"Nii, munk! Sul on aega palvetada, kui soovid. Seitsme ja poole minuti pärast paned sa trelli minu südame kohale. Ja puurid selle läbi. Puurid nii sügavale, kui annab, ja nii, et veri purskab. Kui sa seda ei tee, näritakse kümne minuti pärast sinu kõri läbi ja sinu mahlane toskaana veri voolab kõigi aegade vastikuma ja jõhkrama vampiiri kurku. Juhuslikult on imejaks siis minu keha ning needsamad hambad. Ainult siis on nad palju teravamad."
Indrek Hargla, Kindel linn
Mõningatel andmetel ilmus esimene raamat verejanulistest libasurnutest aastal 1645, autoriks kreekakatoliku vaimulik Leo Allatius. Üllitises jutustas ta vrykolakasest - laibast, mille deemon on enda võimusesse võtnud. Mõneti oli nimetus vrykolakas sarnane libahundi nimetusega, mis slovaki ja bulgaaria pärimustes oli olnud върколак (verkolak, vŭrkolak). Serblased olid esimesed, kes need kaks deemonlikku tüüpi kokku liitsid, andes neile ühise nime vlkoslak.
Aastal 1657 mainis deemonlikku kodukäijat prantsuse jesuiit François Richard oma töös "Relation de ce qui s'est passé a Sant-Erini Isle de l'Archipel" ("Ettekanne sellest, mis juhtus Egeuse mere Saint-Erini saarel"). Sellest kontekstist said katoliiklik ja protestantlik kirik suurt inspiratsiooni, sest selle saatanliku olendi mängutoomine võimaldas vrykolakase loomust ümber disainida ja ilustada turu tarbeks, kus ta oli seni tundmatu. Seda tehes mütologiseeriti kogu teadaolev info - otsustati, et neid olendeid saab tagasi tõrjuda selliste vahenditega nagu pühitsetud vesi, armulaualeib ja krutsifiks, või protestantliku kiriku puhul harilik ladina rist ilma Kristuse kujuta.
Juba 9. sajandil teadsid rumeenlased ja ungarlased, kuidas takistada surnute ringilomberdamist. Karjakasvatajate kujutluses oli surnud inimene jalalt maha lõigatud - seepärast oli tavaks panna maetud surnukeha rinnale sirp otsekui meeldetuletuseks, et ärgu ta enam surelike maailmas ringi rännaku. (Arvatavasti seepärast ongi ammusest ajast Surma kujutatud poolpalja luukerena, sirp käes.) Seda praktiseeriti eriti nende juures, kes olid surnud enne ettenähtud aega (õnnetus, mõrv, enesetapp, haigus) ja võisid üles ärgata, teadmata et nad peavad olema surnud. Sama käis ka vallaslaste ja pühitsemata mulda maetute kohta. Väga sageli suri inimesi katku või nakkushaigustesse ja nad maeti kiiruga ilma matusetalituseta, et haigus ei leviks. Selliseid ohvreid mõistis kirik eriti hukka, sest nendega, kes olid ilma preestri osavõtuta mulda sängitatud, sõlmis kurat kindlasti lepingu.
Vampiiride pärimus lähtus põhiliselt Euroopa Karpaatide piirkonnast ja juurdus sügavasti Balkanil ning germaani aladel. Näib, et Rumeenia oli maa, kus kujunes otsene side vampiiri- ja nõiakultuse vahel, kuna teistes regioonides laienes termin strigoi (naissugu: strigoaica) tähenduses "nõid" rahvasuus ka vampiirile. Sõna algkuju oli strix, mis ladina keeles tähistas kriiskavat öökulli.
Kuid kuidas on seotud öökull ja verdimev deemon? Vana Testamendi Jesaja raamatus öeldakse: "ka kriiskav öökull puhkab seal ja leiab endale puhkepaiga". Kuid rooma kiriku ladinakeelses tõlkes Vulgata seisab seal kriiskava öökulli asemel Lamia nimi. Kreeka mütoloogias oli ta vereimeja deemon. Heebrea pärimuses seostati Lamia sumerite Lilithiga, kes olevat lennanud nagu öökull, ja kes keskaegses esoteerilises juudi traditsioonis tõusis jumala enese kuningannalikuks abikaasaks. Semiidi keelte uurija Patai tõlgib heebrea keelest lause kriiskava öökulli kohta Jesaja raamatus 34:14 järgmiselt: "Tõesti, seal viibib Lilith ja leiab enesele puhkepaiga!" Eestikeelses piiblis seisab "Lilith"i asemel "tont".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar