“Ainult?” Ta ohkas Lõhnaküllaselt ja solvunult.
“Nad on parimad, keda raha eest sai.”
Ta kõrgus mu kohal ja pilgutas oma limaseid paabulinnuvärvi silmi ja kiikas minu poole.
“Ja kes on siis need kolm, keda arvati kuldmüntide ja minu vääriliseks?”
Ma lükkasin jalaga kõrvale ühe abaluu, koltunud sääreluu ja kurjakuulutavalt söestunud kolba, voltisin oma vihmamärja mantli kokku ja istusin maha. See polnud just tark liigutus. Nii paistis ta veelgi suurem.
“Thorin Icethorn, Javez Hod, Laskar Tremayne.”
“Hmmmmm. Tuntud Nimed. Vaprad Nimed. Muljetavaldav ja meelitav.” Saurusekael siugles minu poole kärmelt nagu kobra; kauge, kuid harva hamba alla sattuv sugulane, “Mida sa veel tead, sa enam kui surelik, vähem kui jumal?”
“Ütle mulle Cal, on lühem.”
Ta kratsis küünega kõrva ja puhus suitsu lakke. Üks soomus tema küljel oli poolripakil ja ta pöördus vihaselt, et seda näkitseda. See vajus veel paar kraadi längu.
“Icethorn, Hod, Tremayne. Kõik vibukütid. Nad korraldavad varitsuse?”
Ma kehitasin õlgu. “Ma ei tea. Nad ei usalda mind.”
“Arusaadav.” Ta ei teinud minu mossitust ja virilat kõrvuni naeratust märkamagi. “Ja miks peaksin mina sind usaldama? Mille pärast sa siia tulid, Cal? Minu aarde?” Ta viibutas üleni ogalise sabaga tema tagant ähmaselt paistva kuhila poole. Tema hääles kõlas enesepilge ja tema teravast kibedusest puudutatult pöörasin ma pilgu ära.
Ta nihutas oma õrnrohelistes ja vikerkaaretähnilistes toonides keha, pikk saba looka tõmbumas, kuni selle ots nõksles rõskel koopapõrandal tema lõua all nagu teine keel. “Kas väljas sajab?”
“Sadas, kui ma sisse tulin.”
Massiivne mügarlik pea laskus allapoole, kuni see toetus sabaotsale. Mustad puhevil sõõrmed sihtisid mind nagu leegiheitjate torud, mida need loomulikult olidki. Sisaliku külmad laugudeta kaleidoskoopsilmad vaatasid mind tuimalt, andmata vähimatki aimu mõtetest, mis hargnesid tema kaalutlevas mõistuses.
Minu eest varjatud. Kinni kaetud seal, kus tema tunded, tema unelmad ja tahtmised ja salakired olid kunagi pinnale kerkinud nagu tõrvamullid. Nüüd oli ta hing kaetud ja tõkestatud ja ta ei mõelnudki mind sellele ligi lasta.
“Mille pärast sa tulid, Cal?” Räme kare-mahe hääl siugles stalaktiitide vahel, nii et mul kuklakarvad püsti tõusid. Tema kõri oli nõrgalt punakaks värvunud ja kaelaogad juuksekarva jagu turris. Ma jäin istuma, ise mõttes ruune lugedes ja lootes, et neist on abi, kui ma talle tõtt ütlen ja ta mind uskuma ei jää. Ma poleks saanud seda talle ette heita.
“Et sind hoiatada. Sa oled mu sõber.”
Hetkeks punetus süvenes, ogad kerkisid üha ja tasane vuhin andis märku purske-eelsest hapniku sissehingamisest.
Mu sisikond tõmbus kokku.
Siis puhkes ta naerma.
Igatahes nimetan ma seda “naeruks”. See on isemoodi mürisev läkastav kägin. Maopea tõusis hüpnotiseerivalt kõikudes, kumerdus siis minu kohale otsekui küsimärk ja ma pöörasin näo kõrvale tema haisvast hingeõhust, mis oli täis põrgutuld ja roisulehka.
“Sõber? Sõber? Kui ma õieti mäletan, siis tõmbasid sa mind ükskord alt, kui sul näpud põhjas olid ja mina olin noorem ja kergeusklikum ja tegin selle vea, et sind pimesi usaldasin.”
“Me kõik teeme vigu.”
“Ja sina kasutasid selle ära, sa lurjus! Mis sa selle eest said?”
“Paruni tiitli ja kuninga kolmanda tütre käe.”
“Sind tõmmati tillist. See oli väärt kuningriiki ja printsesside haaremit.”
“Seda arvasin minagi.”
Järgnes vaikus. Kas ta meenutas midagi? Mina küll.
Sädelev aare ja puhta mulla ning kondipuru tugev rammus lõhn. Ämblikuvõrgud ja lohe muskusekibe hais. Jaanalinnumunasuurune smaragd, mille ma ristisin Mammona Silmaks.
