Gorgonoidi muna ei ole sile. Erinevalt kanamunast on selle pind silmatorkavalt mügarlik. Punerdava nahkkoore all pungituvad otsekui jämedad nöörid, mis ähmaselt tuletavad meelde sõrmi. Painduvaid, paljude liigestega sõrmi, mis on põimunud ühte või, õigem oleks öelda, pigistunud rusikaiks. Kuid mis need "sõrmed" õigupoolest on? Ei midagi muud, kui gorgonoidi loode.
Sest gorgonoidid moodustuvad kahest "algest". Üks neist on kaardunud ringiks, ja teine piirab spiraalselt seda sõõri otsekui iseennast oma rüppe võttes. Noored, oma koore purustanud gorgonoidid on valkjad ja punasetriibulised. Nende värv meenutab glasuuritud piparmündikomme, mida saab osta linna igast kioskist.
Täisealiste gorgonoidide vöödid tumenevad. Nad moodustavad suure ilma lauta silmamuna, mille silmatera on veripunane.
Rääkisin "nahksest koorest", kuid see on muidugi ebatäpne väljend. Iseenesest lausa vigane väljend. Nagu isegi aru saate, on küsimus vaid selles, et munakoor näeb välja nagu nahk. Loomulikult pole see ei nahk, ei kitiin, ega kips. See pole ka mingi muu tuntud materjal.
Jätke meelde: see ei ole üldse mitte mingi aine. Need olendid ei ole orgaanilised, kuid ka mitte anorgaanilised. Sest gorgonoidid on mittemateriaalsed ja matemaatilised olendid. Tõsi küll, nad näitavad end, liiguvad, paarituvad ja paljunevad meie monitoridel. Nende sugu jätkub monitoride ekraanidel ja nende järglased kasvavad mõne sekundiga täisealiseks. Aga täiesti iseküsimus on see, kuidas nad saavad olemas olla ja kuidas - kui üldse - nad elavad. Gorgonoid on ainult ja üksnes see, millena ta paistab - nii palju, nagu meie teame.
Oi, mis ma nüüd õieti ütlesin! Kas ma ei räägi siin iseenesele vastu? Kas polnud siis nii, et gorgonoidi munakoor näib nahana, kuid siiski pole nahk. Selles on midagi vastuolulist ja rahutust tekitavat. Ehk ma oleksingi pidanud ütlema: gorgonoid paistab olevat see, millena ta paistab. Mis ta aga kindlasti on, selle kohta vaevalt et midagi öelda tohib.
Kaugeltki mitte kõik see, mis on nähtav, ei ole aine. Gorgonoidid on nähtavad, kuid mittemateriaalsed olendid. Selles mõttes nad kuuluvad ühte kategooriasse kõigi piltide ja unedega, kuigi need ei asu üksnes üksikisiku meeltes. Meie jälle oleme nähtavad ja ainelised. Peale selle on olemas aine, mis astrofüüsikute väitel ei ole nähtav. Nad oletavad, et seda külma pimedat massi on kõikjal universumis, et seda on määratult palju enam kui nähtavat mateeriat. Vaevumärgatavana vilgub sellest pimedusest nähtava mateeria õrn niidistik...
Sellest aga, mis on ühtaegu nii nähtamatu kui ainetu, ei tea nemadki midagi. See on täiesti tabamatu ja klassifitseerimatu. See on mitte üksi tundmatu, vaid seda on võimatu üldse tunda. Me ei aisti sellesse kategooriasse kuuluvaid olendeid, kuid vaevalt on meil seetõttu põhjust väita, otsekui poleks neid olemas - isegi kui meil selle kohta kinnitused puuduvad.
****
Lisaks gorgonoididele on mul olnud võimalus jälgida ka tubaniidide, pacmantiste ja lissajounide arengut. Tubaniidid meenutavad teatud mesosoikumiaegseid ammoniide. Nad on ammooniumiookeanis elanud
Nipponitcs mirabilis'te matemaatilised mudelid.
Kõige rohkem olen ma võlutud sfäärilistest lissajouni kujutistest. Kui me vaid soovime, puhkevad lissajounide korrapärased õiesfäärid meie monitoridel. Nad kasvavad ebakorrapäraste spiraalidena, millel leiduv iga punkt naaseb lõpuks oma algusse. Kõver sulgub alati, välja arvatud juhul, kui tulevad mängu irratsionaalarvud. Kuid nii juhtub äärmiselt harva.
