Kui sind enam müstifitseerida ei tule, siis sind ei saagi olemas olla.
Loodus paneb meid sööma, pissima ja roojama. Ühiskond nõuab, et meil oleks töökoht, et me ostaksime maja ja kindlustaksime selle ja maksaksime arveid ja korrastaksime veevärki ja hoiaksime auto sõidukorras ja paneksime raha vanaduspäeviks kõrvale ja teostaksime ennast ja abielluksime ja sigiksime. Ent suured panevad pahaks igasugust kõnet sellega, mis on nendele väline ja kohustuslik; harilik eksitab ja kahandab neid. Suured jälestavad koguni, et neid armastatakse, sest see on meeltesegadus ja alandus.
Kõige mõttetum, kõige armetum saatus - headuse elu.
Huvis ei ole miski loendatav. Miski väärtuses ei ulata arvult üle ühe.
Anarhias, kus igal indiviidil on oma seadus, ei ole indiviide: igaüks järgib üht ja sama printsiipi. Indiviidid saavad eksisteerida üksnes ühiskondlikus kontekstis, mis keelustab autonoomia. Kuigi vähesed lindpriid on indiviidid, on kõik indiviidid lindpriid.
Süüdimatus on triviaalsuse sünonüüm.
Mõtet võib ära teenida seda ometi väärimata.
Tarbetud sõnad saastavad.
Võltsaskeetlus on suunatud mis tahes mõnude vastu, eristavam askeetlus aga tunnistab valitud mõnusid kui tunnuseid väärtustest, mis elule omistatakse, ning loobub mõnudest, mis elu pisendavad. Lõbutsemine ja priiskamine pole halb mitte sellepärast, et nende abil luuakse mõnu sõna otseses tähenduses - pigem küll mõnu illusioon, nad ise pole sugugi nii mõnusad -, vaid et neis ilmub nendega seotud indiviidide tühjus.
Kriisid ei hõlma mitte ainult aastaid, vaid terveid languse põlvkondi või sajandeid.
[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]