Kõigest kolmas tütar. Kuid ta oli seda väärt.
Kuid Snorgrud jälitas mind. Jahtis mind üle terve Tasandiku, kuni ma pisut suunda muutsin, Melanie ja Tammivaht minuga koos.
“Sa tulid siis tagasi, et oma musta südametunnistust kergendada?”
“Kui sulle nii meeldib.”
“Aga kui ei?”
“Siis ütlen ma ükskõik mida, mis sulle sobib. Et mul on sind jälle tarvis. Et see kõik on pettus ja mina olen osa varitsusest, kes on palgatud sind välja meelitama.”
Ta vangutas oma suurt pead ja puhus pisut suitsu.
“Ainult tõtt. Kordki.”
Ma silitasin sõrmede ja pöidlaga oma suunurki. Kusagil tilkus vesi ja ma mõistatasin endamisi, kas käigu alumised osad olid vee all.
“Ma tulin oma sõpra aitama.”
Ta oli vana.
Meiesugused inimesed unustavad aja. See ei tähenda meile midagi. Päev tuleb ja läheb nagu silmapilk. Kui hakata rääkima sajanditest, võib asi meile ehk pärale jõuda, kuid üks sekund? ja seepärast sa unustad, muutud hoolimatuks, kuni näed vanu sõpru või ka vanu vaenlasi, kes on halliks läinud, põrmu varisenud. Siis jääd sa ehk veidikeseks mõttesse, arutad endamisi, kas sinagi oled samasuguseks loodud, jood lähkritäie või paar, et neid õnnistada või Eblise väravate taha needa ja mällu talletada pajatusteks lõkketule ümber.
Kuid Snorgrud...
Päikesevalguse suudlus veena küütlevatel soomustel. Kõrgele küünituva pea taga pika nooruse suureline jõud. Möire, mis paneb vahvurid värisema ja müürid vabisema, lõõsk, mis sulatab kive või valmistab hõõguvpunases turvises rüütlist kerge prae. Lohekoja kahisev vaikus; karehäälsete tuhmisoomuseliste vanurite elutark sosin, kui nad annavad teadmisi ja saladusi edasi kärsitutele kutsikaohtu noortele. Pööraseksajavad kired ja hammustused ning urinad, vemmeldav veri täis Suurkuu kiima; paaritumise toores õrnus.
Mitte enam nüüd.
Nüüd olid tuhmide silmade nurkades merevaikkollased limaklombid. Puhevil sõõrmetest ligaste kahludena ripnevad tatikeerud, pärlendavad ja küllased ilaribad koolavate lõugade vahel. Pudedaks muutuvad hambad ja nõrgenevad liigesed, mis külma ja vihmaga valutasid. Laialiaetud, tuult üles peksvad soonilised kelmestiivad, mis olid kord lõõsatule langevarjud ja nüüd tumedad ja räpased ja suutsid vaevu õhku tõsta varem vilklevnõtke keha.
Aeg. Õgija, Järaja, Aeglane Kõdundaja, oli tabanud salakavalalt nagu ikka.
Snorgrud Möirgaja oli kõvasti muutunud.
Ta nohises ja kobis pisut lähemale, tossav tõrvikuleek õliselt peegeldumas tema sibulakujulisel näsalisel kehal, nahksed tiivad kribinal üle koopapõranda lohisemas.
“Veel hiljuti plagasid nad minu eest nagu siplegad leegi eest. Veel hiljuti oleksid nad palganud minu vastu võitlema terve sõjaväe.”
“Veel hiljuti,” pomisesin, “ei oleks nad sind koopasse jahtima tulnud.”
See tabas märki.
Pikk kael tardus paigale ja ogad hakkasid jälle kerkima ja ma kirusin oma keelt ning taktitust.
Snorgrud kallutas pea taha ja jäi sakilist lage jõllitama, möiret asendamas tuhm mörin. Pikk saba sähvas korra, teise, purustades tuhat aastat tilkunud vee ja tardunud kivi, pühkides stalagmiidid murdumisraksatuste saatel oma teelt. Raevust peaaegu pööraseks kihkunud lohe ajas hetke oma saba taga. Hingetuna, lõõtsutades, potsatas ta maha, nii et jääkülma vee lombid õhku pihkusid, paljastas oma kahvaturohelise kõhu ja kratsis seda ägedalt ripakil esiküünega - vana haav mingist igimuistsest kohutavast võitlusest.
“Kurat sind võtku, Caliban!”
Ma kummardusin nõustumise märgiks.
“Kõik mu sõbrad on surnud. Mina olen Gnorri Lõunahõimu seast viimane.”
“Elbion? Regestor? Marutuul?”
“Näib, et see üllatab sind. Sa siis ei teadnudki?”
“Ma olin mõnda aega siit ära.”