Oh, milline hämmastav ilu peitub lissajounide lõhnatus geomeetrias! See ilu ei ole looduslik ilu, vaid abstraktse paratamatuse veatu loogiline lumm, millega ei suuda võistelda mitte miski inimlik või materiaalne. Ja ikkagi on see kõik vaid ainelise elu ja loodusliku kasvamise jäljendamine.
Seda arvamust jagasid instituudis paljud, et gorgonoidid, pac-mantised ja lissajounid ei ole midagi muud, kui lihtsalt mudelid, mis simuleerivad atomaarseid struktuure. Kuid oli neidki, kelle meelest need olid kui just mitte elavad, siis parajasti ületamas seda künnist, mis eraldab olemasolu elus olemisest.
"Kas sa tahaksid olla niisugune nagu nood?" küsis minult kord töökaaslane Rolf.
"Mida sa sellega silmas pead? Mis mõttes niisugune nagu nood?"
"Ilma vaba tahteta," ütles Rolf. "Neil pole kunagi tarvis valida. See on suur eelis. Kõike, mida nad teevad, nad lihtsalt peavad tegema. Ja nad ei tahagi midagi muud, kui seda, mida nad teevad."
"Sa üllatad mind," ütlesin Rolfile. "Ega sa ometi mõtle, et nad tahavad ja ei taha? Ja et üldse on olemas tahet, mis oleks seotud?"
Ma pean silmas seda," seletas Rolf, "et nendel on tahe ja tegu üks ja seesama."
"Et neil ei ole sisemisi vastuolusid nagu meil, kas nõnda: Kuid vahel paistab meile ometi, nagu nad teeksid valikuid..."
Ta kehitas õlgu ja lahkus. Ta oli oma sõnadega mulle pihta saanud.
Mulle tuli meelde, kuidas ma kord vaatasin männitüvele laskunud tumedat surulast. Küsisin tookord endalt, kuidas liblikas oskab nii õigesti valida. Miks ta istub alati tumeda korbaga kaetud tüvele ja mitte heledale kasetohule? Kas ta võiks teada, mis värvi ta on?
Liblikas ei näe iseennast, kuid meie näeme. Ja ometi oskavad nemad alati õigesti valida, aga inimene ei oska. Miks on see, mida kutsutakse vaistuks, eksimatum kui see, mida kutsutakse mõistuseks? Oma veatuse, oma laitmatu elu tõttu meenutasid gorgonoidid - kellele meie ei olnud nõus omistama sugugi rohkem vaistude sünnipärasust kui ratsionaalsusest tulenevaid võimalusi - rohkem surulasi kui meid endid.
Aga meie, me läheme nii sageli eksi, kuna oleme vabamad eksima ja kuna vaatame iseennast ja mitte niivõrd enese ette.
Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.
Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.
Millise rõõmuga oleksin tahtnud kas või hetkeks lahkuda, kui selleks oleks vaja läinud vaid ühte klahvivajutust, et siis hiljem naasta samal moel. Aga meie jaoks ei olnud olemas ajutist surma, samal ajal kui gorgonoidid - niipea kui monitori helendus kustus - lakkasid olemast samas paigas, kus olid. minemata ometigi kuhugi.
On arusaamatu, et see, mis on olemas olnud kusagil, võib ühtviisi olemas olla ka siis, kui ta enam ei ole kusagil. Kuidas saab jätta küsimata, kui keegi sureb: Kuhu ta läks?
Gorgonoidid ei haigestu, ei vanane, ega pea siis ka ilmtingimata surema. Sellised eelised on olenditel, kes ei ela lihas ega ka mitte ajas. Neid võib üle viia teistesse programmidesse ja nad võivad lõputult kopeeruda.
Kuid kas on ikka kindel, et gorgonoididel väljaspool oma programmi polnud siiski omaenda sõltumatut olemasolu, ja et nad ei jätkanud seal oma eksistentsi just samal viisil nagu nad olid elanud seni meie monitoridel, ainult selle vahega, et nüüd me ei märganud neid?
"Mis sa arvad, Rolf, kas nad on loomad?" küsisin ükskord, kui projekt hakkas juba lõpule lähenema.
"Aga kas siis loomal ei pea olema keha? Ja mass?" küsis Rolf. "Need ei ole loomad, ega ka mitte taimed, sest päriselt ju neil keha ikkagi pole. Neid ei saa puudutada."
