Looduses reaalselt eksisteerivate loomade kõrval on alati olemas olnud ka inimese kujutlusvõime poolt loodud olendid. Selliste olendite tähistamiseks kasutatakse väljendeid: imepärased, muinasjutulised, müütilised, väljamõeldud, fantastilised, imaginaarsed, kujuteldavad jne. Mõistet "koletised" kasutatakse rohkem grotesksete ja hübriidsete olendite kohta, näiteks heraldikas. Alates esimestest koopaseintele maalitud kujutistest ja lõpetades tänapäevaste Godzilla-filmide elukatega on mitmesugused väljamõeldud loomad olnud inimkultuuri lahutamatuks koostisosaks, neid kujutatakse kirjanduses, kunstis, folklooris, müütides ja religioonis. Kunstiteadlased väidavad, et selliste väljamõeldud olendite ja esimeste tsivilisatsioonide teket võib samastada. Kui jätta kõrvale mõneti problemaatilised koopajoonistused, mille tõlgendused on kaugel ühetimõistetavusest, siis pärinevad esimesed kindlad tõendid fantastilistest olenditest tõepoolest esimestest tsivilisatsioonidest Egiptuses, Mesopotaamias ja Induse jõe orus. Egiptusest on pärit hästi tuntud sfinkside kujutised, mis olid laialt levinud kogu antiikajal. Sfinksid esinevad Egiptuse maalidel ja skulptuuris alates 3. aastatuhandest eKr, kõige tuntum neist asub kindlasti suurte Giza püramiidide juures. Sfinkse oli erinevaid tüüpe, nendest kõige levinum - androsfinks - kujutas endast inimese (harilikult naise) peaga lõvi. Criosfinks oli oinapeaga ja hierocosfinks kotkapeaga lõvi. Sfinksid olid levinud ka Lähis-Ida, Assüüria ja Babüloonia kunstis ning arhitektuuris. Kirjanduslikest sfinksidest on kindlasti kõige tuntum see, keda kohtas Oidipus. Hera või Ares saatis Sfinksi Teeba linna lähistele, kus ta küsis kõigilt teelistelt mõistatuse ja kägistas ära need, kes õiget vastust ei teadnud. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Mõistatus, mille Sfinks Oidipuse käest küsis oli järgmine: Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu. Õigeks vastuseks osutus inimene, kes imikuna roomab neljakäpukil, täiskasvanuna kõnnib kahel jalal ja vanurina kasutab kepi abi.
Babüloonia eeposes "Enûma eliš" on kirjeldatud koletist nimega Tiamat, kes oli soomuselise reptiilikehaga, linnujalgade ja küünistega ning härjasarvedega monstrum. Antiigis kohtame me fantastilisi elukaid esmakordselt Homerose eepostes. Üks esimesi pildilisi kujutisi pärineb vaasimaalilt (u 550 eKr), millel on näidatud Heraklese võitlust Trooja koletisega. Kreeka mütoloogiast on hästi tuntud üksjagu fantastilisi olendeid, nagu triitonid, saatürid, kentaurid, Minotaurus, basilik, kimäärid, greif, hüdra, gorgo jpt. Suur hulk Kreeka koletisi on inimese ja loomade järeltulijad, või on jumalad nad loonud inimkonna hirmutamiseks ja karistamiseks. Antiigiuurija Adrienne Mayori oletuste kohaselt baseeruvad paljud Kreeka ja Rooma fantastilised olendid megafauna fossiilidel, mida leidus küllaltki hulgaliselt Vahemere-äärsetel aladel.
Germaani ja Skandinaavia eepostes ja saagades, mis pandi kirja 8.-10. sajandil pKr leidub samuti küllaga kirjeldusi erinevatest fantastilistest olenditest. Kristlikus käsitluses muutusid koletised Jumala vaenlaste kehastuseks, omalaadseks "teoloogiliseks teiseks". Keskajal oldi fantastiliste olendite eksisteerimises täiesti kindel. Isidore Sevillast esitab oma teoses "Etymologiae" (u 673) selliste olendite taksonoomia. "Liber Monstrorum" (Koletiste raamat), mis kirjutati ilmsesti mitmete autorite poolt ajavahemikul 900-1000, jagab kõik olendid kolme rühma: inimesed, loomad ja koletised. Viimasesse kategooriasse kuuluvadki anomaalse välimusega gigantsete mõõtmetega olendid, kes elavad tsivilisatsiooni äärealadel ja on inimsoo vastu äärmiselt vaenulikud. Keskajal olid fantaasiaolendid äärmiselt populaarsed. Kujunes välja omalaadne kirjandusžanr - bestiaariumid, milles kirjeldati maailmas leiduvaid loomi ning näidati, milliseid inimloomuse jooni nad kannavad ning missugune on nende moraalne tähtsus. Lisaks reaalsetele loomadele kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid. Mitmed keskaegsed kunstnikud (Hieronymus Bosch, Pieter Breughel, Mathias Grünewald) on oma teostes kasutanud kohutavaid fantaasiaolendeid metafoorsete sümbolitena, mille vahendusel Jumal juhatab inimesi õigele teele. Renessansiaegsete maadeavastustega kaasnes suur huvi võõrastes maades elavate inimeste vastu. Ilmusid inimmonstrumite (homo monstrosus) kirjeldused, kus räägiti ilma peata inimestest, kellel on nägu rinnal; ühe hiiglasliku jalaga antipoodidest; koerapealistest kannibalidest jne. 17.-18. sajandil võib täheldada huvi tõusu nõidade, vampiiride, libahuntide ning teiste sarnaste erivõimetega ja moondunud inimolendite vastu. 19. sajandil ilmusid koletised ennekõike gooti kirjandusse, klassikalistest teostest võiks siinkohal nimetada Mary Shelly "Frankensteini" (1818) ja Bram Stokeri "Draculat" (1897). Fantaasiaolendid pole kuhugi kadunud ka tänapäeval, nad eksisteerivad rahvausundis, linnafolklooris, kirjanduses, kunstis ja hulgaliselt näiteks arvutimängudes.
Erinevatest kultuuridest pärinevatel fantaasiaolenditel on siiski palju ühiseid jooni. Vägagi iseloomulik on see, et nad on hübriidsed, kusjuures kokku on pandud mitte eriti sarnaste loomade kehaosad. Kokku liidetakse inimese ja loomade kehaosi või siis kombineeritakse loomaliike omavahel, nii näiteks on draakon sisaliku, linnu ja mao kombinatsioon. Tuntud organismid ühendatakse veidral ja ebaloomulikul moel. Väga sageli iseloomustavad neid ebaproportsionaalselt suured mõõtmed.
Oma töös koletiste ja monstrumite kohta arendab kirjanduskriitik Ruth Waterhouse välja monstroossuse paradigma. Tema arvates toetub see järgmistele tunnustele: suured mõõtmed ja deformeeritus, motiveerimatu kurjus inimeste suhtes. Teoses keskaegsetest monstrumitest lisab Claude Kapper veel järgmised tunnused: kehaosade ebaloomulik asümmeetria, anatoomiliste elundite asendamine mitteloomulike vormidega, inimeste, loomade ja taimede kombineerimine võimatuteks komposiitorganismideks. Järgnevalt käsitlen pisut lähemalt mõnda imaginaarolendite rühma.
Tavapärastest olenditest mõõtmete poolest erinevad loomad
Küllaltki tavalised loomad, aga seejuures gigantsete mõõtmetega. Suuremana kujutatakse harilikult just väikeseid loomi, tavaliselt kõikvõimalikke Iülijalgseid ja roomajaid nagu hiigelsipelgad, palvetajad, ämblikud, aga ka maod, kaheksajalad ja kalmaarid. Filmiklassikasse kuulub muidugi hiiglaslik ahv King Kong, kes ilmus ekraanile 1933. aastal loodud samanimelises filmis. Araabia folkloorist pärinev hiiglaslik lind Rokh või Rukh olevat olnud kõikidest maismaal elavatest olenditest suurim, tema tiibade siruulatus küündis 18 meetrini, püstiasetatud muna oli inimesest kõrgem ning tema küünistest valmistati joogikarikaid. Sageli olid need hiiglaslikud elukad varustatud ka mitme pea ja paljude suudega. Kreeka mütoloogiast tuntud hekatonheirid olid 50 pea ja 100 käega ning madujate jalgadega hiiglased, kes aitasid titaane võitluses jumalate vastu.