“Tundub, et väga pikalt. Elbion suri hiljuti. Loobus ja suri. Ta lendas tagasi Lohekotta, pani ühel kõrgel Tormilaulu mäeharjal tiivad kokku ja suikus igaveseks. Regestorile söötsid need limukad sisse mürgitatud korjuseid. See kestis kaheksa päeva. Kaheksa päeva kraapis ja rebis ta oma kõhtu, kuni ta soolikad olid üleni puntras ja siis tuli üks nende sangar käiku mööda alla ja lasi tema pihta tupetäie mürgitatud nooli.” Tema pea laskus madalamale ja suurtes silmades sätendasid viha ja kurbus. “Marutuule lõpp oli uhke. Sa ju tead, et ta olevat pärast seda, kui lohekütid tema kutsikad tapsid, pisut segi läinud? Nojah, lõpuks pööras ta päris hulluks, sest ta võttis tuule tiibadesse ja läks John Tormioda vastu tolle enda kantsis. Nagu räägiti, võitlesid nad peaaegu päev otsa ja lõpuks läks Tormioda oma kõrgeima torni katusele ja jäi temaga üksinda silmitsi, vibu lõõsa vastu. Mõlemad jäid kaotajaks. Marutuul sai noole otse silma ja prantsatas torni pihta, nii et ka Tormiodal oli lõpp.”
“Seda ma ei teadnud,” ütlesin ma haledalt ja abitult, kuid ometi siiralt. “Ei teadnud.”
“Vähemalt nüüd ma usun sind. Mida põrgut nad minust üldse õieti tahavad? Ma olen liiga vana, et suurt ringi lennata; ma ei tee neile tüli, välja arvatud talvel, kui külm mu tiivad valutama paneb, nii et ma lähen ja võtan mõne lamba või lehma või paar. Enamiku ajast ma magan. Miks siis nüüd?“
Nina kratsides soovisin ma, et oleksin oma piibu kaasa võtnud, nihutasin end pisut kohmetult niiskel mantlil ja märg imbus läbi mu pükste.
“Ma arvan, et neil hakkavad neitsid otsa lõppema,” sõnasin ma kuivalt.
“Olen kuulnud, et see on haruldane ja igatsetud kaup.”
“Hõrk roog,” nõustusin ma. “Kuid tänapäeval ühe vaese küla jaoks pisut liiga kallis.”
“See preestrivärdjas! Kas tema ässitab neid üles?”
Ma noogutasin.
“Silmakirjateener! Temast see kõik alguse saigi!”
Ma kortsutasin kulmu. Tegin seda üldse pidevalt.
“Nojah, muidugi. Ta ei öelnud sulle midagi!”
“Just.”
“Eks see ole ka arusaadav. Ei tahtnud seda tõika laialt levitada. Mida ta sulle rääkis?”
“Et küla ei suuda enam tuua neid vereohvreid, mida sa nõuad.”
Snorgrud liikus ehmatava kiirusega, küüned ja soomused kividel lõgisemas. Saurusepea sähvas sirgu, kadudes käigu suudmesse. Kõri tõmbus tumepunaseks ja seljaogad kerkisid püsti. Koopasse lahvatas kollakassiniste leegikahludega ilustatud kuumaiil, nii et lähedase koopatiigi pind lainetama lõi, kui lohe saatis maapinna poole ühe leegipahvaku teise järel.
Turtsudes, silmis kustuv viha, loivas lohe tagasi oma lemmikkohale ning laskus maha. Põlenud maa ja kõrbenud kivi lehk. Käigusuust tulvasid hallid suitsukahlud nagu poolkehastunud lummutised. “Kas keegi tuli sulle järele, Cal?”
Milleks valetada? “Jah.”
“Nonoh.” Rohkem ta ei öelnud.
Ta lakkus rahulolevalt veidi vett. “See oli tema mõte, mulle tüdrukuid saata. Mina ise eelistan lambaid. Neitsiliha on liiga piimane ja maitsetu Aga kui aus olla, siis on nad harilikult üpris kenad. Ta rõivastab oma road kaunilt.” Ta röhatas väävlilehaselt ja hööritas küünt oma irevil lõugade ees. “Jah, kogu see lugu algas umbes viis talve tagasi. Mäletad veel toda talve? Ei? Täiesti tappev. Puud lõhkesid külma käes; mehed tegid jõejääle lõkkeid; lumi oli nii sügav, et hobune ja vanker üleni sinna sisse ära kadusid. Nonii, see koht siin on midagi muud kui mu vana pesa ja külmaga läheb mul kõht tühjaks. Eks ma siis läksin välja, et midagi hamba alla vaadata.”
Kujutasin seda ette. Üks lehmakari siit, lambakari sealt...
“Aga talupoegadele see ei meeldinud. Nad läksid preestri jutule, et jumalatelt nõu saada. Pärast oma harilikku tembutamist kuulutas preester, et nad peaksid iga kuue kuu tagant mulle lepitusohvri tooma. See neile muidugi eriti ei meeldinud. See tähendas jälle uusi kariloomi. Siis tõmbas see deemonirajakas varrukast trumpässa välja. Ütles, et ei, mitte loomi, see peab olema inimohver. Neitsi.” Ta sirutas ühe tiiva välja ja uuris seda hetke. “Soomused lähevad siin jube kuivaks. Ma ei suuda enam nii palju õli eritada kui varem. Nahk hakkab kuradi moodi valutama, kui see lõheneb.” Kurblikult pead raputades jätkas ta oma jutustust. “See ajas kõik kikki. Talumehed olid rahul, sest nende pudulojuseid ei ähvardanud enam miski, külapoisid olid rahul, sest tüdrukud kiimlesid nüüd nagu jänesed. Ainsana polnud rahul plikapeletised, keda isegi külatobuke poleks kottinud.”
“Sa ei pidanud ju neid sööma.”
Ta urgitses küünisega nina ja röhatas uuesti. “Vabandust. See tulepuuskamine teeb mulle kõrvetised. Jah, täitsa õigus, ei pidanud küll. Aga esimene vaeseke, kelle nad siia alla saatsid, tuli kõige külmema talve kõige külmema kuu kõige külmemal ööl. Ta oli üleni lambanahkadesse mähitud ja minu silmanägemine pole enam see, mis vanasti. Mõtlesin, et mõni õnnetu uteke oli täitsa kogemata siia ära eksinud. Kui ma ta ära praadisin ja naha maha võtsin, oli juba liiga hilja.” Ta pani ühe silma pooleldi kinni. Üle tema põse sorises limatilk. “Oled sa kunagi neitsit saanud?“
“Mitte kulinaarses mõttes.”
“Võid mind uskuda, et sa pole elus millestki erilisest ilma jäänud! Eriti kui nad on kõik sihukesed nagu too esimene! Liha polnud peaaegu ollagi ja kuradi vintske! Isegi eesel on etem. Ja tagatipuks sain ma temast veel seedehäired! Nii et ma saatsin järgmise tüdruku tagasi!”
“Mida sa tegid?”
“Selle unustas ta ka muidugi mainimata. Jah, vaene lapsuke. Minu nägemine on küll kehvaks jäänud, aga kuulmine on sama terav kui vanasti Kuulsin kuidas ta roomates ja nuutsudes käigust alla tuli. Kui ta siia jõudis, haises ta mis hirmus. Ju vist tegi ennast alla tulles täis. Igatahes käskisin ma tal tagasi minna ja ütlesin, et ma ei ole näljane, mis oli vale, ja et ma ei tahtnud teda ega teisi temasuguseid, mis oli tõsi. Kas tead, mis ta siis tegi?” Ma ütlesin, et pole aimugi. “Ta langes põlvili ja õnnistas mind oma isa, nelja õe, kolme venna ja veel sünnitamata laste nimel. Olin päris liigutatud, kui aus olla.”
“Mis siis edasi sai?”
Mõhnalised mokad paljastasid kollakad vandelhambad. Üks silmahammas kõdunes nähtavalt. “Nad tapsid ta ära. Ütlesid, et ta valetas. Ütlesid, et ta ei tulnudki minu juurde, lihtsalt peitis ennast mõnda aega käigus. Lõikasid tal kõri läbi ja veeretasid uuesti siia alla.”
“Ja mida sina siis tegid?”
“Ma pistsin ta nahka! Suvi oli tulekul ja ma ei saanud ju ometi lubada, et ta siin haisema hakkaks, või kuidas?”
Thespar, üleni lahked naeratused ja leebed sõnad, keelitlev ja kudrutav, lipitsemata mõjule pääsev, meelitaja, kuid mitte pugeja. Tema käsi mu käsivarrel, sõrmed pahklikud, käeselgadel maksavärvi plekid. Kuid küüned püüdsid mu pilku. Nii puhtad ja hoolitsetud, mitte nagu külarahval, kelle käed olid alatiseks tumedad sissesööbinud mustusest, küüned lõhkised ja näritud ja murdunud. Tema juuste valge kiirtepärg, kullinina ja leebehuulelise suu julmlahke kumerus. Ta võis seda teha küll. Ta oli küllalt hea demagoog, et neid neetud tohmaneid igatpidi oma tahte järele painutada. Kas tema oli tol ööl nuga viibutanud? Sasinud pihku mustad juuksed ja öelnud kuukaamesse hirmunud näkku, et see oli tüdruku enda huvides kui ta tõmbas vaheda terasega üle pringi ihu? Ma peaaegu kuulsin tema tasast kuid läbitungivat häält talumehi keelitamas, käskimas, et laip hoolimatult koopasse visataks. Thespar, kui kõik see mööda saab...
“Ja pärast seda?”
