aprill 15, 2007

Ringvaremed

And if he left off dreaming about you ...
"Through the Looking-Glass", VI



Keegi ei näinud teda randumas üksmeele ööl, keegi ei näinud bambusvenet pühasse mutta vajumas, aga mõne päeva pärast polnud kellelegi teadmata, et see vaikiv mees on tulnud lõunast ja et tema kodu on ühes neist arvutuist küladest jõe ülemjooksul järsu mäe nõlval, kus zendi keel pole veel segunenud kreeka keelega ja kus pidalitõbe esineb väga harva. Kindel on, et see hall mees suudles muda, tuli siis kaldale, ilma et oleks laiali lükanud (või isegi tundnud) lõikheina, mis tema ihu kriimustas, ja ronis tuikudes ning verisena üles ringmüürini, mis ümbritseb kroonina kivvi raiutud tiigrit või hobust, mis hõõgub aeg-ajalt nagu tules ja on praegu tuhakarva. See ringmüür on tempel, mille on hävitanud muistsed tulekahjud, mida on rüvetanud roostik ja kus jumal ei võta enam vastu inimeste austusavaldusi. Võõras heitis pjedestaali ette põrmu. Kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel. Ta katsus hämmelduseta oma haavu, mis olid juba armistunud, sulges taas oma heledad silmad ja uinus, mitte liha nõtrusest, vaid tahte kindlusest. Ta teadis, et see tempel on koht, kuhu teda oli toonud võitmatu iha; ta teadis, et alamjooksul pole tihe võsa suutnud lämmatada teise õnnistusrikka templi varemeid, mis kuulusid samuti tulesurma surnud jumalaile; ta teadis, et praegu on tema kohustus und näha. Kesköö paiku äratas teda ühe linnu trööstitu karje. Paljaste jalgade jäljed, paar viigimarja ja veekruus ütlesid talle, et kohalik rahvas on aupaklikult valvanud tema und, kas siis taotledes tema soosingut või kartes tema võluvõimu. Hirmust lõdisedes otsis ta endale lagunenud müüris hauaorva ja kattis end tundmatu taime lehtedega.

See, mida ta ihkas, ei olnud võimatu, küll aga üleloomulik. Ta tahtis unes üht inimest näha, ta tahtis näha teda kõigis üksikasjus ja sundida teda realiseeruma. See maagiline iha täitis kõik ta hingeavarused, ja kui keegi oleks talt küsinud tema nime või mõnd seika tema eelnenud elust, poleks ta suutnud vastata. Talle sobis see tühi ning lagunenud tempel, sest maailm jäi siit kaugele, ja samuti ümberkaudsed talupojad, sest nad rahuldasid tema kasinaid vajadusi. Andamiks toodud riisist ja puuviljadest piisas, et toita tema keha, mis oli täielikult pühendunud ainsale eesmärgile - magada ja und näha.

Esialgu olid unenäod kaootilised; mõne aja pärast muutusid nad dialektilisteks. Võõras mees nägi end keset sõõrjat amfiteatrit, mis oli mingil moel ka mahapõlenud tempel: selle astanguil seisid summas vaikivad õpilased; ülemiste näod ulatusid paljude sajandite kaugusele ja tähtede kõrgusele, kuid olid kõik selgesti nähtavad. Mees pidas neile loengut anatoomiast, kosmograafiast, maagiast. Nad kuulasid teda äreval ilmel ja püüdsid arukalt vastata, otsekui aimaksid nad, et see tähtis eksam vabastab ühe nende hulgast tühjast näilisusseisundist ja viib reaalsesse maailma. Mees vaagis nii unes kui ilmsi oma unenäokujude vastuseid, ei lasknud end silmakirjatsejaist petta ja aimas mõningais kõhklevais vastuseis üha kasvavat arukust. Ta otsis hinge, mis vääriks osasaamist universumist.

Üheksandal või kümnendal ööl mõistis ta teatava kibestusega, et pole midagi head loota koolipoistest, kes tema õpetuse passiivselt omaks võtsid, küll aga nendest, kes söandasid mõnikord arukalt vastu vaielda. Esimesed pälvisid küll armastust ja heatahtlikkust, kuid ei suutnud isiksusteks tõusta; teiste pre-eksistents kestis pisut kauem. Ühel õhtul (nüüdki olid õhtud unenäorikkad, koidutundidel nägi ta harva mõne üksiku une) saatis ta terve kooli lõplikult laiali ja jättis endale ainult ühe õpilase. See oli sõnaaher, kurvameelne, ajuti isegi tõrges poiss, kelle näojooned olid niisama teravad nagu sellel, kes teda unes nägi. Kaasõpilaste äkiline eemaldamine ei häirinud teda kuigi kaua; tema edusammud pärast paari eratundi panid õpetaja imestama. Ja ometi lõppes asi katastroofiga. Mees ärkas ühel päeval unest nagu mingist kleepuvast kõrbest, vaatas hääbuvat ehavalgust, mis muutus kiiresti koidukumaks, ja sai aru, et ta polnudki und näinud. Terve päeva ja terve öö magamatuse talumatu selgeltnägevus tõusis tema vastu. Ta tahtis metsa minna, end kokku võtta; vaevu suutis ta läbi surmaputke mingi ähmase unenäo puhanguid hoomata, mis põimusid põgusate primitiivset tüüpi nägemustega ja olid kasutamiskõlbmatud. Ta tahtis kooli kokku kutsuda, aga vaevalt oli ta lausunud mõned lühidad innustussõnad, kui kõik muutus vormituks klombiks ning kustus. Ta oli nüüd peaaegu pidevalt valvel, vihapisarad kipitamas vanus silmis.

Ta mõistis, et seda seosetut ning keeriselist ainet vormida, millest unenäod koosnevad, on rängem kõigist töödest, millega mees ealeski toime suudab tulla, isegi kui ta tungiks kõigisse alamat ja ülemat liiki saladustesse, hoopis rängem kui liivast köit punuda või kujutust tuulest raha lüüa. Ta mõistis, et on vaja mingit algvapustust. Ta vandus, et unustab kogu selle määratu hallutsinatsiooni, mis teda valeteele oli juhtinud, ja hakkas uut töömeetodit otsima. Enne selle kasutuselevõtmist pühendas ta terve kuu puhkusele ja kogus jõudu, mida oli sonimisele raisanud. Ta loobus kõigist ettekavatsetud unenägudest, ja peaaegu pidevalt pingutades õnnestus tal päevast mõistlik osa maha magada. Need harvad uned, mida ta sel ajal nägi, jättis ta unes tähele panemata. Et uuesti oma ülesande kallale asuda, ootas ta täiskuud. Siis pesi ta end õhtul jõevees, palvetas planeetide jumaluste poole, lausus lubatud silbid ühest võimsast võlunimest ja uinus. Peaaegu silmapilkselt nägi ta unes tukslevat südant.

Ta nägi unes erksat, sooja, salajast, rusikasuurust ja granaatpunast südant inimkeha poolvarjus, millel puudus veel nägu ja sugu; neliteist kuuvalget ööd ühtejärge nägi ta armastusega unes kõiki selle üksikasju. Iga ööga muutus süda ikka tõelisemaks. Ta ei puudutanud seda; ta piirdus vaid tunnistamisega, vaatlemisega, võib-olla ainult kohendas seda pisut oma pilguga. Ta elas sellele ja uuris seda mitmesugusest kaugusest ja mitmesuguse nurga all. Neljateistkümnendal ööl puudutas ta nimetissõrmega kopsuarterit ja siis tervet südant nii seest kui väljast. Tulemus rahuldas teda. Meelega ei näinud ta terve öö otsa und, võttis siis uuesti südame, hüüdis ühe planeedi nime ja manas esile nägemuse teisest tähtsast organist. Enne kui aasta täis sai, oli ta jõudnud skeletini ja laugudeni. Võib-olla kõige raskemaks ülesandeks osutus loendamatute karvade kujutlemine. Ta nägi unes tervet inimest, noorukit, kuid see ei tõusnud, ei kõnelenud ega suutnud silmi avada. Öö öö järel magas mees ja nägi temast und.

Gnostilistes kosmogooniates voolivad demiurgid punase Aadama, kes ei suuda jalule tõusta; niisama võimetu, kohmakas ja algeline nagu too põrmust Aadam oli ka Aadam, mille maag oma uneöödel oli sepitsenud. Ühel õhtul oleks ta oma loomingu peaaegu hävitanud, aga tal hakkas kahju. (Õigem oleks olnud tal see hävitada.) Kui kõik palved maa- ja jõevaimude poole olid tagajärjetuks jäänud, heitis ta silmili maha kivikuju ette, mis võis olla kas tiiger või täkk, ja anus tundmatult abi. Kui tuli pimedus, nägi ta kuju unes. Nägi teda elusana, vabisevana; see polnudki tiigri ja täku värd, vaid kujutas ühtaegu mõlemat tulist looma ning lisaks veel härga, roosi ja tormi. See mitmepalgeline jumal ilmutas, et tema maine nimi on Tuli ja et selles ringikujulises templis (ja teistes samasugustes) on teda kummardatud ja et tal on võluvõim hingestada unenäoviirastusi, nii et kõik olendid peale Tule ja unenägija peavad seda lihast ja verest inimeseks. Ta käskis mehel oma usutalitused selgeks õppida ja minna teise lõhutud templisse, mille püramiidid asusid allavett, et kellegi hääl kuulutaks ka seal mahajäetud paigas tema au. Ja unes nähtu muutus unenägija mehe unenäos tõeluseks.

Maag täitis kõik käsud. Ta pühendas palju aega (kokku kulus tal selleks kaks aastat) universumi ja tulekultuse saladuste avastamisele. Südames oli tal aga kahju oma loomingust lahkuda. Pedagoogiliste vajaduste ettekäändel pikendas ta päevast päeva uneaega. Samuti tegi ta uneinimesele uue parema õla, mille oli kogemata unustanud. Aeg-ajalt vaevas teda tunne, nagu oleks see kõik juba kord juhtunud... Üldiselt olid tema päevad aga õnnelikud, ja kui ta silmad sulges, mõtles ta ikka: "Nüüd saan oma pojaga kokku." Või siis harvem: "Poeg, kelle olen ilmale toonud, ootab mind, ja kui ma ei lähe, siis ei ole teda olemas."

Järk-järgult harjus ta reaalsusega. Ükskord käskis ta tal kauge mäe tipule lipu heisata. Teisel päeval lõkendaski lipp mäe tipul. Ta tegi teisigi sama laadi katseid, mis läksid kord-korralt ikka julgemaks. Teatava kibestusega taipas ta, et ta poeg on valmis sündima ja ootab võib-olla juba kannatamatult. Tol ööl suudles ta teda esimest korda ja saatis ta teise templisse, mille varemed valendasid mitme penikoorma kaugusel jõe alamjooksul läbipääsmatute metsade ja roostike taga. Enne aga (selleks, et ta ei saaks iial teada, et ta on kujutlus, ning peaks end inimeseks nagu teisedki) laskis maag tal unustada täielikult oma õpiaastad.

Tema võitu ja hingerahu jäi häirima igavus. Õhtuhämaras ja aovalges heitis ta kivikuju ette silmili maha, kujutledes, et ta olematu poeg täidab vist samasuguseid rituaale teiste ringvaremete keskel jõe alamjooksul. Öösiti ta ei näinud enam und, või kui nägi, siis nii nagu kõik inimesed. Ta tajus vaid üsna ähmaselt maailma hääli ja vorme: eemalviibiv poeg sai toitu tema kahanevast hingest. Mehe elu eesmärk oli saavutatud; ta elas veel vaid mingis ekstaasitaolises olekus. Mõne aja pärast, mida ühed selle loo jutustajad loevad aastatega, teised viisaastakutega, äratasid kaks paadimeest ta südaöösel üles; nende nägusid ta ei seletanud, aga nad jutustasid talle salapärasest mehest põhjapoolses templis, kes võib ilma end põletamata tules kõndida. Maagile meenusid äkki jumala sõnad. Talle meenus, et kõigist, kes maailma on loodud, on tuli ainus, kes teab, et tema poeg on viirastus. Esialgu see mõte rahustas teda, siis aga muutus painavaks. Ta kartis, et poeg hakkab selle iseäraliku eesõiguse üle mõtisklema ja avastab mingil viisil, et ta on vaid kujutelm. Mitte olla inimene, vaid teise unenäo projektsioon - mäherdune enneolematu alandus! Mäherdune pöörasus! Iga isa on huvitatud oma lastest, kellele ta on tühipalja meeltesegaduse või õnne hetkel elu andnud (või ellu ärgata lubanud); seda loomulikum oli maagi mure oma poja tuleviku pärast, kelle ta oli tuhande ja ühe salapärase öö jooksul kont-kondilt ja tükk-tükilt kokku mõtelnud.

Tema hingepiinad lõppesid ootamatult, kuigi seda tõotasid mitmed ended. Esimene oli kauge pilv (pärast pikka põuda) künkaharjal, kerge nagu lind; siis läks lõunataevas roosaks nagu leopardi igemed; järgnes kõigi loomade paaniline põgenemine. Sest see oli kordunud juba sajandeid: tuli laastas tulejumala pühamu varemeid. Koidu ajal, kui kuskil polnud enam ühtki lindu, nägi maag, kuidas tuli piiras sõõrina templi müüre. Hetkeks mõtles ta vees varju otsida, kuid mõistis siis, et surm tuleb ta vanadust kroonima ja päästab teda vaevast. Ta astus leekidele vastu. Need ei kõrvetanud ta ihu, vaid paitasid teda ning voolasid temast kuumuse ja põlemiseta üle. Kergendusega, alandusega, õudusega taipas ta, et ka tema on nägemus, et keegi teine näeb teda unes.


[Jorge Luis Borges; Las ruinas circulares; 1940]
[tõlge: hispaania keelest Ott Ojamaa]
[Hargnevate teede aed; Loomingu Raamatukogu nr. 5/6, 1972]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar