november 13, 2005

Vampirism vol3 - eellugu

0. Narr

„Mida sa soovid?”
Noormees oli nüüd juba kuu aega igal ööl kalmistule tulnud. Ta oli vaadanud, kuidas kuu võõpab oma jaheda valgusega üle külma graniidi ja puhta marmori ja vanade sammaldunud kivide ja kujude. Ta oli võpatanud varjude ja öökullide peale. Ta oli vaadanud armastajapaare, joobnuid ja närviliselt kiirustavaid teismelisi: kõiki neid, kes öösel läbi surnuaia liiguvad.
Ta magas päeval. Kedagi ei huvitanud. Ta seisis üksi pimeduses ja vabises, külmast. See juhtus siis, kui ta seisis järsaku serval.
Hääl kostis tervest teda ümbritsevast ööst, tema peas ja sellest väljas.
„Mida sa soovid?” kordas see.
Ta kahtles, kas julgeb pöörduda ja vaadata. Mõistis, et mitte.
„Noh? Sa tuled siia igal öösel, kohta, kus elavad pole teretulnud. Ma olen sind näinud. Miks?”
„Ma tahtsin teiega kohtuda,” lausus ta ümber pöördumata. „Ma tahan elada igavesti.” Tema hääl murdus seda öeldes.
Ta oli astunud üle piiri. Enam ei olnud tagasiteed. Oma kujutelmades tundis ta juba nõelteravate kihvade torget kaelas, igavese elu teravat eelmängu.
Siis kuulis ta heli, mis oli madal ja kurb nagu maa-aluse jõe vool. Läks mitu pikka sekundit, enne kui ta tundis selles ära naeru.
„See ei ole elu,” sõnas hääl.
Rohkem ei lausunud see midagi, ja mõne hetke möödudes mõistis noormees, et ta on kalmistul üksi.

Neil Gaiman, Fifteen Painted Cards from a Vampire Tarot


Kõik varem esile toodud vampiiride tunnused omavad ajaloolis-kultuurilisi juuri. Seega selleks, et mõista paremini nende olevuste olemust, oleks kasulik heita pilk varasemasse aega.
Tihti kiputakse tooma analoogiaid teiste kiskjalike vaimudega, mida maailmas tuntakse. Paraku pole see lähenemine just kuigi adekvaatne, kuna enamikel juhtudest pole antud olend inimesest tekkinud. Ennemini sobituvad nood ühte kasti deemonite ja haldjatega, kui kord inimestena elanud ja surnud vampiiridega.

Heaks kohaks, kust alustada pärimuse juurte otsingut, on Egiptus. Sealne uskumus kinnitas, et eksisteerib hauatagune elu - ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased. Selline nähtus nagu uni ning unes aset leidvad juhtumised viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellest samast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne ja tervise. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga. Iga sellise haua juures, mille omanik suutis endale mumifitseerimist lubada, oli ka tempel. Ja igas sellises templis oli ametis vähemalt üks ka-preester, kelle ülesandeks oli toita ohverdustega iga päev surnu kad.
Kui ka ei saanud enam oma ohvriande, ootas teda ees ebameeldiv saatus - ta pidi öösiti väljuma hauast ja sööma seda, mida kätte sai. Need näljased kad ekslesid paljastena või surnurõivastes ja said oma kuuvalguses kahvatu oleku tõttu nimeks khu (helendaja). Paljud neist tungisid majadesse ja põhjustasid nii vaimset kui füüsilist haigust. On isegi märkeid, et khu võis rünnata inimest ja juua tema verd.

Egiptus polnud siiski kaugeltki ainus paik, kus sedalaadi surematuse otsingud au sees olid. Tegu on lihtsalt ühe paremini säilinud pärimuste dokumentatsiooniga. Enamikus teistes kultuurikeskkondades asendus kehade säilitamine hoopis vastupidise käitumisega - hävitamisega kas põletades või soodustades looduslikku lagunemist. Ainult kahes maailma paigas säilis kääpamatus suhteliselt hiljutise ajani. Üheks neist oli Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa, kus kuni umbes 1000 aastani p.Kr. sängitati sellisel viisil aristokraate ja kuningaid. Teine koht oli Hiina, kus konfutsiaanlik esivanemate austamine ei lubanud hävitada surnukehasid. Seda siis põhimõtteliselt kuni 1949. a. kommunistliku pöördeni.
Peale selle on nendel aladel loomulikult veel üks ühine iseloomustav omadus - seal on läbi aegade olnud suur vampiiride levik :). Seega on meil vampiiride näol tegemist viimase jäänukiga tehnikast, mille eesmärgiks oli surematus. Tollel tehnikal oli küll varemalt sügavam ja vaimlisem tähendus - sellest osa võtvad isikud ohverdasid oma reinkarnatsioonitsükli eesmärgile, mille täitmiseks kulus rohkem kui üks eluiga. Samal viisil toimis ka vaarao mediaatorina Egiptuse ühiskonna ja jumalike jõudude vahel ning tema surm oli kõigest kuju muutus. Alles hiljem, kui traditsiooni algne eesmärk hakkas hägustuma, soovisid omakasupüüdlikud kodanikud samal viisil surematusele püüelda ja surma petta.
Selline süsteem aga on äärmiselt parasiitne, ohverdades elusate inimeste heaolu surnute omale. Lõpuks pidigi see kokku kukkuma. Vaesuvad kodanikud, suletavad templid, näljased khud ja väljakujunev vampiirlus.
Siiski on kaks veidi erinevat lätet vampirismile - mõlemad küll ajendatud samadest tingimustest. Hiinast pärinev vampiir (ch'iang shih) oma erepunaste silmade ja pikkade ning kõverate küünistega ei vasta üks-ühele Kesk-Euroopa nosferatu, nachzereri või wampyr'i kirjeldustele. Siiski saab isegi ch'iang shihi küüslauguga peletada.

Olgugi, et Hiina ja Kesk-Euroopa olid vampiiride sünnimaad, on see traditsioon vägagi eduliselt levinud ka naabermaadesse ja sealt edasi mujale maailma. Nii oskas ka 19. sajandi inglane leegiga probleemid lahendada.
Viimasel ajal on siiski vampiirikahtlusi vähe olnud. Viimase sajandi jooksul on vampiiride sünnimaades toimunud massiivne kultuuriline lõhenemine ja ka paljud teised folkloorsed pärimused on vajunud vaikselt unustuse hõlma. Loodetavasti juhtub sama ka paneme-põlema-äkki-on-vampiir traditsiooniga :).

5 kommentaari:

  1. juurak11:51 AM

    eip, ei ole pingutatud naljatamist ning tuulega kukalt kriipivaid puuoksi. lihtsalt visplikylas ei ole just palju kohti, kus saaks rahumeeles napsu v6tta. ma ei tunne surnuaedade ees hirmu. seega ei ole ka erilist adrenaliinivoogu v6i 2revust ja paanikat. lihtsalt hea, rahulik, ilus ja salap2rane.

    VastaKustuta
  2. juurak1:44 PM

    muuseas - loen praegu fantaasia ja 6uduse kogumikku, kus oli ka yks vahva lookene vampiirist. ja sealt leidsin fakti, mida enne ei ole t2heldanud. nimelt, et vampiire saab eemal hoida, kui l6kke 22res lugusid jutustad. kui on huvitavad lood, siis vampiir j22b kuulama ja ei r66vigi kedagi s66mise otstarbel 2ra.

    VastaKustuta
  3. Eks neile poogitakse siin ja seal selliseid huvitavaid elemente külge, et oma loomingut kuidagi erilisemaks teha - tihti ka tegelikke pärimusi segades. Väga võimalik, et on toimund mingi morfoos liinil folkloristkuradikene -> vampiir :P

    VastaKustuta
  4. juurak8:41 PM

    no vot. selles jutus araabia s6jamehed siis armeenia m2gedes r22kisid jutukesi. kuni l6puks, p2rast pikki ja vaevarikkaid jutuvestmisega t2idetud 6id, ei tulnud kellelgi enam yhtegi lugu meelde. siis kargas vampiir ligi ja ytles, et teeme v6istluse. et teie r22gite 2 kurba lugu ja mina yhe. ja kui teie lood on kurvemad, kui minu oma, siis ma lasen teil minna. kui aga teiegi arvates on minu lugu k6ige kurvem, siis yks teist saab minu eineks. sest ka mina pean toituma. no paku, kelle lugu oli kurvem? :P
    yleyldse olen teinud turul tulusad ostud. palju head fantastikat ja sci-fi'd olen endale hankinud. keelepraktika veel lisaboonuseks.

    VastaKustuta
  5. Vot ei tea arvata.. aga kuna kirjanik neid juba niivõrd kaua elus hoidis, siis ehk... :P
    Aga raskekujuline bibliofiil oled sa küll :)
    Ja üldisest terminoloogiast kõneldes peaks fantastika ja sci-fi üks ja sama asi olema. Esimene on siis lihtsalt lühem vorm teaduslikust fantastikast. Aga eks see rohkem vist maitse asi ole, kuidas mida nimetada. Ise kasutan selles tähenduses fantaasia või fantasy.

    VastaKustuta