Kõigevägevam oli juba loonud maailmaruumi, paigutanud kummalise korrapäratusega laiali tähed, udukogud, planeedid, komeedid ning silmitses parajasti üsna rahulolevalt tehtud tööd, kui üks tema lugematutest projekteerijatest, kellele ta oli usaldanud oma tähtsa töö lõpuleviimise, talle murelikul moel lähenes.
See oli ingel Mliaam, üks targematest ja osavamatest uue laine inglitest (ärge ainult kujutage teda ette tiibade ja valge rüüga, tiivad ja rüü mõtlesid välja endisaegsed kunstnikud ilustamiseks).
"On sul mingi soov?" küsis Looja heatahtlikult.
"Jah, Issand," vastas arhitektist ingel. "Enne kui sa oma imetlusväärsele tööle punkti paned ja õnnistuse annad, tahaksin sulle näidata ühte väikest kavandit, mille me noorterühmas paberile panime. See on vaid visand, pisiasi kõige ülejäänu kõrval, kuid meile tundub see huvitav." Ja Mliaam tõmbas mapist välja paberilehe, millele oli joonistatud mingi ümmargune asi.
"Näita siia," ütles Kõigevägevam, kes loomulikult teadis kõike, kuid tegi sellegipoolest näo, nagu ei aimaks ta midagi, ja teeskles isegi uudishimu, et oma tublidele arhitektidele rõõmu valmistada, Joonis oli väga täpne ja sellel olid kõik mõõtmed olemas.
"Ja mis see siis peaks olema?" küsis Issand ikka teeseldes. "Mulle tundub, et see tahaks justkui mingi planeet olla, nagu me neid juba miljardite kaupa oleme loonud. Kas on mõtet veel ühte teha, pealegi nii väikest?"
"Tegemist on tõepoolest väikese planeediga," kinnitas arhitektist ingel, "aga miljardite teiste planeetidega võrreldes on tal mitmeid erilisi omadusi." Ja ingel seletas, et nad olid mõelnud panna uue planeedi pöörlema ühe tähe ümber niisuguses kauguses, mis võimaldaks planeedil piisavalt, kuid mitte liiga palju soojust saada; ühtlasi luges ingel ette vajaminevad ained, nende hulga ja umbkaudse maksumuse. Ah et miks seda kõike tehakse? Kavatsus on sellel tillukesel keral katsetada väga huvitavat ja kummalist nähtust, nimelt elu.
Loomulikult ei olnud Loojal rohkem seletusi tarvis. Ta teadis asja paremini kui kõik tema arhitektidest, meistritest ja müürseppadest inglid ühtekokku. Ta naeratas. Mõte maailmaruumiavarustes hõljuvast pallist, kus hakkab sündima, kasvama, sigima, paljunema ja surema igasugu olendeid, tundus talle üsna vaimukas. Pange tähele: kuigi see oli Mliaami ja tema kaasosaliste plaan, tuli mõte ikka ja alati temalt endalt, kes on kõikide asjade algus ja lõpp. Saanud heatahtlikust vastuvõtust julgust juurde, tõi arhitektist ingel kuuldavale läbilõikava vile. Selle peale jooksid välkkiirelt kokku tuhanded, ah mis tuhanded!, sajad tuhanded, aga võib-olla hoopis miljonid inglid.
Neid nähes kohkus Looja alguses päris ära. Niipea kui tegemist on uute plaanidega, tuleb küll kannatust varuda. Sest kui iga kohaletulnu kavatseb esitada oma plaani ja seda veel seletama hakkab, kulub ärakuulamiseks sajandeid. Oma lõpmatus headuses valmistus Looja siiski katsumust läbi tegema. Tüütutega on alati üks igavene häda. Ja Looja ohkas sügavalt.
Ei maksa karta, rahustas Mliaam Loojat. Need kõik on ainult joonestajad. Uue planeedi täitevkomitee oli neile ülesandeks teinud kavandada loendamatul hulgal elusolendeid, taimi ja loomi, kõik eksperimendi kordaminekuks hädavajalikud. Mliaam ja tema kaaslased polnud asjatult aega raisanud. Selle asemel et mingi ebamäärase plaaniga lagedale tulla, olid nad kõik väiksemadki üksikasjad ette näinud. Ilmselt kavatsesid nad selle hoole ja armastusega tehtud tööga nüüd Ülimise Isa sündind fakti ette seada. Aga kõik läks libedalt.
