Libahundid vol3

Tema mõtetes pöörles kaos. Hetkeks meenus talle seosetult tema tõve esimene tundemärk, mis oli ennetanud isegi vastikust küpsetatud liha vastu: tülgastus, allergia hõbekahvlite ja -lusikate suhtes. See oli peatselt laienenud kõigile teistele samast metallist esemetele. Ta oli kössi tõmbunud juba sellest, kui tema käsi mõnda münti puudutas, oli sunnitud paberrahaga läbi ajama ja tagasisaadavast rahast loobuma. Ka teras oli temasuguste olevuste jaoks vaenulik aine ja jõudis kätte aeg, mil ta ei suutnud seda rohkem taluda kui hõbedat.
/.../
Nüüd jõudis ta varitseja peidukohaga peaaegu kõrvuti. Varitseja ei suutnud ennast rohkem talitseda, vaid hüppas oma varjulisest peidupaigast välja ning tema tagajalad kerkisid maast lahti, kui ta kõrgele võõra kohale tõusis. Tema rünnak oli vastupandamatu nagu alati. Võõras lendas selili, sirakile ja abitu nagu kõik teised enne teda, ja ründaja kummardus palja kõri kohale, mis kiiskas ahvatlevamalt kui sireeni oma.
See strateegia ei olnud teda kordagi alt vedanud... kuni selle korrani...

Clark Ashton Smith, Öised koletised

Niisama veel mõned märkmed libade teemal.

Spirituaalne hunt
Maagia õpetab, et kõrvuti ainelise kehaga, eksisteerivad muu hulgas veel näiteks eeterlik ja astraalne keha. Kõigi vajalike kehade "poolitamisel", nii et osad jäävad "siia" ja teised "lähevad rändama", saadakse vajaduse korral mõtte jõul ringi uitlev olend. Vajadusel vormitakse sellele mingi looma välimus, millega tulevad kaasa ka tolle karakter ja võimed. (Või kuidagi umbes nii - astraalmaagid on vähe imelikud.) Olenevalt sellest, kuidas erinevate tasandite kehad poolitada, saab/ei saa tekkinud olend ka füüsiliselt inimesi kahjustada ning allikkeha on/ei ole transis.

Mittelibad
Haldjad ja loodusvaimud - Folklooris on üsna tavaline, et loodusvaimud võtavad erinevate loomade kujusid. Protsess pidavat olema suht sarnane inim-hunt moondumisega, ainult kuna vaimud tegutsevad suuresti vaid eeterlikul tasandil, siis käib see neil vilunumalt.
Tavalised loomad - Noh.. vahel võib ka hunt ju lihtsalt hunt või krants olla?

Vastumeetmed
Üldiselt... oleks vist parim valik mõnda sellist olevust tänavanukal kohates... teha mitte midagi. Eks nad ole selles kujus üsna hõivatud oma asjade ajamisega. Ei maksa ennast välja serveerida. Või kuidas?
Ja hõbedast teravikuga jalutuskepi või hõbekuulidega revolvriga ei maksa ka igat kahtlast neljajalgset rünnata. Tapad veel mõne ulapeale läinud kodulooma ära.

Veel läti luulet

Minotauromachy

I come here to the place of sorcery, I'm inscribed upon my soles, in my heart a song, not a single one among the sons is needed, no one will come along, so pay attention now: I am not, as the book would claim, a fair Nemesis or a brilliant judge, my trembling fingers will only pause to ask (I hear him step across the purple rugs, I see him lift his noble head) I, one of the sons, one of the sons (I hear Taurus breathe behind the tapestries), so right, take one step to the right, a step ahead, my hand shoots effortlessly up, astonishment in faces, so pull, pull three times now and it will be the end (they roar, for centuries the roar of spectators resounding in my abstract, eternal ears, then silence slowly-settles in among the rows).

[Uldis Bērziņš]
[tõlge: Ieva Lešinska]
[All birds know this : selected contemporary Latvian poetry; Tapals; 2001]

Murtud männid

On luidetel tormi käes murdunud
puuhiiglased - sihvakad männipuud
Pilk kauguste poole, nad kõrgusid seal,
ei hoidnud end varju, ei paindunud eal.

"Õel vaenujõud! Tulgugi surra meil -
Ei võitmatut vaimu sa murra meil!
Ka viimases ohkes veel kauguste ihk,
ka viimases oksaraos võitlusekihk..."

Ja laevad said murdunud mändidest
ja läbi nad tõttasid lainetest
taas vastutuult, uhkust ja trotsi täis,
ja jälle neil tormiga võitlus käis.

"Õel vaenujõud, märatse armuta!
Me ikkagi leiame õnnemaa!
Vaid möllata, murda - ei aita kõik see.
Meid päiksele vastu viib kauge tee."