"Kas see on sinu meelest looma kriteerium? Et looma saab puudutada?"
Nad paistsid kolmemõõtmelistena, kuigi nad seda ei olnud. Meie arusaamist mööda oli nende elu "näib"-elu, see oli täiesti objektiivne. Nad olid objektid, paljalt objektid, nii igatahes tundus.
Mina ei saanud elada gorgonoidide "näib"-elu, kuigi oleksin tahtnud. Ja see tuli sellest, et mina ei olnud "sisemiselt vastuoludevaba", sest minul oli omadus, mis gorgonoididel ainult näis olevat - see oli olemine ainena ja ainesse lahutamatult edasi kandunud ja sellega segunenud tahte, oma mina ja vabaduse olek. Just see pidas koos nähtavat, andis sellele kuju, mis oli äratuntav, eraldiseisev ja suhteliselt püsiv. See oli valikuvõimaluse olek, mis lubas muuta suunda, kuid üksnes ruumis, ei iialgi ajas.
Kas ma siiski oleksin vahetanud oma osa nendega? Kas oleksin andnud oma materiaalsuse, oma edasikihutava aja ära nende kehatu ja muutudeski staatilise isoleerituse vastu?
****
Mis õigusega me pidasime nende elu pelgaks varieluks,
laterna magica mänguks? Meie elu erines nende elust vaid siis, kui me armastasime, vihkasime, kartsime ja kaasa tundsime - ja märkasime oma elu sündmusi. Kui me enam poleks neid märgata suutnud, siis küll vaevalt oleks miski meie elu nende olemasolust eristanud.
Tuli ette aegu, kus mind hakkas hirmutama see, et mingis mõttes ma juba hakkasingi nendega sarnanema. Tundus, otsekui oleksid omadused, mis tegid mu elu inimese eluks, hakanud närtsima ja kipra kiskuma.
Sellel talvel, mil mu päevad kulusid gorgonoidide seltsis, nägin koju jõudes ta külma pilku või ei näinud teda üldse mitte. Ta viibis linnas, ruumides, kus mina käinud ei olnud, inimeste seltsis, keda mina ei tundnud. Ma ei teadnud, kumb oli halvem, kas see, kui ma teda ootasin ja ta ei tulnud, või see, kui ta tulija ikkagi oli tunne, nagu kedagi polekski tulnud. Mingit ühendust ei olnud. Mina vaatasin teda nagu gorgonoidi, aga tema ei vaadanud mind üldse. Paistis nagu teadvustaks ta minu olemasolu niisama vähe nagu need. Lakkasin teda vaatamast minagi, me elasime erinevais programmides.
Mu elu hakkas kummaliselt õhenema ja justkui seestpoolt tühjenema. Hakkasin objektiveeruma, abstraheeruma. Tõsi, mul oli keha ja kehal oli mass, kuid ma kogesin selle olemasolu vaid hetkiti. Kõrvaltvaataja poleks midagi aru saanud. Kui keegi oleks jälginud minu elu, nagu mina jälgisin gorgonoide, poleks ta ilmselt mingit erinevust märganud. Kuid nii kaua, kui ma ise seda märkasin, ei olnud ma veel gorgonoid, ma ainult meenutasin gorgonoidi.
Mul oli keha ja hääl, kuid ma ei puudutanud selle kehaga kedagi ja keegi ei puudutanud mind.
Ja mu hääl vaibus, kuigi ka mina oleksin tahtnud valjusti hüüda need iidvanad sõnad: "Mu jumal, kui sa oled olemas, päästa mu hing, kui see on olemas."
Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Nad ei saa tulla meie juurde, ega saa ka meie minna nende juurde.
Sest me ei suhtle omakeskis. Me vaid programmeerime neid, me oleme nende jumalad. Ja sama vähe, kui me tunneme oma jumalaid, tunnevad nemad meid. Aga kuigi me oleme teinud programmi, ei saa me ikkagi täielikult ette ennustada, kuidas nad mingil hetkel toimivad. Nemadki ei tea midagi meie vägevusest ja nõrkusest, sest meil ei ole ühist aega ega ühist kohta. Sellel hetkel, kui nende maailmas midagi muutub, saavad nad ehk aimu meie olemasolust, kuid üksnes samal moel, nagu kahemõõtmelised olendid näeksid palli, mis vajub läbi nende ühepindse maailma ja kaob siis taas.