Alluvate tapva joru ärakuulamine, mida Looja oli nii väga kartnud, kujunes hoopis meeldivaks ja lõbusaks ajaviiteks. Talle mitte ainult ei meeldinud enamik joonistest - loomad ja taimed -, vaid ta lõi kaasa ka kunstnike sagedastes vaidlustes. Iga kunstnik tahtis loomulikult, et tema töö heaks kiidetaks või et sellele vähemalt tähelepanu pöörataks. Ja kus tuli alles iseloome välja! Nagu ikka ja alati, oli suur hulk tagasihoidlikke, kes olid kõvasti tööd murdnud, et elusloodusele nii-öelda tugevat põhja alla saada; näiteks fantaasiavaesed, kuid hiilgava tehnikaga planeerijad, kes olid joonistanud detailselt välja samblad, samblikud, mikroorganismid, tavalised mutukad, lühidalt: kõik silmatorkamatud olendid. Samas jälle tuli ette väga andekaid või väga edevais loojaid, kes olid välja mõelnud äärmiselt naljakaid, keerulisi, fantastilisi ja koguni mõistusevastaseid olendeid. Mõnda sihukest, näiteks rohkem kui kümne peaga draakonit, ei saanud küll läbi lasta.
Joonised olid tehtud kriitpaberile, värviliselt ja elusuuruses. See asetas pisiorganismide loojad muidugi tunduvalt halvemasse olukorda. Bakterite, viiruste ja muude selliste olevuste autorid jäid enamasti tähelepanuta, hoolimata nende vaieldamatutest teenetest. Nad esitasid oma tibatillukesed kavandid postmargisuurusel paberil, nii et inimsilm poleks suutnud sealt midagi välja lugeda (aga inglid küll). Nende hulgas oli ka laiskloomade leiutaja, kes liputas käes tillukest albumit, milles skitsid polnud suuremad sääse silmadest, ja nõudis, et teised hindaksid vääriliselt neid tulevali loomakesi, kes tema meelest olid niisama veetlevad kui karupojad - aga keegi ei pööranud neile tähelepanu. Hea vähemalt, et Kõigevägevam, kellel miski ei jäänud tähele panemata, talle silma pilgutas, mis võrdus kahtlemata tugeva käepigistusega ning mis andis leiutajale suuresti julgust juurde.
Äge vaidlus puhkes ühe ja kahe küüruga kaameli loojate vahel, sest mõlemad väitsid, et just nimelt tema on küüru väljamõtleja, nagu oleks tegu jumal teab kui suure avastusega. Kaamelid jätsid kõik juuresolijad ükskõikseks; leiti koguni, et tegemist on maitsevääratusega. Ometi said mõlemad inglid eksamil kuidagi läbi.
Hirmsasti olid kõik dinosauruste vastu. Grupp kogenud ja auahneid ingleid kandis kõrgetel alustel nede võimsate olendite hiiglasuuri kujutisi. See vaatemäng tekitas vaieldamatult sensatsiooni. Oli päevselge, et nende elukate puhul on liiale mindud. Hiiglakasvust ja tohutust kerest hoolimata ei võinud nende sugu kaua kesta. Et mitte kurvastada oma tublisid kunstnikke, kes olid nii palju vaeva näinud, kuulutas Universumi Kuningas töö siiski kordaläinuks.
Üleüldine naer võttis vastu elevanti. Nina tundus liiga pikk, isegi kentsakas. Leiutaja vaidles vastu, et tegu polevatki ninaga, vaid teatud mõttes töövahendiga, millele ta pakkus nimeks "lont". Nimi meeldis, kõlas isegi mõni käteplaks. Issand naeratas. Ja ka elevant oli eksamil läbi saanud.
Tormilist heakskiitu pälvis aga vaal. Kuus inglit kandsid hiiglasuurt tahvlit imeeluka kujutisega. Olend jättis kõigile väga hea mulje. Seda tunnistas ka kauakestev aplaus.
Kes suudakski kõiki selle lõputu vaatemängu üksiksündmusi meenutada? Populaarseimatest võiks nimetada eredavärvilisi liblikaid, boamadu, mammutipuud, paabulindu, koera, roosi ja kirpu, eriti kolmele viimasele ennustati üksmeelselt hiilgavat tulevikku.
Kõigevägevama ümber tunglevas kiitust janunevas inglitesummas sebis eriti üks ingel, jooniserull kaenla all; tüütu, äärmiselt tüütu tüüp. Intelligentse näoga, seda ei võinud küll eitada. Aga hirmus häbematu. Vähemalt kakskümmend korda oli ta püüdnud küünarnukkide abil ette trügida, et Jumala tähelepanu endale tõmmata. Sihuke käitumine käis teistele närvidele. Ja kolleegid tõmbasid teda mõnuga tagasi.