[Rainis (Jānis Pliekšāns); 1904]
[tõlge: August Sang]
[Lauztās priedes; Jumava; 2005]

Libahundid vol2

Farrell, kes oli ülimalt lepliku loomuga, seda eriti hommikuti, leppis mõttega, et tema magamistoas oli hunt, ja lebas täiesti liikumatult, sulgedes silmad, kui sünge, mustade mokkadega pea tema poole pöördus. Olles kunagi töötanud loomaaias, oskas ta ära tunda, et loom kuulus Kesk-Euroopa alaliiki - väiksem ja kergema kondiga kui põhjapoolsem teisend, metsahunt; ilma tiheda turris lakata turjal ja teravama koonu ning kõrvadega. Farrell tundis omaenese pedantsusest alati, isegi kõige hullematel hetkedel lõbu.

Peter S. Beagle, Libahunt Leila

Lükantroopia mõistmisel on oluline teada vaadeldavat ajalist konteksti. Tüüpilise euroopa libahundi põlvnemislugu on nimelt samavõrd eriline kui kas või vampiiridel - omades juuri eelajaloolisest ajast ja sugulasolevusi üle terve planeedi.
Legende uurides on võimalik eristada hägusaid hundimaagia traditsioonide jooni esimeste indoeurooplaste pärimustes. (Üle kolme tuhande aasta tagasi tõid nad oma pärimused praeguse lõuna-Vene aladelt Euroopasse kaasa.) Siiski seisab tolleaegse hundimaagia praktiseerimise vorm praegu vaid oletustel. Näiteks pakutakse, et noored sõdalased, kes soovisid saada sellesse pühendatud, läksid metsadesse, elasid seal hundi nahkades, sõid vaid toorest liha ja pidid läbima jõu ning julguse testid. Alles seejärel said hõimuvanematelt saladusi õppida. Aga isegi tol ajal oli huntsõdalastel kaksipidine kuulsus. Nimelt olevat nad liiga sageli kaotanud kontrolli oma loomse mina üle ja saatnud korda soovimatuid veretegusid.

Hundimaagia jälgi leidub paljudest ajalooürikutest. Näiteks nii mõnelgi indoeuroopa suguharul oli nimi, mis tõlkes tähendab hundiinimesi. Ka Kreeka ajaloolane Herodotus mainib rändhõimu nimega Neuri, mille iga liige muutus aastas mõneks päevaks hundiks. Veel üks märge on ka vanades iraani ürikutes - Haumavarka - sõnasõnalt soma-hunt, kusjuures soma on rituaalides kasutatav uimasti.
Rikkalikumalt saab informatsiooni aga näiteks Islandi munkade ülestähendustest, kes pärast kristluse pealetungi olid siiski piisavalt kinni vanades traditsioonides, et panid endi saagad rikkumata kirja. Kujumuutmist esineb nendes suhteliselt sageli - paljud tuntumatest sõdalastest näiteks oskasid seda. Sagedaimateks vormideks siis karu ja hunt; aga ka luiged, saarmad ja isegi lõhed ning muud olevused.
Olgu siis ka üks kujumuutja-sõdalase näide - Taani kuninga eest võidelnud sõdalane Bodvar Biarki. On üles tähendatud, et kuninga viimases lahingus polnud Bodvari pikalt kuskil näha. Küll aga oli tema äraolekul rindejoonel aktsioonis mingi karu. Seepeale, kui üks Bodvari sõpradest leidis ta liikumatult oma telgist ja üles äratas, kadus võitlusväljalt ka karu.
Sagedamini olid kujumuutjad siiski füüsiliselt kohal. 13. saj. islandi laulik Snorri Sturluson märkis: "Need mehed läksid ilma turvistikuta ja olid pöörased kui jahikoerad või hundid, hammustasid kilpe ja olid tugevad kui karud või pullid. Nad tapsid mehi, aga ei tuli ega raud neid ei võtnud."

Vanad indoeurooplased polnud sugugi ainsad, kelle teadmuspagasisse kuulus kujuvahetamisoskus. Suuremal või vähemal määral esines seda enamikes maagiaharudes üle ilma. Kuni teadusrevolutsioonini. Navaho rahva hulgas on näiteks yenaldlooshi ehk libaloomad või nahaskõndijad nõiad, kes oskavad muunduda koerteks või koiottideks kardetud maagiarituaalide käigus. Arvati, et nad tegelevad kannibalismiga ja kasutavad maagilist pulbrit, mis on tehtud laipadest.

Võrreldes eelnevatega on kesk-Mehhiko kujumuutja nahual mitte kuigi pahatahtlik. Tema saab võtta üsna erinevate loomade kuju - kasvõi koera, ahvi või kalkuni oma. Sellealased teadmised edastatakse meistrilt õpipoisile viimase õpiaja jooksul. Nahual rakendab aga oma oskusi üldjuhul laiskuse teenriks - tööst hoidumiseks, väärisesemete varguseks jms. Siiski ei saa nad oma võimetega tekitada kellelegi füüsiliselt viga.

Indiaanlaste ja ka paljude teiste sarnased traditsioonid on ka tänapäeval au sees ja praktiseerimisel. Nagu pole ka libahuntide nägemine ära kadunud.

Läti luulet

Mardus

Nüüd jätma peab kodu ja tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna,

Kuhu meid juhivad kauguses käinud,
Kellade kutsudes, sookailu lõõtsudes
Ajast aega nii läinud ja läinud
Hinged need sammalde õõtsudes.

Kes nendelt küsib - meeldib see neile?
Ei kurbuse kuningas, kuulsuse kuller,
Ei inimlaps aval, ei lihtsalt suller
Pääse minemast neile teile.

Tiivanukkides valutab. Tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna.

[Egîls Plaudis]
[tõlge: Viiu Härm]

kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas

[Knuts Skujenieks]
[tõlge: Mats Traat]

seal kus rongid viuglevad
läbi talvise jäise öö
räpproheka ussina siuglevad
läbi sünkmusta käise - öö

raudsel rajal on ulmad
näha kõlkumas poodud naist
kel pakasega on pulmad
külm silitab ihu maist

nii see pakane punanina
see härmhabe jõulumees
keset vedurisuitsude sina
embab poodud naist enda ees

[Klâvs Elsbergs]
[tõlge: Andres Ehin/Ly Seppel]
[Läti uuema luule valimik; Eesti Raamat; 1997]

Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang

Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.

Jõulud ja saturnaalid

Rooma paganatel oli iselaadne püha, mida nad tähistasid 17-25 dets. Selle nädala jooksul oli rahva elu pea peale pööratud - kohtud suleti, seadusi enam ei eksisteerinud ja kedagi ei karistatud ükskõik millise kuriteo eest, sageli teenisid isandad oma orje jne. (Väidetavalt valis iga kogukond endale kurjuse kehastuse, keda siis nädala jooksul sunniti tegema midaiganes kästi. Nädala lõpus ta tapeti - Pimedus sai hävitatud. Oli see ikka nii?)

Lucian, a Greek historian and poet, wrote that everyone would drink wine and roam from house to house singing songs in the nude. He also mentions the practice of eating human-shaped biscuits – I.E., ginger bread men.

4. sajandil võttis kristlik kirik saturnaalid oma rüppe, lootes sellega ümber pöörata suurt hulka paganaid. Probleem oli aga selles, et saturnaalides pold kübetki kristluse tavasid. Probleemile leiti lahendus sellega, et kuulutati pidustuste viimane päev Jeesuse sünnipäevaks.
Haarates roomlaste püha oma kalendrisse, ei saanud kirik enam kuigivõrd selle tähistamise traditsioone muuta - seega jäädi veel pikaks ajaks vanade kommete ja harjumuste juurde. Ehk siis varased kristlikud jõulud möödusid juues, laaberdades ja kõikvõimalikke seadusi ning moraalinorme eirates. Sellest tulenevalt (paganlik päritolu jms.) keelati näiteks 17. sajandil Massachusettsis jõulude pidamine ära.

Aastal 1466 elustati mõned kummalised vanad traditsioonid. Nimelt lasi paavst Paulus II rahva rõõmuks alasti juutidel läbi linna joosta. Ühe tunnistaja kommentaar:

Before they were to run, the Jews were richly fed, so as to make the race more difficult for them and at the same time more amusing for spectators. They ran… amid Rome’s taunting shrieks and peals of laughter, while the Holy Father stood upon a richly ornamented balcony and laughed heartily.

Samas on üsna tõenäoline, et meie jõulupuu traditsioon pärineb samuti paganlike pidustuste kombest. Nimelt lõikasid ka roomlased sel puhul maha igihaljaid puid.

Aastaring sai siinsel veebil täna täis

Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.

Korrapäratu korrapära üheteistkümnes mõõde
lõikub ta maailma suhkruluumuusikana,
mustrina universumi mustris,
mis kannab kummalist kaunist ohtu,
mis lõhnab
nii ligitõmbavalt, nii ligipääsmatult,
nii ligipääsmatult läbi kõigi ta ööde -
aja kuju, Jumala tuju,
kaose kord, septakord,
?

[Doris Kareva; Aja kuju; Verb; 2005]