oktoober 21, 2006

Jordi Cervera

Muuseum 1

Minust saab peenejooneline muumia,
ja kui teie, hajevil tobukesed,
kõnnite must mööda,
siis te räägite minust,
ütlete, kuidas see saab võimalik olla,
et hoolimata kõigist neist aastaist turjal
olen nõnda hästi säilinud.
Vaata teda, olge nüüd tasa,
paistab, et ta naerab.
Ja tõsi on, et
kummastav-kangekaelsena
ei olegi ma midagi muud
kui pikk palsameeritud vaikus,
mis aeg-ajalt naerab.

Muuseum 2

Leidlikkus ja pimedus,
kaks sooja punkti,
kaks kõhklevat poolvarju,
viljakas tõelus,
sümboolne enne
areldi kõndimiseks
patud ja ohjeldamatus
Hathori kuuma hinguse taga

Muuseum 4

Pärast seda kui olen tapnud tuhandeid satikaid
ainuüksi oma auto tuuleklaasi
ja (mõnikord) putukamürgi
(hindamatu) abiga,
võin nüüd täiest
suust ja silmadest kelkiva
kergemeelseima rahuldusega
öelda et olen massimõrtsukas,
et miski ei hoia mind tagasi,
et võin kartmata oma mainet kahjustada
end võrrelda kollektiivse kujutluse,
häirivate ajalooseikade
tavalisemate, korduvate,
kõige verisemate kangelastega.
Ja nõnda, joobnustava võiduga rahul,
tulvil õiglast uhkust,
värisen nagu viinapuuleht,
lunastan end verepatust
Delacroix' trikoloorsete rindade all,
mis kirkaina paisudes
kutsuvad mind üles rahva eepilistele võitudele.

[Jordi Cervera Nogués; 2004]
[tõlge: katalaani keelest Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 7, 2006]

oktoober 01, 2006

Nähtumus ja olemus I

Kunstnik Mikkel Angelo istub telliskivikuhja otsa ja, asetanud pea kätele, hakkab mõtlema. Kukk astub mööda ja kõõritab kunstnik Mikkel Angelot oma ümarate kuldsete silmadega. Muudkui vahib. Nüüd tõstab kunstnik Mikkel Angelo pea ja näeb kukke. Kukk ei pööra pead ära, ei pilguta silma ega liiguta saba. Kunstnik Mikkel Angelo langetab pilgu ja tunneb, et silmis miski kibeleb. Kunstnik Mikkel Angelo pühib kätega silmi. Kukk aga ei seisa enam. Ei seisa, vaid läheb ära. Läheb ära kuuri, linnuõue. Linnuõue oma kanade juurde.
Ka kunstnik Mikkel Angelo tõuseb tellisehunnikult, rapsib pükstelt punast telliskivitolmu, viskab rihmakese eemale ja läheb oma naise juurde.
Naine on aga kunstnik Mikkel Angelol pikk-pikk, lausa kahe toa pikkune.
Tee peal kohtab kunstnik Mikkel Angelo Komarovi, haarab tal käest ja karjub: „Vahi!”
Komarov vahib ja näeb kera.
„Mis see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „See on kera!”
„Mis kera see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „Tasapinnaline kera!”
Komarov ja kunstnik Mikkel Angelo istuvad rohule. Nad istuvad rohul justkui seened. Nad hoiavad teineteisel käest kinni ja vahivad taevasse. Taevasse joonistub tohutu lusikas. Mis see siis veel on? Keegi ei tea seda. Inimesed pagevad ja jäävad oma majadesse kinni. Keeravad lukku nii uksi kui aknaid. Kuid kas see aitab? Kus sa sellega! Ei aita.
Mäletan, kuidas 1884. aastal ilmus taevasse tavaline aurikusuurune komeet. Väga õudne oli. Ja nüüd siis lusikas! Ega üks komeet sellise viguri vastu ikka saa.
Pange aga akendele luugid ette.
Arvate, et see aitab? Taevase nähtuse eest lauad ei kaitse.
Meie majas elab Nikolai Ivanovitš Supin. Temal on teooria, mille järgi on kõik ainult suits. Aga minu meelest kõik ei ole suits. Võib-olla ei ole mingit suitsugi, pole üldse mitte midagi. On vaid üks jaotamine. Aga võib-olla pole ka mingit jaotamist. Raske öelda.
Räägitakse, üks kuulus kunstnik vaadelnud kord kukke. Vaatles, vaatles ja tuli järeldusele, et kukke pole olemas.
Kunstnik rääkinud sellest oma sõbrale, sõber aga pahvatanud naerma. Ja öelnud: kuidas pole olemas, kui ta seisab siin ja mina näen teda täiesti selgelt.
Suur kunstnik aga langetanud seepeale pea, ja nii nagu ta seal seisis, nii ta telliskivikuhja otsa istuski.

[Daniil Harms]
[tõlge: Ilona Martson (Rein Saluri?)]
[Ootamatu jooming; Tänapäev; 2002]

september 03, 2006

66 & 129

66

Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,
sest näen, et teeneid tasub karjasekk
ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,
ja truudusel on valevande plekk
ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb
ja neitsivoorusest on tehtud hatt
ja lollus arust targemaks end loeb
ja laitmatus on põlatum kui patt
ja kunsti kidakeelseks muudab võim
ja jõul on kaelas jõuetuse rang
ja ausust rumaluseks hüüab sõim
ja hea on kurja kütkes orjav vang.
     Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,
     kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.

129

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus
on iha, saades teoks, ja enne tegu
ta on üksnes pettus, toorus, jõhkrus, maotus,
julm, reetlik, äärmuslike süüde segu.
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,
kuid juba õhutab taas pöörast jahti,
taas leiab rahuldust ja taas on neetud
kui sööt, mis neelajat ei lase lahti.
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas - unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.

[William Shakespeare]
[tõlge: Harald Rajamets]
[Poeemid, sonetid ja muud luuletused; Eesti Keele Sihtasutus; 2002]

august 12, 2006

Apokrüüfid

Ajalugu näib mulle peaaegu garanteerivat, et inimestel puudub mõistus.

Enamikul inimestel ei ole üldse mingit seisukohta, veel vähem isiklikku, veel vähem kontrollitud seisukohta, veel vähem mõistlikke põhimõtteid.

Kes põeb sellist haigust, et ei suuda taluda ebaõiglust, ei tohi aknast välja vaadata ning peab toaukse lukku keerama. Ehk oleks kasu ka peegli ärapeitmisest.

Filosoofias suudan ma välja jõuda skeptitsismini; kaugemale ei taha see kuidagi õnnestuda: niisiis jään ma parem pidama terve inimmõistuse juurde, mida on nii vähestel filosoofidel ja mis on just tänapäeval nii vajalik.

Kes ei suuda halbade inimestega ühes seltskonnas olla, on veel liiga lühikest aega siinilmas elanud. Kes aga nende seltskonda täiesti erapooletult võtab või sellest koguni mõnu tunneb, on siia ilma ülearu kauaks jäänud.

Kui ma inimesi vaatlen, tahaksin ma despootiale andestada; ja kui ma despootiat näen, pean ma inimesi haletsema. On tõesti raske küsimus, kas inimeste halbus teeb despootia vajalikuks või kas despootia teeb inimesed nii halvaks.

Sõbralikke inimesi olen ma palju leidnud, kuid sõpru väga vähe. Üks tahab mulle serveerida oma vaimukust, teine oma õpetatust, kolmas oma peent maitset; üks tahab mind võõrustada oma veiniga, teine oma kauni toaga, kolmas oma suure lugupidamisega; ükski neist ei ole sellepärast mu sõber, ehkki igaüks neist tahaks heal meelel olla minu patroon.

Seal, kus algab edevus ja toredusehimu, lakkab seesmine väärtus.

Võrdsus on õiguses sama, mis on vastuolu tees filosoofias.

[Johann Gottfried Seume; Seumes Werke in zwei Bänden. Zweiter Band]
[tõlge: Krista Räni; Apokrüüfid; Loomingu Raamatukogu; 2005/13-14]

juuli 03, 2006

Maailmaloomine

Kõigevägevam oli juba loonud maailmaruumi, paigutanud kummalise korrapäratusega laiali tähed, udukogud, planeedid, komeedid ning silmitses parajasti üsna rahulolevalt tehtud tööd, kui üks tema lugematutest projekteerijatest, kellele ta oli usaldanud oma tähtsa töö lõpuleviimise, talle murelikul moel lähenes.