Ent miski ei suutnud tüütut tüüpi heidutada. Lõpuks õnnestus tal ikka Looja jalge ette trügida ning enne, kui kaaslased jõudsid teda takistsda, rullis ta joonise lahti, pakkudes jumalikule pilgule oma fantaasiavilja. Joonistel oli kujutatud ebameeldiva, koguni eemaletõukava välimusega looma, kes oli seninähtutest täiesti erinev. Ühel joonisel oli emas-, teisel isasloom. Nagu paljudel teistel loomadel, nii oli ka sellel neli jäset, kuid joonise järgi otsustades kasutas ta neist käimiseks ainult kahte. Karvu oli tal siin-seal mõni tutt, kõige enam peas, nimelt midagi lakataolist. Kaks esijäset rippusid tal kuidagi veidralt külgedel. Tema koon oli nagu ahvil, kes oli eksamil juba edukalt läbi saanud. Kuid looma kuju polnud sugugi sujuv, harmooniline ja ühtlane nagu lindudel, kaladel või koorikloomadel, vaid pigem juplik, kohmakas ja ebamäärane, just nagu oleks joonestaja teatud momendil lootuse kaotanud ja ära väsinud.
Kõigevägevam heitis joonisele pilgu. "Üsna kena," täheldas ta lahkelt, "ja küllap on tal ka mingi otstarve." "Muidugi, Issand," kinnitas tüütu tüüp. "Tegemist on tõesti vapustava väljamõeldisega. Sellest nimelt tuleb mees ja sellest naine. Jättes kõrvale väliskuju, mis muidugi on vaieldav, püüdsin ma luua ta, anna mulle andeks minu julgus, teataval määral sinusarnase, oo Kõigevägevam. Temast saab ainuke mõistusega olend maailmaruumis, ainuke, kes suudab endale aru anda sinu olemasolust, ainuke, kes oskab sind jumaldada. Ta püstitab sinu auks suurejoonelisi kirikuid ja peab sinu nimel veriseid sõdu."
"Ah nii? Tahad öelda, et intelligent?" küsis kõigevägevam. "Kuula mind, pojuke. Intelligentidest hoia küll eemale. Maailmaruumis neid siiani õnneks pole. Ja ma soovin, et nii jääks paljudeks tuhandeteks aastateks. Ei vaidle vastu, pojuke, sinu väljamõeldis on tõesti üsna terane. Aga oled sa kindel, et ta ka õnnestub? Tänu erakordsetele omadustele võib-olla õnnestubki. Ilme on tal küll niisugune, et temalt pole midagi head loota. Mulle meeldib sinu julgus. Mul poleks kahju sulle medalitki anda. Aga ma arvan, et sellest ettevõtmisest tuleb loobuda. See tüüp võib kaasa tuua igasugu häda ja viletsust. Parem jätame selle asja katki." Ja Issand saatis ingli isaliku käeliigutusega minema.
Inimese väljamõtleja läks kolleegide itsituste saatel pika ninaga minema. Kui midagi kõigest hingest soovid, läheb alati viltu. Nüüd astus ette metsise leiutaja.
See oli meeldejääv ja õnnelik päev; nagu kõik lootusrikkad päevad, täis ootust, et kõik kaunid asjad ühel päeval teoks saavad; nagu kõik nooruspäevad. Maa oli sündimas kõigi oma heade ja kurjade asjadega, rõõmude ja muredega, armastuse ja surmaga. Sajajalgse, tamme, paelussi, kotka, vaaraoroti, gaselli, alpiroosiga. Ja lõviga! Tüütult tüütu tüüp sebis endiselt oma mustandiga ringi. Ja muudkui vahtis ülespoole, lootes lugeda Looja silmadest vastupidist otsust. Ent meelisteemad olid hoopis teised: räägiti pistrikust ja ripsloomast, vöölasest ja stafülokokist ja hiidsisalikust.
Kuni lõpuks oli Maa täis oivalisi ja jäledaid, vagaseid ja metsikuid, kohutavaid, ilmetuid ja imekauneid olendeid. Oli arvata, et metsadest ja meredest hakkab pesgi kostma saginat, armuhüüdeid, oigeid, ulgumist ja laulu. Joonestajad, käes Kõigekõrgema luba, lahkusid rahulolevalt, ühed ühele, teised teisele poole. Väsinult jäi Ülimine Isa üksi tähti täis lõpmatusse. Ta oli juba rahumeeli uinumas.
Äkki tundis ta, et keegi sikutab teda tasakesi mantlisiilust. Ta tegi silmad lahti. Vaatas alla. Ja nägi seda tüütut tüüpi, kes ajas ikka sama joru, toppis talle jälle oma plaani nina alla ning vaatas talle siis paluvalt otsa. Inimene! Nii hull mõte, nii ohtlik kapriis! Ja ometi, kui ahvatlev mäng, kui kohutav kiusatus! Lõppude lõpuks, võib-olla tasuks ikka proovida, tulgu siis mis tulema peab. Maailmaloomise aegu tuleb julgelt tulevikku vaadata.
"Anna siia," ütles kõigevägevam saatuslikku plaani enda kätte haarates. Ja kirjutas kavandile alla.
[Dino Buzzati; La creazione; 1966]
[tõlge: itaalia keelest Anne Kalling]
[Merekoll; Loomingu Raamatukogu nr. 17, 1988]