Hübriidolendid
Ilmselt kõige mitmekesisem rühm fantaasiaolendite hulgas, kes saadakse erinevate olendite kombineerimise tulemusena. Pegasus on linnutiibadega hobune. Basilisk on tiivuline madu kuke pea ja jalgadega, kes tekib musta kuke munast (basiliskimuna), mille mõni madu või kärnkonn sõnnikus välja haub. Tema hingus on mürgine ja pilk surmab. Mantikor on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni sabaga vägagi ohtlik olend. Greifil on lõvi keha, kotka pea ja kael ning tiivad, keha on kaetud mustade sulgedega.
Harilikult kombineeritakse nii loomade kui ka inimeste kõige kohutavamaid jooni ja omadusi. Inimese ja loomade hübriidide näiteid leidub hulgaliselt Kreeka mütoloogias - triiton mehe pea ja torsoga ning meremao sabaga, sireenid naise pea ja linnu kehaga, sfinks lõvi keha ja inimese peaga, kentaurid inimese pea ja torso ning hobuse kehaga olendid.
Moondunud inimesed
Inimesed, kes satuvad loomade maailma, kuna nad käituvad inimesele ebaloomulikul viisil. Sellised inimesed muutuvad oma kurjuse tõttu poolinimesteks-poolkoletisteks, nagu libahuntideks või vampiirideks.
Imepäraste omadustega loomad
Tegemist on reaalsete loomade või lindudega, kellele omistatakse mingeid imepäraseid võimeid. Näiteks võib siin tuua tules elava salamandri või föönikslinnu, kes lendas iga 500 aasta tagant Araabiast (ka Indiast) Egiptusesse, et seal ennast tuhaks põletada ja siis noorenenult uuesti ellu ärgata. Samuti kuuluvad sellesse rühma lagled, kes vastavalt keskaegsele loodusloole sündisid mere ääres lagunenud puidu küljes olevatest teokarpidest.
Kõige lihtsamal juhul seletatakse fantaasiaolendite olemasolu lihtsalt inimlike eksitustega, nagu mingil põhjusel ebausaldusväärsed või valed vaatlused ning kirjeldused, suulisele teabele iseloomulikud liialdused ja moonutused. Tundmatute loomade kujutamiseks on kasutatud tuntud loomi, lugejatel võib aga tekkida ettekujutus hoopis mingist fantastilisest hübriidorganismist. Sagedased on ka valesti mõistetud tõlked ja etümoloogiad. Pärsia sõna marmot tõlgendati kui mountain ant (mägisipelgas) ning sündiski lõpuks legend hiiglaslikest, kulda kaevavatest sipelgatest India mägedes. Küllaltki levinud on ka mitmesugused võltsingud ja pettused alates kaugeid maid kirjeldavatest fiktiivsetest teostest lõpetades Loch Nessi koletise võltsitud fotodega.
Paljude, just psühholoogiast ja psühhoanalüüsist mõjutatud uurijate arvates pakuvad kujutlusolendid ja ennekõike koletised käepärast metafoori mitmesugustele psüühikajõududele, nagu agressioon ja seksuaalne sadism. Lood koletistest tähendavad siis selliste id'i jõudude tagasitõrjumist, objektiveerimist ja võitmist. Nad seostavad fantaasiaolendeid alateadvusega, inimese mina allasurutud osade projektsiooniga. Kindlasti on aga ilmne, et kogu fantaasiaolendite hulka ei saa taandada kahele freudistlikule põhimõistele - agressioonile ja repressioonile.
[Kurmo Konsa]
[Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine; Kleio, 2009]
[Väljavõte lk 108-113, eemaldatud viited raamatu lõppu]
Linke:
