Mis sa arvad, Rolf, kas nad on loomad?" küsisin ükskord, kui projekt hakkas juba lõpule lähenema.

"Aga kas siis loomal ei pea olema keha? Ja mass?" küsis Rolf. "Need ei ole loomad, ega ka mitte taimed, sest päriselt ju neil keha ikkagi pole. Neid ei saa puudutada."

"Kas see on sinu meelest looma kriteerium? Et looma saab puudutada?"

Nad paistsid kolmemõõtmelistena, kuigi nad seda ei olnud. Meie arusaamist mööda oli nende elu "näib"-elu, see oli täiesti objektiivne. Nad olid objektid, paljalt objektid, nii igatahes tundus.

Mina ei saanud elada gorgonoidide "näib"-elu, kuigi oleksin tahtnud. Ja see tuli sellest, et mina ei olnud "sisemiselt vastuoludevaba", sest minul oli omadus, mis gorgonoididel ainult näis olevat - see oli olemine ainena ja ainesse lahutamatult edasi kandunud ja sellega segunenud tahte, oma mina ja vabaduse olek. Just see pidas koos nähtavat, andis sellele kuju, mis oli äratuntav, eraldiseisev ja suhteliselt püsiv. See oli valikuvõimaluse olek, mis lubas muuta suunda, kuid üksnes ruumis, ei iialgi ajas.

Kas ma siiski oleksin vahetanud oma osa nendega? Kas oleksin andnud oma materiaalsuse, oma edasikihutava aja ära nende kehatu ja muutudeski staatilise isoleerituse vastu?


****


Mis õigusega me pidasime nende elu pelgaks varieluks, laterna magica mänguks? Meie elu erines nende elust vaid siis, kui me armastasime, vihkasime, kartsime ja kaasa tundsime - ja märkasime oma elu sündmusi. Kui me enam poleks neid märgata suutnud, siis küll vaevalt oleks miski meie elu nende olemasolust eristanud.

Tuli ette aegu, kus mind hakkas hirmutama see, et mingis mõttes ma juba hakkasingi nendega sarnanema. Tundus, otsekui oleksid omadused, mis tegid mu elu inimese eluks, hakanud närtsima ja kipra kiskuma.

Sellel talvel, mil mu päevad kulusid gorgonoidide seltsis, nägin koju jõudes ta külma pilku või ei näinud teda üldse mitte. Ta viibis linnas, ruumides, kus mina käinud ei olnud, inimeste seltsis, keda mina ei tundnud. Ma ei teadnud, kumb oli halvem, kas see, kui ma teda ootasin ja ta ei tulnud, või see, kui ta tulija ikkagi oli tunne, nagu kedagi polekski tulnud. Mingit ühendust ei olnud. Mina vaatasin teda nagu gorgonoidi, aga tema ei vaadanud mind üldse. Paistis nagu teadvustaks ta minu olemasolu niisama vähe nagu need. Lakkasin teda vaatamast minagi, me elasime erinevais programmides.

Mu elu hakkas kummaliselt õhenema ja justkui seestpoolt tühjenema. Hakkasin objektiveeruma, abstraheeruma. Tõsi, mul oli keha ja kehal oli mass, kuid ma kogesin selle olemasolu vaid hetkiti. Kõrvaltvaataja poleks midagi aru saanud. Kui keegi oleks jälginud minu elu, nagu mina jälgisin gorgonoide, poleks ta ilmselt mingit erinevust märganud. Kuid nii kaua, kui ma ise seda märkasin, ei olnud ma veel gorgonoid, ma ainult meenutasin gorgonoidi.

Mul oli keha ja hääl, kuid ma ei puudutanud selle kehaga kedagi ja keegi ei puudutanud mind.

Ja mu hääl vaibus, kuigi ka mina oleksin tahtnud valjusti hüüda need iidvanad sõnad: "Mu jumal, kui sa oled olemas, päästa mu hing, kui see on olemas."

Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Nad ei saa tulla meie juurde, ega saa ka meie minna nende juurde.

Sest me ei suhtle omakeskis. Me vaid programmeerime neid, me oleme nende jumalad. Ja sama vähe, kui me tunneme oma jumalaid, tunnevad nemad meid. Aga kuigi me oleme teinud programmi, ei saa me ikkagi täielikult ette ennustada, kuidas nad mingil hetkel toimivad. Nemadki ei tea midagi meie vägevusest ja nõrkusest, sest meil ei ole ühist aega ega ühist kohta. Sellel hetkel, kui nende maailmas midagi muutub, saavad nad ehk aimu meie olemasolust, kuid üksnes samal moel, nagu kahemõõtmelised olendid näeksid palli, mis vajub läbi nende ühepindse maailma ja kaob siis taas.

Kas on olemas mingisugust vastastikust mõjutamist? Nüüd küsin ma otse: mil viisil nad olemas on? Mismoodi nad elavad? Kõik need gorgonoidid, tubaniidid, pacmantised ja lissajounid. Kõik need statistilised loomad, keda on võimalik üksnes näha. Kes on ainult kahemõõtmelised hoolimata sellest, et nad näivad kolmemõõtmelistena.

Kas ma ütlesin "ainult"? Jääb selgusetuks, kuidas nad saavad olla, seejuures olemata kolmemõõtmelised. Sest kuigi me ei saa mõõta gorgonoidide massi, oleme ometi võimelised välja arvutama nende ruumala.

Ja sellestki küsimusest polnud mul pääsu, ükskõik kui tarbetuna see paistis instituudi projektide seisukohalt: kas saab olemas olla kai tumist ilma teadlikkuseta? Ja kas ka nemad usuvad, et võivad oma isiklikku elu mõjutada, nii nagu usume meie? Ja kas on mingil viisi selle näitamiseks, et nad usuvad, või siis et ei usu:

Ja kui keegi küsib, kas nad on elus, siis mida ta sellega õieti mõtleb? Ja mina küsin. Küsin, kas nad iseenese jaoks on olemas. Sest minu meelest on vaid see tõeline elu. Kuivõrd neil teadvust ei ole vaid üksnes abstraktne ja objektiivne tõelisus, ei pea ma neid elus

olendeiks. Nad on tõelisus, kuid nad ei ela. Sellisel juhul on nad vaid objektid ja - objektiivselt! - on nad olemas. Veel hoopis selgemalt ja ühetähenduslikumalt olemas kui mina, kes ma ei saa kunagi tõestada oma sisemise tõelisuse olemasolu ja kelle väline kuju on hõlpsasti hävitatav, kuid absoluutselt mitte üle kantav kuhugi mujale. Ent nemad ei ela. Ei, selle keelan ma neile ära.

"Sa ei saa seda teha," ütles Rolf. "Kuidas saad sa kindel olla, et kunstlik tõelus on vähem tõeline kui ihulik tõelus?"

"Elu ei ole pelk vaatepilt," väitsin mina.


****


Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Inimesed püsivad alati inimeste maailmas. Nemad ei tule ilma omataolisteta toime. Ent isegi üksik gorgonoid on gorgonoid, samal ajal kui inimene, kes kõi¬gist sidemetest on lõplikult ilma, ei ole enam inimene. Tema elu neis sidemetes seisnebki.

Gorgonoidid! Tubaniidid! Lissajounid! Nipponites mirabiles! Mitmeski mõttes olime nende moodi, ja teiselt poolt - nii ma mõtlesin -isegi mehaanilisemad kui nemad, need anorgaanilised eksemplarid.

Kuid kas oli nendel mingisugust, olgu või kõige pisemat võimalust isegi unistada, et neil on valida - nii nagu meie sellest uneleme päevast päeva, ikka ja jälle, ja uneleksime ka siis, kui meile on tõestatud lõplikult, täiesti vettpidavalt, et kõik valikuvõimalused on möödas ja et neid tegelikult ei ole olemas olnudki. Selles seisnebki inimlikkus -mitte vabaduses eneses, vaid unenäos vabadusest.

Ma ütlen aina, et tahan tõsta käo ja teha sammu - sinna! Ja ma tõstan käe ja astun oma sammu. Teadmata, kas olen selle teinud seepärast, et ma tahan, või siis seepärast, et minu tahe juhtub olema kooskõlas sellega, mida ma pean. Ma küsin aina: kuidas oleme olemas meie? Meie, kes me oleme nii nähtavad kui nähtamatud? Millist tõeluseastet me esindame? Kas on see alati üks, või lähevad need astmed üksteiseks üle, ilma et me sellest ise arugi saaksime?

Kui sõltuvad ja kui sõltumatud me oleme?

Ja kuidas me võime kunagi lakata olemast?

[Leena Krohn; Matemaattisia olioita tai jaettuja unia; 1992]
[tõlge: soome keelest Asta Põldmäe]
[Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod; Eesti Päevalehe AS, 2008]

kui näen sitta, muutun sentimentaalseks

kui näen sitta, muutun sentimentaalseks.
kui näen lilli, siis aktiivseks, kurjaks.
pole selge, miks -
kõigile on ju ammu teada, et see on üks ja seesama.
Brecht küll kirjutas,
et temas "võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust
ja jälestus füüreri kõnede üle, aga ainult viimane
sunnib sulge haarama",
kuid eestlane Rummo vastas talle:
"...ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama,
aga kui - siis ainult mõlemad, üheskoos,
see, et nad ikka on ühekorraga" -
teisiti öeldes,
pole midagi üllatavat selles,
et sitt rahustab
ja muudab meid sentimentaalseks,
lilled aga tungivad peale,
ahvatlevad,
haavavad ja türanniseerivad meid,
me oleme õnnelikud:
meil on ees elu, täis võitlust.

[Kirill Medvedev]
[tõlge: vene keelest Kajar Pruul]
[Vikerkaar; nr. 7-8, 2009]

Kogu maailma aeg

Kui uksele tasakesi koputati, heitis Robert Ashton masinlikult kärme pilgu üle toa. Selle tuim viisipäralisus rahuldas teda ja pidanuks usaldust tekitama igas külastajas. Ashtonil ei olnud küll vähimatki põhjust politseid oodata, kuid polnud mõtet jätta midagi juhuse hooleks.