Kas on olemas mingisugust vastastikust mõjutamist? Nüüd küsin ma otse: mil viisil nad olemas on? Mismoodi nad elavad? Kõik need gorgonoidid, tubaniidid, pacmantised ja lissajounid. Kõik need statistilised loomad, keda on võimalik üksnes näha. Kes on ainult kahemõõtmelised hoolimata sellest, et nad näivad kolmemõõtmelistena.
Kas ma ütlesin "ainult"? Jääb selgusetuks, kuidas nad saavad olla, seejuures olemata kolmemõõtmelised. Sest kuigi me ei saa mõõta gorgonoidide massi, oleme ometi võimelised välja arvutama nende ruumala.
Ja sellestki küsimusest polnud mul pääsu, ükskõik kui tarbetuna see paistis instituudi projektide seisukohalt: kas saab olemas olla kai tumist ilma teadlikkuseta? Ja kas ka nemad usuvad, et võivad oma isiklikku elu mõjutada, nii nagu usume meie? Ja kas on mingil viisi selle näitamiseks, et nad usuvad, või siis et ei usu:
Ja kui keegi küsib, kas nad on elus, siis mida ta sellega õieti mõtleb? Ja mina küsin. Küsin, kas nad iseenese jaoks on olemas. Sest minu meelest on vaid see tõeline elu. Kuivõrd neil teadvust ei ole vaid üksnes abstraktne ja objektiivne tõelisus, ei pea ma neid elus
olendeiks. Nad on tõelisus, kuid nad ei ela. Sellisel juhul on nad vaid objektid ja - objektiivselt! - on nad olemas. Veel hoopis selgemalt ja ühetähenduslikumalt olemas kui mina, kes ma ei saa kunagi tõestada oma sisemise tõelisuse olemasolu ja kelle väline kuju on hõlpsasti hävitatav, kuid absoluutselt mitte üle kantav kuhugi mujale. Ent nemad ei ela. Ei, selle keelan ma neile ära.
"Sa ei saa seda teha," ütles Rolf. "Kuidas saad sa kindel olla, et kunstlik tõelus on vähem tõeline kui ihulik tõelus?"
"Elu ei ole pelk vaatepilt," väitsin mina.
****
Gorgonoidid püsivad alati gorgonoidide maailmas. Inimesed püsivad alati inimeste maailmas. Nemad ei tule ilma omataolisteta toime. Ent isegi üksik gorgonoid on gorgonoid, samal ajal kui inimene, kes kõi¬gist sidemetest on lõplikult ilma, ei ole enam inimene. Tema elu neis sidemetes seisnebki.
Gorgonoidid! Tubaniidid! Lissajounid!
Nipponites mirabiles! Mitmeski mõttes olime nende moodi, ja teiselt poolt - nii ma mõtlesin -isegi mehaanilisemad kui nemad, need anorgaanilised eksemplarid.
Kuid kas oli nendel mingisugust, olgu või kõige pisemat võimalust isegi unistada, et neil on valida - nii nagu meie sellest uneleme päevast päeva, ikka ja jälle, ja uneleksime ka siis, kui meile on tõestatud lõplikult, täiesti vettpidavalt, et kõik valikuvõimalused on möödas ja et neid tegelikult ei ole olemas olnudki. Selles seisnebki inimlikkus -mitte vabaduses eneses, vaid unenäos vabadusest.
Ma ütlen aina, et tahan tõsta käo ja teha sammu - sinna! Ja ma tõstan käe ja astun oma sammu. Teadmata, kas olen selle teinud seepärast, et ma tahan, või siis seepärast, et minu tahe juhtub olema kooskõlas sellega, mida ma pean. Ma küsin aina: kuidas oleme olemas meie? Meie, kes me oleme nii nähtavad kui nähtamatud? Millist tõeluseastet me esindame? Kas on see alati üks, või lähevad need astmed üksteiseks üle, ilma et me sellest ise arugi saaksime?
Kui sõltuvad ja kui sõltumatud me oleme?
Ja kuidas me võime kunagi lakata olemast?
[Leena Krohn; Matemaattisia olioita tai jaettuja unia; 1992]
[tõlge: soome keelest Asta Põldmäe]
[Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod; Eesti Päevalehe AS, 2008]
