Jordi Cervera

Muuseum 1

Minust saab peenejooneline muumia,
ja kui teie, hajevil tobukesed,
kõnnite must mööda,
siis te räägite minust,
ütlete, kuidas see saab võimalik olla,
et hoolimata kõigist neist aastaist turjal
olen nõnda hästi säilinud.
Vaata teda, olge nüüd tasa,
paistab, et ta naerab.
Ja tõsi on, et
kummastav-kangekaelsena
ei olegi ma midagi muud
kui pikk palsameeritud vaikus,
mis aeg-ajalt naerab.

Muuseum 2

Leidlikkus ja pimedus,
kaks sooja punkti,
kaks kõhklevat poolvarju,
viljakas tõelus,
sümboolne enne
areldi kõndimiseks
patud ja ohjeldamatus
Hathori kuuma hinguse taga

Muuseum 4

Pärast seda kui olen tapnud tuhandeid satikaid
ainuüksi oma auto tuuleklaasi
ja (mõnikord) putukamürgi
(hindamatu) abiga,
võin nüüd täiest
suust ja silmadest kelkiva
kergemeelseima rahuldusega
öelda et olen massimõrtsukas,
et miski ei hoia mind tagasi,
et võin kartmata oma mainet kahjustada
end võrrelda kollektiivse kujutluse,
häirivate ajalooseikade
tavalisemate, korduvate,
kõige verisemate kangelastega.
Ja nõnda, joobnustava võiduga rahul,
tulvil õiglast uhkust,
värisen nagu viinapuuleht,
lunastan end verepatust
Delacroix' trikoloorsete rindade all,
mis kirkaina paisudes
kutsuvad mind üles rahva eepilistele võitudele.

[Jordi Cervera Nogués; 2004]
[tõlge: katalaani keelest Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 7, 2006]