"Sisse," ütles ta, vaikides hetke vaid selleks, et haarata kõrvalt riiulilt kätte Platoni "Dialoogid". Võib-olla oli see žest pisut liialt suurustlev, kuid see mõjus klientidele alati muljetjätvalt.

Uks avanes aeglaselt. Esmalt jätkas Ashton süvenenult lugemist, vaevumata pilku tõstma. Tema süda hakkas õige pisut kiiremini lööma ja rinnus tõmbus õrnalt ja koguni ergutavalt kokku. Loomulikult ei saanud see olla mõni võmm, teda oleks enne hoiatatud. Ometi oli iga ettevaatamatu külastaja tavatu ja seega potentsiaalselt hädaohtlik.

Ashton pani raamatu käest, vaatas ukse poole ja sõnas ükskõiksel häälel: "Kuidas saan teile kasulik olla?" Ta ei tõusnud püsti. Taolised viisakused kuulusid minevikku, millega ta oli ammu lõpparve teinud. Pealegi oli tulija naine. Ringkondades, kus Ashton nüüd liikus, olid naised harjunud saama kalliskive ja riideid ja raha - kuid mitte kunagi lugupidamist.

Ometi oli seekordses külastajas midagi sellist, mis sundis Ashtonit aeglaselt püsti tõusma. Asi polnud mitte ainult selles, et naine oli ilus, kuid temas oli püstipäist ja sundimatut autoriteetsust, mis asetas ta hoopis teise maailma kui nood toretsevad lehtsabad, kellega Ashton oma igapäevases äritegevuses kokku puutus. Nende rahulike vaagivate silmade taga oli aju ja sihtmärk - aju, mis oli tema omaga võrdne, kahtlustas Ashton.

Ta ei teadnud, kui rängalt ta oma külastajat alahindas.

"Mr. Ashton," alustas naine, "ärgem raisakem aega. Ma tean, kes te olete ja mul on teile pakkuda üks töö. Siin on minu volikiri."

Ta avas suure stiilse käekoti ja võttis välja paksu rahapaki.

"Võtke seda kui näidist," ütles ta.

Ashton püüdis lennult rahapaki, mille naine hooletult talle viskas. See oli suurim rahasumma, mida ta oli eales käes hoidnud - vähemalt sada viielist, kõik uued ja järgnevate seerianumbritega. Ta tundis neid oma sõrmede all. Kui need polnud ehtsad, olid need nii head, et sellel polnud mingit praktilist tähtsust.

Ta libistas pöidla piki pataka serva edasi-tagasi just nagu pakist margitud kaarti otsides ja sõnas mõtlikult: "Mind huvitaks teada, kust te need saite. Kui need pole võltsitud, on see tuline kraam ja tahab mõnda aega jahtumist."

"Need on ehtsad. Veidi aega tagasi olid need Inglise Pangas. Aga kui teil nendega midagi teha pole, siis visake need tulle. Ma andsin need teile üksnes näitamiseks, et ma mõtlen asja tõsiselt."

"Jätkake." Ashton osutas ainsale toolile toas ja sättis end laua servale.

Naine võttis mahukast käekotist kimbu pabereid ja ulatas need Ashtonile.

"Ma olen valmis maksma teile mistahes soovitud summa kui te hangite need esemed ja toote need mulle ajal ja kohas milles me kokku lepime. Mis veelgi olulisem - ma garanteerin, et te saate vargused toime panna ilma vähimagi ohuta teie isikule."

Ashton heitis pilgu nimekirjale ja ohkas. Naine oli hull. Ometi tasus teda edasi kuulata. Juba nähtud rahale võis veelgi lisa tulla.

"Nagu ma näen," ütles ta leebelt, on kõik need esemed Briti Muuseumis ja enamus neist on sõna otseses mõttes hindamatud. Ma tahan sellega öelda, et te ei saa neid osta ega müüa."

"Ma ei soovi neid müüa. Ma olen kollektsionäär."

"Paistab nii. Kui palju te oleksite nõus nende varade omandamise eest maksma?"

"Öelge oma arv."

Järgnes hetk vaikust. Ashton kaalus mõttes võimalusi. Ta suhtus oma töösse teatud professionaalse uhkusega, kuid oli asju, mida ei andnud teostada mistahes rahasumma eest. Ometi olnuks huvitav teada saada, kui kõrgeks pakkumine läheb.

Ta heitis veel kord pilgu nimekirjale.

"Ma arvan, et ümmargune miljon oleks selle kraami eest täiesti mõistlik summa," sõnas ta irooniliselt.

"Ma kardan, et te ei võta mind eriti tõsiselt. Teie sidemete juures saate te need usutavasti rahaks teha."

Sähvatas valgus ja miski lendas sätendades läbi õhu. Ashton püüdis kaelakee enne mahakukkumist kinni ja ei suutnud enda kiuste jahmatusohet alla suruda. Tema sõrmede vahel küütles terve varandus. Keskne teemant oli suurim, mida ta oli eales näinud - kindlasti oli see üks maailma kuulsamatest kalliskividest.

Külastaja näis olevat täiesti ükskõikne, kui Ashton kaelakee taskusse libistas. Ta oli rängalt rabatud; ta mõistis, et naine ei teinud teatrit. Selle muinasjutulisel vääriskivil polnud tema jaoks rohkem väärtust kui suhkrutükil. See oli ettekujuteldamatu hullumeelsus.

"Eeldades, et te hangite selle summa," ütles Ashton, "kuidas on teie arvates füüsiliselt võimalik teha seda, mida te soovite? Võiks ehk varastada ühe eseme sellest nimekirjast, kuid paari tunni pärast on muuseum politseinikke paksult täis.“

Kuna tal oli varandus juba taskus, võis ta endale otsekohesust lubada. Lisaks pakkus talle huvi oma fantastilisest külastajast rohkem teada saada.

Naine naeratas võrdlemisi nukralt nagu vähearenenud lapsele kaasa tundes.

"Kui ma näitan teile mooduse," sõnas ta tasa, "kas te teete siis seda?"

"Jah - miljoni eest."

"Kas te ei tähelda midagi kummalist alates sellest hetkest, kui ma sisse tulin? Kas ei ole mitte – väga vaikne?"

Ashton kuulatas. Jumala eest, naisel oli õigus! See tuba polnud kunagi täiesti vaikne, isegi mitte öösel. Üle katuseharjade oli puhunud tuul, kus oli see nüüd? Kauge liiklus-müra oli vaikinud; viie minuti eest oli ta kirunud tänava lõpus vagunidepoos puhverdavaid vedureid. Mis oli nendega juhtunud?

"Minge akna juurde."

Ashton kuuletus käsule ja tõmbas sõrmedega, mis kogu tahtepingutusest hoolimata kergelt värisesid, määrdunud pitskardina kõrvale. Siis ta rahunes. Tänav oli täiesti tühi nagu tihti keskhommikuti samal ajal. Liiklus oli lakanud ja helidel puudus seega allikas. Seejärel heitis ta pilgu piki räpaste majade rodu vagunidepoo suunas.

Külastaja naeratas, kui Ashton rabatult kangestus.

"Öelge mulle, mida te näete, mr. Ashton?"

Kõnetatu pöördus aeglaselt ringi, nägu kaame ja kõrisõlm tõmblemas.

"Kes te olete?" hingeldas ta. "Kas nõid?"

"Ärge olge narr. Asjal on lihtne seletus. Mitte maailm pole muutunud, vaid teie."

Ashton põrnitses uuesti võimatut vedurit, mille kohal oli liikumatuks tardunud aurujuga otsekui olnuks see puuvillast tehtud. Ta märkas nüüd, et pilved olid samuti liikumatud; need oleksid pidanud üle taeva sõudma. Ja tema ümber valitses kiirfoto ebaloomulik tardumus, välgusähvatuses vilksatanud stseeni erk ebareaalsus.

"Te olete piisavalt intelligentne, et mõista, mis toimub, isegi kui te ei taipa, mismoodi see käib. Teie ajaskaalat on muudetud minut välismaailmas kestaks siin toas aasta."

Naine avas uuesti käekoti ja tõi sedapuhku nähtavale eseme, mis osutus mingist hõbedasest metallist käevõruks, millesse oli vormitud rida skaalasid ja lüliteid.

"Te võite seda nimetada personaalgeneraatoriks," ütles ta "Sellega randme ümber olete te võitmatu. Te võite takistamatult minna ja tulla - te võite varastada kõik, mis on selles nimekirjas ja tuua need mulle, enne kui ükski muuseumivalvur silmagi pilgutada jõuab. Kui te töö lõpetate, võite te minna mitu miili eemale, enne kui te lüliti abil välja hajutate ja taas normaalsesse maailma astute.

Kuulake nüüd tähelepanelikult ja tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Välja raadius on umbes seitse jalga, seega peate te kõigist vähemalt nii kaugele hoidma. Teiseks ei tohi te lülitile vajutada enne, kui te pole oma tööga lõpuni jõudnud ja ma olen teile tasunud. See on kõige tähtsam.

Niisiis, minu plaan on järgmine..."

Ükski kurjategija ajaloos pole vallanud taolist võimu. See oli joovastav - ja ometi mõtles Ashton huviga, kas ta sellega kunagi harjub. Ta ei murdnud seletuste üle enam pead, vähemalt mitte senikaua, kuni töö saab tehtud ja ta on oma tasu saanud. Siis lahkub ta võib-olla Inglismaalt ja naudib ärateenitud erupõlve.

Külaline oli lahkunud temast paar minutit varem, ent kui Ashton tänavale astus, valitses seal täpselt endine pilt. Kuigi ta oli selleks ette valmistatud, mõjus see ikkagi juhmistavalt. Ashton tundis tahtmist kiirustada, justnagu ei saaks selline seisund kaua kesta ja ta peaks tööga ühele poole jõudma, enne kui seadeldis üles ütleb. Kuid talle oli kinnitatud, et see oli võimatu.

High Streetil aeglustas ta sammu, et silmitseda paigaletardunud liiklust, halvatud jalakäijaid. Ta oli ettevaatlik, nagu teda oli hoiatatud, ega liginenud kellelegi niivõrd, et too tema välja sisse oleks sattunud. Kui naljakad nägid inimesed välja, kui neid niimoodi vaadata - röövitud paljaks graatsiast, mida annab liikumine, suud rumalates grimassides poolammuli.

Abilise otsimine käis Ashtoni harjumuste vastu, kuid töö oli osalt liiga suur et ise sellega toime tulla Pealegi võis ta nüüd heldelt maksta ja selle peale vilistada. Ashton mõistis, et kõige raskem oli leida keegi, kes oleks piisavalt intelligentne, et mitte ära kohkuda - või nii rumal, et võtaks kõike loomulikult. Ta otsustas proovida esimest võimalust.

Tony Marchetti kontor asus kõrvaltänaval, politseijaoskonnale nii lähedal, et tekkis kahtlus, kas suitsukattega liiale pole mindud. Sissekäigu eest mööda kõndides märkas Ashton laua taga istuvat valveseersanti ja sai jagu kiusatusest sisse astuda, et äri kõrval pisut lusti saada. Kuid sedasorti asjad võisid hilisemaks jääda.

Tony uks avanes otse tema nina all. See oli niivõrd loomulik kokkusattumus maailmas, kus miski polnud normaalne, et võttis hetke aega, enne kui selle tähendus Ashtonini jõudis. Kas tema generaator oli rikki läinud? Ta heitis kiirpilgu tänavale ja rahunes, nähes enda taga tardunud elavat pilti.

"Kas see pole mitte Bob Ashton!" kõlas tuttav hääl. "Kujuta ette, sina nii vara hommikul siin. Sa kannad kummalist käe-võru. Ma mõtlesin, et minu oma on ainuke."

"Ahoi, Aram," vastas Ashton. "Tundub, et teoksil on mõndagi, millest me kumbki midagi ei tea. Oled sa Tony juba endale värvanud või on ta veel vaba?"

"Vabanda. Meil on ees üks väike töö, mis teda mõnda aega kinni peab."

"Nagu ma ei teaks. Rahvusgalerii või Tate'i Muuseum."

Aram Albenkian näperdas oma uhket kitsehabet. "Kes sulle seda rääkis?" küsis ta.

"Mitte keegi. Kuid lõppude lõpuks oled sa kõige sulim kunstikaupmees omal alal ja ma hakkan aimama, mis on teoksil. Kas selle käevõru ja ostunimekirja andis sulle üks pikk väga kena välimusega brünett?"

"Ma ei taipa, miks ma peaksin seda sulle ütlema, kuid vastus on ei. See oli üks mees."

Hetke oli Ashton üllatunud. Siis kehitas ta õlgu. "Oleksin pidanud kohe selle peale tulema, et neid on ilmselt rohkem kui üks. Tahaksin teada, kes kõige selle taga on."

"On sul selle kohta mingi teooria?" küsis Albenkian valvsalt.

Ashton otsustas, et teise reaktsiooni nägemine vääris mõningast informatsioonikaotust. "On ilmne, et raha ei paku neile huvi - neil on kõik, mida nad tahavad, ja võivad selle seadeldise abil lisa hankida. Naine, kes minu juures käis, ütles, et ta on kollektsionäär. Ma pidasin seda naljaks, kuid ma mõistan nüüd et ta mõtles seda tõsiselt."

"Miks meid üldse mängu võeti? Mis takistab neil kogu tööd ise ära tegemast?" küsis Albenkian.

"Võimalik, et nad kardavad. Või ehk vajavad nad meie -khm - spetsialistiteadmisi. Mõned esemed minu nimekirjas on üsnagi raskelt ligipääsetavad. Minu teooria järgi on nad mõne hullu miljonäri agendid." See teooria ei pidanud vett ja Ashton teadis seda. Kuid ta tahtis näha, milliseid lekkekohti Albenkian kinni toppida üritab.

"Kulla Ashton," sõnas too kärsitult rannet kergitades. "Kuidas sa seda väikest asja seletad? Ma ei jaga teadusest midagi, kuid isegi mina võin öelda, et selleni ei küüni ka meie tehnoloogia kõige meeletumad unistused. Siit saab teha ainult ühe järelduse."

"Lase edasi."

"Need inimesed on kusagilt mujalt. Meie maailm röövitakse aaretest süstemaatiliselt paljaks. Oled lugenud kogu seda pahna rakettidest ja kosmoselaevadest? Noh, keegi on meis ettejõudnud."

Ashton ei naernud. Teooria polnud faktidest sugugi fantastilisem.

"Olgu nad, kes tahes," sõnas ta, "kuid nad teavad hästi mida nad tahavad. Huvitav, mitu rühma neil on? Võib-olla luuratakse praegusel hetkel ka Louvre's ja Prados ringi Maailm saab šoki, enne kui päev lõpeb."

Nad läksid võrdlemisi sõbralikult lahku, ilma et kumbki oleks teisele ainsatki tõeliselt olulist töösse puutuvat detaili usaldanud. Ühe põgusa hetke mõtles Ashton üritada Tony endale üle lüüa, kuid polnud mingit mõtet Albenkianiga vaenujalale sattuda. Steve Regan pidi asja ära ajama. See tähendas, et Ashtonil tuli umbes miil maha käia, sest mistahes transpordivahend ei tulnud loomulikult kõne allagi. Enne kui buss oleks kohale jõudnud, oleks ta vanadusse surnud. Ashton polnud kindel, mis juhtuks siis, kui ta üritaks välja toimides autot juhtida, ja teda oli hoiatatud, et ta ei teeks mingeid eksperimente.

Ashtonit jahmatas, et isegi selline peaaegu täielik idioot nagu Steve suhtub kiirendajasse nii rahulikult; midagi tuli talle ometi öelda, kuivõrd koomiksiveerud olid ilmselt ta ainus lugemisvara. Paari ülimalt lihtsustatud seletava sõna peale kinnitas Steve randmele tagavaravõru, mille Ashtoni külastaja tema suureks hämmastuseks oli talle kommentaarideta andnud. Seejärel asusid nad pikale jalgsi teekonnale muuseumi suunas.

Ashton - või tema külastaja - oli mõelnud kõige peale. Nad võtsid korraks pargipingil istet, sõid võileibu ja tõmbasid hinge. Kui nad viimaks muuseumini jõudsid, ei tundnud kumbki end harjumatu pingutuse tõttu üldse väsinuna.

Nad astusid koos muuseumi väravate vahelt läbi - suutmata loogikavastaselt hoiduda sosinal kõnelemast - ja laiast kivitrepist üles sissepääsusaali. Ashton teadis teed täpselt. Kui nad aupaklikus kauguses möödusid raidkujutaolistest teenistujatest, näitas ta ekstsentrilise huumoriga oma raamatu-kogupiletit. Ta tabas end mõttelt, et suures saalis viibijad nägid enamjaolt täpselt samasugused välja nagu harilikult, isegi ilma kiirendaja abita.

Nimekirja kantud raamatute kogumine oli lihtne, kuid tüütu töö. Tundus, et need olid valitud nii nende kui kunstitööde ilu kui ka kirjandusliku sisu pärast. Valiku oli teinud keegi, kes tundis oma tööd. Kas nemad olid seda ise teinud, mõtles Ashton huvitatult, või olid nad ära ostnud teisi asjatundjaid nagu tedagi oli ära ostetud? Ta oleks tahtnud teada, kas ta suudab nende salanõu kõiki niite üldse kunagi näha.

Tuli purustada märkimisväärne kogus klaasi, kuid Ashton oli ettevaatlik, et mitte raamatuid vigastada — ka neid, mida ta ei vajanud. Kui ta oli kogunud korraliku kandami jao köiteid, tassis Steve need välja õuele ja kuhjas need sillutisele, kuni nendest kogunes väike püramiid.

See, et raamatud jäid lühikeseks ajavahemikuks väljapoole kiirendaja välja, et omanud tähtsust. Keegi ei oleks jõudnud märgata nende hetkelist olemasolusähvatust normaalses maailmas.

Nad viibisid raamatukogus oma aja järgi kaks tundi ja tegid enne järgmise töö juurde asumist veel ühe söögipausi. Teel peatus Ashton, et õiendada üks eraasi. Kostis klaasiklirin, kui üksildases hiilguses seisev väike laegas oma aarde loovutas; siis oli "Alice'i" käsikiri kindlalt Ashtoni taskusse surutud.

Antiikesemete keskel ei tundnud ta end enam nii koduselt. Igast galeriist tuli võtta paar näidist ja mõnikord oli valiku põhjust raske taibata - talle meenusid taas Albenkiani sõnad -, nagu oleks need kunstiteosed valinud keegi, kes lähtus täiesti võõrapärastest standarditest. Sedapuhku, paar erandit välja arvatud, ei olnud asjatundjad n e i l e ilmselt nõu andnud.

Teist korda ajaloos purunes Portlandi vaasi klaaskate. Ashton mõtles, et viie sekundi pärast kõlavad kogu muuseumis häirekellad ja terves hoones puhkeb möll. Ja viie sekundi pärast võib ta olla siit miilide kaugusel. See oli joovastav mõte ja kärmelt tegutsedes, et leping täita, hakkas ta kahetsema hinda, mida ta oli küsinud. Ent nüüdki polnud veel liiga hilja.

Vaadates, kuidas Steve Mildenhalli Aarde suure hõbekandiku õuele kandis ja muljetavaldavaks kasvanud hunniku kõrvale asetas, tundis Ashton tubli töömehe vaikset rahulolu. "Kogu lugu," ütles ta. "Õhtul minu pool teeme arved klaariks. Las ma võtan sult nüüd selle riistapuu maha."

Nad astusid High Holborni tänavale ja otsisid eraldatud kõrvaltänava, kus läheduses polnud jalakäijaid. Ashton tegi kummalise randmevõru lahti ja astus kaaslase juurest tagasi, vaadates, kuidas too seejuures liikumatuks tardus. Steve oli jälle tabatav, liikudes taas koos kõigi teistega aja voolus. Kuid enne häire puhkemist jõuab ta Londoni rahvahulga sekka kaduda.

Kui ta uuesti muuseumi õuele astus, olid aarded juba kadunud. Selle asemel seisis tema külastaja - kui hulga aja eest? Ta oli endiselt püstipäine ja graatsiline, kuid nägi pisut väsinud välja, mõtles Ashton. Ta astus lähemale, kuni nende väljad ühinesid ja neid ei lahutanud enam läbitungimatu vaikuselõhe. "Loodan, et olete rahul," ütles ta. "Kuidas te saite kogu kraami nii kiiresti ära viidud?"

Naine puudutas võru oma randme ümber ja naeratas nõrgalt. "Meil on peale selle veel palju jõude."

"Miks te siis minu abi vajasite?"

"Tehnilistel põhjustel. Oli tarvis vabastada need esemed mida meil tarvis oli, muu aine juuresolekust. Sel moel saime me koguda ainult seda, mis meil vaja, ja mitte raisata meie piiratud — kuidas ma neid nimetaksin? — transpordivahendeid. Kas ma võiksin nüüd käevõru tagasi saada?"

Ashton ulatas talle aeglaselt võru, mida ta käes hoidis, kuid ei teinud ainsatki liigutust, et enda oma valla päästa! See, mida ta tegi, võis kätkeda ohtu, kuid ta kavatses taganeda niipea, kui see ilmneb.

"Ma olen valmis hinda alla laskma," ütles ta. "Tegelikult loobun ma kogu tasust — selle eest." Ta puudutas oma rannet, kus keerukas metallrihm päikese käes hülgas.

Naine silmitses teda sama läbitungimatul ilmel nagu Gioconda naeratas. (Kas ka see on lisandunud aaretele, mille ma kogusin, mõtles Ashton. Kui palju nad olid Louvre'st võtnud?)

"Ma ei nimetaks seda hinnaalanduseks. Kogu maailma raha eest ei saaks te üht sellist võru."

"Või neid asju, mida ma teile andsin."

"Te olete ahne, mr. Ashton. Te teate, et kiirendajaga oleks kogu maailm teie päralt."

"Ja mis siis? On teil meie planeedi vastu veel mingit huvi peale seda, kui olete võtnud, mis teil vaja?"

Järgnes vaikus. Siis naeratas naine ootamatult. "Niisiis olete te ära arvanud, et ma ei ole pärit teie maailmast."

"Jah. Ja ma tean, et teil on peale minu ka teisi agente. Kas te tulete Marsilt või ei taha te seda mulle öelda?"

"Ma ütlen seda teile meeleldi. Kuid te ei pruugi mulle selle eest tänulik olla."

Ashton silmitses naist ettevaatlikult. Mida ta sellega öelda tahtis? Ise seda märkamata pani ta käe selja taha, et käevõru varjata.

"Ei, ma ei ole Marsilt. Ega üheltki teile tuntud planeedilt. Te ei mõistaks, mida ma endast kujutan. Kuid ma ütlen seda teile siiski. Ma olen Tulevikust."

"Tulevikust! See on naeruväärne!"

"Kas tõesti? Mulle pakuks huvi teda, miks?"

"Kui midagi taolist oleks võimalik, kubiseks meie minevik ajaränduritest. Pealegi sisaldub selles reductio ad absurdum. Minevikku pöördumine võiks muuta olevikku ja tekitada kõikvõimalikke paradokse."

"Need on head põhjendused, ehkki vahest mitte nii originaalsed, kui teie arvate. Kuid need määravad üksnes ajareiside üldise võimalikkuse, mitte aga väga erilisi juhte, millega meil on praegu tegu."

"Mis siin siis iseäralikku on?" küsis Ashton.

"Väga haruldastel juhtudel ja tohutu energiahulga vallandumisel on võimalik tekitada — ainukordsus ajas. Sekundi murdosa vältel, mil see ainukordsus esineb, muutub minevik tulevikule kättesaadavaks, ehkki vaid piiratud kujul. Me saame saata teie juurde oma mõistused, kuid mitte kehad."

"Te tahate öelda," sõnas Ashton, "et te laenate seda keha, mida ma näen?"

"Oh, ma olen selle eest maksnud, nagu ma teilegi maksan. Omanik oli tingimustega nõus. Me oleme neis asjus väga piinlikult täpsed."

Ashton mõtles kiirelt. Kui see vastas tõele, siis andis see talle kindlad eelised.

"See tähendab," jätkas ta, "et teil puudub mateeria üle vahetu kontroll ja te peate tegutsema inimestest toimurite kaudu?"

"Jah. Isegi need käevõrud on siin, meie vaimse kontrolli all tehtud."

Ta seletas liialt paljut liialt valmilt, paljastades kõik oma nõrgad kohad. Ashtoni ajusopis sähvatas hoiatussignaal, kuid ta oli läinud juba liialt kaugele, et taganeda.

"Siis tundub mulle," sõnas ta aeglaselt, "et te ei saa sundida mind seda käevõru tagasi andma."

"See on täiesti tõsi."

"Seda ma tahtsingi teada."

Naine naeratas nüüd talle ja selles naeratuses oli midagi, mis Ashtoni üdini külmaks võttis.

"Me pole kättemaksuhimulised ega vaenulikud, mr. Ashton, sõnas naine vaikselt. "See, mida ma nüüd teen, tuleneb minu õiglustundest. Te tahtsite seda käevõru; te võite selle endale jätta. Nüüd ütlen ma teile, kui kasulik see on."

Hetke tundis Ashton meeletut impulssi kiirendaja tagasi anda. Ilmselt luges naine ta mõtet.

"Ei, on juba hilja. Ma nõuan, et te selle endale jätate. Ja ma võin teid ühes suhtes rahustada. See ei kulu läbi. See teenib teid" — taas too mõistatuslik naeratus — "terve ülejäänud elu."

"Ega teil pole midagi jalutuskäigu vastu, mr. Ashton? Olen oma töö siin lõpetanud ja heidaksin meelsasti teie maailmale viimase pilgu, enne kui ma siit igaveseks lahkun."

Vastust ootamata pöördus ta raudväravate suunas. Ashton järgnes talle uudishimust närituna.

Nad kõndisid vaikides kuni jõudsid keset Tottenham Court Roadi paigaletardunud liiklust. Naine seisis mõne hetke, silmitsedes toimekat ja ometi liikumatut rahvahulka ja ohkas siis.

"Ma ei saa parata, et mul on nendest ja teist kahju. Huvitav oleks teada, kui kaugele te küll jõudnud oleksite."

"Mida te sellega öelda tahate?"

"Alles äsja, mr. Ashton, vihjasite te, et tulevik ei saa minevikku tagasi ulatuda, sest see muudaks ajalugu. Teravmeelne märkus, kuid ma kardan, et kohatu. Vaadake, teie maailmal pole enam ajalugu, mida muuta."

Ta osutas üle tee ja Ashton pöördus kannapealt ringi. Seal polnud midagi peale ajalehepoisi, kes oma lehehunniku kohal kükitas. Üks müürileht kõverdus ebaloomulikult tuules, mis puhus läbi selle liikumatu maailma. Vaevaliselt luges Ashton rohmakalt trükitud sõnu:

TÄNA ON ÜLIPOMMI KATSETUS

Hääl tema kõrvus tundus tulevat kusagilt väga kaugelt.

"Ma ütlesin teile, et isegi sellisel piiratud kujul nõuab aja-ränne tohutu energia vallandumist — palju rohkema, kui üks pomm suudab vabastada, mr. Ashton. Kuid see pomm on üksnes sütikuks..."

Naine osutas kõvale maapinnale nende jalge all. "Kas te teate midagi omaenda planeedist? Tõenäoliselt mitte; teie rass on nii vähe õppinud. Kuid isegi teie teadlased on avastanud, et kahe tuhande miili sügavuses on Maal tihe vedel tuum. See tuum koosneb kokkusurutud ainest ja võib eksisteerida ühes kahest stabiilsest seisundist. Teatud stiimuli mõjul võib see minna üle ühest seisundist teise täpselt nii nagu kiik võib sõrmepuudutusest teisele poole vajuda. Kuid see üleminek mr Ashton, vabastab samapalju energiat nagu kõik maavärinad teie maailma algusest alates. Ookeanid ja kontinendid lendavad taevasse; Paikese umber tekib teine asteroidide vöö.

See kataklüsm saadab kajad läbi aegade ja avab meile murdosa sekundist teie ajas. Selle viivu jooksul üritame me päästa teie maailma aaretest niipalju kui saab. See on kõik, mida me saame teha; isegi kui teie motiivid olid puhtalt isekad ja täielikult ebaausad, olete te osutanud oma rassile teene, mida te ei kavatsenud kunagi teha.

Ja nüüd pean ma pöörduma tagasi meie laevale, mis ootab Maa rusude juures praegusest hetkest ligi sada tuhat aastat hiljem. Te võite käevõru endale jätta."

Eemaldumine oli silmapilkne. Naine tardus korraga paigale ja muutus üheks teiste kujude hulgas vaiksel tänaval. Ashton oli üksi.

Üksi! Ta tõstis hiilgava käevõru silmade juurde, hüpnotiseerituna selle keerulisest töötlusest ja jõududest, mida see endas varjas. Ta oli sõlminud lepingu ja seda tuli täita. Ta võis elada terve oma eluea - ühegi inimese jaoks varemtundmatu eraldatuse hinnaga. Kui ta välja hajutaks, tiksuksid ajaloo viimased sekundid armutult mööda.

Sekundid? Tegelikult oli aega veelgi vähem. Sest ta teadis, et pomm on kindlasti juba plahvatanud.

Ta istus kõnnitee äärele maha ja jäi mõttesse. Paanikaks polnud põhjust, tal tuli asju võtta rahulikult, ilma hüsteeriata Lõppude lõpuks oli tal piisavalt aega.

Kogu maailma aeg.

