Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes

On öeldud, et kogu teaduslik fantastika on põhimõtteliselt postreligioosne kirjandus – nendele, kelle mõistus on vormitud teaduse ja tehnika järgi, on kogu universum põhimõtteliselt tunnetatav. Usk hajub ja asendub maailmaloome keerukuse imetlusega. [1]

Ent sellest olenemata on suur osa klassikalisest ulmest, nii fantasy kui science fiction’i poolt vaadatuna seotud religioossete teemadega. Erinevalt teaduslikust fantastikast on fantasy (sõltuvalt valitud definitsioonist) tänapäeva mõistes väga vana žanr – näiteks juba circa 2000 a. eKr otsis Gilgameš surematust. [2] Võib oletada, et eri ajastute religioonidest ja mütoloogiatest tihedalt läbi põimunud kultuuritaust, mis on meid sajandeid saatnud, ei jäta meid veel niipea ja annab tõlgendamisainest veel pikkadeks aegadeks. Eriti tänapäeval, mil Huntington’i kohaselt on rahvusvahelised konfliktid mitte rahvaste, vaid pigem tsivilisatsioonide (ehk kultuuriruumide) vahelised. [3]

Siit võibki oletada põhjuse, miks pole skandinaavia ja ehk ka germaani mütoloogiad rahvusvahelises ilukirjanduses ja filmistsenaariumites üldkasutatavad [4] – puudub konflikt, mille olemasolu näiteks antipoodsele lugejale või vaatajale korda läheks ja millest ta päevakajalisuse tõttu huvitatud oleks. Eelmainitud kultuuriruumide mütoloogiate ja pärimuste poole pöördutakse pigem sooviga demonstreerida midagi eksootilisemat. Muidugi igal reeglil on ka erandid – mistõttu võib mõista teatud mütoloogiliste motiivide ja karakterite üleekspluateerimist. Näiteks võiks tuua kasvõi nimed nagu Thor ja Odin (eksisteerib isegi selline nähtus nagu odinism) ning skandinaavia juurtega Beowulfi kasutamine arvuka hulga filmide stsenaariumites. Ja muidugi destruktiivsusest lummatud publikule meelepinget pakkuv Ragnarök.

Nagu ka kõik muu kirjandus on ulme inimloomusest – meist, siin, praegu. Ulme, nagu ka mütoloogia, on sisuliselt platvorm esitamaks suuri ideid tavapärasest (eirates reaalsuse piiranguid) erinevalt – sedasi, et kirjanikul on kergem end väljendada ja lugejal kergem leida loo iva, kui see on formuleeritud juhtmõtet toetavasse raami. Seetõttu pole eriti imekspandav, et tegelikult on religioon ja mütoloogia ulmes (eriti fantasy puhul) küllaltki levinud.

Mütoloogiat saab aga loodava teose heaks tööle rakendada mitmel erineval moel. Küllaltki sageli kasutatakse näiteks metafüüsilisi küsimusi ja ideid ilma konkreetseid jumalusi või sündmuseid ballastina kaasa võtmata. Vahel luuakse ka kunstlik religioon, nagu tegi näiteks Vonnegut oma romaanis "Kassikangas". Aga antud hetkel on vast olulisimad lood, kus on kasutatud laenatud struktuurivõtteid ja karaktereid, nagu seda on teinud näiteks J. R. R. Tolkien.

Lisaks Tolkieni ekraniseeringutele leidub veel palju teisi, isegi tugevama allikmaterjali mõjutustega, linalugusid. Näiteks on tuntud montypythonlane Terry Jones lavastanud filmi "Erik the Viking". Antud filmis saab peategelane, noor viiking Erik, vana targa naisena esinevalt viljakusjumalannalt Freyalt teada, et hunt Fenrir on neelanud päikese, saates seega maailma Ragnarökki. Erik rändab Asgardi lootuses lõpetada Ragnarök. Peamisteks takistajateks on muuhulgas Loki. Lisaks eelmainitud karakteritele on filmis esindatud suurem osa panteoni juhtfiguuridest ja kasutatud arvutut hulka viiteid eddades ja viikingilugudes viidatud sündmustele. [5]

Viited:
[1] INTRODUCTION - The Absence of God: an interview with Ted Chiang
[2] SCIENCE FICTION AND RELIGION
[3] Samuel P. Huntington. 1999. Multipolaarne, paljutsivilisatsiooniline maailm – Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, lk 31
[4] Norse Mythology – IMDb
[5] Erik the Viking


[Kui peaks huvi olema veel ca 2/3 mahus ülejäänud kirjutise vastu, anna teada.]