See oli ingel Mliaam, üks targematest ja osavamatest uue laine inglitest (ärge ainult kujutage teda ette tiibade ja valge rüüga, tiivad ja rüü mõtlesid välja endisaegsed kunstnikud ilustamiseks).

"On sul mingi soov?" küsis Looja heatahtlikult.

"Jah, Issand," vastas arhitektist ingel. "Enne kui sa oma imetlusväärsele tööle punkti paned ja õnnistuse annad, tahaksin sulle näidata ühte väikest kavandit, mille me noorterühmas paberile panime. See on vaid visand, pisiasi kõige ülejäänu kõrval, kuid meile tundub see huvitav." Ja Mliaam tõmbas mapist välja paberilehe, millele oli joonistatud mingi ümmargune asi.

"Näita siia," ütles Kõigevägevam, kes loomulikult teadis kõike, kuid tegi sellegipoolest näo, nagu ei aimaks ta midagi, ja teeskles isegi uudishimu, et oma tublidele arhitektidele rõõmu valmistada, Joonis oli väga täpne ja sellel olid kõik mõõtmed olemas.

"Ja mis see siis peaks olema?" küsis Issand ikka teeseldes. "Mulle tundub, et see tahaks justkui mingi planeet olla, nagu me neid juba miljardite kaupa oleme loonud. Kas on mõtet veel ühte teha, pealegi nii väikest?"

"Tegemist on tõepoolest väikese planeediga," kinnitas arhitektist ingel, "aga miljardite teiste planeetidega võrreldes on tal mitmeid erilisi omadusi." Ja ingel seletas, et nad olid mõelnud panna uue planeedi pöörlema ühe tähe ümber niisuguses kauguses, mis võimaldaks planeedil piisavalt, kuid mitte liiga palju soojust saada; ühtlasi luges ingel ette vajaminevad ained, nende hulga ja umbkaudse maksumuse. Ah et miks seda kõike tehakse? Kavatsus on sellel tillukesel keral katsetada väga huvitavat ja kummalist nähtust, nimelt elu.



Loomulikult ei olnud Loojal rohkem seletusi tarvis. Ta teadis asja paremini kui kõik tema arhitektidest, meistritest ja müürseppadest inglid ühtekokku. Ta naeratas. Mõte maailmaruumiavarustes hõljuvast pallist, kus hakkab sündima, kasvama, sigima, paljunema ja surema igasugu olendeid, tundus talle üsna vaimukas. Pange tähele: kuigi see oli Mliaami ja tema kaasosaliste plaan, tuli mõte ikka ja alati temalt endalt, kes on kõikide asjade algus ja lõpp. Saanud heatahtlikust vastuvõtust julgust juurde, tõi arhitektist ingel kuuldavale läbilõikava vile. Selle peale jooksid välkkiirelt kokku tuhanded, ah mis tuhanded!, sajad tuhanded, aga võib-olla hoopis miljonid inglid.

Neid nähes kohkus Looja alguses päris ära. Niipea kui tegemist on uute plaanidega, tuleb küll kannatust varuda. Sest kui iga kohaletulnu kavatseb esitada oma plaani ja seda veel seletama hakkab, kulub ärakuulamiseks sajandeid. Oma lõpmatus headuses valmistus Looja siiski katsumust läbi tegema. Tüütutega on alati üks igavene häda. Ja Looja ohkas sügavalt.

Ei maksa karta, rahustas Mliaam Loojat. Need kõik on ainult joonestajad. Uue planeedi täitevkomitee oli neile ülesandeks teinud kavandada loendamatul hulgal elusolendeid, taimi ja loomi, kõik eksperimendi kordaminekuks hädavajalikud. Mliaam ja tema kaaslased polnud asjatult aega raisanud. Selle asemel et mingi ebamäärase plaaniga lagedale tulla, olid nad kõik väiksemadki üksikasjad ette näinud. Ilmselt kavatsesid nad selle hoole ja armastusega tehtud tööga nüüd Ülimise Isa sündind fakti ette seada. Aga kõik läks libedalt.

Alluvate tapva joru ärakuulamine, mida Looja oli nii väga kartnud, kujunes hoopis meeldivaks ja lõbusaks ajaviiteks. Talle mitte ainult ei meeldinud enamik joonistest - loomad ja taimed -, vaid ta lõi kaasa ka kunstnike sagedastes vaidlustes. Iga kunstnik tahtis loomulikult, et tema töö heaks kiidetaks või et sellele vähemalt tähelepanu pöörataks. Ja kus tuli alles iseloome välja! Nagu ikka ja alati, oli suur hulk tagasihoidlikke, kes olid kõvasti tööd murdnud, et elusloodusele nii-öelda tugevat põhja alla saada; näiteks fantaasiavaesed, kuid hiilgava tehnikaga planeerijad, kes olid joonistanud detailselt välja samblad, samblikud, mikroorganismid, tavalised mutukad, lühidalt: kõik silmatorkamatud olendid. Samas jälle tuli ette väga andekaid või väga edevais loojaid, kes olid välja mõelnud äärmiselt naljakaid, keerulisi, fantastilisi ja koguni mõistusevastaseid olendeid. Mõnda sihukest, näiteks rohkem kui kümne peaga draakonit, ei saanud küll läbi lasta.

Joonised olid tehtud kriitpaberile, värviliselt ja elusuuruses. See asetas pisiorganismide loojad muidugi tunduvalt halvemasse olukorda. Bakterite, viiruste ja muude selliste olevuste autorid jäid enamasti tähelepanuta, hoolimata nende vaieldamatutest teenetest. Nad esitasid oma tibatillukesed kavandid postmargisuurusel paberil, nii et inimsilm poleks suutnud sealt midagi välja lugeda (aga inglid küll). Nende hulgas oli ka laiskloomade leiutaja, kes liputas käes tillukest albumit, milles skitsid polnud suuremad sääse silmadest, ja nõudis, et teised hindaksid vääriliselt neid tulevali loomakesi, kes tema meelest olid niisama veetlevad kui karupojad - aga keegi ei pööranud neile tähelepanu. Hea vähemalt, et Kõigevägevam, kellel miski ei jäänud tähele panemata, talle silma pilgutas, mis võrdus kahtlemata tugeva käepigistusega ning mis andis leiutajale suuresti julgust juurde.

Äge vaidlus puhkes ühe ja kahe küüruga kaameli loojate vahel, sest mõlemad väitsid, et just nimelt tema on küüru väljamõtleja, nagu oleks tegu jumal teab kui suure avastusega. Kaamelid jätsid kõik juuresolijad ükskõikseks; leiti koguni, et tegemist on maitsevääratusega. Ometi said mõlemad inglid eksamil kuidagi läbi.

Hirmsasti olid kõik dinosauruste vastu. Grupp kogenud ja auahneid ingleid kandis kõrgetel alustel nede võimsate olendite hiiglasuuri kujutisi. See vaatemäng tekitas vaieldamatult sensatsiooni. Oli päevselge, et nende elukate puhul on liiale mindud. Hiiglakasvust ja tohutust kerest hoolimata ei võinud nende sugu kaua kesta. Et mitte kurvastada oma tublisid kunstnikke, kes olid nii palju vaeva näinud, kuulutas Universumi Kuningas töö siiski kordaläinuks.

Üleüldine naer võttis vastu elevanti. Nina tundus liiga pikk, isegi kentsakas. Leiutaja vaidles vastu, et tegu polevatki ninaga, vaid teatud mõttes töövahendiga, millele ta pakkus nimeks "lont". Nimi meeldis, kõlas isegi mõni käteplaks. Issand naeratas. Ja ka elevant oli eksamil läbi saanud.

Tormilist heakskiitu pälvis aga vaal. Kuus inglit kandsid hiiglasuurt tahvlit imeeluka kujutisega. Olend jättis kõigile väga hea mulje. Seda tunnistas ka kauakestev aplaus.



Kes suudakski kõiki selle lõputu vaatemängu üksiksündmusi meenutada? Populaarseimatest võiks nimetada eredavärvilisi liblikaid, boamadu, mammutipuud, paabulindu, koera, roosi ja kirpu, eriti kolmele viimasele ennustati üksmeelselt hiilgavat tulevikku.

Kõigevägevama ümber tunglevas kiitust janunevas inglitesummas sebis eriti üks ingel, jooniserull kaenla all; tüütu, äärmiselt tüütu tüüp. Intelligentse näoga, seda ei võinud küll eitada. Aga hirmus häbematu. Vähemalt kakskümmend korda oli ta püüdnud küünarnukkide abil ette trügida, et Jumala tähelepanu endale tõmmata. Sihuke käitumine käis teistele närvidele. Ja kolleegid tõmbasid teda mõnuga tagasi.

Ent miski ei suutnud tüütut tüüpi heidutada. Lõpuks õnnestus tal ikka Looja jalge ette trügida ning enne, kui kaaslased jõudsid teda takistsda, rullis ta joonise lahti, pakkudes jumalikule pilgule oma fantaasiavilja. Joonistel oli kujutatud ebameeldiva, koguni eemaletõukava välimusega looma, kes oli seninähtutest täiesti erinev. Ühel joonisel oli emas-, teisel isasloom. Nagu paljudel teistel loomadel, nii oli ka sellel neli jäset, kuid joonise järgi otsustades kasutas ta neist käimiseks ainult kahte. Karvu oli tal siin-seal mõni tutt, kõige enam peas, nimelt midagi lakataolist. Kaks esijäset rippusid tal kuidagi veidralt külgedel. Tema koon oli nagu ahvil, kes oli eksamil juba edukalt läbi saanud. Kuid looma kuju polnud sugugi sujuv, harmooniline ja ühtlane nagu lindudel, kaladel või koorikloomadel, vaid pigem juplik, kohmakas ja ebamäärane, just nagu oleks joonestaja teatud momendil lootuse kaotanud ja ära väsinud.

Kõigevägevam heitis joonisele pilgu. "Üsna kena," täheldas ta lahkelt, "ja küllap on tal ka mingi otstarve." "Muidugi, Issand," kinnitas tüütu tüüp. "Tegemist on tõesti vapustava väljamõeldisega. Sellest nimelt tuleb mees ja sellest naine. Jättes kõrvale väliskuju, mis muidugi on vaieldav, püüdsin ma luua ta, anna mulle andeks minu julgus, teataval määral sinusarnase, oo Kõigevägevam. Temast saab ainuke mõistusega olend maailmaruumis, ainuke, kes suudab endale aru anda sinu olemasolust, ainuke, kes oskab sind jumaldada. Ta püstitab sinu auks suurejoonelisi kirikuid ja peab sinu nimel veriseid sõdu."

"Ah nii? Tahad öelda, et intelligent?" küsis kõigevägevam. "Kuula mind, pojuke. Intelligentidest hoia küll eemale. Maailmaruumis neid siiani õnneks pole. Ja ma soovin, et nii jääks paljudeks tuhandeteks aastateks. Ei vaidle vastu, pojuke, sinu väljamõeldis on tõesti üsna terane. Aga oled sa kindel, et ta ka õnnestub? Tänu erakordsetele omadustele võib-olla õnnestubki. Ilme on tal küll niisugune, et temalt pole midagi head loota. Mulle meeldib sinu julgus. Mul poleks kahju sulle medalitki anda. Aga ma arvan, et sellest ettevõtmisest tuleb loobuda. See tüüp võib kaasa tuua igasugu häda ja viletsust. Parem jätame selle asja katki." Ja Issand saatis ingli isaliku käeliigutusega minema.

Inimese väljamõtleja läks kolleegide itsituste saatel pika ninaga minema. Kui midagi kõigest hingest soovid, läheb alati viltu. Nüüd astus ette metsise leiutaja.



See oli meeldejääv ja õnnelik päev; nagu kõik lootusrikkad päevad, täis ootust, et kõik kaunid asjad ühel päeval teoks saavad; nagu kõik nooruspäevad. Maa oli sündimas kõigi oma heade ja kurjade asjadega, rõõmude ja muredega, armastuse ja surmaga. Sajajalgse, tamme, paelussi, kotka, vaaraoroti, gaselli, alpiroosiga. Ja lõviga! Tüütult tüütu tüüp sebis endiselt oma mustandiga ringi. Ja muudkui vahtis ülespoole, lootes lugeda Looja silmadest vastupidist otsust. Ent meelisteemad olid hoopis teised: räägiti pistrikust ja ripsloomast, vöölasest ja stafülokokist ja hiidsisalikust.

Kuni lõpuks oli Maa täis oivalisi ja jäledaid, vagaseid ja metsikuid, kohutavaid, ilmetuid ja imekauneid olendeid. Oli arvata, et metsadest ja meredest hakkab pesgi kostma saginat, armuhüüdeid, oigeid, ulgumist ja laulu. Joonestajad, käes Kõigekõrgema luba, lahkusid rahulolevalt, ühed ühele, teised teisele poole. Väsinult jäi Ülimine Isa üksi tähti täis lõpmatusse. Ta oli juba rahumeeli uinumas.

Äkki tundis ta, et keegi sikutab teda tasakesi mantlisiilust. Ta tegi silmad lahti. Vaatas alla. Ja nägi seda tüütut tüüpi, kes ajas ikka sama joru, toppis talle jälle oma plaani nina alla ning vaatas talle siis paluvalt otsa. Inimene! Nii hull mõte, nii ohtlik kapriis! Ja ometi, kui ahvatlev mäng, kui kohutav kiusatus! Lõppude lõpuks, võib-olla tasuks ikka proovida, tulgu siis mis tulema peab. Maailmaloomise aegu tuleb julgelt tulevikku vaadata.

"Anna siia," ütles kõigevägevam saatuslikku plaani enda kätte haarates. Ja kirjutas kavandile alla.

[Dino Buzzati; La creazione; 1966]
[tõlge: itaalia keelest Anne Kalling]
[Merekoll; Loomingu Raamatukogu nr. 17, 1988]

juuni 10, 2006

Epistel an die Augsburger

Und als dann kam der Monat Mai
War ein tausendjähriges Reich vorbei.

Und herunter kamen die Hindenburggass'
Jungens aus Missouri mit Bazookas und Kameras

Und fragten nach der Richtung und kleinerer Beute
Und einem Deutschen, der den zweiten Weltkrieg bereute.

Der Irreführer lag unter der Reichskanzlei
Niederstirnige Leichen mit Bärtchen gab es zwei, drei.

In Straßengräben faulten Feldmarschälle.
Schlächter bat Schlächter, daß er's Urteil fälle.

Die Wicken blühten. Die Hähne schwiegen betroffen.
Die Türen waren geschlossen. Die Dächer standen offen.


Kiri augustburglastele

Ja taas kui kätte jõudis mai
Riik tuhandeaastane otsa sai.

Hindenburgalleel Missouri kamraadid
Kaelas automaadid ja fotoaparaadid

Küsisid teed ja tahtsid soomust teha
Ja mõnd sõja pärast kahetsevat sakslast näha.

Riigikantselei all eksifüürer lamas
Paar laubata vuntsi vedeles sealsamas.

Feldmarssaleid mädanes tänavail jalus
Lihunik lihunikul kohut mõista palus.

Vikid õitsesid. kuked vaikisid tavatult.
Uksed seisid suletult, katused - avatult.

[Bertolt Brecht]
[tõlge: saksa keelest Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 4-5, 2006]

mai 31, 2006

Ragnarok

Eellugu
Maailm tekib tule ja jää võitluses külmast, hukkub hiidude ja jumalate võitluses maailmatulekahjus. Kaks jumalateperet (aasid ja vaanid) on algul vaenlased, hiljem liitlased. Alguses oli kaosekuristik Ginnungagap. Tuleilma Ürglehm Audhumla lakub välja ürghiid Ymeri, kes loob teised hiiud. Hiiud olid esimesed. Aasid lõid kogu maailma, kuid nad tegid maailma ürghiid Ymeri kehast.

Edasi
Kaugel neist paigust, kus jumalad ja inimesed harilikult liiguvad, asub hiidude veider maailm. Küllap on nende sugu hiidvana, kuna on sedavõrd haruline ja mitmekesine.
Erinevus aaside (uue põlvkonna jumalad, kes võitlevad vaanidega ja saavutavad juhtpositsiooni) ja hiidude vahel polegi nii suur, kui võiks arvata. Peale rohketest lahingutest ja hiiutappudest pajatavate müütide on ka teistsuguseid kujutelmi, kus hiiurahvast peetakse igivanaks ja võõrapäraseks jumalasooks, kelle puhul pole välistatud lähedased suhted aasidega. Nende kahe soo kokkukuuluvust rõhutab seegi, et hiide peetakse aaside esiisadeks. Odini ema oli Bestla, hiid Bøltorni tütar.

"Jumalate saatus"
Kujutelmad maailmalõpust on levinud kogu maailmas. Mõned rahvad on jõudnud arvamusele, et kõik hävib võimsas loodusõnnetuses, veeuputuses, tuleleekides või mõnel muul viisil. Teised arvavad, et kõik hävib ja hukkub hirmsas võitluses jumalike jõudude vahel.
Kogu säilinud Põhjala mütoloogiat läbib pideva kordusena üks ja sama teema: võitlus jumalate ja hiidude vahel, korrastatud maailma kaitsjate ja alalhoidjate võitlus selle hävitajate ja häirijatega. Seni, kuni püsib maailmakord, võidutsevad jumalad. Sageli ripub võit küll juuksekarva küljes, kuid ei jää kunagi tulemata. Ikka ja jälle üritavad hiiud hävitada Midgårdi korrastatud maailma, ikka ja jälle võidutsevad jumalad ja hoiavad nõndaviisi alal maailma tasakaalu.
Luni selle hetkeni, mil seletamatud, kuid selgesti tuntavad jõud sekkuvad ja nõuavad kõiksuse, kogu vana maailma allakäiku, mida Põhjala hilispaganlikul ajal väljendasid kujutelmad Ragnarokist.
Sõna "ragnarok" tähendab "jumalate saatust" (ragna - mitmuse omastav sõnast regin - jumalad), aga selle viimast lüli tõlgendati varem hoopis teisiti - "jumalate pimedus".

Hukk
Huku üksikuid motiive, viimaseid suuri sündmusi, mainitakse vanaskandinaavia luules mitmel pool ning tervikpildi üldised jooned võib hõlpsasti tuletada erinevate motiivide põhjal, isegi põhilist allikat - "Nägijatari kuulutust" - kõrvale jättes.
Tark hiid Vaftrudner teab sama hästi kui Odin (kummalisel kombel oli nende saatus ette määratud.. ja nad teadsid, mis nendega lõpus juhtub), et hävingu lähenemisest annab märku Fim-bul-talv, suur talv, ja et siis neelab koletu hunt päikese. "Lokasennas" tuletavad nii Tyr kui Frej Lokele meelde, et viimase poeg, hunt Fenris, on ahelaisse köidetud. Mõlemad aga teavad, et haunt jääb ahelaisse kuni Ragnarokini.
Siis ratsutavad Muspellipojad läbi Pimeduse metsa, et võidelda jumalatega koletus lahingus. Lahingupaik on juba teada - Vigrid - igast küljest saja miili pikkune. "Grímnismál" pajatab, et kaheksasada sangarit kiirustab Valhalla kõigist viiesajast uksest võitlusse.
Lahingu kõrgpunkti, Odini võitlust hunt Fenrisega, mainitakse mitmel pool. Jumalatega tülitsedes leiab Loke jõudu teadmisest, et kui saabub õige aeg, neelab hunt Võiduisa. Skaldide jaoks oli see suur ja tähendusrikas pilt.
Nii "Vafprúðnismális" kui "Grímnismális" aga pajatatakse, et Vidar tasub oma isa surma eest kätte ja tapab hundi. Peale selle teab Vaftrudner pajatada uuest maailmast, mis järgneb suurele hävingule:
Tütrega maha saab tasane päike,
enne kui Fenrir ta õgib;
see tüdruklaps jätkab, kui jumalad hääbuvad,
edasi ema teekonda.

(tlk. Rein Sepp)
Liv ja Livtraser, inimpaar, kes varjas end pika talve ajal Hoddmimeri metsas ja sai toidust vaid hommikukastest, annab elu uutele inimsugudele.

Detailsema ja terviklikuma pildi annavad muidugi Noorem ja Vanem Edda. (Mis sageli ka isekeskis vastuollu lähevad)