[Arthur C. Clarke; All the Time in the World; 1952]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Hirmu vöönd; 1993]

Katkendeid: Kafka mererannas

“Tervist!” pöördus vanemas keskeas meesterahvas tema poole.
Kass tõstis kergelt pilgu ja tervitas meest madalal häälel ning rõhutatult tusase näoga vastu. Ta oli suur must elatanud isane kõuts.
“Kas pole täna suurepärane ilm?”
“Mhh,” vastas kass.
“Mitte pilveraasugi.”
“Präägu küll, aga...”
“Kas on ette näha ilmamuutust?”
“Pärastlõuna paiku läheb ilmselt halvaks. Sihuke tunne on,” pomises must kass ühte jalga välja sirutades. Kissitas siis silmi ja vaatas veel kord mehele otsa.
Meesterahvas vaatas avalalt naeratades kassi.
Kass oli mõnda aega kimbatuses, et mida see siis peaks tähendama, ja leebus siis: “Hehee, sa... sa oskad rääkida.”
“Jah,” vastas vanamees häbelikult. Ja võttis siis austuse märgiks käkras matkakaabu peast. “Ega Nakata ei suuda mitte alati ja mitte kõikide auliste kassidega kõneleda, aga kui kõik hästi läheb, siis võib vahel taolisel viisil auväärsetega isegi vestelda.”
“Hee,” avaldas kass lakooniliselt oma arvamust.
“Vabandage, ega teil ei ole midagi selle vastu, kui Nakata hetkeks siia istub? Nakata on natukene kõndimisest väsinud.”
Must kõuts ajas end aeglaselt püsti, keerutas paar korda oma pikka vuntsi ning haigutas nii laialt, et paistis, et lõug läheb paigast. ,,Pole mul midagi selle vastu, või noh, on või ei ole, istu, kuhu tahad ja kaua tahad. Pole siin kellegi asi midagi arvata.”
“Suur tänu teile,” ütles mees ja istus kassi kõrvale maha. “Aiaiai, Nakata on juba kella kuuest hommikul järjest ringi kõndinud.”
“Ääää, noja, mis sa ütlesid, et Nakata oli su nimi vä?”
“Täpselt nii, Nakata. Ja teie nimi, auline kassihärra?”
“Ei mäleta,” vastas kass. “See ei tähenda, et mul poleks kunagi nime old, aga mingist hetkest pold seda enam vaja ja unustasin ära.”
Jah, tõepoolest. Mittevajalikud asjad lähevad kohe meelest. Nakatal on täpselt samamoodi,” ütles mees pead kratsides. ,Ja kas see vist tähendab, et auline kassihärra ei ole kuskil kodus kodukassiks?”
“Kunagi sai kodukassiks oldud küll, aga präägu mitte. Vahel käin mõne ümbruskonna maja juures söömas, aga... ei mind pea keegi.”
Nakata-san noogutas ja vaikis mõnda aega. Ja lausus siis: “Aga kas tohib siis aulist kassihärrat näiteks Ōtsuka-saniks kutsuda?”
“Ōtsuka?” vaatas kass pisut üllatunult oma kaaslasele osta. “Mis pagana asi see on? Mispärast ma peaks mingi Ōtsuka olema?”
“Ei-ei-ei, ega see eriti midagi ei tähendagi. Lihtsalt turgatas praegu pähe. Nakatale ei jää ilma nimeta asjad meelde ja siis mõtles lihtsalt sobiva nime peale. Kui nimi on olemas, siis on kõik kuidagi lihtsam. Siis võib isegi Nakata-sugune kõva peaga inimene enda jaoks asju aru¬saadavalt süsteemi seada, näiteks et selle kuu selle päeva pärastlõunal kohtus Nakata [***] linnaosa teise kvartali tühermaal musta kõutsi Ōtsukaga ja vestles temaga. Niimoodi on lihtsam meeles pidada.”
“Hee,” ütles must kõuts. “Ei mina aru saa. Kassidel seda vaja ei ole. Aitab, kui lõhna või kuju või muud sellist meeles pidada. Ei mingit probleemi.”
“Jah, sellest tõsiasjast on ka Nakata täiel määral teadlik. Kuid kas teate, Ōtsuka-san, et inimestel nii ei ole. Selleks et endale igasugu asju meelde jätta, on tarvilikud kuupäevad ja nimed.”
Kõuts turtsatas. “Igavene jama siis.”
“Täpselt nii. See on äärmiselt ebamugav, et on vaja palju asju meelde jätta. Nakata peab näiteks meelde jätma Halduri nime ja peab meelde jätma bussi numbri ja... Aga olgu sellega, kuidas on, ega auväärsel kassihärral pole siis midagi selle vastu, et Nakata teda Ōtsuka-saniks hüüab? Või on see teile kuidagi vastumeelne?”
“No kui küsida, kas mulle meeldib, siis no väga ikka ei meeldi ka, aga... no kuidagi eriliselt vastik ka ei ole. Nii et põhimõtteliselt pole mul midagi selle vastu, käib ka Ōtsuka. Kui tahad mind nii hüüda, lase käia. Lihtsalt selline tunne on, et pole nagu mina või nii.”


***


Mees tõstis ühe käe üles ja viis selle mütsiserva juurde. Just nagu daame tervitades. Vasak käsi pigistas musta, ümmarguse kuldnupuga jalutuskeppi. Mütsi kuju järgi otsustades oli tegemist sellesama “kassipüüdjast mehega”, kellest Kawamura-san rääkinud oli.
Nägu polnud tal pooltki nii eriline kui riietus. Noor ta just polnud, aga eriti vana ka mitte. Nägus ei olnud, aga inetu samuti mitte. Kulmud olid paksud ja esiletungivad, põskedel terve roosakas jume. Nägu veidralt libe, habe ei kasva. Silmad pilukile tõmmatud. Suule oli manatud midagi külma naeratuse taolist. Meeldejäämatu nägu. Tahes-tahtmata jäi silm ta omapärasele riietusele rohkem pidama kui näole. Kui ta teistes riietes järsku välja ilmuks, võib juhtuda, et ei tunneks teda äragi.
“Kas sa minu nime ikka tead?”
“Ei, ei tea,” ütles Nakata-san.
Paistis, et mees oli pisut pettunud
“Ei tea?”
“Ei, ei tea. Nakata unustas ennist mainida, aga Nakata on väheke kõva peaga.”
“Ja see välimus ei tule sulle ka tuttav ette?” ütles mees, tõusis toolilt püsti, keeras end profiili ja kõverdas jalga, just nagu kõnniks. “Nii ka mitte?”
“Ei, ei tule. Andke andeks. Ei tule tuttav ette.”
“Ahsoo, kuule, äkki sa ei ole viskijooja inimene?” ütles mees.
“Jah, Nakata alkoholi ei pruugi. Suitsu ka ei tee. Nakata on nii vaene mees, et saab linnalt toetust, nii et selliseid asju endale lubada ei saa.”
Mees istus toolile ja viskas jala üle põlve. Võttis siis laualt klaasi ning rüüpas sealt lonksu viskit. Jää kõlksus klaasis.
“Mina lasen endale hea maitsta, kui tohib.”
“Palun väga. Nakatal pole selle vastu midagi. Jooge palju süda lustib.”
“Aitäh,” ütles mees. Ja jäi siis veel kord Nakata-sani pingsalt silmitsema.
Nii et sa siis ei tea, mis mu nimi on?”
“Ei, andke andeks, aga Nakata ei tea teie nime.
Mees kõverdas kergelt huuli. Külm naeratus tema suul kõverdus, haihtus ja tärkas siis taas nagu vahune lainehari merepinnal. Kõik see kestis vaid hetke.
“Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ara, aga noh, mis seal's ikka. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon.”

[Haruki Murakami; 海辺のカフカ (Umibe no Kafuka; Kafka on the Shore); 2002]
[tõlge: jaapani keelest Kati Lindström]
[Kafka mererannas; Varrak, 2008]

Postmodernistlikke postskripte, vol4

Postmodernistlik rõvedus

Kui sind enam müstifitseerida ei tule, siis sind ei saagi olemas olla.

Loodus paneb meid sööma, pissima ja roojama. Ühiskond nõuab, et meil oleks töökoht, et me ostaksime maja ja kindlustaksime selle ja maksaksime arveid ja korrastaksime veevärki ja hoiaksime auto sõidukorras ja paneksime raha vanaduspäeviks kõrvale ja teostaksime ennast ja abielluksime ja sigiksime. Ent suured panevad pahaks igasugust kõnet sellega, mis on nendele väline ja kohustuslik; harilik eksitab ja kahandab neid. Suured jälestavad koguni, et neid armastatakse, sest see on meeltesegadus ja alandus.

Kõige mõttetum, kõige armetum saatus - headuse elu.

Huvis ei ole miski loendatav. Miski väärtuses ei ulata arvult üle ühe.

Anarhias, kus igal indiviidil on oma seadus, ei ole indiviide: igaüks järgib üht ja sama printsiipi. Indiviidid saavad eksisteerida üksnes ühiskondlikus kontekstis, mis keelustab autonoomia. Kuigi vähesed lindpriid on indiviidid, on kõik indiviidid lindpriid.

Süüdimatus on triviaalsuse sünonüüm.

Mõtet võib ära teenida seda ometi väärimata.

Tarbetud sõnad saastavad.

Võltsaskeetlus on suunatud mis tahes mõnude vastu, eristavam askeetlus aga tunnistab valitud mõnusid kui tunnuseid väärtustest, mis elule omistatakse, ning loobub mõnudest, mis elu pisendavad. Lõbutsemine ja priiskamine pole halb mitte sellepärast, et nende abil luuakse mõnu sõna otseses tähenduses - pigem küll mõnu illusioon, nad ise pole sugugi nii mõnusad -, vaid et neis ilmub nendega seotud indiviidide tühjus.