“Ma söön nad ära. Miks mitte? Kui ma nad tagasi saadan, lüüakse nad maha.
Ma mõistsin tema seisukohta.
“Kahju, et nad ei mallanud veel paar aastakest oodata. Siis oleksin ma talitanud Elbioni eeskujul.”
“Sina mitte, Snorgrud Vikerkaarekuduja. Mitte kunagi.”
Ta ajas end üles, pikk kael aeglaselt küljelt küljele õõtsumas.
„Toredad ajad olid need, Caliban. Toredad ajad. Lauglemine, söösthüpped pilvedelt taeva lumesügavikesse, välkude üle naermine, kõuena möirgamine, kui me suudlesime päikest! Ma kõndisin vikerkaartel ja panin vappuma mäed! Siis olin ma Vikerkaarekuduja! Siis olin ma Kõuelkõndija, Kiiskav Hukatus, Snorgrud Päikeselõõskaja, kelle nimed olid legend ja see legend elas!” Ta vajus maha, pea ripakil, hõõguvate silmade helk hääbumas vanadusniiskeiks sädemeiks. “Nüüd olen ma ainult üks vana sisalik, kõndiv fossiil, kes ei mõista surra. Sa vaata mind! Nägemist ja hambaid pole enam peaaegu ollagi, korskamine võtab kohe hingetuks, soomused tulevad maha, liigesed külmast üleni paistes. Isegi mu Aare on läinud. Pole enam andamite ja röövsaagi kilgendavat mäge. Noored tulid ja tassisid selle tükkhaaval laiali, nagu ma ise nendevanuselt tegin. “Nad tulevad ja poosetavad ja ähvardavad ja mina olen liiga nõrk, liiga arg ja kipun liiga oma viimaseid eluhetki pikendama, et neile vastu astuda. Kuid ühel lohel peab Aare olema...” ta lohistas ennast minu poole, nii et ma nägin esimest korda selgesti tumedat kuhilat.
Tõrvikuleek langes... vanadele rinnaplaatidele ja roostes adrateradele, katkistele turvisetükkidele, murdunud teljega väikesele vankrile, lõhkiste pottide ja hallitanud räbalate hunnikutele. Tühi-tähi. Rämps. Kolu.
“See'p see on, Caliban. See praht on kõik, mis mul on. Neil pole tarvis mind selle pärast tappa. Annaksin selle neile ise ära. Olekski rohkem ruumi.” Ta nohises. Ma patsutasin kergeks lohutuseks tema soomuselist külge. Kiilukujuline pea pöördus, haraline keel vilksatamas. “Hale, eks ole.”
“Me kõik jääme vanaks. Ükskord ka mina.”
“Ka sina? Kas tõesti?”
Ta koperdas eemale, saba järel lohisemas, kui ma ütlesin: “Ma võin su jälle nooreks teha.”
Ta seisatas, saba looklemise pealt püsti tardunud. Roostese aeglusega pöördus ta ringi ja jäi mind üle oma kühmus selja vaatama.
“Mida sa võid?”
“Mitte kauaks. Võib-olla tunniks. Ehk pisut kauemaks, ehk pisut vähemaks.”
Tema pilk oli elutu nagu laibal, pilukil silmaavad laienemas, soomuselised mokad suuõõnde tõmbumas.
“Miks?”
Ja selle peale ei olnud mul midagi vastata.
“Nemad saatsid su siia, eks ole?”
“Sa teadsid seda algusest peale.”
“Et mind välja meelitada. Vibude ette juhtida.“
Ma vaikisin oma küüsi silmitsedes.
“Vanana oleksin ma kerge saak, aga kui sa teed, nagu ütlesid...“ Ta pöördus kohmakalt, nii et armiline külg varju jäi, ripakil küüs kaitseval-milt kõrgele tõstetud. “Miks?”
“Sa tahad veel kord puudutada kuud. Sa tahad kuulda eetri tähelaulu. Sa tahad tuulevaime uppi paisata ja neid inimesi oma voodites veel üks kord vabisema panna.”
“Jaa! Jaa-jaa!”
“Siis võin ma selle sulle anda. Veidiks ajaks.”
Tema silmad tõmbusid vidukile. “Sa tahad öelda, mitte liiga kauaks.”
“Võta või jäta, Snorgrud. Nad saavad su niikuinii kätte.”
Tema haisev hingeõhk tulvas üle minu ja sapp kerkis mu kokkunööritud kurku.
“Icethorn, Hod, Tremayne. Vägevad nimed. Head nimed, kellega koos legendiks saada.” Silmad tõmbusid pilukile. “Kas see preestrivärdjas on koos nendega?”
“Ta jäi külla. Ütles, et see pole preestri töö.”
“Täpselt tema moodi.” Hetk vaikust ja siis: “Tee seda, Caliban.”
Järgnes...
