Katkendeid: Kafka mererannas

“Tervist!” pöördus vanemas keskeas meesterahvas tema poole.
Kass tõstis kergelt pilgu ja tervitas meest madalal häälel ning rõhutatult tusase näoga vastu. Ta oli suur must elatanud isane kõuts.
“Kas pole täna suurepärane ilm?”
“Mhh,” vastas kass.
“Mitte pilveraasugi.”
“Präägu küll, aga...”
“Kas on ette näha ilmamuutust?”
“Pärastlõuna paiku läheb ilmselt halvaks. Sihuke tunne on,” pomises must kass ühte jalga välja sirutades. Kissitas siis silmi ja vaatas veel kord mehele otsa.
Meesterahvas vaatas avalalt naeratades kassi.
Kass oli mõnda aega kimbatuses, et mida see siis peaks tähendama, ja leebus siis: “Hehee, sa... sa oskad rääkida.”
“Jah,” vastas vanamees häbelikult. Ja võttis siis austuse märgiks käkras matkakaabu peast. “Ega Nakata ei suuda mitte alati ja mitte kõikide auliste kassidega kõneleda, aga kui kõik hästi läheb, siis võib vahel taolisel viisil auväärsetega isegi vestelda.”
“Hee,” avaldas kass lakooniliselt oma arvamust.
“Vabandage, ega teil ei ole midagi selle vastu, kui Nakata hetkeks siia istub? Nakata on natukene kõndimisest väsinud.”
Must kõuts ajas end aeglaselt püsti, keerutas paar korda oma pikka vuntsi ning haigutas nii laialt, et paistis, et lõug läheb paigast. ,,Pole mul midagi selle vastu, või noh, on või ei ole, istu, kuhu tahad ja kaua tahad. Pole siin kellegi asi midagi arvata.”
“Suur tänu teile,” ütles mees ja istus kassi kõrvale maha. “Aiaiai, Nakata on juba kella kuuest hommikul järjest ringi kõndinud.”
“Ääää, noja, mis sa ütlesid, et Nakata oli su nimi vä?”
“Täpselt nii, Nakata. Ja teie nimi, auline kassihärra?”
“Ei mäleta,” vastas kass. “See ei tähenda, et mul poleks kunagi nime old, aga mingist hetkest pold seda enam vaja ja unustasin ära.”
Jah, tõepoolest. Mittevajalikud asjad lähevad kohe meelest. Nakatal on täpselt samamoodi,” ütles mees pead kratsides. ,Ja kas see vist tähendab, et auline kassihärra ei ole kuskil kodus kodukassiks?”
“Kunagi sai kodukassiks oldud küll, aga präägu mitte. Vahel käin mõne ümbruskonna maja juures söömas, aga... ei mind pea keegi.”
Nakata-san noogutas ja vaikis mõnda aega. Ja lausus siis: “Aga kas tohib siis aulist kassihärrat näiteks Ōtsuka-saniks kutsuda?”
“Ōtsuka?” vaatas kass pisut üllatunult oma kaaslasele osta. “Mis pagana asi see on? Mispärast ma peaks mingi Ōtsuka olema?”
“Ei-ei-ei, ega see eriti midagi ei tähendagi. Lihtsalt turgatas praegu pähe. Nakatale ei jää ilma nimeta asjad meelde ja siis mõtles lihtsalt sobiva nime peale. Kui nimi on olemas, siis on kõik kuidagi lihtsam. Siis võib isegi Nakata-sugune kõva peaga inimene enda jaoks asju aru¬saadavalt süsteemi seada, näiteks et selle kuu selle päeva pärastlõunal kohtus Nakata [***] linnaosa teise kvartali tühermaal musta kõutsi Ōtsukaga ja vestles temaga. Niimoodi on lihtsam meeles pidada.”
“Hee,” ütles must kõuts. “Ei mina aru saa. Kassidel seda vaja ei ole. Aitab, kui lõhna või kuju või muud sellist meeles pidada. Ei mingit probleemi.”
“Jah, sellest tõsiasjast on ka Nakata täiel määral teadlik. Kuid kas teate, Ōtsuka-san, et inimestel nii ei ole. Selleks et endale igasugu asju meelde jätta, on tarvilikud kuupäevad ja nimed.”
Kõuts turtsatas. “Igavene jama siis.”
“Täpselt nii. See on äärmiselt ebamugav, et on vaja palju asju meelde jätta. Nakata peab näiteks meelde jätma Halduri nime ja peab meelde jätma bussi numbri ja... Aga olgu sellega, kuidas on, ega auväärsel kassihärral pole siis midagi selle vastu, et Nakata teda Ōtsuka-saniks hüüab? Või on see teile kuidagi vastumeelne?”
“No kui küsida, kas mulle meeldib, siis no väga ikka ei meeldi ka, aga... no kuidagi eriliselt vastik ka ei ole. Nii et põhimõtteliselt pole mul midagi selle vastu, käib ka Ōtsuka. Kui tahad mind nii hüüda, lase käia. Lihtsalt selline tunne on, et pole nagu mina või nii.”


***


Mees tõstis ühe käe üles ja viis selle mütsiserva juurde. Just nagu daame tervitades. Vasak käsi pigistas musta, ümmarguse kuldnupuga jalutuskeppi. Mütsi kuju järgi otsustades oli tegemist sellesama “kassipüüdjast mehega”, kellest Kawamura-san rääkinud oli.
Nägu polnud tal pooltki nii eriline kui riietus. Noor ta just polnud, aga eriti vana ka mitte. Nägus ei olnud, aga inetu samuti mitte. Kulmud olid paksud ja esiletungivad, põskedel terve roosakas jume. Nägu veidralt libe, habe ei kasva. Silmad pilukile tõmmatud. Suule oli manatud midagi külma naeratuse taolist. Meeldejäämatu nägu. Tahes-tahtmata jäi silm ta omapärasele riietusele rohkem pidama kui näole. Kui ta teistes riietes järsku välja ilmuks, võib juhtuda, et ei tunneks teda äragi.
“Kas sa minu nime ikka tead?”
“Ei, ei tea,” ütles Nakata-san.
Paistis, et mees oli pisut pettunud
“Ei tea?”
“Ei, ei tea. Nakata unustas ennist mainida, aga Nakata on väheke kõva peaga.”
“Ja see välimus ei tule sulle ka tuttav ette?” ütles mees, tõusis toolilt püsti, keeras end profiili ja kõverdas jalga, just nagu kõnniks. “Nii ka mitte?”
“Ei, ei tule. Andke andeks. Ei tule tuttav ette.”
“Ahsoo, kuule, äkki sa ei ole viskijooja inimene?” ütles mees.
“Jah, Nakata alkoholi ei pruugi. Suitsu ka ei tee. Nakata on nii vaene mees, et saab linnalt toetust, nii et selliseid asju endale lubada ei saa.”
Mees istus toolile ja viskas jala üle põlve. Võttis siis laualt klaasi ning rüüpas sealt lonksu viskit. Jää kõlksus klaasis.
“Mina lasen endale hea maitsta, kui tohib.”
“Palun väga. Nakatal pole selle vastu midagi. Jooge palju süda lustib.”
“Aitäh,” ütles mees. Ja jäi siis veel kord Nakata-sani pingsalt silmitsema.
Nii et sa siis ei tea, mis mu nimi on?”
“Ei, andke andeks, aga Nakata ei tea teie nime.
Mees kõverdas kergelt huuli. Külm naeratus tema suul kõverdus, haihtus ja tärkas siis taas nagu vahune lainehari merepinnal. Kõik see kestis vaid hetke.
“Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ara, aga noh, mis seal's ikka. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon.”

[Haruki Murakami; 海辺のカフカ (Umibe no Kafuka; Kafka on the Shore); 2002]
[tõlge: jaapani keelest Kati Lindström]
[Kafka mererannas; Varrak, 2008]