Kriisid ei hõlma mitte ainult aastaid, vaid terveid languse põlvkondi või sajandeid.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: O-Z

Jätkuks eelmistele loeteludele:

odakselagnia
seksuaalne erutumine partneri hammustamisest või hammastega näksimisest. Kinsey 1953. aastal korraldatud uuringus mainitakse, et vähemalt 50 protsenti küsitletud 16 000 isikust tunnistas, et neid erutavad kerged hammustused.

ofidism
roomajate kasutamine seksimängudes. Ringikujuline oma saba hammustav madu oli juba Vanas-Egiptuses seksisümbol. Madu sümboliseeris mehe fallost, ring omakorda vagiinat. Tänapäeval antakse välja ajakirju või vändatakse pornofilme, kus naine masturbeerib, viies roomaja saba tuppe. Selleks kasutatakse madusid, kes ennast aeglaselt liigutavad ega hammusta. Vanad roomlannad erinesid tänapäeva naistest selle poolest, et nad viisid mao, pea ees, vagiinasse.

ohlofiilia
seksuaalse erutuse tundmine tihedas rahvahulgas või grupiseksi ajal seksivate partnerite kõrval lamades. Hirschfeld kirjutab, et kui Londonis avati esimene metrooliin, esines metroos sõitvatel preestritel spontaanseid ejakulatsioone, sest nad polnud harjunud end igast küljest ümbritsevate soojade kehadega.

okulofiilia 
puhul tuntakse seksuaalset erutust partneri silmadest. Nii erutavad mõnda meest kõõrdsilmsed naised.
 
partenofaagia
tüdrukute, noorte neidude või neitside söömine. Kuulub mõnede sarimõrvarite tapmisrituaali juurde.
  
pederastia
nimetatakse ka poistearmastuseks või kreeka armastuseks, on homoseksuaalsuse erivorm - seksuaalne külgetõmme meeste ja suguküpsete, umbes kaheteist- kuni kaheksateistaastaste noormeeste vahel.

Põhjus, miks vanad kreeklased pidasid pederastiat ühiskondlikult lubatavaks, seisnevat väidetavalt kreeka mütoloogias. Pandora, naiskuju kreeka saagast, kes keelatud laeka (jumalate isa Zeusi kingitud saviastja) avas ning kõik selle ilma haigused ja pahed inimkonna peale lahti päästis, oli kreeklaste jaoks salakavala ja rikutud naisolevuse võrdkuju. Siin on kahtlemata tuntavad paralleelid Eeva seisundiga Piibli pattulangemisloos. Mees seevastu tõstetakse vooruse kehastuseks. Poisid ja noorukid (efeebid, kr. = mehelikud) tõusevad kõrgemale puhtuse ideaalina ning valitakse kreeklaste poolt ilu- ja seksuaalsümboliks. Filosoofid Sokrates (u. 470-399 e. Kr.) ja Sokratese õpilane Platon (u 428-348 e. Kr.) ülistasid pederastiat. Poistearmastust kiideti ka vana-kreeka luules. ,,Kõik on ilus nooruki juures, kui tal on olemas nooruse särav õis. Kuni ta elab, jumaldavad teda mehed ja ihaldavad naised. Erakordselt kaunis on ta vaade, kui ta edasi tormates sumuna maha langeb!” (Willis Barnstone „Greece Lyric Poetry”, New York, 1972). Vanade kreeklaste meelest oli see pederastia ideaaljuhtum, kui eriti sobiv küps mees, pederast, võis kujunevat noorukit füüsiliselt ja vaimselt treenida ja teda nii relva- ning ratsutamiskunstis kui ka vaimu harimises ja kasvatuses arendada (pedagoogiline Eros). Pederastia all mõeldi niihästi puhtalt erootilist, meelelis-vaimset kui ka seksuaalsuhet täiskasvanud mehe ja poisi või nooruki vahel.

Umbes 14. sajandist e. Kr. olevat pederastia kuulunud kaananlaste (Kaanani elanike) kultusrituaali püha templiprostitutsiooni näol. Noori hieroduule (templiorjad, templiprostituudid) peeti pühakuteks ning neil oli preestri positsioon. Iisraellased seevastu mõistsid pederastia hukka kui surmanuhtlust vääriva kuriteo.

pediofiilia
seksuaalse erutuse tekitajateks on nukud. Keegi mees tabas oma naise nukkudega mängimas. Mees hävitas nukud, kuid naine langes depressiooni ja hakkas nukke varastama. Meestel esineb pediofiiliat haruharva, nende fetišistlikud kalduvused on suunatud pigem skulptuuridele ja mannekeenidele. Järgmine juhtum on üsna erandlik. Californias raseeris üks mees Barbie nukkude päid ning neelas need alla, et ennast seksuaalselt erutada. Röntgeniülesvõtetel oli näha, et tema maos oli kuus nukupead. Kui need olid loomulikku teed pidi kehast väljunud, keetis mees pead ära ja neelas need uuesti alla.
  
pollutsionism
saliromaania eriliik. Seksuaalne rahuldus saadakse teiste inimeste määrimisel spermaga.

pseudonekrofiilia 
üks partnertitest mängib surnut. Juhtub, et muljet surnust tugevdatakse sellega, et “surnu” heidab jääplokile või puuderdab oma keha, andmaks sellele kahvatut jumet.

pürolagnia e. pürofiilia
seksuaalse rahulduse saamine tulekahjudest
  
sakofrikoos
mees teeb püksitasku põhja augu, et läbi selle onaneerida. See võimaldab onaneerida avalikes kohtades, ilma et pruugiks karta vahelejäämist.
  
salirofiilia
erutuse tundmine soolastest kehavedelikest, eelkõige higist
  
seksuaalne asfüksia
eluohtlik seksuaalse rahuldamise viis, mil rahuldus saavutatakse lämbumistundest, mis tekib enda poomisel. Inimene paneb pea õhku mitteläbilaskvasse mahutisse, kus õhu kogus on piiratud, sulgeb näo hermeetilise maskiga või tõmbab pähe kilekoti. Orgasm võib saabuda isegi ilma muu täiendava stimuleerimiseta, sest hapnikupuudus muudab erutus-pidurdusprotsesside tasakaalu peaajus ja selle tulemusel tekibki orgasm ja ejakulatsioon.
  
swinging
inglise keelest pärit termin, mis tähendab partnerite vahetamist. See on igivana tava erinevates kultuurides. Eskimod jätsid oma naised naabrimeeste hoolde, kui nad ise jahile läksid. See oli elutähtis maal, kus naised ja lapsed poleks üksinda mitu kuud kestva jahiretke ajal käreda pakase käes suutnud ellu jääda. Juhtus naine abikaasa äraolekul rasestuma, kuulus laps mehele, kelle hoolde naine oli jäetud. Naiste vahetamise tava on teada ka mõnede rahvaste juures Põhja-Aasias, Aafrikas, Hawaiil ja Tiibetis. Tänapäeval püüavad nii mõnedki abielupaarid grupiseksi või partnerite vahetamise abil oma seksuaalelu rikastada.

urofiilia e. urolangia
seksuaalse erutuse tekkimine uriinist. Urofiilia, mida on nimetatud ka uriini nautimiseks, tähendab erilist seksuaalhuvi kuse (uriini) ja urineerimise (miktsiooni) vastu. "Räpasusearmastus," nagu urolagniat ka nimetatakse, hõlmab samuti teiste isikute urineerimise vaatamist, soovi end lasta teiste uriiniga piserdada või juua teiste uriini.

Vanadel aegadel omistati uriinile maagilisi omadusi. Kapten Edward Moor kirjeldab oma 1810. aastal ilmunud raamatus “Hindu Pantgeon” eriskummalist ebausku: “Parim puhastaja on lehma uriin, millega piserdatakse skulptuure. Ükski usklik või puhtusest lugupidav inimene ei möödu kusevast lehmast, ilma et ta püha joa alla ei pistaks kätt või lonksukest ei jooks. Kui aga lehmal pissihäda ei juhtu olema, tuleb kärsitul möödujal lehma sõrmedega seni kõditada, kuni loom hakkab vett laskma.” Uriinil on olnud koht ka rahvameditsiinis. India rahvusliku vabadusliikumise juht Mahatma Gandhi jõi omaenda uriini, et kehale toitaineid tagasi anda.

vampirism
seksuaalne rahuldus saadakse partneri vere maitse tundmisel. On mehi, keda erutab suuseksi tegemine naisele, kui tal on kuupuhastus, teised jällegi hammustavad partnerit, tekitavad talle väikseid lõikehaavu või võtavad süstlaga veenist verd. Argentinas olevat arreteeritud mees, kes oli nädala jooksul tunginud kallale 15 magavale naisele ning nende kaelast verd joonud. Kuna paljudel “vampiiridel” puudub alaline seksipartner, siis joovad nad oma verd, lisades sellele hüübimist takistavaid aineid ning säilitades “jooki” külmikus. Mõned eelistavad läbi naha kumavate veenidega partnerit, sest ainuüksi veenide nägemine on neile erutav.

zoofiilia e. sodoomia e. zooerastia e. zootuprum e. bestiofiilia
tähendab seksuaalvahekorda inimeste ja loomade vahel. Vanasti nimetati ka homoseksuaalsust ja anaalvahekorda sodoomiaks. Saksakeelsetes maades nimetatakse seda veel praegu sageli sodoomiaks. Mõiste "sodoomia” pärineb Piibli Soodoma linnast - praegune Selom, Iisraeli tööstusasula Surnumere lõunakaldal. Genesise, Piibli l. raamatu (l. Moos.19) järgi karistas Jumal lii­derlikku seksuaalhimu zoofiilia ja homoseksuaalsuse näol Soodoma linnas kõikehävitava tule- ja väävlivihmaga. Sodom ja Gomorrha, kaks Vana Testamendi linna on mõlemad kõlblusetu elu etalonid ja tänapäevalgi kasutatakse väljendit "nagu Soodomas ja Komorras".

Meie kauged esivanemad uskusid, et seksimine loomaga on seotud maagiliste jõududega ja et jumalad said sellisest pühast ühendusest järglasi. Herodotos kirjeldab vana Egiptuse templit Mendeses, kus kasvatati kitsi, keda kasutasid seksuaalselt nii mehed kui ka naised. Ühtimine kitsega kuulus viljakuserituaali juurde. Vanad egiptlased astusid vahekorda emakrokodillidega, et oma mehelikkust tugevdada. Rahvauskumuse järgi võis loomaga ühtimise teel ravida suguhaigusi. Pikka aega usuti, et sellisest vahekorrast võib saada värdjalikke järglasi, seepärast oli zoofiilia paljudes kultuurides keelatud.

Zeus (roomlaste Jupiter), kes end kreeka mütoloogias muutis meelsasti loomaks, näiteks härjaks, et röövida Europet, või luigeks, et harrastada seksuaalvahekorda Leda, Etoolia kuninga Thestiose tütrega, näitab selgelt zoofiilia aktsepteerimist teistes kultuurides.

Paljudes vanades religioonides oli zoofiilia kultusliku aktiivsuse kindel koostisosa. Indias kuulus preestrite seksuaalkontakt lehmade ja ahvidega religioosse rituaali huika, samuti Vanas-Egiptuses, kus „püha sokk” astus seksuaalvahekorda naistega. Sel ajal uskusid India mehed, et coitus krokodilliga tõstab potentsi. Kreeka kirjanik Lukianos kirjutas naistest, kes dresseerisid madusid imema oma rinnanibusid. Madudest, keda naised tuppe panid, räägib Rooma kirjanik Martialis.

[Guido Ilves; Tung tappa. Seksuaalmõrvarid läbi aegade]
[Asporal; 2000]

Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: L-N

Jätkuks eelmistele loeteludele:

laktofiilia
erootilised manipulatsioonid rindadega. Masturbeerimise ajal oma rindade hellitamine, aga ka orgasmi saamine lapse imetamise ajal. Psühholoog Hirschfeld teatab ka juhtumist, kui mees sai orgasmi sellal, kui imik lutsis tema rinnanibu.

lesbism e. safism e. tribadism
naiste omasooiharus

leskede põletamine
nimetatakse ka leskedetapmiseks, kuulub hinduismi tavade hulka. Seda tava praktiseeritakse üksikjuhtudel isegi tänapäeval, kuigi see on riigi poolt keelatud.

Leskede põletamine on india kultuuri regi ööni s tuntud alates 4. sajandist e. Kr. Seda kommet, kui pärast mehe surma abielunaine elusana koos mehe surnukehaga tuleriidal põletatakse, nimetatakse ka satiks. Sati on India mõiste hea ja truu naise kohta. Leskede põletamisel oli eeskujuks Šiva naine, kes olevat oma sumud mehele tuleriidale järgnenud, et olla temaga ühendatud ka sealpoolsuses.  

maieusofiilia 
seksuaalne huvi on suunatud varsti sünnitama hakkavate naiste vastu.
 
masohhism e. autosadism
seksuaalne rahuldus saadakse alanduse ja füüsiliste kannatustega, mida tekitab seksuaalpartner. Mõistet “masohhism” kasutas esimesest korda psühholoog Krafft-Ebing oma 19. sajandil ilmunud raamatus “Psychopathia Sexualis”. Krafft-Ebingi andmed masohhismi kohta pärinesid Leopold von Sacher-Masochi romaanist. Juba tolle kirjaniku eluajal nimetas Krafft-Ebing tema raamatuid haiglase fantaasia produktiks.

mumifitseerimine
Tänapäeval harrastavad “mumifitseerimist” sadomasohhistid. Partner mähitakse sidemetesse kas pikaliasendis või seistes. Seksuaalse erutuse suurendamises võidakse suguelundid paljaks jätta. Mängu ajal astub aktiivne partner “muumiaga” vahekorda. “Muumiat” omakorda erutab täielik kaitsetus.

Münchhauseni sündroom 
oma nime on saanud “valede paruniks” ristitud parun Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni (1720-1797) järgi. Tema jutustuste põhjal avaldatud vaimukalt koomilised seiklusjutud on täis hooplevaid liialdusi.

Münchhauseni sündroomi all kannatav inimene teeskleb haigusnähte, liialdab nendega, raskemal juhul isegi vigastab ennast. Sellise inimese eesmärgiks on saada patsiendi staatus, pälvida tähelepanu, hoolitsust ja lahkust, mida ta ühelgi muul moel ei usu saavat. Sündroomi süvenedes võib inimene hakata seda teistele üle kandma. Ta võib endale tähelepanu tõmbamiseks teisi haigeks teha või ekstreemsel juhul koguni tappa, kusjuures ohvriteks on enamasti lapsed.
  
müsofiilia
erutus määrdunud esemetest, rõivastest või aluspesust. Võib juhtuda, et müsofiil tahab ennast nühkida vastu laiba lahtisi haavu või selle ekskrementides püherdada.
  
nekrofaagia
laiba söömine. Kõige markantsem nekrofaagiajuhtum on teada USA lõunaosariikidest. Üks naine avas korduvalt perekonnahaua ja sõi oma surnud mehe, poja ja venna genitaale.
  
nekrofiilia
sugutung on suunatud laipadele ja nendega manipuleerimisele. Ühed teadlased peavad seda iseseisvaks hälbeks, teised fetišismi eriliigiks. Sellele on lähedane vahekorda astumine magavate, teadvuseta, raskesti haigete või surevate naistega, aga ka kõrgendatud seksuaalse värvinguga huvi laipade ja kalmistute, matmisrituaalide ja kõige muu vastu, mis on seotud surma ja surnutega.

Nekrofaagia ja nekrosadismi puhul tapetakse sageli ohver spetsiaalselt selleks otstarbeks enne ära või siis saadakse seksuaalne rahuldus just tapmise ajal. Nekrofiil näeb laibas puhta iseloomuga olendit, kes on võimetu kedagi tõrjuma.

Sageli valivad nekrofiilid sellise ameti, mis võimaldab neil oma lemmikobjektidele ligi pääseda. Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutab, et juba Vana-Egiptuses anti eriti tuntud ja ilusate naiste surnukehad balsameerimisele alles kolm-neli päeva pärast surma, et balsameerijad ei saaks neid seksuaalselt kuritarvitada. Vanas Indias nõuti, et peigmees võtaks mõrsjalt süütuse, kui pruut juhtus enne pulmi surema. Tüdrukut ei tohtinud enne põletada, kui nimetatud rituaal ei olnud külapreestri juuresolekul toimunud.

Sõdade ajal teotasid võidukad sõdurid surnud või surevaid vaenlasi, et surma saabumisel esinevaid päraku kokkutõmbeid nautida. Maroko ülestõusude ajal aastatel 1919-1926 ja Vene-Türgi sõja ajal teotati lahinguväljal niimoodi vastase sõdureid. Dr. H. Martin Malin kirjeldab eriti markantset nekrofiiliajuhtumit. 1980. aastatel arreteeriti üks tema patsient. Selgus, et mees pildistas puusärgis surnut teesklevaid viletsates rõivastes lapsi. Tema juurest leiti fotosid, kus oli jäädvustatud lahkamislaudadel lapsi. Mees käis surnukuurides ning näppis laipade rindu ja genitaale. Nekrofiilised kalduvused olid tal tekkinud juba nelja-aastasena. Masturbeerides kujutas ta ise end surnuna. Tema selgituses oma teguviisi kohta oli aga teatud loogika: “Ma pidin leidma seksimise viisi, millega võiks läbi ajada, sest ema tegi mulle selgeks, et tõeline seks on väga räpane. Pidin väljapääsu leidma. Ema peaaegu hävitas mu. Ma kartsin kõike naiselikku. Ent kui ma naisi surnuna ette kujutasin, olid nad täiesti passiivsed, nad ei saanud mulle etteheiteid teha ega minusse eelarvamusega suhtuda.” Ka selle juhtumi puhul oli kurja juur ema, kes vägivaldselt takistas poega onaneerimast. Nii ei jäänudki poisil muud üle kui leida kõvertee erootika juurde.

Märksa rohkem on neid, kes elavad oma nekrofiilseid soove välja fantaasiates. Suguakt laibaga ei ole omaette perverssus, vaid väga tugevate psüühiliste hälvete kaasnähtus, kuigi Freud väidab vastupidist.
  
nekrosadism
laiba mõnitamisega, rindade või suguorganite äralõikamisega kaasnev seksuaalne erutus. Seksuaalmõrvarid Victor Ardisson ja Jeffrey Dahmer lõid laipadel pea otsast ning hoidsid neid kodus kuni need lagunema hakkasid.
  
nepofiilia
täiskasvanut erutab seksuaalselt vastassoost imik. Nepofiiliat esines eriti neil aegadel, mil imikud anti ammed hoolde. Selleks et nutvat last rahustada, hellitati imiku genitaale. On ülimalt tõenäoline, et see tegevus erutas ka rahustajat ennast. Kuid juhtus, et lapsehoidja kasutas last masturbeerimisel. On andmeid, et hiljem õpetasid ammed või nende järglased poistele ka kõike muud sugueluga seonduvat. Vanad roomlased tunnistasid avalikult nepofiiliat, mida harrastati ka kõrgemas seltskonnas. Ka keiser Tiberius võttis imikuid sülle, lastes neil oma genitaale näppida.
  
nosofiilia e. nosolagnia
eksuaalse erutuse tundmine teadmisest, et partner on ravimatult haige. Hirschfeld teatab juhtumitest, mil mehed on armunud ravimatult haigetesse naistesse ja nendega abiellunud. Naise paranemise korral on mees oma partneri vastu igasuguse seksuaalse huvi kaotanud.

nümfofiilia
seksuaalne kiindumus alaealiste ja noorte tüdrukute vastu

nümfomaania e. andromaania e. metromaania
mehehullus, naise haiglane sugukihu, haiguslik mõtete koondamine abiellumisele või suguühtele

[Guido Ilves; Tung tappa. Seksuaalmõrvarid läbi aegade]
[Asporal; 2000]

Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: G-K

Jätkuks eelmistele loeteludele:

gerontofiilia
seksuaalne kiindumus vanade inimeste vastu

graofiilia
naise seksuaalne sättumus, mis on suunatud raugaealisele naisele

günekofiilia
naise seksuaalne sättumus, mis on suunatud tütarlapsele

harpaksofiilia 
seksuaalse erutuse tundmine röövkallaletungi korral
 
heterokromofiilia 
sugutungi objektiks on teistsuguse nahavärviga partner
  
hierofiilia
inimest erutavad religioossed esemed. Näiteks masturbeeritakse ristiga või erutatakse ennast kirikupingil reite kokkusurumisega. On olnud juhtumeid, mil paar on tunginud öösel kirikusse, et altaril seksida.

hodofiilia
seksuaalne erutus mida inimene tunneb võõrastesse paikadesse reisimisel. Sagedane reisimine erutab meeli, valmistab rõõmu ning sisustab huvitavalt aega. Võõras kohas ollakse vaba igapäevasest rutiinist ning püütakse kõike uut tundma õppida. Võimaluse korral ka armuseiklustesse laskuda. Tänapäeval on tekkinud seksiturism.
  
homilofiilia
seksuaalse erutuse tundmine kõne või jutluse ajal

homöovestism 
transvestismi eriliik, mis on segunenud fetišismiga. Seksuaalne rahuldus saadakse oma sugupoolele, kuid teisele inimesele kuulu­vate riiete selgapanemisega.
  
hügrofiilia
seksuaalse erutuse tundmine kehavedelikega kokku puutumisel
  
intsest
verepilastus, suguühe sugulaste vahel. Intsest on enamikus kultuurides range tabu. Loodusrahvastel on aga intsest tabu vaid siis, kui tegemist on sama tootemgrupi liikmetega. Kuna reeglina kehtib tootemgrupi piires range abielukeeld, toimuvad vahekorrad ainult erinevate tootem gruppide vahel. Lapsi loetakse sel puhul ainult emaga suguluses olevaks, nii et seksuaalsuhted isa ja tütarde vahel ei kuulu intsestitabu alla. Seega pole tootemkultuurides intsestitabu bioloogiliselt defineeritud.

Kui sellega seoses vaadata Piibli loomislugu Moosese l. raama­tus, siis pidi Aadama ja Eeva laste vahel toimuma õdede-vendade intsest. Täiesti selgelt kirjeldatakse intsesti isa ja tütarde vahel Esimeses Moosese raamatus (19,32-38), kui Loti mõlemad tütred ühel nõul oma isa veiniga purju jootsid ning otsustasid: "...heitkem tema juurde magama, et meie oma isast sugu elus peaksime." Tütred viisid oma plaani ellu ning jootsid isa kahel järjestikusel ööl niivõrd purju, et too ei märganud, kuidas ta mõlemad tütred kordamööda tema juures magasid.

Kreeka mütoloogias tappis Oidipus (Oidipuse kompleksile nime andja) oma isa Laiose ja abiellus oma ema Iokastega. Egiptuse vaaraodel oli õe-venna abielu püha ülesanne.
  
kandaulesism
ekshibitsionismi ja masohhismi kombinatsioon. Seksuaalne rahuldus saadakse oma alasti naise või partneri demonstree­rimisest teistele meestele.
  
kannibalism e. antropofaagia
tuntud paljudest varasematest kultuuridest. 1927. aastal leiti Hiinas nn. Pekingi inimese säilmed, kes oli elanud umbes pool miljonit aastat tagasi. Luude põhjal võis oletada, et ta oli tapetud ja söödud. Kannibalismi eesmärk oli ka sissetungijate kohutamine või ohvri teatud omaduste ülekandmine. Paljude suguharude mehed ei söönud mehelikkuse kaotamise hirmus naisohvreid. Kannibalism oli ka osa maagilistest rituaalidest. Vanad kreeklased ohverdasid jumalat sümboliseeriva preestri. Ohvrit süües taheti jumalaga samastuda.

Kannibalism (hisp.) lähtub maagiast ja kujutab endast tänapäeval peaaegu väljajuuritud kommet. Nimetus kannibalism pärineb arvatavasti vääritimõistmisest. Väikeste Antillide (Guadeloupe, Martinique jt.) avastamise ajal 15. saj. lõpus hispaanlaste poolt olid nende saarte elanikud - kariibid - inimesesööjad. Hõimunimest kariibid said hispaanlased valesti aru, nagu oleks see kanibid (hisp. canibales).

Kannibalid söövad tooreid, keedetud või praetud inimese kehaosi (aju, südant, maksa, suguorganeid), et sisestada endasse nende elujõudu (mana).

Siinjuures tuleb vahet teha surnud või tapetud inimeste söömise taval. Loomulikul teel surnute söömise puhul on reeglina tegemist oma hõimu sugulaste või hõimukaaslastega (endokannibalism), keda süüakse seoses leinarituaalidega. Nii on näiteks Amazonase ala craquietode juures forede juures Uus-Guinea kiltmaal. Viimaste juures võis etnoloog Glasse andmete järgi ärasöödav enne oma loomulikku surma kindlaks määrata, millised sugulased tohivad tema liha süüa.

Seevastu kuulub inimeste (vaenlaste, võõraste) surmamine söö­mise eesmärgil eksokannibalismi kategooriasse, ning seda on nimetatud ka sõjakannibalismiks. Sel puhul piinati vange julmal kombel, enne kui nad surmati ja neid söödi. Põhja-Ameerika indiaanihõimude kannibalismi jesuiidi misjonäridest pealtnägijad (1637. a.) tõendavad sellega seoses, kuidas huroonidest hõimuliikmed irokeesi vange hirmsal kombel piinasid, enne kui nad tapeti ja söödi.
  
kenofiilia
seksuaalse erutuse objektiks on võõras inimene. Kenofiil tunneb võõra inimesega vestlust alustades suurenenud erutust. Õnnestub tal uus tuttav kiiresti võrgutada, kaotab ta tema vastu igasuguse huvi.
  
klaustrofiilia
inimene tunneb seksuaalset erutust sellest, kui ta on suletud kitsasse ruumi.

klismofiilia
seksuaalse rahulduse saamine klistiirist

koreofiilia
seksuaalse erutuse tekkimine rituaaltantsudel

künofiilia
seksuaalse huvi objektiks on koer

[Guido Ilves; Tung tappa. Seksuaalmõrvarid läbi aegade]
[Asporal; 2000]

Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: B-F

Jätkuks eelmisele loetelule: Ebatavalisi seksuaalseid praktikaid: A

belonefiilia e. piercing
seksuaalse erutuse tundmine naha augustamisest ja intiimehete kandmisest. Naha augustamine on kuulunud paljudes kultuurides igivanadest aegadest saadik kõikvõimalike rituaalide juurde. Vanadel egiptlastel oli see seisusliku päritolu tundemärgiks. Sel puhul oli tegu arvatavasti kõrgest seisusest isikute naba augustamisega, mis ülejäänud rahva jaoks oli tabu. Kui ülejäänud kodanikud selle nabaaugustamise tabu vastu eksisid, mõisteti nad lubamatu nabaehte kandmise eest surma.

biastofiilia 
vägistajat erutab ohvri vastuhakk. Kui viimane peaks vahekorraga nõustuma, kaotab vägistaja kohe oma ohvri vastu huvi.
 
dendrofiilia 
seksuaalse erutuse objektiks on puud
  
dippoldism
laste füüsilise karistamisega kaasnev seksuaalne erutus. Mõiste tuleneb kurikuulsa saksa õpetaja Andreas Dippold nimest, kes "kasvatas" 1903. a. ühe oma õpilase surnuks.

dorafiilia
inimest erutab naha, juuste, karvade või karusnaha puudutamine
  
düsmorfofiilia
seksuaalse erutuse tundmine ebanormaalsete kehavormidega partnerist.

Ellise sündroom 
naiste erootiline enesestimuleerimine veejoa abil, mida juhitakse erogeensetele piirkondadele
  
emetofiilia
seksuaalne erutumine oksest
  
eonism
naiselike maneeride ja riietuse omaksvõtt mehe poolt. Mõiste on tuletatud prantslase d’Eon de Beaumont nimest - tegu oli esimese kõmulise kuulsusega transvestiidiga Euroopas. Tema eluajal ei teadnud keegi, mis soost ta tegelikult on. D’Eon õppis juurat ning temast sai ka osav vehkleja. Kuningas Louis XV saatis ta naiseks riietatuna eriülesandega Venemaale ja Inglismaale.
  
flagellantism e. flagellantism
enesepiitsutamishullus, iha löökide saamise või enesepiitsutamisega religioosset või seksuaalset rahuldust saavutada. Inglise poisteinternaatides, kus puudus igasugune lävimisvõimalus tüdrukutega, valitses homoerootiline atmosfäär, mida täiendavalt "soojendas" vitsakaristus. Väga paljud poisid elasid oma elu esimese erektsiooni, esimese seksuaalse kogemuse läbi vihisevate vitsahoopide all. Flagellantism on sageli spontaanne. Kere peale saanu ei teadvusta endale, et ta elas läbi seksuaalse erutuse. Vitsutamise ajal koguneb veri lööke vastuvõtvasse kehaossa (üldjuhul tagumikku või reitesse), stimuleerides automaatselt genitaalse piirkonna erutust.
  
flatufiilia
seksuaalse erutuse tekkimine on seotud kõhugaasidega. Asjaosalist erutab kõige rohkem see, kui talle otse näkku või suhu peeretatakse.
  
frotaaž
suguelundite hõõrumine vastassoo riietusesemetega või enda hõõrumine vastu rõivais inimest. Võib juhtuda, et mees saavutab orgasmi, surudes ennast järjekorras seistes vastu eesseisvat naist.
  
froterism
seksuaalne rahuldus saadakse väljavalitud objekti kitsas kohas (nt. täiskiilutud bussis) sugutiga puudutades
  
fügefiilia
seksuaalse erutuse tundmine põgenemisel

[Guido Ilves; Tung tappa. Seksuaalmõrvarid läbi aegade]
[Asporal; 2000]