Loits; tõotus millelegi, mida on parem mitte näha ja kirjeldada; verekinnituse sisin leekide vahel; põgus, kuid eksimatu muudatus varjumustris ja hajus mulje hiigelneelust.
Ilmutise raskus kadus koopast, kui ma laususin vaikselt viimased Sõnad ja lõin vaaruma, kui mind tabas harilikust rängem vabin.
Ja silmi avades nägin ma Imet.
Ta oli Aukartus.
Ta oli Kohutav Hiilgus.
Ta oli viimane eksperiment, mille fantastiline Jumal tegi enne tasakaalustatud Loodu kallale asumist.
Isegi nõrgas tõrvikuvalguses tantsisklesid tema sügav- ja helerohelistel soomustel rubiinid ja vikerkaared ja teemandid. Pea oli kõrgel, kõrilott mehine ja pruntis, hambad ihutud saablid. Ta saluteeris noorusele püsti-aetud seljaogadega ja tema hääl kõlas kui maapõue uhmav kisendus. Ta pöördus minu poole, lõõmavad täpid paabulinnukarva silmades, ja koobast täitsid valjult tema hingamise ja minu südame pekslemise helid.
Ta pilk hoidis mind nagu liblikat nõela otsas ja ma lugesin sellest mõistmist ja vaatasin mujale. Sujuvate roomajaloogetega oli Snorgrud poolel teel mööda käiku üles.
Oma kraami kiiruga reisipauna toppinud, sööstsin ma talle järele. Mind ümbritsesid põlenud maa ja kõrbenud kalju, mu laubale kerkis higi ja särk kleepus selja külge. Liigkuum õhk võbeles kopsudes ja mattis hinge. Liginedes kitsale lõhele seinas, kuhu Tipper, Helvan ja Race olid ootama jäänud, ei vaadanud ma ei paremale ega vasakule ja minu õhtusöök oleks kenasti maos püsinud, kui ma poleks astunud millegi otsa, mis krõmpsus ja kokku lurtsatas ja uudishimu oli kainest mõistusest kiirem.
Ma vaatasin alla.
Kaamelt ja õhku ahmides vaarusin ma kärmelt minu ees liikuva roomaja kannul, pühkides töllakil suult käeseljaga kibedat sappi.
Jahedam. Tuuletõmbus? Või oli mu higi külmaks tõmbunud? Ei, valgus! Ma nägin Valgust!
Ma põrkasin käigusuu lävel tema vastu. “Kus nad on?”
Ma raputasin pead. “Ma tõepoolest ei tea, Snorgrud. Kui teaksin, siis ütleksin.”
Ta püsis täiesti liikumatu, söövitatud kuuhõbedasse ja noorusse. Tähed paistsid eredamalt kui siis, kui ma koopasse sisenesin, olid külmemad, kuidagi kaugemad, eemalolevamad, kõrk publik lõpuetenduse ootel.
“Ma peaksin sind tänama. Pidama kõne, ütlema mõned viimased surematud sõnad, midagi üllast ja liigutavat, mis jääks kajama Aja tolmustes koridorides.” Ta pööras oma hinge laternad minu poole ja ma nägin, kuidas need merevaigutoonides ja kollastena ja rõõmutuledena lõõmasid. “Kuula siis Snorgrud Päikeselõõskaja, Gnorri Lõunahõimu Vanima ja võibolla arutuima, viimseid sõnu.” Meie pilgud haardusid murdumatult ühte. Ta näitas mulle asju, mida ükski surelik pole näinud ega saa enam kunagi nägema. Ta harutas ennast lahti nagu sasipuntra ja avas minu ees eredalt kogu oma olemuse.
Siis raksatas midagi kõva ja vetruvat mulle vastu rinda, nii et ma koos tillukese prügi ja lahtiste kivide laviiniga käigust alla lendasin, keha sõlmes ja valu täis, ja mind saatsid Snorgrud Päikeselõõskaja viimased pilkavad sõnad.
“Kohtumiseni põrgus, sitapea!”
Ma varjasin kätega näo, pea vastu rinda surutud, ja ta võttis tuule tiibadesse ja läks, üles ja järsult paremale loovides, enne kui ükski varitseja jõudis noole lendu lasta. Ta oli noor ja tema veri vemmeldas kiiremini. Talle ei saanud keelata Tähelõime Riitust, Surma Keerdtantsu.
Lõõtsutades, üks ribi või ka kaks murdunud, käed veritsemas, püksid põlvede kohalt räbalaiks, roomasin ma käigu servani ja hiivasin ennast vaevaliselt üle.
Ta oli tähti peegeldav hõbekomeet, kelle eredus pilkas kuud. Snorgrud kudus oma kärgjaid mõttemustreid, luues kujundeid, mida ükski inimaju ei mõistnud, mõtestades reptiilgeomeetria kaost. Lauglend, silmus, kolmikpööre, tiib pinguldumas käändes paremale, mis läks üle kruvisööstuks ja õhk vihises piinatult, kui ta sellest välja laveeris.
Kogu minu kõrval paari sammu kaugusel. Vibu.
Ma viskasin kiviga ja ta sai sellega küljelt vastu pead. Kui ma viskan, siis kõvasti. Mees lendas pikali, vibu pööreldes eemale.
Ma teadsin, mida Snorgrud teha kavatses.
Üles, üles, võidupööris, millele järgnes immelmann, siis pikk rahulik kaar, mis viis ta küla kohale...
Me kõik kuulsime nõrka kimedat hädakisa nagu tuulekannelt tormi käes ja keegi sosistas mu lähedal: “Päästku meid Parsus!” Ja keegi teine ütles lihtsalt: “Raisk!”
Ta oli veel kaheksakümne, saja jala kõrgusel, kui seljaogad kuu taustal turri tõusid ja tuul iseäralikult soiku jäi. Tugevad käed aitasid mu püsti. Nõjatusin vastu jõulist õlga, jässakat keha, mis lehkas sigade ja vihma järele.
“Snorgrud...” See oli peaaegu palve. Puhkes põrgu.
Esimesed pooltosin hütti lihtsalt kadusid kuumusenoovasse ja lõõsa taustale joonistuv lohe siluett heljus maadligi edasi, ogad püsti nagu surmatervituseks tõstetud mõõgad, pursates leeke kõige pihta, mida ta nägi kuid hoides kogu aeg suunda massiivsele hoonele otse platsi keskel.
“Tempel...” ahhetas üks kogu.
Hüvasti, Thespar, sinu õline loomus peaks hästi praadima.
Snorgrud ei jätnud midagi juhuse hooleks.
Ta maandus.
Keset keerlevaid sädemeid ja lõhkevaid palke, karjeid ja möirgeid, laskus lohe maha sama graatsiliselt kui tuvi. Koon uksest paari jala kaugusel, naudiskles ta anuvaid, nuuksuvaid hääli, pea viltu, et leida üles see üks. Siis lookles pikk kael taha ja sähvas ettepoole nagu piits.
Templiesine muutus põrguks. Sellest vaarusid esile jaaniussikesed, põlevad mehed ja naised, vankudes, taarudes, käigu peal mustaks tõmbudes, rüüstavatele leekidele kurnatult alistudes maha varisedes.
Lohe tõusis taevasse.
Suundus meie poole.
“Minge varju! Varju!”
Ma sööstsin käiku nagu õlitatud küülik, rebestava valu tõttu huuli veriseks puredes.
Ta möödus madalalt ja aeglaselt ega pursanud kordagi tuld.
Vibude bassihääl.
Nooltelennu sopran.
Snorgrud üksnes tokerdus korraks.
Ta oli meie tule välja kutsunud ja teadis meie laskejõudu ning positsioone.
Ma hakkasin ruune pomisema.
Üks jooksev kogu, vist Tremayne, oli paremat laskeasendit otsides varjust välja tulnud ja Snorgrud napsas ta kinni nagu öökull roti ning tõstis ta vabalt kõrgele taevasse, kime meeleheitlik karje pimeduses järel looklemas.
Minu sigade järele haisev sõber halises ja palvetas.
Mina? Ma üksnes lootsin.
Ta joonistas pika aeglase sinusoidi ja lasi selle tipus Tremayne'i lahti, pani tiivad kokku ja saatis allatuhisevat keha peaaegu maapinnani välja.
Nende paari hetkega, mis kulusid sööstu lõpetamiseks ja kõrvalekaardumiseks, lasid Hod ja Icethorn lendu neli noolt.
Üks tabas teda kaela tippu. See pani ta kisendama.
Üks põrkas vastu külge. See purunes, nii et raske raudotsik keereldes ja vingudes leegiviirulisse pimedusse lendas.
Kaks tungisid sabadeni pehmesse vatsa.
Snorgrud värahtas. Vigastatud, kuid mitte surmavalt.
Nad lasid uuesti, nüüd mõõdetumalt, oma ala meistrid.
See oli vist Icethorn, kes asja paika pani. Rahulik heledapäine Icethorn, kelle mald oli habras nagu klaas ja süda nagu jääliustik. Tal oli vere asemel soontes põhjatuul, sellel Icethornil.
Tema nool läbistas tiiva pealihase.
Snorgrud langes abitult alla. Nad saatsid tema pihta noole noole järel.
Kuid võlujõud oli haihtumas ja tema majesteet töntsiks jäämas. Üks küünrapikkune nool naelutas ta keele pehme roosa suulae külge. Ta prantsatas külili maha, kuivanud küünis õhku kraapimas.
Icethorn astus kaks sammu vasakule. Hod tõmbas vibu kõrvani vinna.
Kliinilise täpsusega saatsid nad mõlemad nooled lohe vasakusse silma.
Tema surmakisendus rappis mind. Tema südame karje tõi silmi pisarad.
Ma kuulsin, kuidas ta suur pea maha langes, kuid ei näinud seda, kuna hoidsin kätega oma peast ja needsin oma ribisid.
Saba võbeles paar hetke. Üks tagajalg viskus sirgu. Ripakil soomus tuli lõpuks küljest ära. Üle kärssavate õlgede ja praeliha lõhna tulvas kirbe lehk, kui tema sooled surmahetkel tühjenesid; siis olid ainsateks tuledeks tema terveks jäänud silmas külmad peegeldused.
Kõrbenud, läkastavad ellujäänud ründasid korjust sirpide ja nugadega, taldadega ja paljaste rusikatega, röökisid vihkamisest, sülitasid hüääni vaprusega elutusse ja avali suhu.
Kätt ribidel hoides püüdsin ma hästi nõrgalt hingata, et liiga valus ei oleks.
Icethorn võttis vibult nööri maha, pani selle hoolikalt tema kiivri sisse õmmeldud õlinahast pauna ning pöördus siis minu poole, vibuvars vasakus käes.
“Sa olid tubli. Kui need leegid ja suits koopast välja tulid, mõtlesime me, et...” kehitas ta õlgu. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. “Ükski teistest vist ei...” Ta teeskles kurbust, kui ma pead raputasin. “Seda võiski oodata. Nad on ilged mõrtsukad, eriti niisugused vanad ja riuklikud nagu see siin. Kuidas sinuga on?” Ta viipas vibuotsaga minu poole.
“Sattusin sabale liiga lähedale. Lõi ribi pooleks.”
“Seome su varsti kinni. Kahju, et külaga nii läks. Aga talv on veel kaugel.” Ta pöördus juba minekule, kuid siis meenus talle midagi ja ta pistis käe oma vammuse vahele. “See on sinu.” Ta viskas selle meelega kõrgele, naeratus habetunud suul, kuna ma oige suurivaevu alla surusin.
“Aitüma.”
“Sa oled selle ära teeninud, Minstrel, Mina poleks kõigi maakondade kogu hõbeda eest sinna alla urgu läinud. Suveniiri tahad?”
“Misasja?”
“Hammast? Küünt? Naised lähevad lolliks, kui neile näidata. Pisut tõeväänamist ja sa oledki...” Ta vakatas, põsed surnukahvatud, nähes mu näol, minu silmis midagi, mida ma olin püüdnud - jumal küll, kui väga püüdnud! - varjata. Tema käsi nõksatas lühikese mõõga nahka põimitud pärale ja ta taganes paar sammu.
Ma laskusin kükakile, käsi ribidel, kuid temalt pilku pööramata.
“Mine ära, Icethorn. Mine parem ära.” Ta taganes, selg ees, kuni oli kindel, et oli väljaspool ohtu ning kõndis siis kiirel sammul lõugava ning hakkiva vägijõugu poole, pasundades korraldusi, millest keegi välja ei teinud. Ma pigistasin peos rohutuusti, sõrmenukid valged. “Mine põrgusse, Icethorn,” pudenesid sõnad läbi ristis hammaste. “Mine otseteed põrgusse. Ära leia rahu. Ärgu saatku sind õnn.” Kuid ma ei olnud sellises seisundis, et see needus oleks külge hakanud.
Vähemasti mitte praegu.
Üks naine, ereroosa põletusjälg põsel ja ümberringi hõljumas kõrbenud juuste hõng, sidus mu ribid rohmaka õrnusega kinni.
Slepnir nuhutas ja perutas eemale, tundes minu juures lohe ja hingehä¬da ja enesevihkamise lõhna ning toorest veinist lehkavat hingeõhku. Vinnasin ennast pika vaoshoidmatu valukisenduse saatel sadulasse ja pöörasin siis hobuse lõunasse, selg surma ja põlengu poole, ja kuulsin, kuidas Hod mulle järele hõikas. Ma näitasin algul tema, siis hobuse tagumiku pihta ja jätsin kõik sinnapaika.
Tükk aega pärast seda, kui veinilähker tühjaks ja minema visatud sai, jõudsin ma käänulisele Ükssarve rajale.
Ühes väikeses orus oja ääres Slepnirit jootes tõmbasin ma vammuse alt välja kukru.
Ma hoidsin seda käes, sõbra elu kaal minu peopesal. Ja mis siis? Ta oli vana ja inimene peab millestki söönuks saama.
Ma lugesin mündid ükshaaval üle, kui kuupaiste need hõbedaseks värvis.
Nad olid viimseni seal.
Kõik kolmkümmend.
[Mike Chandler; The Star Weave of Snorgrud Sunbreath; 1994]
[tõlge: inglise keelest Mario Kivistik]
[Mardus; nr. 3, 1999]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar